Lugu vanast viikingist, kelle suurim südamesoov on surra lahingus, et pääseda Valhallasse. See polegi nii lihtne, kui võiks arvata. Kena animatsiooniga lugu, mis suutis isegi veidi üllatada. Allolev video on terve 7-minutiline lühifilm.
Valhallasse ei pääse järgmised filmid:
„King Kong“ (1976): seda ja allpool nimetatud järge nägin ajal, kui kogemus filmidega oli veel üsna väike. Tõenäoliselt Paide videolaenutuse vahendusel. Nii vähe, kui ka meeles on, olen üsna kindel, et tol ajal isegi avaldas muljet.
„King Kong Lives“ (1986): järjest mäletan vaid üht - King Kongi südameoperatsioon.
„Gorgo“ (1961): pole kunagi olnud eriline vanade Gozilla filmide fänn. Võib siis arvata, kui palju muljet avaldab nende koopia.
„Dark Phoenix“ (2019): Fööniksi saaga on asi, mis kindlasti väärib tugevat eraldiseisvat filmi. Senised kaks katsetust jäävad üsna puudulikuks. "The Last Stand" meeldib siiski rohkem.
„New Mutants“ (2020): suund on õige. Selles maailmas toimuvaid lugusid vähemtuntud tegelastega võiks teha küll. Kuid midagi jäi nagu puudu. Samas mitte nii üdini halb, nagu üritatakse väita. Aga selle suunaga on nüüd nii ehk teisiti kõik läbi, nii et eks näis, mida toob tulevik.
„Police Academy 6: City Under Siege“ (1989): esimene film selles seerias meeldib mulle ilma irooniata. Kummalisel kombel seaksin järgmiseks hoopis viienda. Peaks mingi aeg üle vaatama ja testima, kas peavad vastu, või on lihtsalt mälestus hea. Kuid mitte kunagi pole olnud hetke, kus ma oleks nautinud kuuendat osa või ...
„Police Academy: Mission to Moscow“ (1994): ... lausa seitsmendat, mis on lihtsalt talumatult halb.
Aastaid arvati, et „Düün“ on romaan, millest on võimatu korralikku filmi teha. Katsetus aastast 1984 ei ole just ülemäära populaarne, ehkki oma sarm sellel logiseval kaosel on. Jodorowsky idee oli kahtlemata ambitsioonikas, kuid ilmselt liigagi. Vähemalt on selle tulemusel valminud üks väga hea dokumentaal – „Jodorowsky's Dune“. Kuid siis hakkasid levima kuuldused, et Denis Villeneuve on selle projekti oma tiiva alla võtnud, ja tekkis lootus, et ta võib midagi asjalikku välja haududa.
Pärast pikaajalist arvustuste, diskussioonide ja treilerite vältimist (et vaadata filmi võimalikult puhtalt lehelt ja eelarvamusteta) õnnestus nüüd lõpus kinos ära näha. Kaks ja pool tundi möödusid nii, et ei saanud arugi. Alles sai tegevusse sukeldatud ja juba oligi see osa rännakust läbi. Loodud maailm ja kinolinale toodud tegelased olid sedavõrd kaasahaaravad. Maailmaloome on filmi puhul väga oluline. Ei ole vaja iga aspekti seletada, küll aga on vaja tunda, et see maailm on terviklik. Mitte ilmtingimata realistlik, kuid tõepoolest – terviklik. Arvukad visuaalsed ja stilistilised detailid tekitasid tunde, et jälgin maailma, mis on eksisteerinud väga kaua ja mida on kujutanud arvukad sündmused, millest igaüks vääriks eraldi filmi.
Kuid kogu see maailm oleks tühi ilma huvitavate karakteriteta. Ja siin on eriti paslik mainida, kuivõrd õige oli otsus mitte üritada kogu romaani ühte filmi sisse toppida. See üsna pikk film sisaldab vaid romaani esimest poolt. Tänu sellele saavad tegelastel ekraanil rahulikult avaneda, vaataja saab nendega tutvuda, mõista või vähemalt püüda mõista nende olemust ja motiive. Nii lihtne oleks olnud minna tüüpilist Hollywoodi teed, võtta need kuulsad näitlejaid (ja neid siia jagus) ja panna nad tormama ühest märulistseenist teise, lootuses, et see tempo üksinda suudab filmi kanda. Kuid õnneks on sündmustiku areng palju tasakaalukam. Mitte et siin poleks võitlusstseene, tagaajamisi ja isegi suuremat lahingut näha, kuid need ei alluta filmi, vaid on lihtsalt loomulik osa filmist.
Filmi vaatamiseks ei ole romaani tundmine vajalik. Lugesin seda nii palju aastaid tagasi, et lugu oli parimal juhul väga pealiskaudselt ja häguselt meeles. Kuid samas pole ka romaani tundmine takistuseks. Mitmed ulmefännid, kelle lemmikraamatute hulka „Düün“ kuulub, on andnud filmile kiitvaid hinnanguid. See pole kaugeltki iga ekraniseeringu puhul nii.
Ja lõpetuseks – kuigi see film on enamat, kui ainult kena visuaal, on tegu kahtlemata suurejoonelise ja meisterliku kinoelamusega. Ma tõesti soovitan vaadata seda just nimelt kinos, mõnes suuremas saalis. Kui aga see pole mingi aeg enam võimalik, siis tasub leida võimalus vaadata filmi projektori või suurema teleri vahendusel, et täielikult sellesse maailma sukelduda.
Arrakise kõrbe liivatorm pühib mu nimekirjast minema need seitse filmi:
„The Dark Tower“ (2017): nagu aru saan, on see väga mahuka romaaniseriaali järg filmina. Kestab poolteist tundi ja ilmselt raiskab algmaterjali potentsiaali. Ehkki ma ise ei saa filmi romaanidega võrrelda, oli tunda, et see lugu oleks saanud olla palju enamat ja kesta oluliselt kauem.
„Percy Jackson & the Olympians: The Lightning Thief“ (2010): teismeline avastab, et ta on Kreeka jumala järeltulija. Film on kahjuks üsnagi selline, nagu noorte fantaasiaromaani ekraniseeringust oodata võib.
„The Golden Compass“ (2007): tänuväärselt on see romaanimaailm nüüdseks ekraanidele jõudnud asjalikuma seriaalina „His Dark Materials“.
„John Carter“ (2012): John Carteri romaane lugesin samal ajal koos Tarzani omadega. Kumbagi seeriat pole riskinud uuesti ette võtta. Parem mitte lasta praegust kriitilisemat iseennast tookordset head elamust rikkuma. Las jääda selliseks mälestuseks. Aga film… No käesolevast seitsmest meeldis kindlasti kõige rohkem. Kerget meelelahutust pakkus, aga üle vaatama ei kipu.
„I Am Number Four“ (2011): see film ja „Jumper“ kipuvad ...
„Jumper“ (2008): ... kuidagi ühtlaseks häguks sulanduma.
„Dreamcatcher“ (2003): järjekordne Kingi ekraniseering, mis pole viimseni kohutav, aga mida ei tahaks ka kellelegi soovitada.
Olen elu jooksul nii mõnegi tavapärase, nelja seina vahel toimuva perekomöödia ära vaadanud ja neid ka nautinud. Kuid peamised lemmikud on siiski sellised, mis püüavad teha midagi teistsugust. „The Good Place“ on üks selline. Üsna halba elanud naine sureb ja satub teispoolsuses heade kohta, kuigi selgub ruttu, et tegelikult oleks ta pidanud olema halvas kohas. Püüdlus eksitust varjata toob kaasa igasugu sekeldusi. Seriaali väga tugev näitlejatööd, arenev ja kindla lõpuga lugu ning lihtsalt mitmekülgne hea huumor teevad sellest tugeva soovituse. Need 50 episoodi on kerge pala, et vaadata mõõdukalt jaotatuna või hoogsa, mõnepäevase maratonina.
Kunagi on nähtud selliseid asju, mis heasse kohta ei pääse:
„Grace Under Fire“ (1993-1998): üks nendest tavalisemat laadi komöödiaseriaalidest, mida sai kunagi vaadataud ja mis eriti mällu ei sööbinud.
„Merlin: The Return“ (2000): niru fantaasialugu Merlinist tänapäeva maailmas. Ainus tähelepanu väärvi, kuid filmi mittepäästev asjaolu on, et Merlinit mängib Rik Mayall.
„To Boldly Flee“ (2012): kunagise That Guy with the Glasses / Channel Awesome tiimi kolmas täispikk film. Naerukohti sinna isegi jagus, kuid kolm ja pool tundi on hullumeelne pikkus sellise amatöörprojekti kohta. Lisaks ei paku see ilmselt mitte midagi neile, kes tol ajal tolle seltskonna videoid ja tegemisi ei jälginud.
„The Stand“ (1994): kunagi mingist Eesti kanalist nähtud Kingi ekraniseering. Häguselt meeles, hiljuti klõpsisin läbi enne uuema versiooni vaatamist. On selline suht ok vaatamine.
„The Stand“ (2020): ja igatahes parem, kui uuem katsetus, mis ei suutnud seda lugu mitte kuidagi huvitavamalt jutustada, kuigi nad üritasid ajalise järjestuse segamisega seda saavutada.
„Self/less“ (2015): hea idee, kehv teostus; suure visuaalse potentsiaaliga lavastaja, kelle isikupära puudub filmis pea täielikult
„Marvel One-Shot: The Consultant“ (2011): rohkem filmist väljajäänud stseen või DVD lisamaterjal, kui asjalik lühifilm.
Eks alati leidub arvamusi igas suunas, kuid pigem on siiski tõenäoline, et need, kes nautisid esimest osa, naudivad ka teist. Ja vastupidi - kui esimene tõesti midagi ei pakkunud, võib teise vaatamata jätta. Huumor ja stiil on suuremalt jaolt samad, lugu ehk isegi pisut huvitavam. Uute tegelaste mängutoomine toimib hästi sõltumatult sellest, kui paljud neist filmi lõpuni vastu peavad. Josh Brolin on suurepärane Cable, loodan teda ka teistes filmides näha. Zazie Beetzi Dmonit sooviks samuti veel edaspidi kohata. Ja kui juba lõpust rääkida – mitte mingil juhul ei tohi vaatamata jätta lõputiiritele järgnevaid stseene. Need võivad olla ühed parimad, mis Marveli filmides kuni praeguseni on olnud.
Seekord lõikab Deadpool oma katanaga järgmised filmid nimekirjast välja.
„Invisible Man“ (2020): kuidagi veniv ja igav. Sellest
kontseptist saab oluliselt enamat välja pigistada.
„The League of Extraordinary Gentlemen“ (2003): siin ei saa
isegi öelda, et taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ühelgi hetkel ei
olnud tunne, et siin oleks üritatud midagi erakordset ja meeldejäävat luua.
„Critters 3“ (1991): tegelikult täitsa vaadatav kolmanda osa
kohta, kuid peamiselt on film ilmselt selle poolest tuntud, et tegu noore Leonardo
DiCaprio esimese filmirolliga.
„Critters 4“ (1992): see pole enam miskit pidi vaadatav. Ei
ole isegi lõbusalt halb, kuigi tegevuse kosmosesse jõudmisest võiks ju vähemalt
niigi palju loota.
„15 Minutes“ (2001): kõlbulik krimidraama Robert De Niroga.
Vähemalt kõlbulik selles mõttes, et kui ette satub ja muud teha pole…
„Hangover Part II“ (2011) ja „Hangover Part III“ (2013):
teine osa oli mõttetu kordus ja kolmas… meeleolult lihtsalt veider. Olles kõiki
kolme näinud, leian, et esimese vaatamisest piisab täiesti.
On tõesti hea, et Ryan Reynolds sai uue võimaluse seda tegelast kehastada, kuna filmis „X-Men Origins: Wolverine“ nähtud versioon oli tõeline võimaluste raiskamine. Sulgeda suu ühel koomiksite tuntumail lobamokal? Halb otsus. Kuid „Deadpool“ laseb sellel karakteril kogu oma absurdsuses särada. Seejuures kasutati R-reitingut maksimaalselt ära nii dialoogis kui märulis. Kindlasti ei vaja iga film roppusi ja verd, kuid Deadpooliga sobivad need elemendid ideaalselt kokku.
Varemnähtud asjadest lendavad nimekirjast välja järgmised seitse.
„X-Men Origins: Wolverine“ (2009): keskpärane film Wolverine’ist, halb versioon Deadpoolist.
„Leprechaun: Origins“ (2014): ühest väga juustusest, kuid lõbusast tegelasest tehti tohutult igav koletisfilm. Pole vahet, kas varasemad härjapõlvlase filmid meeldivad, seda vaadata ei tasu.
„Under the Dome“ (2013-2015): seriaal oleks olnud parem, kui inimestevahelise kisklemise kujutamisele oleks algusest peale suurem rõhk asetatud müsteeriumile. Mitte et inimeste vahel ei tekiks konflikte sellises olukorras, kuid nendele konfliktidele keskendumine läheb väga ruttu tüütuks. Piisavalt huvitavaid elemente seriaalis siiski jagus, et pooleli ei jätnud.
„Viper“ (1994-1999): kunagi saksa kanalitest nähtud seriaal, millel on kindlasti sarnaseid jooni „Knight Rideriga“. Kõrgtehnoloogiline auto, selle juht ja tiim nende selja taga. Tol ajal täitsa meeldis, kuid vaevalt, et nüüd sooviks seda 78t episoodi üle vaadata.
„Mojin - The Lost Legend“ (2015): ühel filmiõhtul vaadatud Hiina fantaasiaseiklus. Võib öelda, et Hollywoodilik nii eelarvelt, teostuselt kui ka keskpärasuse poolest. Kui ette satub, võib vaadata, ekstra otsida pole mõtet.
„Pixels“ (2015): samanimelisest lühifilmist inspireeritud Adam Sandleri film. Värvikirev, kuid hingetu, loogikavaba ja huumor pole ka suurem asi.
„Emoji Movie“ (2017): tüütu, meeleheitlikult nalju ponnistav ja tuntud kaubamärke täis topitud.
Sherlock Holmesi tegelaskujust on nüüd kolm tuntud moderniseeringut. Vähemalt esimene Robert Downey jr. film jõuab kindlasti ka siia nimekirja. „Elementary“ pakub veidi huvi, kuid minu valmidus vaadata ülipikkasid seriaale on olulisel määral kahanenud. 150+ episoodi pole just väikese ajakuluga. „Sherlock“ on aga formaadilt ideaalne. Nelja hooajaga seriaal, igas hooajas üks filmipikkune episood (ja üks vaheepisood).
Tänu heale käsikirjale, mõnusalt britilikule stiilile ning suurepärastele näitlejatele on tegu ka ühe parima kirjandusteose adaptsiooni ja moderniseeringuga, mida näinud olen. Tõsi küll, ma pole neid just massiliselt näinud, kuid see siin on kahtlemata tasemel. Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman on oma rollide jaoks ideaalsed ning ka kõrvalosades näeme palju suurepärast talenti. Lood on põnevad, kuid muidugi ei ole iga episood võrdse tasemega. Näiteks 2. hooaja Baskerville’ide koera episoodist kerin ülevaatamisel enamasti vaid parimad momendid ette ja 4. hooaja lõpus tuuakse mängu üks tegelane, kelle vastu ma idee poolest pole, kuid ta võiks olla veidi realistlikum. Sisuliselt on sellel inimesel supervõime. Kuid need mõrad tervikut ära ei lammuta ja seriaal on igale Holmes’i ja krimiseriaalide huvilisele väärt vaatamine.
Praeguse seisuga on seriaal lõppenud. Tegijatel on küll ideid viienda hooaja jaoks, kuid Cumberbatch ja Freeman on nõutud näitlejad, keda on ajaliselt keeruline taas võtteplatsile saada. Samas on tegu seriaaliga, mille puhul võib vabalt nt kasvõi 10 aastat oodata, et siis juba vanemate tegelastega taas ekraanile jõuda.
Vähendan taas vaadatud filmide ja seriaalide nimekirja.
„Doctor Mordrid“ (1992): on väga selge, et esialgu pidi sellest filmist saama dr Strange'i seikluste ekraniseering. Kuid õigused nimele kaotati ja tehti siis hoopis selline film. Peaosas Jeffrey Combs, nii et tema fännidele saab ehk isegi soovitada. Kuid muidu mitte just eriti huvitav.
„Catch-22“ (1970): samanimelise romaani ekraniseering, mis jääb paari aasta eest väljaantud miniseriaali varju. Kui valida selle ja miniseriaali vahel, siis valige viimane. Ütlen seda puhtalt nende kahe võrdlemise seisukohast. Romaani pole lugenud.
„Doom“ (2005): ühest tuntuimast ja tempokamast tulistamismängust on tehtud tohutult tume ja tuim märul, mis ei suuda isegi väga lihtsat algmaterjali elementi järgida ja asendab deemonid mutantidega. Ka Dwayne Johnson ei suuda filmi päästa, tegu on ühe igavaima rolliga temalt, kuid see on pigem käsikirja ja lavastaja kui näitleja süü.
„M.A.N.T.I.S.“ (1994-1995): tehnoloogilise superkangelasega seriaal, mis on tänaseks praktiliselt unustatud. Oli suht ok vaatamine omal ajal, kuid telekanal solkis korduvalt seriaali tegijate visiooni, muutes seriaali pärast pilootosa valgemaks ja suunas poole hooaja pealt seriaali teadusulmest rohkem fantaasiasse.
„Õiglus 2“ (2021): saan aru, et esimene film on nii mõnegi jaoks saavutanud kiirelt kultusfilmi staatuse. Ise pole seda näinud. Teises filmis oli kohti, mis võtsid muigama, kuid ma ei näe ühtki põhjust seda filmi uuesti vaadata.
„Ed and His Dead Mother“ (1993): Steve Buscemi Edi rollis Miriam Margolyes emana on filmi kandvad osad, kuid tervikuna see lugu ei meeldinud. Vaatasime seda ühel halbade filmide õhtul, kuid nähtavasti meeldib see paljudele ka lihtsalt hea musta komöödiana.
„Foxcatcher“ (2014): Steve Carrell on küll hea näitleja, kuid sellest pole abi, kui tegu on filmiga tegelasest, kes mind lihtsalt ei huvita. Ka stiililiselt polnud film eriti paeluv.
„Kingsman: The Secret Service“ suudab olla korraga vägivaldne, humoorikas, hoogne ja stiilne, liites need elemendid mõnusaks tervikuks. Tegu on spioonifilmide alažanrit rikastava teosega, ehkki parajalt napaga. Ilmselgelt ei ole tegu John le Carré raamatute stiilis ekraniseeringuga, kuid ta pole ka James Bond. Ja tänuväärselt ei saa võrdusmärki tõmmata ka „Kingsmani“ ja 2000ndate aastate lastefilmide nagu „Spy Kids“ või „Agent Cody Banks“ vahele. Tegu on omanäolise spioonikaga, mille toetub võrdsel määral nii inglaslikult vaoshoitud stiilile kui ka ameerikalikule ultravägivallale. Stseene, kus inimesed kaotavad jäsemeid, on siin omajagu, laipu isegi ei ürita lugeda.
Võitlusstseenide kaameratöö on väga omapärane. Tundub, nagu oleks kõik käsikaameraga vehkides filmitud, kuid samas säilis toimuvast pidev ülevaade. Ilmselt on siin omajagu kasutatud mingeid digitaalseid trikke. Kaamera käis madinaga ustavalt kaasas, liikudes koos tegelaste ja löökidega, näidates toimuvat suhteliselt pikkade võtetena. Kui vaid mõelda, kui palju on olnud märuleid, mille puhul oodatakse filmimisel, et kaamerameest tabaks epilepsiahoog, siis aastal 2014 mõjus korralikult jälgitav ja leidlik lavastamine lausa värskendavalt. Õnneks paistab praegu, aastal 2021, et paljud märulifilmide lavastajad on vigadest õppinud.
Näitlejaid on siin palju ja vanad tuttavad teevad loomulikult ootuspäraselt hea töö. Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson ja Michael Caine on omas elemendis ja teevad seda tööd nähtava mõnuga. Uutest nägudest väärib kiitmist Taron Egerton, kes pidi mängima peategelast, ülbet noorukit, kellest saab filmi lõpuks Kingsmani spiooniorganisatsiooni uusim liige. Selline roll on omajagu ohtlik, kuna väga kerge on jätta endast sellisel määral tüütu ja ülbe mulje, et vaataja hakkab lõpuks vastastele pöialt hoidma. Õnneks suutis Egerton anda rollile ka inimlikku joont.
Kindlasti vaata seda filmi, kui sulle meeldisid „Scott Pilgrim vs. the World“ ja „Kick-Ass“ ning ka James Bondi ja Võimatu missiooni seeriad mahuvad mõlemad su vaatamisnimekirja. Kui sulle aga tundub, et isegi James Bondi filmid on liiga jaburad ja ainus õige spioonifilmide stiil on „Tinker Tailor Soldier Spy“ vaoshoitud lähenemine, siis ehk pole "Kingsman" sinu jaoks sobiv valik.
Nagu ikka, 7 filmi vähemaks.
„Tuxedo“ (2002): Jackie Chan on osalenud arvukates leidlike võitlusstseenidega märulites, kuid Hollywoodi jõudes, kadus paljuski varasemate filmide sära. Eks oli tal juba selleks ajaks vanust omajagu, kuid kõige rohkem on siin filmis piduriks lihtsalt niru käsikiri ja eriefektidele lootmine.
„Spy Kids“ 1, 2 ja 3: mul on kindlalt nähtud 1. kuni 3. film, ma pole päris kindel enam, kas olen 4. kohta vaadanud mõnd mahukamat arvustusvideot või filmi ennast. Igatahes ei saa ühtki neist lemmikuks nimetada. Siiski on esimese filmi puhul vähemalt tunda, et asja on tehtud lustiga ja häbitu enesekindlusega. Teist filmi ei mäleta peaaegu üldse. Kolmandat kahjuks liigagi hästi.
„Agent Cody Banks“ (2003): … olen seda näinud … hmm … väga meeldejääv film oli.
„xXx: State of the Union“ (2005): seda kassapommi ei oleks suutnud päästa ka Vin Diesel, ehkki paljud ütlesid, et temaga oleks film siiski parem olnud. Tuleks ta vaid tagasi…
„xXx: Return of Xander Cage“ (2017): Tuligi! Tõi kaasa veel mitmeid tipptasemel võitluskunstide staare nagu Donnie Yen ja Tony Jaa. Käisin kinos vaatamas ja leidsin, et ehkki filmis on palju potentsiaaliga elemente olemaks üks nauditav loll märul, suudeti need elemendid selliselt kokku panna, et saadi tulemuseks lihtsalt loll märul.
Filmi „One Cut of the Dead“ lavastaja Shin'ichirô Ueda isikliku soovitusega lühike, ühe võttega filmitud ulmekomöödia. Vaatasin ja nautisin. Lihtne, aga toimiv lõpp. Filmi eelarve paistab üsna mikroskoopiline, kuid nad pigistavad sellest kivist korralikult vett välja. Lugu ise algab sellega, et kohvikuomanik avastab, et tema kohvikus oleva monitori ja tema ülalkorruse korteri monitori vahel on 2-minutiline ajanihe. Rohkem ei tahagi öelda, kuna sellele järgnevaid lõbusaid sündmuseid on juba parem endal koguda.
Järjekordne harvendamine:
„Wrong Turn“ (2003): siin ei ole veel Henry Rollinsit.
„Wrong Turn 2: Dead End“ (2007): kogu selle seeria parim, peamiselt tänu Henry Rollinsile, kes annab ilmselgelt maksimumi. Siiski ei piisa sellest, et film pääseks parimate hulka.
„Wrong Turn 3: Left for Dead“ (2009): siin ei ole enam Henry Rollinsit.
„Garfield“ (2004): tundub olema veidi parem kui mõned teised sarnased, kuid see ei ole just eriline kiitus.
„Garfield: A Tail of Two Kitties“ (2006): kaks korda rohkem Garfieldi ei muuda filmi kaks korda paremaks. Peamiselt meelde jäänud, et Billy Connolly mängis selles.
„Dreamer“ (2021): veider unenäoline amatöörulmekas, krimi ja autorifilm. Kaua ei kesta, kuid tundub ikkagi liiga pikk.
„Bliss“ (2021): esialgu tundus, et see võiks olla miski omapärane ulmekas, tagasihoidlik Matrix vms. Lõpuks sellest tundest suurt palju alles ei jäänud.
Rohkete ulmekontseptidega animeeritud komöödiaseriaal, milles jälgime iseka ja nihilistliku vanaisa ning tema lapselapse seiklusi erinevates dimensioonides. Sageli ropp ja eneseteadlik, kuid peajagu üle paljudest teistest seriaalidest, mille kohta neid samu sõnu võib kasutada. Dan Harmoni ja Justin Roilandi huumor ning tasakaalukas segu eraldiseisvatest episoodidest, väiksematest seostest ja suurematest arengutest hoiab seriaali värskemana, kui puhtalt üksikepisoodide seosetu rida seda teha suudaks.
Kes pole veel seriaali vaadanud ja tahaks proovi teha, peaks kindlasti vaatama 1. hooaja 6. episoodini. Seal paljastub n-ö seriaali olemus ja peaks lõplikult selguma, kas tegu on millegagi, mida on soov edasi vaadata või mitte. Võin ka lohutada neid, keda alguses häirib Ricky pidev röhitsemine, et ajapikku jääb seda oluliselt vähemaks. Õnneks.
Tee 999 lemmiku poole on pikk, seekord jäävad maha järgmised teosed.
„Death Wish 4: The Crackdown“ (1987), „Death Wish V: The Face of Death“ (1994), „The Prophecy: Uprising“ (2005), „The Prophecy: Forsaken“ (2005): mitte just tipptasemel filmiseeriate 4. ja 5. osad, mida olen mingil põhjusel kunagi vaadanud. Treilereid vaadates tuli häguselt midagi neist meelde, aga rohkem tähelepanu need ei vääri.
„Baldy Man“ (1995-1998): sarnase kontseptiga nagu „Mr. Bean“, kuid oluliselt vähem populaarne ja nüüdseks praktiliselt unustatud. Kunagi nägin seda vist ETV pealt.
„Downsizing“ 2017: idee polnud halb, kuid selle lahkamine jäi pealiskaudseks. Keskpärase ulmelise draamakomöödia asemel tasuks sellist asja teha miniseriaali vormis. Seegi ei garanteeri edu, kuid jätaks rohkem ruumi arenguks.
„Battleship“ 2012: kui „Transformerite“ filmiseriaal sulandub mu silmis kokku üheks unustatavaks plekikolinaks, siis mis lootust on filmil, mis püüab ebaõnnestunult nende edu imiteerida. Ei mingit.
Marveli koomiksitegelaste võidukäik kinos ei paista raugema, kuid nüüd on nad korralikult kanda kinnitanud ka seriaalimaastikul. Muidugi on Marveli tegelasi seriaalides ka varem nähtud, kuid uusimad püüdlused, mis on väga tugevalt seotud filmiuniversumiga, on siiski teistsugused. Seriaalis, mis toimub pärast „Avengers: Endgame’i“, kohtume Wanda Maximoffiga ja Visioniga, kes paistab surnud tegelase kohta täitsa kõbus olema. Kuid mingil põhjusel on nad mõlemad kinni 1950ndate komöödiaseriaalide maailmas. Sealt edasi kulgeb miniseriaali tegevus mõnusa tempoga ning pakub head segu huumorist, draamast ja supervõimetest, et anda omapärane pilguheit Wanda ja Visoni elule. Seriaali lõpp ja üldmotiiv on suuremalt jaolt küll üsna etteaimatavad, kuid samas sedavõrd hästi tehtud, et see ei häiri.
Ajaliselt tuleks seda miniseriaali vaadata pärast Avengersi viimaseid filme, kuid enne järgmisel aastal linastuvat „Doctor Strange in the Multiverse of Madnessi“. Kogu Marveli universumi tugevaim külg ja samas ka probleemseim aspekt ongi tihe sündmuste ja tegelaste võrgustik, mis on aastate jooksul rohkem kui 20 filmiga üles ehitatud. Olukord on väga sarnane, aga ehk veelgi keerulisem algmaterjaliks olevate koomiksite puhul, kus universum aeg-ajalt lihtsalt lähtestatakse, kuna lisaks uutele lugejatele, kes kõiki liine jälgida ei suuda, on ka kirjutajatel endil ülevaade kadumas.
Loomulikult võib üritada igat filmi ja ka „WandaVisionit“ vaadata eraldiseisvana, kuid midagi jääb siiski puudu, kui üritada nii asjale läheneda – mõned viited on arusaamatud, mõni nali jääb arusaamatuks, mõni tegelane ei ütle midagi. Seega on see seriaal kindel soovitus inimestele, kes nagunii Marveli filmiuniversumiga kursis, kuid neil, kes seni seda eiranud, tasuks veidi tutvust teha ka varasema loominguga.
Harvendame sellest suurest peenrast järgmised 7 umbrohtu. Jääk ikka veel 2700+.
„The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor“ (2008): pärast kaht esimest nauditavat fantaasiaseiklust üritati frantsiisi kuidagi elus hoida, kuid kolmas kord Egiptuses oleks ilmselt liig olnud. Või kas ikka oleks? Sest üritus tegelasi Hiinasse lohistada oli igas mõttes ebaõnnestumine.
„The Mummy“ (2017): pea kümme aastat hiljem nägi ilmavalgust uus muumiafilm, mis pidi aluse panema uuele liituniversumile, kus tuntud Universali filmikoletised koos ringi müttavad. Kahjuks ei saadud aru, et selleks, et inimesed suure filmiuniversumi vastu huvi hakkaks tundma, tuleb nad esmalt millegi tõeliselt kaasahaarava ja põnevaga konksu otsa saada.
„Dracula“ (2020): miniseriaal Draculast üritas pakkuda midagi tuttavlikku ja lõpus ka midagi uut. Tegu ei ole täieliku ebaõnnestumisega, ehkki uuesti seda ei vaataks. Eriti just seriaali algus meeldis suht hästi ja lõpus oli paar huvitavat ideed. Igatahes parem kui „Twilight“, aga nojah… mis poleks.
„Dragonball Evolution“ (2009): kuigi ma pole ainsatki aluseks oleva anime episoodi vaadanud olen isegi mina olen nördinud selle üle, kuidas film algmaterjali kallal nüri lihunikutööd tegi.
„Wonder woman 1984“ (2020): esimene osa andis lootust, et DC filmiuniversum areneb õiges suunas. „WW84“ andis endast parima, et seda lootust igavusega kustutada.
„Son of the Mask“ (2005): piinlikult halb järg, mis on esimese hale vari.
„Tom and Jerry“ (2021): selle asemel, et kasutada animeeritud tegelasi leidlikes tegevuspaikades ja -liinides, topitakse neid üha uuesti ja uuesti ja uuesti lihtsalt kusagile suurlinnakeskkonda. Aitab juba.
2014. aasta augustikuus kirjutasin siin blogis ühes postituses „Babylon 5“ kinofilmist. Tookord anti lootust, et ehk jõuab see paari aasta pärast tootmisse. Nüüdseks on möödunud seitse aastat ja filmist pole mitte vähimatki kuulda. Pole ka erilist lootust, et lähiajal selles valdkonnas midagi olulist muutuks. Kuid muutusi on siiski olnud. Üks neist positiivne. Käesoleva aasta jaanuarikuus lasti välja „Babylon 5“ täiustatud kvaliteediga versioon. Eriefektide jaoks tuli siiski kasutada HD peale skaleerimist, seega ei ole tulemus päris ühtlane. Kuid kahjuks oli ka negatiivset. Vanas postituses mainisin kolme lahkunud näitlejat: Jeff Conaway (Zack), Andreas Katsulas (G'Kar), Ricahrd Biggs (dr Franklin). Mainimata jäi tookord Michael O’Hare (Sinclare). Sellest saati on lisandunud veel Jerry Doyle (Garibaldi), Stephen Furst (Vir) ja Mira Furland (Delenn). Ühelgi juhul ei saa öelda, et asi oli puhtalt vanuses, kuna vanim neist jõudis 63 eluaastani.
Kuid „Babylon 5“ ja näitlejatel selles on kindel koht kvaliteetset ulmeseriaalide kullavaramus. Süžeeliinid ja teemad, mida rohkes ulmekastmes esitatakse, naelutavad vaataja ekraani ette vähemalt neljaks hooajaks ja ehkki viies on vähem populaarne, pole tegu kindlasti millegi väga hulluga. Telepaatide liin ja eriti just Byron ei kuulu kindlasti lemmikute hulka, kuid telepaatide sõda oleks tahtnud näha küll. Kuid seriaal lõpetati kahjuks enne ära, kui selleni ja edasiste hooaegadeni jõuti. Vägagi problemaatiline järgseriaal „Crusade“ toimub juba pärast sõda.
Üks asi, mis seriaali minu jaoks eriliseks teeb, on võttepaikade, kostüümide ja näitlejate teatraalsus. Kogu stiilis on miski ebatavaline tasakaal filmikaamera ees ja teatrilaval toimuva vahel, mis annab sellele 90ndate keskpaiga seriaalile palju parema vastupidavuse ajahambale. Lisaks põimitakse siin kokku ülimalt huvitav kangas suurte sõdade ja väikeste saatuste, lihtsate argipäevaste sündmuste ja kõrgekontseptiliste ulmeideede lõimedest. Ma tõsiselt soovitan seda ulmefännidel vaadata, pidades silmas, et seriaal ei ole täiesti vaba täitematerjalina toimivatest episoodidest, kuid isegi need sisaldavad tavaliselt vähemalt väikesi pusletükke, mis tervikpilti täiendavad.
Taas seitse, millele tuleb ust näidata. Sh mitu „Babylon 5“ filmi, kuna neid pole mõtet eraldi hoida. Nimekirja pikkus jätkuvalt 2700+ ühikut.
„Babylon 5: The River of Souls“ (1998): kui juba seriaali vaatad, vaata vahepeal ka see ära. Ei midagi erilist, aga kõlbab kah. Sisuliselt topeltpikkusega episood.
„Babylon 5: Thirdspace“ (1998): sama, mis eelmise puhul. Osa seriaalist ja eraldiseisva filmina ei toimi.
„Crusade“ (1999): seriaali tegevus toimub viis aastat pärast „Babylon 5“ lõppu ja oleks ideaaljuhul samuti viis aastat kestnud. Kuid probleemi rahastamisega, väga-väga kehvade eriefektidega ja episoodide näitamisega suvalises järjekorras viis seriaali kiirelt tapalavale.
„Babylon 5: The Legend of the Rangers“ (2002): kui see film oleks edukas olnud, oleks võinud sellest saada uus seriaal. Kuid madalad vaatajanumbrid ja üleüldine kehv tase ei võimaldanud seda.
„Babylon 5: The Lost Tales“ (2007): kolmest lühiloost koosnev antoloogia, mis oleks võinud olla mõnda aega seriaali jätkuks sellisel ebatavalisel viisil. Kuid liiga madala eelarve tõttu ei soostunud Straczynski neid rohkem tegema, kartes, et rikub üldist taset.
„Time Trax“ (1993-1994): politseinik aastast 2193 reisib minevikku, et püüda sinna põgenenud kurjategijaid ja nad tagasi tulevikku saata. Valdavalt väga episoodiline, ei mäletagi, kas sai ka korraliku lõpu või mitte. Tookord kõlbas vaadata, aga ei näe mõtet üle vaadata ega soovitada.
„Ballistic: Ecks vs. Sever“ (2002): Rotten Tomatoes lehe rekordihoidja - 0% positiivseid arvustusi kõige suurema arvustuste hulgaga. Treilerit üle vaadates tuli film häguselt meelde, peamiselt meenus igavus, mida tundsin filmi vaatamise ajal.
„Locke & Key“ teise hooajani
on jäänud umbes kuu ja kolmandagi tulemine on kinnitatud. Kui eelmine postitus
oli „Kadunud toa“ kohta, siis on ainult loogiline teha järgmine sarnase
kontseptiga seriaalist, mis samuti häid elamusi pakkunud. Seriaal põhineb
koomiksil, mis võis saada „Kadunud toast“ inspiratsiooni. See on puhas oletus,
aga ajalise järgnevuse poolest klapiks. Igatahes on ka siin erinevad
üleloomulike funktsioonidega esemed, ainult et sedakorda on tegu võtmetega,
mille tekkel on samuti oma huvitav taustalugu, mida seriaalis endas pole veel
mainitud. (Sattusin Wikipediast veidi algmaterjali kohta lugema). Üks võti
võimaldab ka siin reisida kõikjale, kus on sobiv uks, seda kohtame juba esimeses
episoodis, kuid ülejäänuid ei hakkaks ette rääkima.
Peategelased, kaks teismelist
ja üks väike poiss, kes kolivad koos emaga elama oma esiisade müstilisse majja,
avastavad need võtmed ja kohtuvad seal kurjusega, mis neid endale soovib. Sealt
edasi järgnevad mitmed katsetused uute võtmete võimete avastamiseks ning kassi
ja hiire mäng, et võtmed valedesse kätesse ei satuks. Mõnusa disaini, efektide,
näitlejatööga ja looga seriaal, mille järgmist hooaega igatahes praeguse
seisuga tahaks kindlasti näha.
Huvitav ääremärkus – seriaali
üritati teha juba kümmekond aastat varem, isegi pilootosa filmiti ära, kuid
YouTube'is nähtu järgi võin öelda, et see paistab igati kahvatum. Hea, et
tookord asja ei saanud.
Nagu ikka, eemaldan 7 seriaali. Jääk – 2700+.
„Igor“ (2008): küllaltki kena, ehkki veidi lihtsakoelise disainiga animatsioon, millel oli potentsiaali teha midagi huvitavat ja humoorikat. Aga lõpuks koorus välja üsna keskpärane armastuslugu. Siiski tekkis selle filmi järgi tunne, et lavastajas on potentsiaali. Ja tema järgmine film? 9 aastat hiljem valminud „Emoji Movie“. Oeh.
„Cats & Dogs“ (2001): kassid ja koerad peavad mingit spionaažisõda üksteise vastu, Jeff Goldblum üritab leiutada allergiaravimit. Suht kaootiline jama, aga lastele vist piisavalt huvipakkuv.
„Flubber“ (1997): täielikult tööle keskendunud ja oma sõbrannat eirav professor leiutab rohelise, lõputult põrkava aine, mis esitab vahepeal ka tantsunumbri. Filmi põhiline müügiargument on Robbin Williams. Selline suvaline koguperevärk, mida uuesti enam ei vaataks.
„Space Jam: A New Legacy“ (2021): esimene oli suuresti ülipikk reklaam erinevatele toodetele, kuid seal oli olemas mingi esimese katsetuse sarm. Siin visati kokku hunnik tooteid ja Warner Brothersi tegelasi, kuid viimastega ei osatud midagi kavalat teha. Ülimalt läbikulutatud paroodiaid oli seal ka. Matrixi bullet-time aastal 2021? Oli seda nüüd ikka vaja?
„Unfriended“ (2014): puhtalt arvutiekraanil toimuv film võib toimida, kindlasti lühifilmina. Kuid täispikka filmi on natuke liiga raske sellises formaadis teha. Ja kui panna sinna arvutiekraanile üksteise peale karjuvad teismelised, kelle puhul sa hoiad pöialt neid nottivale üleloomulikule jõule, siis ei anna see head tulemust.
„Bailaora“ (2018): HÕFFil nähtud lühifilm... mida ma peaaegu mäletan. Mingi naine/kummitus/misiganes tantsid. Sõjavastane allegooria oli vist. Igahtes 15 minutit kunsti, mis mulle midagi ei pakkunud.
„Flatliners“ (2017): originaali vaatamisest on palju möödas, ei oska isegi öelda, kas kaalun seda 999 sisse mahutama. Kuid uusversioon oli väga halb. Mingid noored meditsiinitudengid (kui mälu ei peta), kes tahtsid iga hinna eest pidu panna, seda ka siis, kui nendega juba igasugu üleloomulik ja ohtlik pask toimuma hakkas.
Hiljuti tuli tahtmine uuesti „Kadunud tuba“ vaadata, mis on
tõesti üks parimaid miniseriaale. Idee selle taga ei ole küll enneolematu –
mööda maailma on laiali pillutud veidra mõjuga esemed, mis teevad midagi head,
halba või veidrat ning mitmed tegelased tahavad neid ühel või teisel põhjusel
oma valdusesse saada. Objektid pärinevad ühest müstilise saatusega motellitoast,
mille ümber seriaali sündmused keerlevadki. Samuti tekib peategelasel äärmiselt
isiklik põhjus jõuda toaga seotud saladuste jälile. Miniseriaal ei ole
märulirohke, kuid seisab tugevalt loost, müsteeriumist ja heast näitlejatööst
koosneval vundamendil. Mõneti on kahju, et seriaalile rohkem mingit lisa ei
tulnud, kuid samas on tegu hõlpsalt vaadatava tervikuga, mis ei jõudnud ära
tüüdata. Põhiliinid saavad oma lahenduse, nii et peategelase saatus ei jää ripakile.
Taas 7 teost vähemaks. Jäänud 2700+
„Debris“ (2021): 1. hooajaga piirdunud seriaal kosmoselaevast, mis puistas Maale oma tükke, igaüks neist teeb midagi veidrat. Peategelased olid väga igavad, kuid lugu pakkus huvi. Kahjuks ei saagi me teada, kuhu see välja oleks jõudnud.
„Friday the 13th: The Series“ (1987-1990): igasugune sisuline seos Jason Voorheesi filmiseeriga puudub. Kunagi täitsa meeldis, kuid pole hästi vananenud. Antiigipoe omanikud püüavad kokku koguda erinevaid neetud esemeid, mis inimesi ühel või teisel moel kahjustavad või tapavad. Pidevalt arenev lugu puudub suuremalt jaolt.
„Meet the Spartans“ (2008): samahästi võiks öelda „Spartans Movie“, sest tase on just nende filmidega samal pulgal. Väärtusetu.
„Superhero Movie“: mingil väikesel määra parem kui teised „Movie Movie“ seeria asjad, kuid see on tõesti madal latt, millest jalgu üle lohistada.
„Spirit“ (1987): sellest koomiksitegelasest loodeti teha seriaal, kui telefilm on piisavalt edukas ja hea. Ei olnud kumbagi. Aga…
„Spirit“ (2008): …siiski oli mõnel määral parem, kui 20 aastat hiljem valminud suure-eelarveline käkerdis. Visuaalselt stiilne, ehkki ülemäära digitaalne, ja üleüldiselt väga kummaliste otsustega.
„The Cape“ (2011): superkangelase seriaal, mis ei põhinenud mingil varasemal materjalil. Kahjuks ei suudetud teha midagi väga huvitavat ja seriaal piirdus 1. hooajaga. Puudust ei tunne.
Esimene suitsiidisalga film tegi küll kinokassades kõva tulemuse, kuid sai
samas ka korralikult tampida nii mõneltki koomiksifilmide fännilt ja samuti
paljudelt kriitikutelt. Isegi see ülekasutatud „kõigi aegade halvim (sisesta
žanr siia)-film“ jäi mõnes arvustuses nii silma kui kõrva kriipima. Ja sellest
on mul tõesti kergelt siiber. Ülivõrdes „halvim“ kaotab oma tähenduse, kui seda
pidevalt välja paisata filmi puhul, mis sulle lihtsalt ei meeldinud. Kuid ei
saa eitada, et 2016. aasta versioon jäi natuke lahjaks ja oli tunda, et ei
tabanud päris õigeid noote. Ka David Ayer on öelnud, et stuudio sittus filmi
ära (ta võis viisakamalt väljenduda, kuid mõtet see ei muuda). Fännid ja
lavastaja tahaksid näha n-ö ehedat versiooni, kuid stuudio põtkib vastu, ega
kavatsegi selleks vajalikke ressursse anda. Pole muidugi garantiid, et Ayer Cut
oleks tõeliselt oluliselt parem, kuid ma igatahes vaataks, kui selline välja
tuleks.
Igatahes järje puhul anti lavastamise teatepulk üle „Galaktika valvurite“
lavastajale James Gunnile, kes puhus suitsiidisalgale sisse uue elu. Nagu
tavaks, püüan enne filmi, mida nagunii vaadata kavatsen, hoiduda treileritest
ja arvustustest, et saada võimalikult puhast naudingut ja vältida stseenide nägemist
enne tegelikku film. Tundub, et see on jätkuvalt õige lähenemine, sest elamus
oli ehe ja mul oli filmi vaadates tunne, et kogu originaalmaterjali jaburus on
täie pasaga omaks võetud. Vaatamisjärgse kontrolli käigus selgus, et niihästi
suitsiidisalklased kui ka lõpukurjam on juba päris staažikad. Viimane neist
loodi lausa 1960ndatel, hoopis teisel ajastul. Ja see film liidab vana
koomiksiajastu ja uue, ülieelarvelise kireva filmi mõnusalt üheks hoogsaks
tervikuks, mis oma juustuseid juuri ei häbene, kuid kastab neid ka kena koguse
verega. Jah, filmil on sedakorda R-reiting, mis ei ole küll edu alus (meenuvad „AVP
2“ või „Die Hard 5“), kuid vabastab lavastaja siiski nii mõnestki kammitsast,
mida laste- ja noortesõbralikumad reitingud seavad. Mis siin muud öelda – tubli
andmine, soovitan vaadata, nom-nom.
Nimekirja kahandamise heaks teevad suitsiidi seekord taas 7 filmi, kolm neist tulid valikusse arvustusest üsna orgaaniliselt. Nimekirja jääb (veel viimast korda) 2800+ filmi.
„Suicide Squad“ (2016): ei, kindlasti mitte kõigi aegade halvim. Aga nüüd, kus meil on parem film olemas, võib eelmine tahaplaanile jääda küll.
„Aliens vs. Predator: Requiem“ (2007): esimene AVP oli suht ok. Ei enamat. Aga R-reiting oleks võimaldanud teha parema filmi. Nii arvasid paljud. Ja siis tuli välja järg. Verisem, kuid oluliselt... väga-väga oluliselt kehvem.
„A Good Day to Die Hard“ (2013): R-reitinguga saab McClane taas rahulikult öelda „Yippie-ka-yay, motherfucker“. Ma ei mäleta kas ütles. Ma ei kavatse ka kontrollida, kuna seda mõttetut löga ei taha enam kunagi puudutada.
„Captain America“ (1990): liiga vara, liiga odav, liiga kohmakas ja lavastajaks Albert Pyun, kelle filmograafia on nii mõnelegi halbade filmide õhtul oma kindla koha leidnud.
„Daredevil“ (2003): lavastaja versioon muutis asja veidi paremaks, lisades vajalikke stseene, kuid millestki tõesti heast on asi ikkagi kaugel.
„Elektra“ (2005): idee poolest ma ei välista, et keskpärase filmi spin-off võib olla parem, kui lähtematerjal. Kuid siin ei olnud see kindlasti nii. Lihtsalt igav ja oluliselt vähem piinlikult meelelahutuslik kui „Catwoman“.
„Spiral: From the Book of Saw“ (2021): frantsiis on nähtavasti väga tühjaks lüpstud. Tuntud näo mängu toomine tundus pigem meeleheide kui midagi muud. Samuel, sa oled tore näitleja, kuid sellele filmile sa midagi olulist juurde ei andnud.
Kui mul oleks palutud pakkuda välja näitlejaid, kes sobiks Ilja Naishulleri uude märulisse, siis oleksin pidanud ikka väga kaua nimesid õhku viskama enne, kui oleksin Bob Odenkirkini jõudnud. Kuid ta sobis sellesse filmi üllatavalt hästi, kandes alguses ootuspäraselt usutavalt välja argirutiinist tüdinenud pereisa rolli, et lülituda üha enam ümber märulikangelaseks. Võib küll öelda, et kogu see areng ei tundunud päris sada protsenti orgaaniline, kuid mõnusa koreograafiaga märul lasi probleemid ilusti unustada. Üllatava kõrvalrolli tegi siin ka Christopher Lloyd, kelle puhul tundus, et tal oli vist võtteplatsil lihtsalt sitaks lõbus. Ja vist oleme tõesti jõudnud ajastusse, kus värisev kaamera ja veerandisekundilised lõiked on filmiajaloo prügikasti suundumas. Loodetavasti igavesti. „Nobody“ pole ambitsioonikas märul, kindlasti mitte käsikirja poolest, kuid vähemalt on see selge, aus, mittejutlustav ja lühike tükk – korralik ühekordne elamus. Märulistseenid võib ehk teistki korda üle vaadata.
„Nobody“ mahutamiseks lahkub nimekirjast 7 filmi, jäänud veel 2800+ filmi.
„Date Movie“ (2006), „Disaster Movie“ (2008), „Epic Movie“ (2007): paroodiažanri kolm vastikut ja nürit kirstunaela.
„Movie 43“ (2013): ma ei tea, mida siin üritati ja kas kõik need kuulsad näitlejad ei oleks võinud filmist pääsemiseks teeselda jalaluumurdu või reaalselt jala murda. Hunnik lolle ja rõvedaid nalju, mis naerma ei ajanud.
„Rikutud hing. Viirus“ (2021): iga film ei peagi maksma väikeriigi aastaeelarvet ja eks igaüks peab kusagilt alustama, aga vähemalt mõni asi võiks siiski enam-vähem paigas olla. Nt kuuldav heli. HÕFFil siiski mõned nautisid vist minust seda tükk maad rohkem.
„The Taint“ (2011): vaatasime seda ühel halbade filmide õhtul. Halb oli küll, väga odavalt tehtud samuti. Suurt muud ei mäleta, ega proovigi mäletada.
„Ax 'Em“: taas halbade filmide õhtu saak. VHSi kvaliteet, ülitume , kuuldamatu dialoog, suutmatus vähegi lõbusat filmi teha immitses igast kaadrist. Liiga halb, et olla nauditavalt halb.
