Suicide Squad (2021)

Esimene suitsiidisalga film tegi küll kinokassades kõva tulemuse, kuid sai samas ka korralikult tampida nii mõneltki koomiksifilmide fännilt ja samuti paljudelt kriitikutelt. Isegi see ülekasutatud „kõigi aegade halvim (sisesta žanr siia)-film“ jäi mõnes arvustuses nii silma kui kõrva kriipima. Ja sellest on mul tõesti kergelt siiber. Ülivõrdes „halvim“ kaotab oma tähenduse, kui seda pidevalt välja paisata filmi puhul, mis sulle lihtsalt ei meeldinud. Kuid ei saa eitada, et 2016. aasta versioon jäi natuke lahjaks ja oli tunda, et ei tabanud päris õigeid noote. Ka David Ayer on öelnud, et stuudio sittus filmi ära (ta võis viisakamalt väljenduda, kuid mõtet see ei muuda). Fännid ja lavastaja tahaksid näha n-ö ehedat versiooni, kuid stuudio põtkib vastu, ega kavatsegi selleks vajalikke ressursse anda. Pole muidugi garantiid, et Ayer Cut oleks tõeliselt oluliselt parem, kuid ma igatahes vaataks, kui selline välja tuleks.

Igatahes järje puhul anti lavastamise teatepulk üle „Galaktika valvurite“ lavastajale James Gunnile, kes puhus suitsiidisalgale sisse uue elu. Nagu tavaks, püüan enne filmi, mida nagunii vaadata kavatsen, hoiduda treileritest ja arvustustest, et saada võimalikult puhast naudingut ja vältida stseenide nägemist enne tegelikku film. Tundub, et see on jätkuvalt õige lähenemine, sest elamus oli ehe ja mul oli filmi vaadates tunne, et kogu originaalmaterjali jaburus on täie pasaga omaks võetud. Vaatamisjärgse kontrolli käigus selgus, et niihästi suitsiidisalklased kui ka lõpukurjam on juba päris staažikad. Viimane neist loodi lausa 1960ndatel, hoopis teisel ajastul. Ja see film liidab vana koomiksiajastu ja uue, ülieelarvelise kireva filmi mõnusalt üheks hoogsaks tervikuks, mis oma juustuseid juuri ei häbene, kuid kastab neid ka kena koguse verega. Jah, filmil on sedakorda R-reiting, mis ei ole küll edu alus (meenuvad „AVP 2“ või „Die Hard 5“), kuid vabastab lavastaja siiski nii mõnestki kammitsast, mida laste- ja noortesõbralikumad reitingud seavad. Mis siin muud öelda – tubli andmine, soovitan vaadata, nom-nom.


Nimekirja kahandamise heaks teevad suitsiidi seekord taas 7 filmi, kolm neist tulid valikusse arvustusest üsna orgaaniliselt. Nimekirja jääb (veel viimast korda) 2800+ filmi.

  • „Suicide Squad“ (2016): ei, kindlasti mitte kõigi aegade halvim. Aga nüüd, kus meil on parem film olemas, võib eelmine tahaplaanile jääda küll.
  • „Aliens vs. Predator: Requiem“ (2007): esimene AVP oli suht ok. Ei enamat. Aga R-reiting oleks võimaldanud teha parema filmi. Nii arvasid paljud. Ja siis tuli välja järg. Verisem, kuid oluliselt... väga-väga oluliselt kehvem.
  • „A Good Day to Die Hard“ (2013): R-reitinguga saab McClane taas rahulikult öelda Yippie-ka-yay, motherfucker“. Ma ei mäleta kas ütles. Ma ei kavatse ka kontrollida, kuna seda mõttetut löga ei taha enam kunagi puudutada.
  • „Captain America“ (1990): liiga vara, liiga odav, liiga kohmakas ja lavastajaks Albert Pyun, kelle filmograafia on nii mõnelegi halbade filmide õhtul oma kindla koha leidnud.
  • „Daredevil“ (2003): lavastaja versioon muutis asja veidi paremaks, lisades vajalikke stseene, kuid millestki tõesti heast on asi ikkagi kaugel.
  • „Elektra“ (2005): idee poolest ma ei välista, et keskpärase filmi spin-off võib olla parem, kui lähtematerjal. Kuid siin ei olnud see kindlasti nii. Lihtsalt igav ja oluliselt vähem piinlikult meelelahutuslik kui Catwoman.
  • Spiral: From the Book of Saw“ (2021): frantsiis on nähtavasti väga tühjaks lüpstud. Tuntud näo mängu toomine tundus pigem meeleheide kui midagi muud. Samuel, sa oled tore näitleja, kuid sellele filmile sa midagi olulist juurde ei andnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar