Deadpool (2016)

On tõesti hea, et Ryan Reynolds sai uue võimaluse seda tegelast kehastada, kuna filmis „X-Men Origins: Wolverine“ nähtud versioon oli tõeline võimaluste raiskamine. Sulgeda suu ühel koomiksite tuntumail lobamokal? Halb otsus. Kuid „Deadpool“ laseb sellel karakteril kogu oma absurdsuses särada. Seejuures kasutati R-reitingut maksimaalselt ära nii dialoogis kui märulis. Kindlasti ei vaja iga film roppusi ja verd, kuid Deadpooliga sobivad need elemendid ideaalselt kokku.

Varemnähtud asjadest lendavad nimekirjast välja järgmised seitse.

  • „X-Men Origins: Wolverine“ (2009): keskpärane film Wolverine’ist, halb versioon Deadpoolist.
  • „Leprechaun: Origins“ (2014): ühest väga juustusest, kuid lõbusast tegelasest tehti tohutult igav koletisfilm. Pole vahet, kas varasemad härjapõlvlase filmid meeldivad, seda vaadata ei tasu.
  • „Under the Dome“ (2013-2015): seriaal oleks olnud parem, kui inimestevahelise kisklemise kujutamisele oleks algusest peale suurem rõhk asetatud müsteeriumile. Mitte et inimeste vahel ei tekiks konflikte sellises olukorras, kuid nendele konfliktidele keskendumine läheb väga ruttu tüütuks. Piisavalt huvitavaid elemente seriaalis siiski jagus, et pooleli ei jätnud.
  • „Viper“ (1994-1999): kunagi saksa kanalitest nähtud seriaal, millel on kindlasti sarnaseid jooni „Knight Rideriga“. Kõrgtehnoloogiline auto, selle juht ja tiim nende selja taga. Tol ajal täitsa meeldis, kuid vaevalt, et nüüd sooviks seda 78t episoodi üle vaadata.
  • „Mojin - The Lost Legend“ (2015): ühel filmiõhtul vaadatud Hiina fantaasiaseiklus. Võib öelda, et Hollywoodilik nii eelarvelt, teostuselt kui ka keskpärasuse poolest. Kui ette satub, võib vaadata, ekstra otsida pole mõtet.
  • „Pixels“ (2015): samanimelisest lühifilmist inspireeritud Adam Sandleri film. Värvikirev, kuid hingetu, loogikavaba ja huumor pole ka suurem asi.
  • „Emoji Movie“ (2017): tüütu, meeleheitlikult nalju ponnistav ja tuntud kaubamärke täis topitud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar