Jean-Pierre Jeunet

Ei ole kahtlustki, et Jeunet' on saanud mu lemmiklavastajaks... või vähemalt üheks nendest. Hiljuti vaatasin ära järjest kolm filmi, mis veel nägemata olid, eile õhtul läksid Delikatessid ja Kadunud laste linn kordusvaatamisele. Tema omapärane ja sageli sürrealistlik pildikeel suudab paremaks muuta ka filmograafia kõige nõrgema filmi, milleks on Alien: Resurrection. Lisaks paistab, et kui Delikatesside ja Kadunud laste linna puhul ei saanud veel kindel olla, kas andekam pool on tema või Marc Caro, kellega ta need koos lavastas, siis edasine asjade käik kallutab kaalukaussi selgelt Jeunet' kasuks.

Ka tema uusim film, Micmacs, oli puhas nauding, samas kui Caro seni ainus üksiktöö, Dante 01, oli suuremalt jaolt ebaõnnestumine. Samas pean olema aus ja ütlema, et tahaksin midagi veel Carolt näha, kuna selle veidra ulmeka tegemist alustati 8 miljoni eurose eelarvega, tootmise käigus kärbiti summat veelgi ja sellest hoolimata on näha, et madalad hinded tulenevad rohkem käsikirjast ja isegi minu maitse jaoks liiga kummalisest lõpust, mitte aga lavastajatööst. Ka Caro enda sõnul oli plaanitud hoopis teistsugune lõpp, kuid eelarve puudumisel jäi see filmimata ja tuli midagi muud hädapärasemat kokku klopsida.

Kuid tagasi Jeunet' juurde. Tema filmides on head rohkem, kui öeldagi oskan. Samas võib ju proovida. Üheks edu valemiks on loomulikult käsikirjad, mis mõjuvad kõik tõeliselt värskena. Isegi Alien: Resurrectioni kohta saab öelda vähemalt seda, et film ei kopeerinud varasemaid üks-ühele. Lähemalt iga filmi andmeid vaadates on näha, et ta küll osaleb iga käsikirja kirjutamises, erandiks Alien: Resurrection, kuid töötab alati siiski koos teistega, peamiselt Guillaume Laurant'ga. Iga film on juba süžee poolest originaalsem kui suurem osa nt meie peavoolu kinodesse jõudev kraam.

Mu enda jaoks on väga oluline ka visuaalne külg. Kiidan enamasti heaks, kui film ei ürita reaalsust lihtsalt kopeerida, vaid moonutab ja ilustab seda. Ilustamise all pean silmas nii keskkonna rõõmsamaks ja värvikamaks kui ka süngemaks muutmist. Jeunet' filmides võivad need sujuvalt ühendatud olla. Lisaks soovitan tema filme vaadata kaks korda. Esimene kord puhtalt filmi nautimiseks ja teine kord võimalusega film pausile panna ja lihtsalt mõnd kaadrit lähemalt vaadelda. Paljud on nii täiusliku kompositsiooniga, et sobiksid maalina seinale või siis sisaldavad sellisel määral detaile, et jooksvas filmis on neid võimatu tabada.

Loomulikult ei saa unustada näitlejaid, õige valik võib olla pool edu valemist. Jeunet' filmide näitlejate puhul on olulised kaks asja. Esiteks ei vali ta ainult tüüpilisi ilueedisid ja botoxi-tibisid, vaid huvitavate ja meeldejäävate näojoontega inimesi, kes tõesti tema maailmadesse sobivad. Proovige kujutada kedagi Tom Cruise'i sarnast Delicatesside peaosalisena... ja nüüd võtke üks kõva naps, et see õudne pilt oma süsteemist välja uhtuda. Teiseks töötab ta sageli näitlejatega, keda ta juba teab ja usaldab. Näiteks Dominique Pinon on ilmeksimatu järjekindlusega igas tema filmis. Lisaks Rufus (4 filmi), Ticky Holgado (4), Jean-Claude Dreyfus (3), Ron Perlman (2) ja Audrey Tautou (2).

Veel üks asi, mis meeldib mulle sedavõrd, et teeksin selle kõikide filmide jaoks kohustuslikuks, on tavalistele lõputiitritele eelnev osa, kus tutvustatakse filmis osalenud põhinäitlejaid pildi ja nimega. See aitab paremini näitlejaid meelde jätta ja on lihtsalt... stiilne. Sarnast lähenemist olen ka mõnes teises filmis näinud, kuid tõsiselt – kõik võiks seda kasutada. Aga nüüd edasi üksikasjalikumalt tema loomingu juurde, ülevalt alla paremusjärjestuses.

Esimesel kohal asub maailma parim romantiline komöödia kannibalidega. Delikatesside tegevus toimub maailmas, mis on (vaevu) üle elanud mingit suuremat sorti katastroofi. Me ei saagi teada, kas selleks on sõda, mahapotsatanud kopsakam meteoriit või midagi muud. Kuid see pole ka tähtis. Oluline on üks lihunikupood ja poega samas hoones elavad üürnikud. Toitu napib ja raha on väärtusetu, kuid elu tahab elamist. Milliseid muudatusi toob sellesse väikesesse keskkonda endisest tsirkuseartistist uus üürnik... noh... see lugu on vaatamiseks, mitte kirjeldamiseks.


Väga vahetult teisel positsioonil asetseb aurupungilik ja Jeunet' filmidest sürrealistlikem Kadunud laste linn. Kuri geenius Krank ei suuda und näha ja vananeb seetõttu kiiresti. Enda aitamiseks laseb ta röövida lapsi, et varastada nende unenägusid. Lisaks on filmis akvaariumis elav aju, hunnik Dominique Pinon'e, ohtlikud kirbud, Ron Perlman, siiami kaksikud, enda meeleorganeid tehnoloogiaga võimendav ususekt... no kui see kõik vaatamishuvi ei tekita, siis mis veel.


Kolmanda koha saab endale komöödia, mida on kirjeldatud kui kombinatsioon Oceani üheteistkümnest ja Seitsmest pöialpoisist. Peategelaseks mees, kellel on vägagi põhjendatud vimm relvatööstuse vastu. Ühest vabrikust pärinev miin tappis isa, teisest vabrikust pärit kuul leidis endale mõnusa sooja koha tema ajus. Pärast töö kaotamist ja väikest eksirännakut kodutuna satub ta kokku kireva ning kokkuhoidva seltskonnaga, kes abistab teda meelsasti vabrikuomanikele kättemaksmise aktsioonis.


Neljandaks suurepärane segu detektiiviloost, romantikast ja I maailmasõjast - Väga pikk kihlus. Samanimelise Sébastien Japrisot' romaani alusel valminud filmis on peaosas Ameliest tuntud Audrey Tautou, kes kehastab Somme'i lahingus kadumaläinud armastatut otsivat Mathildet. Hallikad sõjastseenid vahelduvad sõjajärgsete värviküllaste piltidega, näidates Mathilde järeleandmatut tõeotsingut ja minevikust paljastuvaid killukesi ajast, mida paljud unustada sooviksid.

Viiendaks, jah, tõepoolest alles viiendaks, paigutan filmi, mis paljude jaoks oleks antud nimekirjas kindlalt esikohal. Amelie on küll nauditav film, kuid erinevalt teistest ei olnud mul lõpuks tunnet, et tahan seda kindlasti kunagi uuesti vaadata. Ma jään tõtt-öelda hätta, kui püüan öelda, mida siin liiga palju või liiga vähe oli. Film mõjus natuke liiga... magusalt? Olgu kuidas on, soovituse saan siiski anda, sest ka mina ei kahetse seda ühte vaatamiskorda ning tavavaatajate ja kriitikute arvustusi lugedes võib järeldada, et meeldimise tõenäosus on suur.

Ja kuues - Alien: Resurrection. Kui eelmised filmid olid tõesti Jeunet' (ja kahel juhul ka Caro) filmid, siis antud juhul on tegu rohkem tellimustööga. Ja seda on tunda. Võiks arvata, et Joss Whedoni käsikirja ja Jeunet' koostöö tulemuseks on unustamatu ulmeklassik, kuid sellest on asi liiga kaugel. Film logiseb mitmest küljest ja üksikud head komponendid ei anna tõeliselt nauditavat tervikut. See film pole kohustuslik vaatamine ei Jeunet' ega Alieni filmide fännile, kuid ma ei lähe kindlasti ka nii kaugele, et soovitada filmi mitte vaadata. Tegu on keskpärase looga, mille puhul on aeg-ajalt tunda, et kusagil kõige taga on peidus palju parem film.

Sellega praegu Jeunet' filmide lugu lõppeb. Peagi on kinodesse jõudmas (ehkki nähtavasti mitte meil Eestis) Reif Larseni romaani alusel valminud The Young and Prodigious T.S. Spivet. Kuhu see nende filmide järjestuses paigutub, on raske ennustada, kuid vaatan selle kindlasti esimesel võimalusel ära. Siiski julgen treileri alusel öelda, et esikolmikut ta ei kõiguta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar