Action U.S.A. (1989)

Vahel on ikka tuju vaadata mõnd ajuvaba vanakooli märulit, kus käsikiri ja loogika ei ole just kõrgele positsioonile seatud, kuid vähemalt on tunda, et asja on tehtud entusiasmi ja enesekindlusega. Antud filmi lavastaja on täitnud oma filmograafiat peamiselt kaskadöörirollidega ja seda on ka filmist tunda. See tempokas lugu sisaldab nui neljaks hulganisti kõikvõimalikke trikke, tagaajamisi ja plahvatusi ning loomulikult mitmeid värvikaid tegelasi, nagu tolleaegsetele teostele kohane. Nauditavalt halbade filmide või ka lihtsalt märulite austajale saan seda soovitada küll, tuleb ainult mõista, et kogu asi on sügav nagu porilomp kuumalaine ajal.


Viskan nimekirjast välja järgmised seitse filmi, mis seejärel plahvatavad:
  • „Death Note“ (2017): selle asemel, et teha algmaterjalist küündimatu ekraniseering, oleks parem võtta lihtsalt kõige üldisem idee ja teha sellega hoopis midagi täiesti uut. Kuid nii ei tehtud ja sellest loost on üle niihästi esialgne manga, animeseriaal kui ka 2006. aasta filmid.
  • „Doctor Who“ (1996): film kuulub kaanonisse, nii et Dr Who fänn peaks ehk ära vaatama, aga midagi erilist seal teiste jaoks ei leidu.
  • „Max Payne“ (2008): suurepärane arvutimäng, väga-väga niru ekraniseering. Ehk siis – nagu enamasti.
  • „Rear Window“ (1998): mitte just üllatav, et Hitchcocki originaal on parem, aga on kindlasti hullemaid uusversioone.
  • „Texas Chainsaw 3D“ (2013): on vaid üks Texase mootorsaemõrvade film, mis mulle meeldib ja see ei ole see.
  • „Shogun Assassin“ (1980): seda filmi peetakse tegelikult lausa täitsa heaks, kuid minu jaoks ta õigeid noote ei tabanud. Aga samuraifilmide austaja peaks ehk sellele pilgu peale heitma.
  • „Prison Break: The Final Break“ (2009): seriaal kestis niigi liiga kaua, film tõmbas mõned otsad kokku, kuid tolleks ajaks ma väga palju enam ei hoolinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar