Kas vahel tundub, et õhtul või nädalavahetusel on raske end tööst välja
lülitada ja lõõgastuda? Või on päevi, kus peaksid keskenduma tööle ja eraelu
mured ei lase keskenduda? Biotehnoloogia firma Lumon pakub lahendust - sinu
töö ja eraelu vahel on läbitungimatu mälubarjäär. Tööl olles ei mäleta sa
sekunditki oma eralelust ja vastupidi.
See on selle seriaali kandev idee, mida lahatakse suurepäraselt läbi kummalise
bürookeskkona ja suurepärase näitlejatööga nagu mõnes parimas "Black Mirrori"
episoodis, ainult et siin jagub tegevust üheksasse väga huvitavasse episoodi.
Ka teine hooaeg on juba kinnitatud. Mis on ka hea. Harva suudab seriaal oma
kummalisuse ja ideega mind nii tõhusalt kaasa tõmmata, nagu "Severance"
suutis. Ja viimane episood, mis tundus vaid paar minutit kestma, lõppeb nagu
noaga lõigatud, nii et uut hooaega jään väga ootama.
Igatahes väga soovitan proovida. Isegi kui lõpuks ei peaks meeldima - seriaali
eksperimentaalsem maik ja huvitavalt käsitletud teema peaks igal juhul
jutuainest pakkuma.
Tükk maad lõbusam kui 2014. aasta „Ouija“ ning sisaldab piisavalt totakaid
tegelasi ja parajat tempot, et täita halbade filmide õhtul poolteist tundi.
Mõned tegelased on lausa meeleheitlikult värvikad ja üleüldiselt on raske
toimuvat tõsiselt võtta. Ilmselt oli siin kusagil isegi võimalus hea filmi
tegemiseks, kuid 80ndate camp matab selle osavalt enda alla. Mis
peamine – igav ei hakanud.
Lugu kahest seiklejast, kes asuvad kaardi abil otsima enneolematut aaret. Üht
neist abistamas mõõk ja teist maagia - ees on ootamas pikk ja keeruline
rännak.
Unenäoliselt mõjuv õuduslühifilm, kus mees jutustab teisele loo ühest
kummalisest kassist. Soovitus vaadata pimedas enne magamaminekut ... ehk kohtate
seda kassi ka oma unenägudes.
Väike lõbus vahepala sellest, millega Thor tegeles filmi "Captain America:
Civil War" ajal. Täielikult Marveli filmide fännidele, kellel lühifilmile
eelnenud täispikad filmid nähtud. Teistele ilmselt see suurt midagi ei paku.
Need 25 ülipraktilist meetodit suitsestamisest loobumiseks olid mu esimene
kokkupuude Bill Plymptomiga, kellest on saanud üks lemmiklavastajaid. Tema
pliiantsijoonistustena (või uuemate puhul sarnases stiilis digitaalsed) filmid
on väga iseloomuliku stiiliga, tänu millele on tema käekiri kiirelt äratuntav.
Ehkki see lühifilm ei sisalda eriti mingit lugu, koosnedes lühikestest
visuaalsetest naljadest, on sel siiski eriline koht mu jaoks, ilmselt osalt
tänu nostalgiale ja osalt tänu absurdihuumorlikule iseloomule.
Sherlock Holmesi tegelaskujust on nüüd kolm tuntud moderniseeringut. Robert
Downey juuniori esimene mulle meeldib, teist väga ei mäleta. „Elementary“
pakub veidi huvi, kuid minu valmidus vaadata ülipikkasid seriaale on olulisel
määral kahanenud. 150+ episoodi vaatamine pole just väike ajakulu. „Sherlock“
on aga formaadilt ideaalne. Nelja hooajaga seriaal, igas hooajas kolm
filmipikkust episoodi (ja üks vaheepisood).
Tänu heale käsikirjale, mõnusalt britilikule stiilile ning suurepärastele
näitlejatele on tegu ka ühe parima kirjandusteose adaptsiooni ja samaaegse
moderniseeringuga, mida näinud olen. Tõsi küll, ma pole neid just massiliselt
näinud, kuid see siin on kahtlemata tasemel. Benedict Cumberbatch ja Martin
Freeman on oma rollide jaoks ideaalsed ning ka kõrvalosades leidub palju
suurepärast talenti. Lood on põnevad, kuid muidugi ei ole iga episood võrdse
tasemega. Näiteks 2. hooaja Baskerville’ide koera episoodist kerin
ülevaatamisel enamasti vaid parimad momendid ette ja 4. hooaja lõpus tuuakse
mängu üks tegelane, kelle vastu ma idee poolest pole, kuid ta võiks olla veidi
realistlikum. Sisuliselt on sellel inimesel supervõime. Kuid need mõrad
tervikut ära ei lammuta ja seriaal on igale Holmes’i ja krimiseriaalide
huvilisele väärt vaatamine.
Praeguse seisuga on seriaal lõppenud. Tegijatel on küll ideid viienda hooaja
jaoks, kuid Cumberbatch ja Freeman on nõutud näitlejad, keda on ajaliselt
keeruline taas võtteplatsile saada. Samas on tegu seriaaliga, mille puhul võib
vabalt nt kasvõi 10 aastat oodata, et siis juba kohtuda tegelaste vanemate
versioonidega.
Olen elu jooksul nii mõnegi tavapärase, nelja seina vahel toimuva perekomöödia ära vaadanud ja neid ka nautinud. Kuid peamised lemmikud on siiski sellised, mis püüavad teha midagi teistsugust. Näiteks „The Good Place“, mille peategelane satub pärast surma teispoolsuses heasse kohta, et nautida seal kõiki hüvesid, mida maise eluga kogutud plusspunktid endaga kaasa toovad. Siiski selgub, et kusagil on tehtud viga ja ta oleks pidanud minema hoopiski halba kohta. Püüdlus eksitust varjata toob kaasa igasugu sekeldusi. Seriaali väga tugev näitlejatööd, arenev ja kindla lõpuga lugu ning lihtsalt mitmekülgne hea huumor annavad põhjuse seda elamust kõhklusteta soovitada.
Samanimelisel koomiksil (kaudselt) põhinev õudusfilm „The Empty Man“ võib
treileri järgi tunduda, nagu üks suvaline teismelisteõudukas, kus kari
igavlevaid noori kutsuvad välja mingi kurja jõu, kes neid siis järgemööda
tapma hakkab. Ilmselt ongi treiler üks põhjus filmi madalas hindes, kuna niigi
vähesed vaatajad asusid seda vaatama valede ootustega. Näpuga saab näidata ka
Disney stuudio peale, mis 20th Century Foxi ära ostis. Seeläbi kadusid
esialgsed produtsendid ja uued ei osanud filmiga midagi peale hakata. Üritati
sooritada isegi sellist kuritegu nagu seda on kahetunnise versiooni kärpimine
90 minuti peale. Õnneks osutus antud lahendus ebapopulaarseks ja filmi
esialgne versioon jäi siiski rikkumata.
Ise jõudsin vaatamiseni YouTube’i filmikriitik Chris Stuckmanni soovituse
peale ning vältisin treilerit ja sisututvustusi. Peatasin ka tema arvustuse
enne, kui ta filmi sisust rääkima hakkas. Igatahes pole kohe kindlasti tegu
laiskade ehmatuskohtadega tiinekaõudukaga, vaid väga hea visuaaliga,
atmosfääriga ja helitööga aeglaselt – kuid mitte liiga aeglaselt – kulgeva
õudusfilmiga, mida tuleks kindlasti lärmaka seltskonna asemel vaadata
hilisöisel ajal pimedas ning eelistatult kõrvaklappidega. Ka sobiva publikuga
filmifestival sobiks väga hästi vaatamiselamust täiendama. Näiteks HÕFFi saal
oleks olnud ideaalne vaatamiskoht sellisele filmile, et siis pärast koos
teiste filmihuvilistega nähtut lahata ja arutada. Ja arutamist siin jagub,
kuna film ei sööda vastuseid lusikaga ette, rõhudes rohkem õõvastavale
rännakule ja finišile, mis… nojah… ega siinkohal ei taha ka ise midagi reeta.
Igatahes õudusfilmifänn peaks seda vaatama küll ja ma loodan, et näeme David
Priorilt, kelle jaoks oli „The Empty Man“ esimene täispikk film, ka tulevikus
midagi huvitavat.
PS: Panen siia treileri, selline on mu postituste ülesehitus, kuid samas
soovitan seda mitte vaadata.
Lugu vanast viikingist, kelle suurim südamesoov on surra lahingus, et pääseda
Valhallasse. See polegi nii lihtne, kui võiks arvata. Kena animatsiooniga
lugu, mis suutis isegi veidi üllatada. Allolev video on terve 7-minutiline
lühifilm.
Aastaid arvati, et „Düün“ on romaan, millest on võimatu korralikku filmi teha.
Katsetus aastast 1984 ei ole just ülemäära populaarne, ehkki oma sarm sellel
logiseval kaosel on. Jodorowsky idee oli kahtlemata ambitsioonikas, kuid
ilmselt liigagi. Vähemalt on selle tulemusel valminud üks väga hea dokumentaal
– „Jodorowsky's Dune“. Kuid siis hakkasid levima kuuldused, et Denis
Villeneuve on selle projekti oma tiiva alla võtnud, ja tekkis lootus, et ta
võib midagi asjalikku välja haududa.
Pärast pikaajalist arvustuste, diskussioonide ja treilerite vältimist (et
vaadata filmi võimalikult puhtalt lehelt ja eelarvamusteta) õnnestus nüüd
lõpus kinos ära näha. Kaks ja pool tundi möödusid nii, et ei saanud arugi.
Alles sai tegevusse sukeldatud ja juba oligi see osa rännakust läbi. Loodud
maailm ja kinolinale toodud tegelased olid sedavõrd kaasahaaravad.
Maailmaloome on filmi puhul väga oluline. Ei ole vaja iga aspekti seletada,
küll aga on vaja tunda, et see maailm on terviklik. Mitte ilmtingimata
realistlik, kuid tõepoolest – terviklik. Arvukad visuaalsed ja stilistilised
detailid tekitasid tunde, et jälgin maailma, mis on eksisteerinud väga kaua
ja mida on kujutanud arvukad sündmused, millest igaüks vääriks eraldi filmi.
Kuid kogu see maailm oleks tühi ilma huvitavate karakteriteta. Ja siin on
eriti paslik mainida, kuivõrd õige oli otsus mitte üritada kogu romaani ühte
filmi sisse toppida. See üsna pikk film sisaldab vaid romaani esimest poolt.
Tänu sellele saavad tegelastel ekraanil rahulikult avaneda, vaataja saab
nendega tutvuda, mõista või vähemalt püüda mõista nende olemust ja motiive.
Nii lihtne oleks olnud minna tüüpilist Hollywoodi teed, võtta need kuulsad
näitlejaid (ja neid siia jagus) ja panna nad tormama ühest märulistseenist
teise, lootuses, et see tempo üksinda suudab filmi kanda. Kuid õnneks on
sündmustiku areng palju tasakaalukam. Mitte et siin poleks võitlusstseene,
tagaajamisi ja isegi suuremat lahingut näha, kuid need ei alluta filmi, vaid
on lihtsalt loomulik osa filmist.
Filmi vaatamiseks ei ole romaani tundmine vajalik. Lugesin seda nii palju
aastaid tagasi, et lugu oli parimal juhul väga pealiskaudselt ja häguselt
meeles. Kuid samas pole ka romaani tundmine takistuseks. Mitmed ulmefännid,
kelle lemmikraamatute hulka „Düün“ kuulub, on andnud filmile kiitvaid
hinnanguid. See pole kaugeltki iga ekraniseeringu puhul nii.
Ja lõpetuseks – kuigi see film on enamat, kui ainult kena visuaal, on tegu
kahtlemata suurejoonelise ja meisterliku kinoelamusega. Ma tõesti soovitan
vaadata seda just nimelt kinos, mõnes suuremas saalis. Kui aga see pole
mingi aeg enam võimalik, siis tasub leida võimalus vaadata filmi projektori
või suurema teleri vahendusel, et täielikult sellesse maailma sukelduda.
Belgia animaator Raoul Servais on selle lühifilmiga loonud ideaalse
õudusunenäoliku keskkonna. Kõledad taustad, häirivad helid ja kummastavalt
animeeritud liikumine jätab mulje, et tegu on košmaariga, millest tahaks
ärgata, kuid samas ei taha siiski ka pilku kõrvale pöörata. Kunagi esimesel
vaatamiskorral paelus teostuslik pool nii palju, et ei märganudki, et
tegelikult on siin ka lihtne lugu olemas. Soovitan vaadata üksinda, pimedas ja
enne magamaminekut.
„Visa hinge“ filmiseeria esimesest osast on saanud paljude jaoks oluline
jõulufilm ja loomulikult on tegu ka üleüldiselt suurepärase märuliga. Kuid kui
peaksin valima, milline mulle nendest filmidest enim meeldib, siis läheb hääl
väga-väga napilt hoopiski kolmandale osale, mida olen korduvalt sihilikult
vaadanud. Erinevalt esimesest, mille otsa varem või hiljem kusagil lihtsalt
komistab selle populaarsuse tõttu. Tempokas kassi ja hiire mäng kurjami seatud
ülesannetega ning dünaamika Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni vahel teeb
sellest väga nauditava elamuse. Ei ole kahtlust, et esimene on märulifilmide
klassika, aga žanrihuvilised peaks kindlasti ka kolmandat vaatama, kui see
mingil põhjusel veel nägemata.
