La Grande Vadrouille (1966)



Kirjutamise ajal tiksuvad uue aasta esimese nädala viimased tunnid, seega on sobiv aeg jõuda finišisse eelmise aasta filmiarvustuste võlgade kustutamisega. 2017. a viimaste filmide hulka sai valitud mitu head ja varem nähtud asja, muuhulgas film milles mängis Prantsuse kinokomöödia väikesekasvuline suurkuju Louis de Funes koos paljude teiste heade näitlejatega (kellega ma kahjuks nii tuttav ei ole, kui temaga). Suure jalutuskäigu“ on lavastanud Gérard Oury, kelle käe all on valminud ka trobikond teisi komöödiaid, sageli mängis ka neis Louis de Funesi. Märkimisväärne on asjaolu, et „Suur jalutuskäik“ oli üle 40 aasta Prantsusmaa edukaim kodumaine kinoteos, loovutades trooni alles aastal 2008.

Filmiga, milles kolm lendurit ja neid abistavad inimesed püüavad põgeneda natside kontrolli all olevalt Prantsusmaa territooriumilt, seostan kergelt nostalgilisi tundeid, kuna see on ilmselt üks süüdlane mu filmihuvi tekkimises. Nägin seda Nõukogude aja lõpul koduküla kultuurimaja saalis, olles ise veel nii noor, et ei vajanud oma vanuse kirjutamiseks kaht numbritki. Ehkki ma ei mäleta väga detailselt selle filmi toonase vaatamisega seonduvat, ei suuda ma ka kusagilt ühtki negatiivset emotsiooni välja kaevata. Kuid kui nostalgia kõrvale heita, jääb järele ikkagi asjaolu, et tegu on ka tõeliselt hea looga, mida tasub kohe kindlasti vaadata, kui tekib huvi Prantsuse vanema kinokomöödia vastu. Olen seda oma elu jooksul korduvalt näinud ja iga kord nautinud. Film on täis huumorit ja seiklust ning rikastab iga filmihuvilise kogemustepagasit.

See film on nimekirjas ja jääb nimekirja. Elagu ma kasvõi saja aastaseks, niipalju „Suurest jalutuskäigust“ paremaid filme ei jõuaks ma ikkagi ära vaadata, et seda eemaldada.




9 8 X 8

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar