Dune (2021)

Aastaid arvati, et „Düün“ on romaan, millest on võimatu korralikku filmi teha. Katsetus aastast 1984 ei ole just ülemäära populaarne, ehkki oma sarm sellel logiseval kaosel on. Jodorowsky idee oli kahtlemata ambitsioonikas, kuid ilmselt liigagi. Vähemalt on selle tulemusel valminud üks väga hea dokumentaal – „Jodorowsky's Dune“. Kuid siis hakkasid levima kuuldused, et Denis Villeneuve on selle projekti oma tiiva alla võtnud, ja tekkis lootus, et ta võib midagi asjalikku välja haududa.

Pärast pikaajalist arvustuste, diskussioonide ja treilerite vältimist (et vaadata filmi võimalikult puhtalt lehelt ja eelarvamusteta) õnnestus nüüd lõpus kinos ära näha. Kaks ja pool tundi möödusid nii, et ei saanud arugi. Alles sai tegevusse sukeldatud ja juba oligi see osa rännakust läbi. Loodud maailm ja kinolinale toodud tegelased olid sedavõrd kaasahaaravad. Maailmaloome on filmi puhul väga oluline. Ei ole vaja iga aspekti seletada, küll aga on vaja tunda, et see maailm on terviklik. Mitte ilmtingimata realistlik, kuid tõepoolest – terviklik. Arvukad visuaalsed ja stilistilised detailid tekitasid tunde, et jälgin maailma, mis on eksisteerinud väga kaua ja mida on kujutanud arvukad sündmused, millest igaüks vääriks eraldi filmi.

Kuid kogu see maailm oleks tühi ilma huvitavate karakteriteta. Ja siin on eriti paslik mainida, kuivõrd õige oli otsus mitte üritada kogu romaani ühte filmi sisse toppida. See üsna pikk film sisaldab vaid romaani esimest poolt. Tänu sellele saavad tegelastel ekraanil rahulikult avaneda, vaataja saab nendega tutvuda, mõista või vähemalt püüda mõista nende olemust ja motiive. Nii lihtne oleks olnud minna tüüpilist Hollywoodi teed, võtta need kuulsad näitlejaid (ja neid siia jagus) ja panna nad tormama ühest märulistseenist teise, lootuses, et see tempo üksinda suudab filmi kanda. Kuid õnneks on sündmustiku areng palju tasakaalukam. Mitte et siin poleks võitlusstseene, tagaajamisi ja isegi suuremat lahingut näha, kuid need ei alluta filmi, vaid on lihtsalt loomulik osa filmist.

Filmi vaatamiseks ei ole romaani tundmine vajalik. Lugesin seda nii palju aastaid tagasi, et lugu oli parimal juhul väga pealiskaudselt ja häguselt meeles. Kuid samas pole ka romaani tundmine takistuseks. Mitmed ulmefännid, kelle lemmikraamatute hulka „Düün“ kuulub, on andnud filmile kiitvaid hinnanguid. See pole kaugeltki iga ekraniseeringu puhul nii.

Ja lõpetuseks – kuigi see film on enamat, kui ainult kena visuaal, on tegu kahtlemata suurejoonelise ja meisterliku kinoelamusega. Ma tõesti soovitan vaadata seda just nimelt kinos, mõnes suuremas saalis. Kui aga see pole mingi aeg enam võimalik, siis tasub leida võimalus vaadata filmi projektori või suurema teleri vahendusel, et täielikult sellesse maailma sukelduda.

 Dune
(2021) on IMDb

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar