WandaVision (2021)

Marveli koomiksitegelaste võidukäik kinos ei paista raugema, kuid nüüd on nad korralikult kanda kinnitanud ka seriaalimaastikul. Muidugi on Marveli tegelasi seriaalides ka varem nähtud, kuid uusimad püüdlused, mis on väga tugevalt seotud filmiuniversumiga, on siiski teistsugused. Seriaalis, mis toimub pärast „Avengers: Endgame’i“, kohtume Wanda Maximoffiga ja Visioniga, kes paistab surnud tegelase kohta täitsa kõbus olema. Kuid mingil põhjusel on nad mõlemad kinni 1950ndate komöödiaseriaalide maailmas. Sealt edasi kulgeb miniseriaali tegevus mõnusa tempoga ning pakub head segu huumorist, draamast ja supervõimetest, et anda omapärane pilguheit Wanda ja Visoni elule. Seriaali lõpp ja üldmotiiv on suuremalt jaolt küll üsna etteaimatavad, kuid samas sedavõrd hästi tehtud, et see ei häiri.

Ajaliselt tuleks seda miniseriaali vaadata pärast Avengersi viimaseid filme, kuid enne järgmisel aastal linastuvat „Doctor Strange in the Multiverse of Madnessi“. Kogu Marveli universumi tugevaim külg ja samas ka probleemseim aspekt ongi tihe sündmuste ja tegelaste võrgustik, mis on aastate jooksul rohkem kui 20 filmiga üles ehitatud. Olukord on väga sarnane, aga ehk veelgi keerulisem algmaterjaliks olevate koomiksite puhul, kus universum aeg-ajalt lihtsalt lähtestatakse, kuna lisaks uutele lugejatele, kes kõiki liine jälgida ei suuda, on ka kirjutajatel endil ülevaade kadumas.

Loomulikult võib üritada igat filmi ja ka „WandaVisionit“ vaadata eraldiseisvana, kuid midagi jääb siiski puudu, kui üritada nii asjale läheneda – mõned viited on arusaamatud, mõni nali jääb arusaamatuks, mõni tegelane ei ütle midagi. Seega on see seriaal kindel soovitus inimestele, kes nagunii Marveli filmiuniversumiga kursis, kuid neil, kes seni seda eiranud, tasuks veidi tutvust teha ka varasema loominguga.



Harvendame sellest suurest peenrast järgmised 7 umbrohtu. Jääk ikka veel 2700+.
  • „The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor“ (2008): pärast kaht esimest nauditavat fantaasiaseiklust üritati frantsiisi kuidagi elus hoida, kuid kolmas kord Egiptuses oleks ilmselt liig olnud. Või kas ikka oleks? Sest üritus tegelasi Hiinasse lohistada oli igas mõttes ebaõnnestumine.
  • „The Mummy“ (2017): pea kümme aastat hiljem nägi ilmavalgust uus muumiafilm, mis pidi aluse panema uuele liituniversumile, kus tuntud Universali filmikoletised koos ringi müttavad. Kahjuks ei saadud aru, et selleks, et inimesed suure filmiuniversumi vastu huvi hakkaks tundma, tuleb nad esmalt millegi tõeliselt kaasahaarava ja põnevaga konksu otsa saada.
  • „Dracula“ (2020): miniseriaal Draculast üritas pakkuda midagi tuttavlikku ja lõpus ka midagi uut. Tegu ei ole täieliku ebaõnnestumisega, ehkki uuesti seda ei vaataks. Eriti just seriaali algus meeldis suht hästi ja lõpus oli paar huvitavat ideed. Igatahes parem kui „Twilight“, aga nojah… mis poleks.
  • „Dragonball Evolution“ (2009): kuigi ma pole ainsatki aluseks oleva anime episoodi vaadanud olen isegi mina olen nördinud selle üle, kuidas film algmaterjali kallal nüri lihunikutööd tegi.
  • „Wonder woman 1984“ (2020): esimene osa andis lootust, et DC filmiuniversum areneb õiges suunas. „WW84“ andis endast parima, et seda lootust igavusega kustutada.
  • „Son of the Mask“ (2005): piinlikult halb järg, mis on esimese hale vari.
  • „Tom and Jerry“ (2021): selle asemel, et kasutada animeeritud tegelasi leidlikes tegevuspaikades ja -liinides, topitakse neid üha uuesti ja uuesti ja uuesti lihtsalt kusagile suurlinnakeskkonda. Aitab juba.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar