Kingsman: The Secret Service (2014)

„Kingsman: The Secret Service“ suudab olla korraga vägivaldne, humoorikas, hoogne ja stiilne, liites need elemendid mõnusaks tervikuks. Tegu on spioonifilmide alažanrit rikastava teosega, ehkki parajalt napaga. Ilmselgelt ei ole tegu John le Carré raamatute stiilis ekraniseeringuga, kuid ta pole ka James Bond. Ja tänuväärselt ei saa võrdusmärki tõmmata ka „Kingsmani“ ja 2000ndate aastate lastefilmide nagu „Spy Kids“ või „Agent Cody Banks“ vahele. Tegu on omanäolise spioonikaga, mille toetub võrdsel määral nii inglaslikult vaoshoitud stiilile kui ka ameerikalikule ultravägivallale. Stseene, kus inimesed kaotavad jäsemeid, on siin omajagu, laipu isegi ei ürita lugeda.

Võitlusstseenide kaameratöö on väga omapärane. Tundub, nagu oleks kõik käsikaameraga vehkides filmitud, kuid samas säilis toimuvast pidev ülevaade. Ilmselt on siin omajagu kasutatud mingeid digitaalseid trikke. Kaamera käis madinaga ustavalt kaasas, liikudes koos tegelaste ja löökidega, näidates toimuvat suhteliselt pikkade võtetena. Kui vaid mõelda, kui palju on olnud märuleid, mille puhul oodatakse filmimisel, et kaamerameest tabaks epilepsiahoog, siis aastal 2014 mõjus korralikult jälgitav ja leidlik lavastamine lausa värskendavalt. Õnneks paistab praegu, aastal 2021, et paljud märulifilmide lavastajad on vigadest õppinud.

Näitlejaid on siin palju ja vanad tuttavad teevad loomulikult ootuspäraselt hea töö. Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson ja Michael Caine on omas elemendis ja teevad seda tööd nähtava mõnuga. Uutest nägudest väärib kiitmist Taron Egerton, kes pidi mängima peategelast, ülbet noorukit, kellest saab filmi lõpuks Kingsmani spiooniorganisatsiooni uusim liige. Selline roll on omajagu ohtlik, kuna väga kerge on jätta endast sellisel määral tüütu ja ülbe mulje, et vaataja hakkab lõpuks vastastele pöialt hoidma. Õnneks suutis Egerton anda rollile ka inimlikku joont. 

Kindlasti vaata seda filmi, kui sulle meeldisid „Scott Pilgrim vs. the World“ ja „Kick-Ass“ ning ka James Bondi ja Võimatu missiooni seeriad mahuvad mõlemad su vaatamisnimekirja. Kui sulle aga tundub, et isegi James Bondi filmid on liiga jaburad ja ainus õige spioonifilmide stiil on „Tinker Tailor Soldier Spy“ vaoshoitud lähenemine, siis ehk pole "Kingsman" sinu jaoks sobiv valik.

 

Nagu ikka, 7 filmi vähemaks.
  • „Tuxedo“ (2002): Jackie Chan on osalenud arvukates leidlike võitlusstseenidega märulites, kuid Hollywoodi jõudes, kadus paljuski varasemate filmide sära. Eks oli tal juba selleks ajaks vanust omajagu, kuid kõige rohkem on siin filmis piduriks lihtsalt niru käsikiri ja eriefektidele lootmine.
  • „Spy Kids“ 1, 2 ja 3: mul on kindlalt nähtud 1. kuni 3. film, ma pole päris kindel enam, kas olen 4. kohta vaadanud mõnd mahukamat arvustusvideot või filmi ennast. Igatahes ei saa ühtki neist lemmikuks nimetada. Siiski on esimese filmi puhul vähemalt tunda, et asja on tehtud lustiga ja häbitu enesekindlusega. Teist filmi ei mäleta peaaegu üldse. Kolmandat kahjuks liigagi hästi.
  • „Agent Cody Banks“ (2003): … olen seda näinud … hmm … väga meeldejääv film oli.
  • „xXx: State of the Union“ (2005): seda kassapommi ei oleks suutnud päästa ka Vin Diesel, ehkki paljud ütlesid, et temaga oleks film siiski parem olnud. Tuleks ta vaid tagasi…
  • „xXx: Return of Xander Cage“ (2017): Tuligi! Tõi kaasa veel mitmeid tipptasemel võitluskunstide staare nagu Donnie Yen ja Tony Jaa. Käisin kinos vaatamas ja leidsin, et ehkki filmis on palju potentsiaaliga elemente olemaks üks nauditav loll märul, suudeti need elemendid selliselt kokku panna, et saadi tulemuseks lihtsalt loll märul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar