Sherlock (2010-2017)

Sherlock Holmesi tegelaskujust on nüüd kolm tuntud moderniseeringut. Vähemalt esimene Robert Downey jr. film jõuab kindlasti ka siia nimekirja. „Elementary“ pakub veidi huvi, kuid minu valmidus vaadata ülipikkasid seriaale on olulisel määral kahanenud. 150+ episoodi pole just väikese ajakuluga. „Sherlock“ on aga formaadilt ideaalne. Nelja hooajaga seriaal, igas hooajas üks filmipikkune episood (ja üks vaheepisood).

Tänu heale käsikirjale, mõnusalt britilikule stiilile ning suurepärastele näitlejatele on tegu ka ühe parima kirjandusteose adaptsiooni ja moderniseeringuga, mida näinud olen. Tõsi küll, ma pole neid just massiliselt näinud, kuid see siin on kahtlemata tasemel. Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman on oma rollide jaoks ideaalsed ning ka kõrvalosades näeme palju suurepärast talenti. Lood on põnevad, kuid muidugi ei ole iga episood võrdse tasemega. Näiteks 2. hooaja Baskerville’ide koera episoodist kerin ülevaatamisel enamasti vaid parimad momendid ette ja 4. hooaja lõpus tuuakse mängu üks tegelane, kelle vastu ma idee poolest pole, kuid ta võiks olla veidi realistlikum. Sisuliselt on sellel inimesel supervõime. Kuid need mõrad tervikut ära ei lammuta ja seriaal on igale Holmes’i ja krimiseriaalide huvilisele väärt vaatamine.

Praeguse seisuga on seriaal lõppenud. Tegijatel on küll ideid viienda hooaja jaoks, kuid Cumberbatch ja Freeman on nõutud näitlejad, keda on ajaliselt keeruline taas võtteplatsile saada. Samas on tegu seriaaliga, mille puhul võib vabalt nt kasvõi 10 aastat oodata, et siis juba vanemate tegelastega taas ekraanile jõuda.


Vähendan taas vaadatud filmide ja seriaalide nimekirja.
  • „Doctor Mordrid“ (1992): on väga selge, et esialgu pidi sellest filmist saama dr Strange'i seikluste ekraniseering. Kuid õigused nimele kaotati ja tehti siis hoopis selline film. Peaosas Jeffrey Combs, nii et tema fännidele saab ehk isegi soovitada. Kuid muidu mitte just eriti huvitav.
  • „Catch-22“ (1970): samanimelise romaani ekraniseering, mis jääb paari aasta eest väljaantud miniseriaali varju. Kui valida selle ja miniseriaali vahel, siis valige viimane. Ütlen seda puhtalt nende kahe võrdlemise seisukohast. Romaani pole lugenud.
  • „Doom“ (2005): ühest tuntuimast ja tempokamast tulistamismängust on tehtud tohutult tume ja tuim märul, mis ei suuda isegi väga lihtsat algmaterjali elementi järgida ja asendab deemonid mutantidega. Ka Dwayne Johnson ei suuda filmi päästa, tegu on ühe igavaima rolliga temalt, kuid see on pigem käsikirja ja lavastaja kui näitleja süü.
  • „M.A.N.T.I.S.“ (1994-1995): tehnoloogilise superkangelasega seriaal, mis on tänaseks praktiliselt unustatud. Oli suht ok vaatamine omal ajal, kuid telekanal solkis korduvalt seriaali tegijate visiooni, muutes seriaali pärast pilootosa valgemaks ja suunas poole hooaja pealt seriaali teadusulmest rohkem fantaasiasse.
  • „Õiglus 2“ (2021): saan aru, et esimene film on nii mõnegi jaoks saavutanud kiirelt kultusfilmi staatuse. Ise pole seda näinud. Teises filmis oli kohti, mis võtsid muigama, kuid ma ei näe ühtki põhjust seda filmi uuesti vaadata.
  • „Ed and His Dead Mother“ (1993): Steve Buscemi Edi rollis Miriam Margolyes emana on filmi kandvad osad, kuid tervikuna see lugu ei meeldinud. Vaatasime seda ühel halbade filmide õhtul, kuid nähtavasti meeldib see paljudele ka lihtsalt hea musta komöödiana.
  • „Foxcatcher“ (2014): Steve Carrell on küll hea näitleja, kuid sellest pole abi, kui tegu on filmiga tegelasest, kes mind lihtsalt ei huvita. Ka stiililiselt polnud film eriti paeluv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar