Dave Made a Maze (2017)



Eelmine filmiaasta algas minu jaoks filmiga, mis raiskas oma potentsiaali ja tundus üleüldiselt väga kahvatu (seda ka paljude teiste vaatajate ja kriitikute arvates) – „Assassins Creed“. Filmiaastal endal polnud siiski viga, sain filmide vaatamisega ja neist kirjutamisega taas hoo sisse ja vaatasin mitut nauditavat uut ja vana asja. On lootust, et filmiaasta 2018 tuleb veelgi parem; vähemalt seadis selle aasta esimene film „Dave Made a Maze“ mind küll meeldivalt positiivsele lainele.

Väikese eelarvega, kuid leidlikult tehtud filmis ehitab edutu kunstnik oma elutuppa papist labürindi ja eksib sinna ära. Tema sõbranna kutsub kohale sõbrad, filmimeeskonna ja ühe kodutu, kuna ta tunneb pappi, ning nad sisenevad labürinti, et David päästa. Film on algajatele filmitegijatele heaks õppematerjaliks, näidates, kuidas leidliku idee ja entusiasmiga võib luua midagi, mis suudab silma paista ja meelde jääda. Loomulikult vajab taoline film väheke soont veidrate asjade nautimiseks ja suhtumine, et realism ei pea filmis ülim olema, tuleb kasuks. Kui otseselt filmis toimuvasse suhtuda tahta ja kui palju püüda siit metafoore leida (ja neid kindlasti on) jääb juba vaataja otsustada. Kindel on see, et filmi huumor ja mänguline lähenemine õudusfilmide tavanippidele väärib üht vaatamiskorda. Lisaboonus: äratundmisrõõm, kui oled nautinud seriaali „Buffy the Vampire Slayer“ või oled bändi OK Go fänn.

Üle mitme postituse tuleb taas mõelda, milline film eemaldada parimate hulgast, et ruumi teha uuele ja paremale. Ja pärast mõningast kaalutlemist saab kirvega „Child’s Play 3“. Chucky seeria pole kunagi lemmikute hulka kuulunud ja kuigi ma kavatsen paar uuemat kunagi ära vaadata, ei tunne erilist kahetsust seeria kolmanda osa eemaldamise üle.




7 6 8 X

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar