R.O.T.O.R. (1987)



Kui mingi film saavutab suure populaarsuse, siis on üsna loomulik, et B-kategooria padrikust pistavad oma ninad välja paljud raha- ja kuulsusejanus produtsendid ja lavastajad. Ja oli aeg, kus „Terminaatori“ esimene osa istus kindlalt ulmemärulite troonil ega olnud veel alustanud iseenda parodeerimist. Ma ei julgegi oletada, kui palju on filme, mille puhul öeldi „Teeme ka midagi sarnast!“, kuid nüüd sai ära nähtud neist üks, mis on kindlalt halvimate hulgas.

„R.O.T.O.R.“ kannatab ilmselgelt puuduliku eelarve all ning kuuldavasti kirjutas filmi lavastaja koos peaosalisega esialgse käsikirja sellisel määral ümber, et autor Budd Lewis keeldus seda isegi omaks tunnistama. Humoorikamad stseenid visati välja ja asemele pandi rahanappuse peitmiseks kohmakaid ja mõttetuid stseene, mis ei arendanud ei tegelast ega süžeed. Märulit leidub siin vähe ja seegi vähene on piinlik. Terminaatorihakatis nimega R.O.T.O.R. 222 on sedavõrd kohmakas ja ebakompetentne, et Sarah Connor lööks ta hommikukohvi juues mättasse, seejuures tassi käest panemata. Tegelikult on siin mitmeid kohti, mis tunduksid tonaalsuse poolest palju loogilisemad, kui film tõepoolest oleks komöödia või vähemalt humoorikam. Tõsiselt on neid tegelasi raske võtta, isegi kui suurem osa neist üritavad tõsist nägu teha. Kõrvakriipivalt rohmakalt on siin käitutud ka dialoogidega, millest paljud on hiljem stuudios peale loetud. Seejuures sedavõrd emotsioonitult, et ma poleks vähimalgi määral imestanud, kui filmi ootamatu pöördena oleks teatatud, et peategelane ise on samuti laborist ärakaranud robot.

Niisiis, film on katastroof, kuid mitte samasugusel lõbusal määral nagu „Samurai Cop“ või muud halvad meelelahutuslikud asjad. Siiski tasub proovi teha, kui sul on käepärast seltskond, kellega koos halbu filme vaadata, et neid oiates kommenteerida. Nii võib see poolteist tundi üsna märkamatult läbi saada. Ja eks paar kohta ikka leidus ka, mis oma absurdsuses naerma ajasid. Aga kui sa loodad vähegi head elamust, isegi keskpärase B-filmi võtmes head elamust, siis ära selle roostes kola juures pikemalt peatu.




2 2 X X

Warcraft (2016)



Ma pole end kunagi pidanud kirglikuks strateegiamängude mängijaks, kes peab kindlasti iga selle žanri esindaja võimsaimal raskusastmel läbi taguma, kuid mõned ilmselged klassikud on põhjalikult läbi kulutatud küll. Näiteks „Command & Conqueri“ seeria asjad, „Starcraft“, „Dune 2000“ ja ilmselgelt ka Warcrafti esimesed kolm mängu koos lisapakettidega. Kui välja arvata üks kolmveerandtunnine kerge proovirännak, siis „World of Warcrafti“ maailmast olen siiski eemale hoidnud, peamiselt seepärast, et ei soovi seda ajakulu oma päevakavasse võtta.

Seega tulenevad mu teadmised Warcraftist esimesest kolmest mängust ja nendegi mängimisest on nüüdseks juba palju aastaid möödas. Seega, kui asusin filmi vaatama, ei saanud liiga täpselt näpuga järge ajada. Häguselt olid küll mõned tegelased, maailma disain ja sisupunktid meeles, kuid seda ohtu polnud, et oleksin pistnud filmi ajal röökima: „Mida kuradit, see tegelane oli mängus ju vasakukäeline, kuidas nad sellega küll mööda panid!“ Alusmaterjalist lähtuvalt ei oodanud ma enamat, kui lihtsat, hoogsat ja efektirohket fantaasiafilmi.

Filmi on lavastanud Duncan Jones, esialgu veel üsna lühikese filmograafiaga lavastaja, kuid sellesse kuulub mulle vägagi meeldinud „Source Code“ ja lisaks ka „Moon“, mis mulle vist meeldis, kuid vaatasin seda väga unisena ja selline aeglaselt kulgev film pole lihtsalt taolise vaatamise jaoks sobiv, kuna vahepeal avastad, et oled minutikese tukkunud ja film on edasi liikunud... peaks ilmselt üle vaatama. „Warcraftile“ seevastu aeglast kulgemist ette heita küll kuidagi ei saa. Tegu on tempoka fantaasiaseiklusega, mis tutvustab kärmelt tegelased ära ja asub siis põhiliini kallale, milles kari orke hakkavad oma surmamaagiat harrastava šamaani abil uut maailma vallutama, olles enda oma põhjalikult ära lagastanud. Ees ootab suurem konflikt, mis sisaldab maagiat, reetmisi ja madinat, milles ülisuured orkid võitlevad ülisuurtes turvistes inimestega.

Olemuselt ei püüdle film sügava arengu poole, tegelastele ei pakuta võimalust esitada pikki ja filosoofilisi dialooge ning „Sõrmuste isanda“ tunnetust loota ei tasu. Siiski tundub maailm ja mütoloogia omama teatud terviklikkust ja struktuuri, ega jäta muljet, et filmitegijad on lihtsalt lennanud peale tavalise mängudel põhinevate filmide suhtumisega, et klopsime mingi suvalise jama kokku, küll nimi müüb. Et tegelaste ja disainiga on vaeva nähtud, võib vaatamise ajal tunda küll ja tegu on kindlasti ühega parimatest arvutimängudel põhinevatest filmidest. Tõsi küll, latt pole just väga kõrgele seatud, aga mina sain siit korraliku elamuse kätte ja jõudsin isegi kahetseda, et seda kinos vaatamas ei käinud. Oli meeldiv, et filmis leiti sellise mitte just keerulise loo jaoks vajalik õhkõrn stiililine tasakaal. Ühest küljest ei tehtud asjatult tõsist ja sünget lugu - dramaatilisi hetki oli, kuid neile ei keskendatud sobimatult pikalt. Teisest küljest kartsin vaatama hakates, et mingi produtsendipärdik jõudis kindlasti järeldusele, et kuna filmis on suured ja mörisevad orkid, siis peab siin palju peerunalju ja tobedat slapsticki sees olema. Ei olnud, üldse mitte. Kõike tundus olema parajalt.

Lõpp jätab järje jaoks piisavalt ruumi ja kui see tuleb, siis seekord läheks kindlasti kinno vaatama. Film puudutas vaid aastal 1994 väljaantud esimest mängu. Warcrafti maailm on väga mahukas rasside, tegelaste ja tegevusliinide poolest… isegi ilma „World of Warcraftita“. Nii et lugusid saaks sinna teha veel palju tahes. Samas hinge ma kinni ei hoia, et see järje tegemine õnnestub, kuna film polnud rahaliselt nii edukas, kui ta oleks pidanud olema ja kriitikud tampisid seda ka mõnuga.

Filmi soovitan kindlasti vanade Warcrafti mängude fännidele. On tore näha seda maailma tänapäevase kaamerasilma ja efektimeistrite nägemuse abil. Samas uuemate mängude tegelasi ja tegevusliine sealt filmist vist ei leia. Fantaasiafilmide fännid võiksid filmi küll vaadata, kuid kindlasti tasub mõista, et tegu on olemuselt lihtsa filmiga, mis ei sea endale kõrgeid ambitsioone. Samuti tuleks olla teadlik sellest, et nii mõnigi tegevusliin jääb lahtiseks, kuid järge ei pruugi me kunagi saada. Mina igatahes vaatamist ei kahetsenud ja pole pooltki nii kriitiline filmi suhtes, kui paljud teised kriitikud.




7 7 3 7

Specials (2000)



Ajal, mil superkangelaste kinohullus oli alles tuure kogumas, valmis väike ja vähe tähelepanu saanud film, mis keskendub suurejooneliste võitlusstseenide asemel ühe erivõimetega meeskonna igapäevaelule. Ehkki nende võimed, mille hulka kuuluvad niihästi laserid kui kujumuutmine, tunduvad olema piisavad suurejoonelisteks tegudeks, peavad nad imidžiprobleemide tõttu leppima vaid kübemetega teiste meeskondade toidulaualt, võideldes kolmandajärguliste kurjamitega ja lahendades tühiseid kriise. Seetõttu on neil tegemist vähe ja suurema osa ajast nad jagelevad omavahel ja püüavad leida sponsoreid.

See idee ei kõla sugugi halvasti. Eriti praegu, kus kinomaastik on küllastunud hiiglaslike eelarvetega filmidest, kuluks ära mõni, mis väiksema summaga, kuid nutika käsikirja ja heade näitlejatega suudaks seda žanrit parodeerida või vähemalt läheneda supervõimetele teise nurga alt. Kahjuks jätab selle filmi teostus ja huumor nii lohaka ja lohiseva tervikmulje, et lõputiitriteni jõudmine ohkad tänulikult ja asud usinalt filmi unustama.

Võimalik, et film tehti liiga vara ja praeguses keskkonnas suudetaks teha midagi korralikumat, mis tõmbaks ka rohkem vaatajaid. Ilmselt olekski aeg uuesti proovida. Selle filmi võite aga vaatamata jätta ja veidi teistsuguse lähenemise jaoks vaadata mõnda seriaali nagu "Misfits" või "Powers".




4 6 5 X

Somewhere Else Tomorrow (2013)



Umbes viie aasta eest kirjutasin siin blogis kahest Gaurav Jani reisidokumentaalist "Riding Solo to the Top of the World" ja "One Crazy Ride". Need meeldisid väga ja jäin ootama kolmandat, milleks oleks pidanud olema "Motorcycle Chang pa", kuid oli siis takistuseks raha, tahtmine või miski muu, tulemata ta jäigi. Jani tegeleb nüüd Himaalajas mootorrattareiside korraldamisega (http://www.rideofmylife.in) ja rohkemate filmiplaanide kohta ei õnnestunud midagi leida.

Kuid reisihuvilisi, kes tahavad oma rännakut maailmaga jagada, on teisigi. Näiteks sakslane Daniel Rintz, kes asus ümbermaailmareisile oma mootorrattaga, lootes vajaliku raha teenida teel olles, töötades interneti kaudu või tehes peatuspaikades juhutöid. Rännakul oli palju planeeritud ja plaaniväliseid peatusi, nii mõnigi neist oodatust pikem. Milliseid muid ootamatuid pöördeid reis tema jaoks tekitas, jäägu juba vaataja enda avastada.

Kindel vaatamissoovitus, kui oled näinud ja nautinud Gaurav Jani filme, oled motoentusiast või tunned üldist huvi kaugete paikade vastu.




8 7 X X

Hyppolit, the Butler (1931)



Et filmisoon liigselt ühetaoliste asjadega ära ei harjuks, tuleb vahel vaadata ka põhiasjadest, ehk siis ulmest ja märulist teistsugust kraami. Juhugeneraatori abil selgus, et tuleb leida Ungari päritolu film II maailmasõjale eelnevast ajast. Üsna ruttu langes pilk vanale ja kõrgelt hinnatud komöödiale "Ülemteener Hyppolit". See heidab humoorika pilgu tolle ajastu kõrgklassi elule, keskendudes uusrikkast Matyas Schneideri perekonnale.

Matyase naine otsustab ühel päeval, et nende majapidamises puudub see vajalik je ne sais quoi ja olukorra parandamiseks palkab ta haritud ja peenete maneeridega ülemteenri, kes oli eelnevalt 27 aastat ühe krahvi teenistuses. Ruttu hakkavad toimuma muudatused. Hyppolit nõuab teistelt teenijatelt korrektset riietust, laseb kogu senise mööbli välja visata, soovitab tungivalt majaperemehel kanda õhtusöögi ajal formaalset riietust ja korraldab ka nende menüü ümber, pannes majaproua dieedile. Filmi teine tegevusliin keskendub peretütrele ja tema ümber keerlevatele austajatele.

Sellist filmi ei ole alati kerge hinnata. Vaatamise ajal läks mõte meie nostalgiliste komöödiate peale nagu "Kevade" või "Siin me oleme" ja hakkasin arutama, milline oleks nende vastuvõtt, kui näidata neid inimesele, kes on teistsugusest taustsüsteemist. Puudub nostalgiline tunne lapsepõlves kinos või teles nähtud elamuse vastu, ta pole filmist iialgi kuulnud. Leiaks ta neist midagi? Tavavaatajana põhivoo kinoga harjununa võib-olla mitte. Paljunäinud filmifännina ilmselt küll, kasvõi lahterdades selle kategooriasse "silmaringi laiendamine". Ja lõppkokkuvõttes oli ka minu kogemus selle üle 80-aastase filmiga selline. Mul oli huvitav vaadata seda teatraalsete joontega filmi, kuid kui väidaksin, et see oli tõeliselt hea elamus... siis valetaksin. Toimuv tundus siiski liiga kauge ja ma ei sukeldunud toimuvasse ega elanud tegelastele kaasa.

Soovitada saan seda filmi neile, kes tunnevad tugevat huvi vanema kinokunsti või Ungari kultuuri vastu. Nähtavasti on see film seal siiani populaarne ja kui peaksid kunagi sinna sattuma, siis võid kohalikke filmitemaatilises vestluses üllatada, kui saad öelda, et oled sellist vana filmi näinud.




6 8 X X

I Am Not a Serial Killer (2016)



Meeldivalt rahulikus tempos kulgeva filmi „I Am Not a Serial Killer“ peategelane on John Wayne Cleaver, sotsipaadist noormees, kes tunneb ebaloomulikult suurt huvi mõrvade vastu. Ühel päeval avastab ta, et väikese linna tänavatel luurab sarimõrvar, kes varastab oma ohvrite organeid. Enda tumedamate tungidega võideldes asub Cleaver mõrvarit omal käel otsima.

Sellel lihtsal, kuid toimival lool ei puudu ka ootamatu pööre, kuid filmi põhiline väärtus on hea õhustik ja näitlejatöö, mis paneb toimuvale kaasa elama. Ma ei läheks küll nii kaugele, et nimetada filmi originaalseks, seda ei julge õigupoolest enam ühegi filmi puhul väita, kuna alati saab tuua mingeid paralleele varasemate teostega, kuid siiski mõjus see praegusel õudusfilmimaastikul värskena. Seda hoolimata asjaolust, et filmis on ka veidi 80ndate hõngu tunda. Üldiselt igati hea ülesehitusega ja tasakaalukas lugu, verised stseenid pole lihtsalt filmis eesmärgiga võimalikult palju šokeerida ja parajalt mõtisklev, kuid mitte liigselt veniv tempo aitab peategelase rännakule kaasa elada. Soovitan õudusfilmide fännidel kindlasti vaadata, lihtsalt arvestage, et tegu on väikese eelarvega filmiga, mis ei püüdle suurejoonelise ja efektirohke kinoelamuse poole, vaid tahab lihtsalt ühe hea loo jutustada.




7 6 9 X

Kingsman: The Secret Service (2014)



Ilmselt pole ma ainus, kellega see juhtunud on. Kinno tuleb uus film, mida sa tahad raudkindlalt vaatama minna. No ok, täna pole aega aga homme kohe kindlasti... ahjaa, homme on sõbra sünnipäev. No pühapäeva õhtul ikka midagi ei toimu... neetud, olen nädalast liiga väsinud, eks järgmine nädal jõuab. Ja järsku ongi kinos viimane näitamiskord lõpule tiksunud ja sul film nägemata. Vahepeal jõuad sa kuulda kiidukõnesid filmi kohta, siis selle ära unustada ja siis... kolm aastat hiljem avastad, et filmile tuleb järg. Kuna selleks ajaks pole filmi kättesaadavus enam ammu probleem, siis otsustad lõpuks ära vaadata ja oled pärast enda peale vihane, et seda kinno vaatama ei jõudnud.

"Kingsman: The Secret Service" suudab olla korraga vägivaldne, humoorikas, hoogne ja stiilne, ühendades elemendid mõnusaks tervikuks. Julgen tõesti väita, et tegu on spioonifilmide alažanrit rikastava teosega. Ilmselgelt ei ole tegu John le Carré raamatute stiilis ekraniseeringuga, kuid ta pole ka James Bond. Ja tänuväärselt ei saa võrdusmärki tõmmata ka "Kingsmani" ja 2000ndate aastate lastefilmide nagu "Spy Kids" või "Agent Cody Banks" vahele. Tegu on omanäolise spioonikaga, mille toetub võrdsel määral inglaslikult vaoshoitud stiilile kui ka ameerikalikule ultravägivallale. Stseene, kus inimesed kaotavad jäsemeid, on siin omajagu, laipu isegi ei ürita lugeda. Seejuures on märulistseenid suures osas filmitud käsikaameraga. Asjaolu, mida ma tavaliselt väsimatult halvustan. Kuid antud film pani mõtlema, et ehk olen sellise stiili vastu veidi ebaõiglane olnud ja seda on siiski võimalik ka õigesti teha. Ehkki ma eelistan jätkuvalt kaameratööd, kus võitluse dünaanikat antakse kaamera asemel peamiselt edasi hea koreograafiaga, nagu vanades Jackie Chani filmides või üldse paljudes Aasia märulites, pidin antud juhul tunnistama, et käsikaamerat saab siiski ka korralikul kasutada ja kui filmi kokkulõikamise ajal ei tekitata veerandsekundiliste klippide kaost, võib tulemus olla lausa nauditav. Kaamera käis "Kingsmani" madinaga ustavalt kaasas, liikudes koos tegelaste ja löökidega, näidates toimuvat suhteliselt pikkade võtetena. Selle tulemusel ei kaotanud ma kordagi seost toimuvaga ning mul oli ülevaade tegelastest ja nende ruumis paiknemisest. Seda ei saa kaugeltki iga tänapäevase märuli kohta öelda, kus filmima hakatakse alles siis, kui kaamerameest tabab epilepsiahoog, et siis film hiljem slaidishowks tükeldada.

Näitlejaid on siin palju ja vanad tuttavad teevad loomulikult ootuspäraselt hea töö. Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson ja Michael Caine on omas elemendis ja teevad seda tööd nähtava mõnuga. Uutest nägudest saan kiita Taron Egertoni, kes pidi mängima peategelast, ülbet noorukit, kellest saab filmi lõpuks Kingsmani spiooniorganisatsiooni uusim liige. Selline roll on omajagu ohtlik, kuna väga kerge on jätta endast sellisel määral tüütu ja ülbe mulje, et vaataja hakkab lõpuks vastastele pöialt hoidma. Õnneks suutis Egerton anda rollile ka inimlikku joont. Kui aga rääkida vastastest, kellele tahaks pöialt hoida, siis Sofia Boutella mõõkjalgadega käsilane väärib kindlasti äramärkimist. Jah, ta on külmavereline tapja ja täidab massimõrva planeeriva hullu käske, kuid samas jätab ta sellise kustumatu mulje, et sooviks teda rohkem näha.

Kindlasti vaata seda filmi, kui sulle meeldisid "Scott Pilgrim vs. the World" ja "Kick-Ass" ning James Bondi ja "Mission: Impossible" seeriad mahuvad mõlemad su vaatamisnimekirja. Kui sulle aga tundub, et isegi James Bondi filmid on liiga jaburad ja ainus õige spioonifilmide stiil on "Tinker Tailor Soldier Spy" või mööndustega ka "Spy Game", siis ehk pole "Kingsman" sinu jaoks sobiv valik.




8 8 7 7