Sherlock (2010-2017)

Sherlock Holmesi tegelaskujust on nüüd kolm tuntud moderniseeringut. Robert Downey juuniori esimene mulle meeldib, teist väga ei mäleta. „Elementary“ pakub veidi huvi, kuid minu valmidus vaadata ülipikkasid seriaale on olulisel määral kahanenud. 150+ episoodi vaatamine pole just väike ajakulu. „Sherlock“ on aga formaadilt ideaalne. Nelja hooajaga seriaal, igas hooajas kolm filmipikkust episoodi (ja üks vaheepisood).

Tänu heale käsikirjale, mõnusalt britilikule stiilile ning suurepärastele näitlejatele on tegu ka ühe parima kirjandusteose adaptsiooni ja samaaegse moderniseeringuga, mida näinud olen. Tõsi küll, ma pole neid just massiliselt näinud, kuid see siin on kahtlemata tasemel. Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman on oma rollide jaoks ideaalsed ning ka kõrvalosades leidub palju suurepärast talenti. Lood on põnevad, kuid muidugi ei ole iga episood võrdse tasemega. Näiteks 2. hooaja Baskerville’ide koera episoodist kerin ülevaatamisel enamasti vaid parimad momendid ette ja 4. hooaja lõpus tuuakse mängu üks tegelane, kelle vastu ma idee poolest pole, kuid ta võiks olla veidi realistlikum. Sisuliselt on sellel inimesel supervõime. Kuid need mõrad tervikut ära ei lammuta ja seriaal on igale Holmes’i ja krimiseriaalide huvilisele väärt vaatamine.

Praeguse seisuga on seriaal lõppenud. Tegijatel on küll ideid viienda hooaja jaoks, kuid Cumberbatch ja Freeman on nõutud näitlejad, keda on ajaliselt keeruline taas võtteplatsile saada. Samas on tegu seriaaliga, mille puhul võib vabalt nt kasvõi 10 aastat oodata, et siis juba kohtuda tegelaste vanemate versioonidega.

The Good Place (2016-2020)

Olen elu jooksul nii mõnegi tavapärase, nelja seina vahel toimuva perekomöödia ära vaadanud ja neid ka nautinud. Kuid peamised lemmikud on siiski sellised, mis püüavad teha midagi teistsugust. Näiteks „The Good Place“, mille peategelane satub pärast surma teispoolsuses heasse kohta, et nautida seal kõiki hüvesid, mida maise eluga kogutud plusspunktid endaga kaasa toovad. Siiski selgub, et kusagil on tehtud viga ja ta oleks pidanud minema hoopiski halba kohta. Püüdlus eksitust varjata toob kaasa igasugu sekeldusi. Seriaali väga tugev näitlejatööd, arenev ja kindla lõpuga lugu ning lihtsalt mitmekülgne hea huumor võimaldavad seda elamust kõhkluseta soovitada. 

Venom: Let There Be Carnage (2021)

Üllatavalt lühike film (lõputiitriteta ja lisastseenita alla 85 minuti), mis ei jätnud kahjuks palju aega, et Kasady/Carnage'i tegelaskuju ekraanil tõeliselt särada saaks. Oleks tegelikult võinud, kuna Harrelson on rolli jaoks täitsa sobiv ja mis iganes ekraaniaega need tegelased said, tekitas tahtmise enama järgi. Venomi ja Eddie Brocky omavaheline jagelemine oli samuti suht lõbus, ehkki paiguti veidi üle pingutatud. Kiire ja lühike ühekordne vaatamine, mis paistab olema esmajoones vahelüli edasiste filmide jaoks.