Olin kuulnud, et see film pidavat täitsa hea olema ja sain tõdeda, et on tõepoolest. „Alien: Romulus“ ei proovinud teha midagi väga enneolematut – pigem võttis elemendid, mis töötasid, segas need kokku ja avardas terake. Rühm noori peab Weyland-Yutani kosmosjaamas silmitsi seisma tulnukate erinevate arenguetappidega ja nagu tavaliselt, on tulemused paljude jaoks vägagi surmavad, pakkudes ka veidi mõnusat (happe)verist ja limast body horror’it.
Suur boonus on filmi disain – filmitegijad valisid siia Alieni kahe esimese filmi esteetika ning kasutasid lisaks rohkelt praktilisi efekte nii keskkondade kui ka koletiste jaoks. Ja kus vaja, loomulikult ka digitaalseid efekte. Pärast Prometheuse holograafilisi klaasekraane ei pruugi ajaliselt hiljem toimuva Romuluse rohmakad keskkonnad ja ekraanid, jämedad nupud ja vilkuvad oranžid tulukesed küll päris loogilised tunduda, kuid see kõik lõi nii meeldiva õhustiku, et ei häirinud, pigem silm puhkas tulemusel.
Film ei ole ei puhas õudus ega puhas märul, balansseerides sobivalt nende kahe vahel. Viiteid leiab esimesele filmile, „Prometheusele“ ja need, kes on „Alien: Isolationit“ mänginud, ütlevad, et ka sellele mängule on viidatud. Kuna endal mängimata, ei oska seda kinnitada. Igatahes tõmbas film ruttu endaga kaasa ja suutis pärast veidi rahulikumat sissejuhatust lõpuni kõrget taset hoida. Kindlasti vaatan ajalise võimaluse leidmisel veel.
