Terrifier (1 kuni 3) (2016, 2022, 2024)

Olin Terrifieri filmidest teadlik alates ca 2. filmi väljatulekust, aga vaatamiseni jõudsin alles nüüd, kus 3. osa ka väljas. Pärast kõigi vaatamist saan nõustuda nendega, kes kiidavad järgesid rohkem kui esimest osa. Sealne oli natuke liiga igav rappimine ja mütoloogia puudus sootuks.

Ja kes veel näinud ei ole - rohke verega goret ja rappimist on seal filmisarjas usinalt ja detailidega tegijad kokku ei hoia. Ütleme nii, et jäsemete eemaldamine läheb selles filmis veel leebema kategooria stseeni alla. Ehkki ma ei nimetaks efekte realistlikuks, on kõik tehtud ligaste ja tekstuursete praktiliste vahenditega, nii et mingi teistsugune mõju on digiajastul sellel kindlasti. Aga enda jaoks läks see gorega vindi ülekeeramise katse mingi aeg natuke tüütuks. Pigem tekkis tahtmine rohkem mütoloogiast teada saada - veidi ka sai, aga lavastaja sõnul tuleb rohkema jaoks oodata ära 4. film, mis peaks vist ka viimaseks jääma.

Näitlejatöö oli 2. ja 3. filmis korralik, esimeses paraku paiguti veider ja puine. Välja arvatud peakurjam - Art the Clown, keda kehastab üsna lühikese filmograafiaga David Howard Thornton. On ilmselge, et näitleja lustib selles rollis, mis - kuigi sõnadeta - on samas väga väljendusrikas. Tegu pole tuimalt tammuva Jasoni või Michael Myersiga, näo- ja kehamiimika laseb sadistlikul Artil end ümbritseva suhtes mitmeti väljendada, et rõhutada filmi musta huumorit.

Kui Jim Carrey "Maskist" tehtaks kunagi uusversioon, siis ma täitsa kujutaks ette Thorntonit selles rollis. Ta suudaks läbi grimmi ja kummimaski mängida, kui seda teed mindaks (ehk siis mitte digimask). Ja võttes arvesse, et Maski koomiksiversioon on filmist tükk maad vägivaldsem ja süngem, siis polegi sellist uusversiooni väga raske ette kujutada.

Aga Terrifier jääb mu jaoks veidi kummalisele positsioonile. Tervikuna ei ole need mul lemmikfilmid ja kahtlen, kas ma neid uuesti vaataks... vähemalt omaette. Seltskonnas või mõnel festivalil võtaks ilmselt küll uuesti ette. Kuid kindlasti on neis filmides eri aspekte, mida hindan väga. Praktilised efektid, Thorntoni Art the Clown ja lihtsalt filmitegija kirg, mis kumas juba esimest filmist läbi. Lõppkokkuvõttes on mul vist pigem esmajoones hea meel, et selline edulugu on olemas, kuna loodan, et ehk saab sellest inspiratsiooni mõni teine tegija või ka mõni stuudioboss, kes äkki taipab, et film ei pea alati olema kuulsusi täis topitud ja olema megaeelarvega. Kas Terrifieri filmid lõpuks sedasi üldpildile mõjuvad, ei saa me ilmselt kindlalt kunagi teada, kuna seda on raske mõõta, aga mulle vähemalt meeldib mõelda, et selline positiivne mõju võib olemas olla.

Haven (2010-2015)

Kaudselt Stephen Kingi romaanil "The Colorado Kid" põhieva ulmeseriaali tegevus toimub väikelinnakeses nimega Haven, kus inimestel on mitmesugused ülivõimed, mis on enamasti pigem ohtlikud nii endale kui ka teistele ja avalduvad sageli selliselt, et seda võimet omav inimene pole isegi teadlik, et ta teisi ohustab. Seriaal algab suuremalt jaolt episoodilise politseisarjana, kuid süveneb üha enam taustamüsteeriumisse, mille eesmärk on avastada peategelase, kelleks on linna saabunud detektiiv Audrey Parker, ja võimete päritolu. Hea on see, et seriaal ei jää pooleli, vaid jõuab oma 5. hooajaga ka finišisse.

Inside No. 9 (2014-2024)

Aastast 2014 (süsi)musta huumorit ja lihtsalt häid lugusid pakkunud väga mitmekülgne antoloogiaga sai eelmisel aastal pärast üheksat hooaega läbi. Seriaali tegijad ja ühtlasi enamasti ka peaosalised Steve Pemberton ja Reece Shearsmith leidsid, et parem on joon alla tõmmata ja mitte lõputult ponnistada - ehkki nad ei välistanud, et tulevikus võivad nad veel lisaepisoode teha, kui häid mõtteid peaks tulema. Seni aga on vaatajal võimalik nautida 55 episoodi, millest mõned ajavad veidi muigama, osad meelitavad välja naerupahvakuid ning vahel panevad sügavamalt mõne asja üle järele mõtlema.

Lood on sageli ootamatu lõpuknihviga, vahel isegi üleloomulikku laadi. Kõiki episoode ühendab samas täielikult vaid üks joon – tegevus on mingil otsesel või kaudsel moel seotud number üheksaga. Maja number üheksa, king suurusega nr üheksa, üheksas sümfoonia jne. Süžeed ulatuvad situatsioonikoomikast õuduseni, psühholoogilisest nukrast huumorist krimilugudeni. Näiteks esimeses episoodis üritab kari inimesi end ühte magamistoa riidekappi pressida. Miks? Vaadake, et teada saada. Teine episood seevastu on tummfilm ja komejant kahest vargast. Samuti saab näha suurt tüli restoraniarve maksmise pärast ja musta huumoriga lugu ühest õhupallist.

Ja siin on kõikide episoodide hulgast välja nopitud 25 lemmikut. Mitte eriti ranges järjekorras. Esimene number tähistab hooaega, teine episoodi.

1-2 A Quiet Night In
2-1 La Couchette
3-3 The Riddle of the Sphinx
4-1 Zanzibar
4-2 Bernie Clifton's Dressing Room
5-4 Misdirection
6-2 Simon Says
7-6 Wise Owl
8-3 Paraskevidekatriaphobia
9-5 The Curse of the Ninth
1-4 Last Gastp
2-4 Cold Comfort
3-5 Diddle Diddle Dumpling
3-2 The Bill
4-3 Once Removed
6-1 Wuthering Heist
8-6 The Last Weekend
9-2 The Trolley Problem
2-5 Nana's Party
7-4 Kid/Nap
1-3 Tom & Gerri
2-2 The 12 Days of Christine
9-3 Mulberry Close
1-1 Sardines
6-3 Lip Service

Parasyte: The Maxim (2014-2015)

Sai veidi oma puuduvat animesoolikat aretatud Netflixi abil. Hea seriaal kummalisest salapärasest invasioonist ja rohkelt leidlikku body-horrorit. Lõuna-Korea on sel aastal oma live-action versiooni välja lasknud, mida paari episoodi jagu ka vaatasin, aga esialgu see piisavalt huvi ei pakkunud, et jätkata oleks soovinud.

The Truman Show (1998)

Ma arvan, et kui ma seda filmi aastaid tagasi esimest korda nägin, keskendusin ilmselt rohkem filmi komöödia-elementidele. Mitte et ma enam väga täpselt mäletaks. Tegelikult on filmi lugu muidugi mitmetahulisem ja ajahambale hästi vastu pidanud, kuna elame toonasest ajast oluliselt rohkem ajastus, kus rohked reaalelusaated, Youtube'i perekanalid jms eksisteerivad.

Ilmselt oleks huvitav näha mingit teist, tänapäeval tehtud versiooni sellest filmist, aga eks see kätke ka kõrget riski, et suudetakse miski jama kokku keerata. Ma ise näen potentsiaali miniseriaalina, mis Trumani asemel keskendub just teda ümbritsevatele näitlejatele ja inimestele kaamerate taga. See võiks olla huvitav... teoorias...

From (2022-....)

Kusagil Ameerikas asub linnake, kuhu võivad inimesed juhuslikult jõuda kõikvõimalikke teid kaudu, kuid kui nad kord seal juba on, siis sealt põgenemine on nähtavasti võimatu. Sõidad linna ühest otsast välja ja jõuad lihtsalt linna tagasi. Pääsemislootust hoiab üleval linnašerifi rolli enda kanda võtnud Boyd Stevens (Harold Perrineau, "Lost"). Lisaks peab ta kaitsma linna öösiti metsast väljatulevate inimesesarnaste, väga verejanuliste koletiste eest ja klaarima argisemaid probleeme.

Senised 3 hooaega on üles visanud hulga mõistatusi ja küsimusi. Piisavas tempos, et pidevalt mingi uue elemendiga tähelepanu endal hoida. Abiks ka hästi tehtud tegelased, kellest mõni küll ka terake tüütu. Kui 3. hooajas hakkas tunduma, et nüüd oleks aeg veidike vastuseid hakata andma, siis seda õnneks ka tehti. Loodetavasti suudab nüüdseks kinnitatud 4. hooaeg seda joont hoida ja pakub salapära ja vastuste head tasakaalu.

Alien: Romulus (2024)

Olin kuulnud, et see film pidavat täitsa hea olema ja sain tõdeda, et on tõepoolest. „Alien: Romulus“ ei proovinud teha midagi väga enneolematut – pigem võttis elemendid, mis töötasid, segas need kokku ja avardas terake. Rühm noori peab Weyland-Yutani kosmosjaamas silmitsi seisma tulnukate erinevate arenguetappidega ja nagu tavaliselt, on tulemused paljude jaoks vägagi surmavad, pakkudes ka veidi mõnusat (happe)verist ja limast body horror’it.

Suur boonus on filmi disain – filmitegijad valisid siia Alieni kahe esimese filmi esteetika ning kasutasid lisaks rohkelt praktilisi efekte nii keskkondade kui ka koletiste jaoks. Ja kus vaja, loomulikult ka digitaalseid efekte. Pärast Prometheuse holograafilisi klaasekraane ei pruugi ajaliselt hiljem toimuva Romuluse rohmakad keskkonnad ja ekraanid, jämedad nupud ja vilkuvad oranžid tulukesed küll päris loogilised tunduda, kuid see kõik lõi nii meeldiva õhustiku, et ei häirinud, pigem silm puhkas tulemusel.

Film ei ole ei puhas õudus ega puhas märul, balansseerides sobivalt nende kahe vahel. Viiteid leiab esimesele filmile, „Prometheusele“ ja need, kes on „Alien: Isolationit“ mänginud, ütlevad, et ka sellele mängule on viidatud. Kuna endal mängimata, ei oska seda kinnitada. Igatahes tõmbas film ruttu endaga kaasa ja suutis pärast veidi rahulikumat sissejuhatust lõpuni kõrget taset hoida. Kindlasti vaatan ajalise võimaluse leidmisel veel.

Joker: Folie à Deux (2024)

Tugev järg esimesele filmile, aga petab paljude ootusi. See ei ole DC koomiksite ühe tuntuima kurjami suurejooneline võidu- ja arengulugu, mida ilmselt paljud pärast esimest filmi ootasid. Pigem jätkab lihtsalt see traumeeritud Arthur Flecki ja tema fantaasiamailma jälgimist. Tegu on valdavalt üsna depressiivse filmiga, mis toimub osalt Arhkhami vaimuhaiglas ja osalt kohtusaalis. Jah, kohtudraama moodustab filmist umbes poole. Mõlemas tegevuspaigas näeme muusikalisi lugusid, mis toimivad Arthuri peas või on Arthuri ja Lady Gaga mängitud Lee Quinzeli väheglamuursed laulud. See viimane asjaolu võis ehk ka mõne klassikalisemate muusikalide fänni eemale peletada. Igatahes nautisin kinoelamust väga, kuid mõistan, miks sellel filmil on raske publikut leida.

Sliders (1995-2000)

Nii väga tahaks seada selle seriaali kindlate lemmikute hulka, kuid kahjuks on kokku 87 episoodi hulgas lisaks arvukatele suurepärastele paralleelmaailmades seiklemistele ka arvukalt igavaid ja suisa nigelaid episoode. Lisaks on seriaalil pidev probleem vahetuvate peategelastega ja puudulikult ärakasutatud põhivastasega. Üks uusversioon kuluks sellele kindlasti ära, kuid praegu on Marveli tõttu seriaali- ja filmimaastik alternatiivuniversumi teemast veidi küllastunud ja sel aastal lisandunud Dark Matter täitis seda tühimikku veidi... ehkki õnneks vähemalt hästi. Igatahes Slidersi vaatamiseks soovitan otsida mõni parimate episoodide soovitusnimekiri. Kõigest tuimalt läbi närida ei tasu.

Fallout (2024-????)

Fallouti maailmaga olin enne seriaali peamiselt tuttav Fallout 3 ja veidi ka Fallout New Vegase kaudu (mõlemad mängud lõpetamata). Huvitav maailm, kuid mängude avatud maailm võtab korraliku läbimise puhul rohkem aega, kui praegu leida suudan ja soovin. Aga seriaal on mõnus ja kergemini hammustatavam tükk sellest postapo hullumeelsusest. Tänuväärselt heade näitlejatega ja tegelastega ning mitmekülgsete tegevuspaikadega. Tahaks loota, et nad suudavad seda joont hoida ja teevad veel paar-kolm head hooaega ning lõpetavad siis plaanipäraselt.

Loki (2021-2023)

Marveli nüüdseks juba arvukatest seriaalidest üks, mida kindlalt vaadata soovitan. Kaks 6-episoodilist hooaega, mis ei jää ripakile. Ja Tom Hiddleston saab siin tõesti paremini kui üheski Marveli filmis näidata, kui hea näitleja ta on ja kui suurepäraselt ta Loki rolli sobib. Ka lugu Püha ajaliini kaitsvast Ajaagentuurist on põnev ja toimib piisavalt eraldiseisvalt, ega nõua põhjalikke teadmisi teiste filmide ja seriaalide kohta.