Dead in Tombstone (2013)



Õudus-vestern-märul Danny Trejoga peaosas kõlab nagu kindla peale minek. Lisaboonusena pakuvad seal äratundmisrõõmu Mickey Rourke, Anthony Michael Hall ja Dina Meyer. Kui viimased kaks nime ei peaks midagi ütlema, siis meeldetuletuseks, et üks oli peaosaline seriaalis „The Dead Zone“ ja teine osaline „Starship Troopersi“ filmis. Film ise on ilmselgelt mitte eriti tõsiselt võetav ja ka lugu pole erakordselt originaalne. Pärast põrgusse sattumist pakub saatan püstolikangelasele viimase pääsemisvõimaluse – too mulle mõned hinged ja lasen su vabaks. Lihtne ja üllatusi ei paku, kuid on hoogsam, kui oleks võinud arvata. Tulistamisstseene jagub küllaga ja veidi ka tagaajamist. Selline kerge ajaviide juhuks, kui paremat ette ei satu. Kahjuks ei mõju filmi pikkus üldmuljele hästi ja lõpus hakkad vigu järjest rohkem märkama. Muuhulgas üsna tüütut montaaži, mis on liiga närviline, ja kaameratööd, mille puhul tundub kaamera sageli liiga suvaliselt või lähedal paiknevat. Need kaks asjaolu ei anna toimuvast head üldpilti ja silm ei saa toimuval puhata. Trejo ja vesterni fännidel soovitan proovida, teistele see film vaevalt et mingit elamust pakub. Ei vaataks ka ise teist korda ja hiljuti väljalastud järjest ei hooli samuti.

Õudusfilm „Dark House“ ehk „Haunted“ väljub nimekirjast. Ei saa sellest enam eriti kirjutadagi; ehkki nägemisest pole väga palju möödas, oli tegu sellise mittemidagiütleva õudukaga, mis on mälust kärmelt tuhmunud. Igatahes asjaolu, et seal ka Tobin Belli näeb, ei päästnud palju.




5 5 X X

Big Lebowski (1998)



Kui võtad oma blogile ja mõnes mõttes ka endale nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid mitu tuhat ja kui midagi väga valesti ei lähe, lisandub veel mitu tuhat aja jooksul juurde. See pole rekordiline saavutus, kuid käib kah. Raskem lugu on sellega, et kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Neljapäeval sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes, kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisjuhtude pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.

Sedavõrd hea film võiks sadu ja sadu teoseid välja pukseerida, kuid pole mõtet asja keeruliseks ajada, kuni nimekirja alumine osa veel arvukalt lihtsaid valikuid pakub. „Green Lantern“ ei tekitanud minus küll ehk nii palju vastumeelsust, kui osades vaatajates, kes tituleerisid selle kõigi aegade halvimaks koomiksifilmiks … (ei… tõesti mitte… kaugeltki mitte) …, kuid hea ta tõepoolest ei olnud ja selle tegelasega annaks kindlasti midagi huvitavamat teha. Samas ma pole just eriti veendunud, et praegune DC filmiuniversum selle huvitama jaoks õige valik on. Aga eks paari aasta pärast näeb. Seni aga võib aasta 2011 versioon vaikselt unustusse hääbuda.




9 8 8 8

Future Man (2017-????)



Iga voogedastusteenus üritab lisaks sisseostetud sisule pakkuda ka originaaltoodangut ja vahel väga nauditavate tulemustega. Hulu puhul on üheks uusimaks õnnestunud katseks meeldivalt labane ajareisikomöödia „Future Man“. Seriaal algab hea, kuigi vist mitte ülituntud filmi „The Last Starfighter“ süžeega – pärast üliraske videomängu alistamist ilmuvad koristajana töötava luuseri tuppa kaks sõdalast tulevikust, et koos minevikust pärit võitleja abiga hoida ära düstoopilisi arenguid, mis neide ajastut painavad. Ütlematagi selge, et neil on oma võitlejast väheke vale arusaam, kuid parema puudumisel asuvad nad siiski missiooni ellu viima. Seriaal ei püüa kunagi olla erakordselt sügav, kuid suudab oma otsekohesuses olla väga humoorikas ja naerutab korralikult. Kangelased koperdavad ühest absurdsest situatsioonist ja ebaõnnestumisest teise ning üks lemmikepisood on lausa tervenisti klassikalise farsi stiilis tubateater isikute äravahetamise ja situatsioonikoomikaga. Ajareisidega ja ulmeliste kontseptsioonidega käiakse siin mänguliselt ringi ja ilmselt ei tasu liigselt analüüsida, kui palju need loogilised on ja kas nad ehk mõnda oma ülesseatud reeglit ei riku. Kui otsite kerget ulmelist komöödiat, siis on Josh Futturmani (jah, see on tõepoolest peategelase nimi) seiklused õige valik.

Aeg eemaldada parimate hulgast „Persons Unknown“. Seriaal, millel oli potentsiaali areneda põnevamaks, kuid seda võimalust ei antud ja keskpärane esimene hooaeg jäigi viimaseks.




8 8 8 X

Maze Runner: The Death Cure (2018)



See noorteromaanidel põhineva filmitriloogia viimane osa on just täpselt selline, nagu enne kinno minekut arvata võis. Kui sulle eelmised väga meeldisid, siis küllap meeldib ka see, kui mitte, siis ei leia sa ka siit mingit ilmutust, mis sind ümber pööraks. Ja lõpuks – kui need on olnud su jaoks filmid, millega kõlbab õhtut sisustada, kuid mis ununevad kärmelt, siis viimasest saad samuti just täpselt sama elamuse. Tuleb tunnistada, et mõned märulistseenid olid lausa meelelahutuslikud ja kuigi ma polnud just ülimal määral investeeritud tegelastega toimuvasse, ei saa suurema osa ajast ka sugugi öelda, et mul oleks igav olnud. Kui stseene ja üldist sisu üksipulgi lahti hakata harutama, on seal auke ja ebaloogilisust küllaga, samas ega ma eriti kõrgeid ootuseid filmile ei seadnudki. Oli mis oli, kes varasemaid näinud, vaatab nagunii, kes mitte, ei vaevu ilmselt ka seda vaatama.

Suht ok film asendub suht ok filmiga ja kinga saab seekord „Last Days on Mars“.




6 7 4 X

Ninja Terminator (1985)



Ma ei ütle sellist asja peaaegu kunagi ja need sõnad tunduvad lausa veidrad, aga… selles filmis oli liiga kuradima palju võitlusstseene. Võiks küsida, et kuidas on see võimalik, kui ma tavaliselt neid naudin, kuid mitmekesisus on siiski samuti oluline. Ka ühes mu lemmikfilmis, „Ong-bakis“ on madinat palju, kuid seal on olemas ka hea koreograafiaga ja vaheldusrikkus. Siin aga muutub kaklus mingi aeg üksluiseks. Film, mis tundus esialgu oma halbuses nauditav, muutus kusagil keskpaigas üksluiseks ja lõpus oli mu tähelepanu täielikult hajunud. Muidugi on siin ka teisi halbadele filmidele omaseid aspekte, mis tervikut päästavad ja tõstavad hinnet veidi kõrgemale. Põhjendamatult sobimatu parukas, Garfieldi-telefon, punastes kostüümides ninjad ja üleüldiselt halb näitlemine suutsid nii mõnigi kord naerma ajada. Tervik aga jäi nõrgaks. Olles mõned aastad tagasi näinud samuti Godfrey Ho lavastatud märulit „Undefeatable“, kus peaosas Cynthia Rothrock, tean, et sellelt lavastajalt on ka paremaid filme… no vähemalt üks. Igatahes plaanin tema filmograafiat veel uurida, küllap on seal veel nii mõnigi pärl peidus. „Ninja Terminator“ on aga selline film, millega tasub ehk siis proovi teha, kui oled alles halbade filmide võlu avastamas. Kui neid on juba liiga palju nähtud, siis on ootused kõrgemad… või madalamad… kuidas iganes sellise kategooria puhul mõelda.

Parimate nimekirjas on see taas terake mõttetu asendus, kuna peagi asendan ka „Ninja Terminatori“ milleig muuga, kuid antud juhul eemaldan HÕFFil nähtud filmi „Raw“. Tean, et see meeldis nii mõnelegi, kuid mulle see film palju ei pakkunud.




5 5 X X

Downsizing (2017)



Maailmas on palju hädasid ja väga suure osa neist saaks kõrvaldada, kui leiaks mingi kerge lahenduse ressursside probleemile. Antud filmis see leitaksegi – nimelt avastatakse võimalus kahandada inimesi kõigest 13 sentimeetri pikkuseks. Tundub, et peagi saab inimkond külluses elada – rahvastik kahandab end ja üks kartul toidab kogu küla ära. Loomulikult nii lihtsalt kõik ei lähe. „Downsizing“ võtab vaatluse alla mitu probleemi: ühiskonna kihistumine, keskkonnakaitse, puuduvad ressursid ja käitumismustrite kordumine hoolimata enneolematutest uutest võimalustest. Ideid on siin filmis mitmeid, kuid teostuses oleks tahtnud veidi rohkem teravust ja kindlat suunda. Sellisena mõjus esmajoones kergemat sorti draamakomöödiana, mis oleks võinud olla palju enamat. Oleks hea võtta sama idee ja teha sellest miniseriaal, mis jõuab nende teemadega rohkem süvitsi minna. Aga momendil tuleb leppida filmiga, mis siiski on üht vaatamiskorda väärt, kasvõi üldise idee ja Christoph Waltzi pärast (tema mängitud tegelane on siin filmis tõesti muhe ja humoorikas).

Viskan nimekirjast välja filmi, mis raiskas samuti oma potentsiaali, kuid oluliselt suuremal määral. „Downsizing“ ei petnud vähemalt mingeid konkreetseid ootuseid, kuid Frank Milleri „The Spirit“ oli selles patus kohe kindlasti süüdi, tuues selle koomiksitegelase vaatajateni viisil, mis meenutas rohkem mingit arusaamatu tooniga kunstilist eksperimenti kui püüet teha asjalikku filmi.




6 6 5 X

Barbarians (1987)



Antud barbarihullumeelsuse lavastaja kõige tuntuim film „Cannibal Holocaust“ mulle suurt midagi ei paku ja näinud olen seda vaid kahel korral – esimene kord uudishimust, teine kord seltskonnaga. Kuid Ruggero Deodato „The Barbarians“ on hoopis teist stiili film, pakkudes väga juustust meelelahutust fantaasiafilmi näol, kus kaks pisut ohmudena tunduvat Barbarit mõne koletise ja kurja türanni paika panevad. Film ei ole ehk küll parim halbade nauditavate kategooriast, aga seal on siiski mitmeid häid momente. Muuhulgas paistab, et peaosalisi mängivad kaksikutest kulturistid naudivad selles filmis olemist ja see kandub ka nende tegelastesse üle. Tõsi küll, eriti head näitlejad nad pole, aga halb näitlemine on taolises filmis osa naudingust. Igati sobilik valik, kui taoliste asjade jaoks soolikat on.

Eemaldan filmi, mis jääb küll samuti halbade filmide kategooriasse, kuid nauditavusega on lood kehvemad. „Swamp Thing“ oli üks varane katse vähemtuntud Marveli koomiksitegelast filmi üle tuua ja eriti hästi see ei õnnestunud... nagu väga paljude toonaste koomiksifilmide puhul.




6 5 X X