Sügisball (2007)



Eile eksisin oma instinktide vastu ja vaatasin ära paljukiidetud Veiko Õunpuu paljukiidetud „Sügisballi“. Miks otsustasin vaadata midagi, mille treilergi kannatuse proovile pani ja mida olin oma filmimaitset tundes aastaid edasi lükanud, kuna märksõnad äng, emotsioonitu, jahe, sompus sügistoonid jms, mida on filmi ülistamiseks kasutatud, panevad mind vastupidises suunas jooksma? Peamiseks põhjuseks saab ehk pidada eelnevalt nähtud „Püha Tõnu kiusamist“, ainukest Õunpuu filmi, mille puhul oli lootust, et see mulle ka pisut meeldib. Kuna aga see lootus vajus kärmelt mustvalge ängilikkuse sohu, mõtlesin, et no tühja kah - vaataks siis ka tema varasema filmi ära, ega ta hullem vast ikka ei ole.

Kaks tundi hiljem, olles vahepeal filmi pausile pannud, et eemaldada enda lähedusest kõik terariistad ja et suruda maha tahe rusikas läbi monitori virutada, saan öelda, et pean edaspidi ennast ikka rohkem usaldama. Olen harva sattunud vaatama midagi, mis on niivõrd masendavalt igav. Ma pole kunagi kontakti saanud selle eestlaslikule filmile omase ängiga. Lisaks jääb täiesti arusaamatuks soov näha elu sellisena, nagu ta vahetult meie ümber on. Olen lugenud, ja seda mitte ainult kodumaiste draamade puhul, kuidas kiidetakse mõnd filmi stiilis „See film oli hämmastav! Täpselt nagu oleks keegi minu ja mu tuttavate elu filminud. Nii põnev oli vaadata!“

Ma küll pole realismi vastu, kuid seda biograafiliste, ajalooliste või minu keskkonnast oluliselt kaugemate tegevuspaikadega filmide puhul. Aga kaamera, mis on sisuliselt asetatud naabri elutuppa, kööki, mis jälgib tema väikesi argiepisoode siin ja seal... see pole ju ometigi huvitav, ma ju näen seda, ma kuulen seda, ma kogen seda. Film peaks pakkuma just midagi teistsugust. Aga õnnestub mul seoses selle filmiga ka midagi positiivset öelda? No ühe asjana - Püha Tõnu väärtus tõusis Sügisballi kõrval... vähe, aga siiski. Teiseks, seni kuni Õunpuu ei otsusta midagi oluliselt teistsugust teha, tean nüüd kindlalt, et säästan end tema loomingu vaatamisest. Ma lihtsalt ei kuulu taoliste filmide sihtgruppi.

2 7 X 7

3 kommentaari:

  1. Püha Tõnu ei läinud mulle ka pääle. Arimaivõi, mille eest seda kiidetakse.

    VastaKustuta
  2. Sügisball on mul küll nägemata... aga mulle tuli praegu hoopis meelde, kuidas me ülikooli ajal Somnambuuli vaatasime...:D (mina sügavas vaimustuses...ja sulle vist nagu väga ei istunud)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ei ole sellest filmist ülipositiivsed mälestused :). Ei tea, kas nüüd meeldiks rohkem, aga kahtlustan, et ei pruugi.

      Kustuta