Sliders (1995-2000)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
täitsa korralik

Nii väga tahaks anda sellele seriaalile kõrgemat hinnangut, kuid kahjuks on kokku 87 episoodi hulgas lisaks arvukatele suurepärastele paralleelmaailmades seiklemistele ka arvukalt igavaid ja suisa nigelaid episoode. Lisaks on seriaalil pidev probleem vahetuvate peategelastega ja puudulikult ärakasutatud põhivastasega. Üks uusversioon kuluks sellele kindlasti ära, kuid praegu on Marveli tõttu seriaali- ja filmimaastik alternatiivuniversumi teemast veidi küllastunud ja hiljuti lisandunud Dark Matter täitis seda tühimikku veidi... ehkki õnneks vähemalt hästi. Igatahes Slidersi vaatamiseks soovitan otsida mõni parimate episoodide soovitusnimekiri. Kõigest tuimalt läbi närida ei tasu.

Big Lebowski (1998)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
kindel lemmik

Kui võtad oma blogile nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid palju... väga palju. Huvitavaid, põnevaid, keskäpäraseid, nauditavalt halbu ja täiesti unustatavaid. Kuid kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Mõne aasta eest sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes – kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisvõimaluste pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.

Fantastic Four: First Steps (2025)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
täitsa korralik

See oli nüüd neljas kord teha Fantastilise Neliku filmi (ma ei loe siia alla 2005. aasta filmi järge, mis oli lihtsalt ... nojah, järg) ja lõpuks ometi suudeti teha versioon, mille puhul polnud tunnet, et filmi tegemisel on nende tegelaste värvikat ja napakat päritolu häbenetud. Seda võiks muidugi öelda ka 1994. aasta filmi kohta, kuid kuna see tehti nagunii olematu eelarvega ja puhtalt selleks, et filmikompanii ei kaotaks õigusi neile tegelastele, on raske öelda, kui palju seal hooliti üldisest muljest.

Uusim pole küll Marveli filmiuniversumi tipphetk, aga ta on selline ideaalne ühekordne muhe vaatamine, mille 1960ndate retrofuturistlik stiil sobib nende tegelastega hästi kokku. Ja näha massiivset Galactust oma meeldivalt totaka kiivriga oli igati parem kui see 2007. aasta filmi ebamäärane pilv. Hea on ka see, et vahelduseks ei vaja film mingit eeltööd. Pole vaja vaadata viite varasemat filmi ja kahte seriaali, et saada aru, kes kõik need tegelased on ja mis on nende motiivid. Samas koomiksifännidele on väiksemaid ja suuremaid viiteid silme alla peidetud küll. Jäin täitsa rahule.

Breaking Bad (2003-2013)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
kindel lemmik

Nüüdseks juba vana hea krimidraama (seriaali lõpust on möödas 12 aastat), mis tasakaalustab ülimalt kaasahaaravalt narkomaailmas toimuva peategelase isikliku eluga. Keemiaõpetajast isehakanud narkokokk Walter White on pehmelt öeldes vastuoluline karakter ja talle kaasa tundmine võib mingi hetk raskekski osutuda, kuid teasemel näitlejatöö ja käsikiri tagavad, et seriaalinautlejatele on iga episood seda aega väärt, mis loo jälgimisele kulub.

Wolf Man (2025)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
ei meeldinud
Film näitab libahundiks muundumist huvitavalt, pakkudes vaatevinklit läbi muutumist läbiva peategelase, kuid tervikuna ei olnud ei sisu ise ega ülejäänud vähesed tegelaesd piisavlat kaasahaaravad ja meeldejäävad, et tulemuseks oleks olnud tõeliselt soovitamist vääriv õudusfilm.

Star Trek: Section 31 (2025)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
ei meeldinud

Star Treki frantsiisi madalseis. Mõttetu märul, mis paiskab 31. osakonna potentsiaali sügavasse laisa käsikirja mädasohu. Süvakosmos 9-s näidatud 31. osakonnast pole siin jälgegi ja võimaliku nutika spioonipõneviku asemel tehti ebamäärane kogum ulmetroope. Michelle Yeoh oli siin samuti raisatud.

The Legend of Ochi (2025)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
käib kah

Selle-aastasel HÕFFil nähtud perefilm Oochi legend oli üsnagi keskmine perefilm, kus oli parasjagu kõike, et küündida pisut üle keskpärasuse ja veidigi meelde jääda. Elukad olid hea disainiga, sobides filmi, näitlejatöö ok, samas ilma tugevate tipphetkedeta. Võib perega kusagilt voogedastusest vaadata küll. Kinos oli ka tore, visuaalselt sageli kena, siiski väljaspool festivali ma ilmselt kinno ei tormaks.

Rawhead Rex (1986)

filmiposter
imdb
letterboxd
youtube
käib kah
See film, mille stsenaariumi tegi õudusfilmimeister Clive Barker, kes ise lõpptulemust vihkas, on üpris rohmaka kvaliteediga 80ndate juraõudus kehva kummikolli ja suht totakate tegelastega. Kahjuks on suurem osa nendest tegelastest üsna unelevad ja mitte erakordselt meeldejäävad, kuid seal on üks tõeliselt särav pärl – küla preester – tema roll oli täiesti teisel tasemel. Teda mänginud Ronan Wilmot oleks nagu mingis teises filmis näidelnud. Tõepoolest – kogu film olekski ilmselt parem olnud, kui käsikiri oleks koletise üldsegi kõrvale jätnud ja teinud preestrist peakurjami.

Ülepaisutatud teatraalsus võib olla sihilik oskus, püüd puudulikku talenti varjata või lihtsalt suhtumine „ahah... et selline film, ma lasen siin rihma lõdvaks ja elan end välja“. Ei tea, mis selle näitleja puhul kehtib, kuid tema päästis suure osa filmist, muutes selle tükk maad mäletamisväärsemaks. Siinkohal meenub ka Nicholas Cage, kes on halbades filmides mänginud nii unelevat, kui ka totakalt teatraalseid rolle. Need igavamad ei tule momendil meeldegi, kuid nt „The Wicker Mani“ uusversioon kuulub kindlasti halbade filmide kullavaramusse. Aga „Rawhead Rex“ ... kindlasti pole see samal tasemel, aga kui filmiõhtu vajab napakat õudusfilmi, mida seltskonnaga lõõpides vaadata, siis on see siiski igati sobiv.