Green Lantern (2011)



Klišeeline koomiksifilm, millesarnaseid on tõttöelda juba mitmeid nähtud. Eriti väsitav oli algusstseen, kus filmi kangelane läks noore poisina oma piloodist isa testlennule kaasa elama. Kui keegi veel tõesti arvas, et too tüüp jääb elama, siis hiljemalt hetkel, mil isa pojale oma piloodijaki andis, oli vääramatult selge, et kaua ta enam ei ela... nii muidugi ka läks. Mõned aastad edasi, poisist on saanud suht hulljulgelt käituv mees, keda minevik ikka veel jälitab... vaatajaid muuseas ka, kuna tema enda testlennu ajal näeme peaaegu kõiki minevikustseene isa hukkumisest uuesti tagasivaadetena... stseene, mida nägime just kümnekonna minuti eest. Hilisema filmi jooksul suutsid tegijad vähemalt ühest kulunud stambist läbi murda ja lasid love interest’il maskeeritud peategelase, keda naine ikkagi lapsest saadik juba tundnud on, nii umbes minutiga ära tunda. Ega see pisike mask silmade ümber ikka ei petaks küll, kui inimese nägu juba aastaid tuttav. Tänapäevaste eriefektidega märuli otsijad saavad oma osa igatahes kätte, valgusmängulist madinat sinna jagub ning kangelase võimest tulenevalt on mõned stseenid isegi üsna loomingulised. Filmi parem osa ongi roheliste laternate maailma Oa üldine välimus ning võitlused. Kas minu nähtud üheksa minutit pikem Extended Cut ka midagi olulist lisas, ei tea öelda, oletan küll, et ilmselt ei lisanud. Võib vaadata, aga kes kinno ei jõudnud (näidati seda üldse Eesti kinodes lõpuks?), ei pea end neljaks rebima, et seda iga hinna eest näha, on paremaid filme.




5 6 3 6

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar