Alien: Romulus (2024)

Olin kuulnud, et see film pidavat täitsa hea olema ja sain tõdeda, et on tõepoolest. „Alien: Romulus“ ei proovinud teha midagi väga enneolematut – pigem võttis elemendid, mis töötasid, segas need kokku ja avardas terake. Rühm noori peab Weyland-Yutani kosmosjaamas silmitsi seisma tulnukate erinevate arenguetappidega ja nagu tavaliselt, on tulemused paljude jaoks vägagi surmavad, pakkudes ka veidi mõnusat (happe)verist ja limast body horror’it.

Suur boonus on filmi disain – filmitegijad valisid siia Alieni kahe esimese filmi esteetika ning kasutasid lisaks rohkelt praktilisi efekte nii keskkondade kui ka koletiste jaoks. Ja kus vaja, loomulikult ka digitaalseid efekte. Pärast Prometheuse holograafilisi klaasekraane ei pruugi ajaliselt hiljem toimuva Romuluse rohmakad keskkonnad ja ekraanid, jämedad nupud ja vilkuvad oranžid tulukesed küll päris loogilised tunduda, kuid see kõik lõi nii meeldiva õhustiku, et ei häirinud, pigem silm puhkas tulemusel.

Film ei ole ei puhas õudus ega puhas märul, balansseerides sobivalt nende kahe vahel. Viiteid leiab esimesele filmile, „Prometheusele“ ja need, kes on „Alien: Isolationit“ mänginud, ütlevad, et ka sellele mängule on viidatud. Kuna endal mängimata, ei oska seda kinnitada. Igatahes tõmbas film ruttu endaga kaasa ja suutis pärast veidi rahulikumat sissejuhatust lõpuni kõrget taset hoida. Kindlasti vaatan ajalise võimaluse leidmisel veel.

Joker: Folie à Deux (2024)

Tugev järg esimesele filmile, aga petab paljude ootusi. See ei ole DC koomiksite ühe tuntuima kurjami suurejooneline võidu- ja arengulugu, mida ilmselt paljud pärast esimest filmi ootasid. Pigem jätkab lihtsalt see traumeeritud Arthur Flecki ja tema fantaasiamailma jälgimist. Tegu on valdavalt üsna depressiivse filmiga, mis toimub osalt Arhkhami vaimuhaiglas ja osalt kohtusaalis. Jah, kohtudraama moodustab filmist umbes poole. Mõlemas tegevuspaigas näeme muusikalisi lugusid, mis toimivad Arthuri peas või on Arthuri ja Lady Gaga mängitud Lee Quinzeli väheglamuursed laulud. See viimane asjaolu võis ehk ka mõne klassikalisemate muusikalide fänni eemale peletada. Igatahes nautisin kinoelamust väga, kuid mõistan, miks sellel filmil on raske publikut leida.

Sliders (1995-2000)

Nii väga tahaks seada selle seriaali kindlate lemmikute hulka, kuid kahjuks on kokku 87 episoodi hulgas lisaks arvukatele suurepärastele paralleelmaailmades seiklemistele ka arvukalt igavaid ja suisa nigelaid episoode. Lisaks on seriaalil pidev probleem vahetuvate peategelastega ja puudulikult ärakasutatud põhivastasega. Üks uusversioon kuluks sellele kindlasti ära, kuid praegu on Marveli tõttu seriaali- ja filmimaastik alternatiivuniversumi teemast veidi küllastunud ja sel aastal lisandunud Dark Matter täitis seda tühimikku veidi... ehkki õnneks vähemalt hästi. Igatahes Slidersi vaatamiseks soovitan otsida mõni parimate episoodide soovitusnimekiri. Kõigest tuimalt läbi närida ei tasu.

Fallout (2024-????)

Fallouti maailmaga olin enne seriaali peamiselt tuttav Fallout 3 ja veidi ka Fallout New Vegase kaudu (mõlemad mängud lõpetamata). Huvitav maailm, kuid mängude avatud maailm võtab korraliku läbimise puhul rohkem aega, kui praegu leida suudan ja soovin. Aga seriaal on mõnus ja kergemini hammustatavam tükk sellest postapo hullumeelsusest. Tänuväärselt heade näitlejatega ja tegelastega ning mitmekülgsete tegevuspaikadega. Tahaks loota, et nad suudavad seda joont hoida ja teevad veel paar-kolm head hooaega ning lõpetavad siis plaanipäraselt.

Loki (2021-2023)

Marveli nüüdseks juba arvukatest seriaalidest üks, mida kindlalt vaadata soovitan. Kaks 6-episoodilist hooaega, mis ei jää ripakile. Ja Tom Hiddleston saab siis tõesti paremini kui üheski Marveli filmis näidata, kui hea näitleja ta on ja kui suurepäraselt ta Loki rolli sobib. Ka lugu Püha ajaliini kaitsvast Ajaagentuurist on põnev ja toimib piisavalt eraldiseisvalt, ega nõua põhjalikke teadmisi teistest filmide ja seriaalide kohta.

Deadpool & Wolverine (2004)

Marvel/Disney on oma filmidega ja seriaalidega praegu suht kaoses ning on mitmed projektid pausile pannud või vist lausa tühistanud. Õnneks on Deadpooli 3. osa jätkuvalt sama häbitu huumor ja madin nagu varasemadki osad. Mõnus kinoelamus igatahes ja peaks sobima küll, kui eelmised kaks meeldisid.

Dark Matter (2024-????)

Olles hiljuti mõned "Slidersi" episoodid üle vaadanud ja paljusid neist nautinud (sh mõnda ka halvema kuulsusega hilisematest hooaegadest), tekkis tahtmine midagi sarnast veel vaadata. Ja nagu selgus, oligi sel aastal välja tulnud samanimelise raamatu alusel filmitud seriaal "Dark Matter". Toonilt 90ndate seriaalist muidugi üpriski erinev, kuid hea lugu. Nähtavasti oli raamatu autor ise ka seriaali tegemise juures aktiivselt osalenud. Ja vist tuleb ka 2. hooaeg. Aga kui ei peaks (või kui see peaks jamaks osutuma), siis 1. hooaja lugu jõuab piisava vaheetapini, millest edasi ilmtingimata ei pea tegema.

Georgica (1998)

Tuleb tunnistada, et minu suhe aeglasemate filmidega ja draamadega üleüldiselt on aastate jooksul pisut jahedamaks muutunud. Eks ole aju harjunud kiirema meediatarbimisega ja maailmaski toimuv tekitab sageli tahtmise haarata pigem kergema meelelahutuse järele. Siiski on väga hea meel, et Elektriteatris õnnestus „Georgica“ taastatud versioon ära näha. Filmi lugu on lihtne, kuid toimiv; kahe peaosalise näitlejatöö tasemel ja parimas mõttes meeldejääv. Kuid eriti lummav oli mu jaoks filmi pildikeel. Lihtsad võttepaigad olid muudetud hea kadreerimise ja oskusliku valguse ja värvide valikutega tõeliselt maalilisteks. Silm lihtsalt puhkas paljudel stseenidel ja rahulik tempo võimaldas neid nautida. Ei tea praegu, kas nimetaksin seda veel lemmikute hulka kuuluvaks, aga olen filmile üle ootuste palju mõelnud.

Kogemust muutis veelgi paremaks pärast filmi toimunud vestlus Sulev Keeduse ja Rein Kotovi ning filmikriitik Jan Kausi vahel. Lisandus nii mõnigi huvitav infokild filmi tegemisest. Erilise üllatusena viibis saalis ka üht peaosa mänginud Evald Aavik, kes omalt poolt üht-teist põnevat vestlusesse lisas.