Locke & Key (2020-....)

„Locke & Key“ teise hooajani on jäänud umbes kuu ja kolmandagi tulemine on kinnitatud. Kui eelmine postitus oli „Kadunud toa“ kohta, siis on ainult loogiline teha järgmine sarnase kontseptiga seriaalist, mis samuti häid elamusi pakkunud. Seriaal põhineb koomiksil, mis võis saada „Kadunud toast“ inspiratsiooni. See on puhas oletus, aga ajalise järgnevuse poolest klapiks. Igatahes on ka siin erinevad üleloomulike funktsioonidega esemed, ainult et sedakorda on tegu võtmetega, mille tekkel on samuti oma huvitav taustalugu, mida seriaalis endas pole veel mainitud. (Sattusin Wikipediast veidi algmaterjali kohta lugema). Üks võti võimaldab ka siin reisida kõikjale, kus on sobiv uks, seda kohtame juba esimeses episoodis, kuid ülejäänuid ei hakkaks ette rääkima.

Peategelased, kaks teismelist ja üks väike poiss, kes kolivad koos emaga elama oma esiisade müstilisse majja, avastavad need võtmed ja kohtuvad seal kurjusega, mis neid endale soovib. Sealt edasi järgnevad mitmed katsetused uute võtmete võimete avastamiseks ning kassi ja hiire mäng, et võtmed valedesse kätesse ei satuks. Mõnusa disaini, efektide, näitlejatööga ja looga seriaal, mille järgmist hooaega igatahes praeguse seisuga tahaks kindlasti näha.

Huvitav ääremärkus – seriaali üritati teha juba kümmekond aastat varem, isegi pilootosa filmiti ära, kuid YouTube'is nähtu järgi võin öelda, et see paistab igati kahvatum. Hea, et tookord asja ei saanud.

 

Nagu ikka, eemaldan 7 seriaali. Jääk – 2700+.

  • „Igor“ (2008): küllaltki kena, ehkki veidi lihtsakoelise disainiga animatsioon, millel oli potentsiaali teha midagi huvitavat ja humoorikat. Aga lõpuks koorus välja üsna keskpärane armastuslugu. Siiski tekkis selle filmi järgi tunne, et lavastajas on potentsiaali. Ja tema järgmine film? 9 aastat hiljem valminud „Emoji Movie“. Oeh.
  • „Cats & Dogs“ (2001): kassid ja koerad peavad mingit spionaažisõda üksteise vastu, Jeff Goldblum üritab leiutada allergiaravimit. Suht kaootiline jama, aga lastele vist piisavalt huvipakkuv.
  • „Flubber“ (1997): täielikult tööle keskendunud ja oma sõbrannat eirav professor leiutab rohelise, lõputult põrkava aine, mis esitab vahepeal ka tantsunumbri. Filmi põhiline müügiargument on Robbin Williams. Selline suvaline koguperevärk, mida uuesti enam ei vaataks.
  • „Space Jam: A New Legacy“ (2021): esimene oli suuresti ülipikk reklaam erinevatele toodetele, kuid seal oli olemas mingi esimese katsetuse sarm. Siin visati kokku hunnik tooteid ja Warner Brothersi tegelasi, kuid viimastega ei osatud midagi kavalat teha. Ülimalt läbikulutatud paroodiaid oli seal ka. Matrixi bullet-time aastal 2021? Oli seda nüüd ikka vaja?
  • „Unfriended“ (2014): puhtalt arvutiekraanil toimuv film võib toimida, kindlasti lühifilmina. Kuid täispikka filmi on natuke liiga raske sellises formaadis teha. Ja kui panna sinna arvutiekraanile üksteise peale karjuvad teismelised, kelle puhul sa hoiad pöialt neid nottivale üleloomulikule jõule, siis ei anna see head tulemust.
  • „Bailaora“ (2018): HÕFFil nähtud lühifilm... mida ma peaaegu mäletan. Mingi naine/kummitus/misiganes tantsid. Sõjavastane allegooria oli vist. Igahtes 15 minutit kunsti, mis mulle midagi ei pakkunud.
  • „Flatliners“ (2017): originaali vaatamisest on palju möödas, ei oska isegi öelda, kas kaalun seda 999 sisse mahutama. Kuid uusversioon oli väga halb. Mingid noored meditsiinitudengid (kui mälu ei peta), kes tahtsid iga hinna eest pidu panna, seda ka siis, kui nendega juba igasugu üleloomulik ja ohtlik pask toimuma hakkas.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar