Babylon 5 (1993-1998)

2014. aasta augustikuus kirjutasin siin blogis ühes postituses „Babylon 5“ kinofilmist. Tookord anti lootust, et ehk jõuab see paari aasta pärast tootmisse. Nüüdseks on möödunud seitse aastat ja filmist pole mitte vähimatki kuulda. Pole ka erilist lootust, et lähiajal selles valdkonnas midagi olulist muutuks. Kuid muutusi on siiski olnud. Üks neist positiivne. Käesoleva aasta jaanuarikuus lasti välja „Babylon 5“ täiustatud kvaliteediga versioon. Eriefektide jaoks tuli siiski kasutada HD peale skaleerimist, seega ei ole tulemus päris ühtlane. Kuid kahjuks oli ka negatiivset. Vanas postituses mainisin kolme lahkunud näitlejat: Jeff Conaway (Zack), Andreas Katsulas (G'Kar), Ricahrd Biggs (dr Franklin). Mainimata jäi tookord Michael O’Hare (Sinclare). Sellest saati on lisandunud veel Jerry Doyle (Garibaldi), Stephen Furst (Vir) ja Mira Furland (Delenn). Ühelgi juhul ei saa öelda, et asi oli puhtalt vanuses, kuna vanim neist jõudis 63 eluaastani.

Kuid „Babylon 5“ ja näitlejatel selles on kindel koht kvaliteetset ulmeseriaalide kullavaramus. Süžeeliinid ja teemad, mida rohkes ulmekastmes esitatakse, naelutavad vaataja ekraani ette vähemalt neljaks hooajaks ja ehkki viies on vähem populaarne, pole tegu kindlasti millegi väga hulluga. Telepaatide liin ja eriti just Byron ei kuulu kindlasti lemmikute hulka, kuid telepaatide sõda oleks tahtnud näha küll. Kuid seriaal lõpetati kahjuks enne ära, kui selleni ja edasiste hooaegadeni jõuti. Vägagi problemaatiline järgseriaal „Crusade“ toimub juba pärast sõda.

Üks asi, mis seriaali minu jaoks eriliseks teeb, on võttepaikade, kostüümide ja näitlejate teatraalsus. Kogu stiilis on miski ebatavaline tasakaal filmikaamera ees ja teatrilaval toimuva vahel, mis annab sellele 90ndate keskpaiga seriaalile palju parema vastupidavuse ajahambale. Lisaks põimitakse siin kokku ülimalt huvitav kangas suurte sõdade ja väikeste saatuste, lihtsate argipäevaste sündmuste ja kõrgekontseptiliste ulmeideede lõimedest. Ma tõsiselt soovitan seda ulmefännidel vaadata, pidades silmas, et seriaal ei ole täiesti vaba täitematerjalina toimivatest episoodidest, kuid isegi need sisaldavad tavaliselt vähemalt väikesi pusletükke, mis tervikpilti täiendavad.

Taas seitse, millele tuleb ust näidata. Sh mitu „Babylon 5“ filmi, kuna neid pole mõtet eraldi hoida. Nimekirja pikkus jätkuvalt 2700+ ühikut.

  • „Babylon 5: The River of Souls“ (1998): kui juba seriaali vaatad, vaata vahepeal ka see ära. Ei midagi erilist, aga kõlbab kah. Sisuliselt topeltpikkusega episood.
  • „Babylon 5: Thirdspace“ (1998): sama, mis eelmise puhul. Osa seriaalist ja eraldiseisva filmina ei toimi.
  • „Crusade“ (1999): seriaali tegevus toimub viis aastat pärast „Babylon 5“ lõppu ja oleks ideaaljuhul samuti viis aastat kestnud. Kuid probleemi rahastamisega, väga-väga kehvade eriefektidega ja episoodide näitamisega suvalises järjekorras viis seriaali kiirelt tapalavale.
  • „Babylon 5: The Legend of the Rangers“ (2002): kui see film oleks edukas olnud, oleks võinud sellest saada uus seriaal. Kuid madalad vaatajanumbrid ja üleüldine kehv tase ei võimaldanud seda.
  • „Babylon 5: The Lost Tales“ (2007): kolmest lühiloost koosnev antoloogia, mis oleks võinud olla mõnda aega seriaali jätkuks sellisel ebatavalisel viisil. Kuid liiga madala eelarve tõttu ei soostunud Straczynski neid rohkem tegema, kartes, et rikub üldist taset.
  • „Time Trax“ (1993-1994): politseinik aastast 2193 reisib minevikku, et püüda sinna põgenenud kurjategijaid ja nad tagasi tulevikku saata. Valdavalt väga episoodiline, ei mäletagi, kas sai ka korraliku lõpu või mitte. Tookord kõlbas vaadata, aga ei näe mõtet üle vaadata ega soovitada.
  • „Ballistic: Ecks vs. Sever“ (2002): Rotten Tomatoes lehe rekordihoidja - 0% positiivseid arvustusi kõige suurema arvustuste hulgaga. Treilerit üle vaadates tuli film häguselt meelde, peamiselt meenus igavus, mida tundsin filmi vaatamise ajal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar