Kingsman: The Secret Service (2014)



Ilmselt pole ma ainus, kellega see juhtunud on. Kinno tuleb uus film, mida sa tahad raudkindlalt vaatama minna. No ok, täna pole aega aga homme kohe kindlasti... ahjaa, homme on sõbra sünnipäev. No pühapäeva õhtul ikka midagi ei toimu... neetud, olen nädalast liiga väsinud, eks järgmine nädal jõuab. Ja järsku ongi kinos viimane näitamiskord lõpule tiksunud ja sul film nägemata. Vahepeal jõuad sa kuulda kiidukõnesid filmi kohta, siis selle ära unustada ja siis... kolm aastat hiljem avastad, et filmile tuleb järg. Kuna selleks ajaks pole filmi kättesaadavus enam ammu probleem, siis otsustad lõpuks ära vaadata ja oled pärast enda peale vihane, et seda kinno vaatama ei jõudnud.

"Kingsman: The Secret Service" suudab olla korraga vägivaldne, humoorikas, hoogne ja stiilne, ühendades elemendid mõnusaks tervikuks. Julgen tõesti väita, et tegu on spioonifilmide alažanrit rikastava teosega. Ilmselgelt ei ole tegu John le Carré raamatute stiilis ekraniseeringuga, kuid ta pole ka James Bond. Ja tänuväärselt ei saa võrdusmärki tõmmata ka "Kingsmani" ja 2000ndate aastate lastefilmide nagu "Spy Kids" või "Agent Cody Banks" vahele. Tegu on omanäolise spioonikaga, mille toetub võrdsel määral inglaslikult vaoshoitud stiilile kui ka ameerikalikule ultravägivallale. Stseene, kus inimesed kaotavad jäsemeid, on siin omajagu, laipu isegi ei ürita lugeda. Seejuures on märulistseenid suures osas filmitud käsikaameraga. Asjaolu, mida ma tavaliselt väsimatult halvustan. Kuid antud film pani mõtlema, et ehk olen sellise stiili vastu veidi ebaõiglane olnud ja seda on siiski võimalik ka õigesti teha. Ehkki ma eelistan jätkuvalt kaameratööd, kus võitluse dünaanikat antakse kaamera asemel peamiselt edasi hea koreograafiaga, nagu vanades Jackie Chani filmides või üldse paljudes Aasia märulites, pidin antud juhul tunnistama, et käsikaamerat saab siiski ka korralikul kasutada ja kui filmi kokkulõikamise ajal ei tekitata veerandsekundiliste klippide kaost, võib tulemus olla lausa nauditav. Kaamera käis "Kingsmani" madinaga ustavalt kaasas, liikudes koos tegelaste ja löökidega, näidates toimuvat suhteliselt pikkade võtetena. Selle tulemusel ei kaotanud ma kordagi seost toimuvaga ning mul oli ülevaade tegelastest ja nende ruumis paiknemisest. Seda ei saa kaugeltki iga tänapäevase märuli kohta öelda, kus filmima hakatakse alles siis, kui kaamerameest tabab epilepsiahoog, et siis film hiljem slaidishowks tükeldada.

Näitlejaid on siin palju ja vanad tuttavad teevad loomulikult ootuspäraselt hea töö. Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson ja Michael Caine on omas elemendis ja teevad seda tööd nähtava mõnuga. Uutest nägudest saan kiita Taron Egertoni, kes pidi mängima peategelast, ülbet noorukit, kellest saab filmi lõpuks Kingsmani spiooniorganisatsiooni uusim liige. Selline roll on omajagu ohtlik, kuna väga kerge on jätta endast sellisel määral tüütu ja ülbe mulje, et vaataja hakkab lõpuks vastastele pöialt hoidma. Õnneks suutis Egerton anda rollile ka inimlikku joont. Kui aga rääkida vastastest, kellele tahaks pöialt hoida, siis Sofia Boutella mõõkjalgadega käsilane väärib kindlasti äramärkimist. Jah, ta on külmavereline tapja ja täidab massimõrva planeeriva hullu käske, kuid samas jätab ta sellise kustumatu mulje, et sooviks teda rohkem näha.

Kindlasti vaata seda filmi, kui sulle meeldisid "Scott Pilgrim vs. the World" ja "Kick-Ass" ning James Bondi ja "Mission: Impossible" seeriad mahuvad mõlemad su vaatamisnimekirja. Kui sulle aga tundub, et isegi James Bondi filmid on liiga jaburad ja ainus õige spioonifilmide stiil on "Tinker Tailor Soldier Spy" või mööndustega ka "Spy Game", siis ehk pole "Kingsman" sinu jaoks sobiv valik.




8 8 7 7

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar