Legion (2017-....)



Ehkki tänapäeva seriaalide kvaliteet paneb nii mõnigi kord soovima, et seda või teist stseeni saaks kinos vaadata, ei ole ma ilmselt ühegi puhul seda nii sageli tahtnud, kui ühe mu lemmiku puhul, millel algas hiljuti 2. hooaeg.

Legion on tehniliselt võttes superkangelaste seriaal, kuid täiesti erineva stiiliga niihästi filmidest kui muudest selle žanri seriaalidest. Keepides ringilendamist ja liibukatest katustel hüppamist pole. Selle asemel toimuvad paljud telepaatilised lahingud tegelaste mõtetes või astraaltasandil. Selle visualiseerimiseks on valitud anakronistlik 70ndate stiil, mis jätab vahel mulje, nagu vaataks mõnd muusikavideot, teinekord jällegi mõnd indie-ulmekat. Igatahes on toimuv alati hästi lavastatud ja kaasahaarav. Samas pisut soont veidrama lähenemise jaoks peab olema, kuna seda võiks kirjeldada ka kui segu „Twin Peaksist“ ja „X-Menist“. Soovitan kindlalt vaadata, teist sarnast ei oska küll praegu nimetada.

Lisandus 200 parima seriaali nimekirja.




9 8 9 X

Ministry of Time (2015-2017)



Ajareisi-temaatilisi seriaale on omajagu ja siin on veel üks. Sattusin Netflixis Hispaania ulmeseriaalile "El Ministerio del Tiempo" ehk "The Ministry of Time". Lugu on vähemalt esialgu üsna tavaline - eri aegadest värvatud agendid kaitsevad ajalugu muudatuste eest. Tegelased on täitsa meeldivad, kuid selle ministeeriumi viis asju korraldada on pisut kaootiline ja küsimusi tekitav. Näiteks võib leppida sellega, et agendid kasutavad minevikus tavalisi mobiiltelefone, et kodubaasiga suhelda... maagiline tehnoloogia vms, aga kas nad peavad 16. sajandi hispaanias viibides ilmtingimata nende mobiilide heli sees hoidma?

See selleks, ebaloogilisused kõrvale jättes, on esialgu lugu nauditav ja asjaolu, et tegevus toimub Hispaanias eri ajastutel, on väike vaheldus tavaliselt USA-kesksele sisule (USA kodusõjast ja Abraham Lincolnist on väheke siiber juba). Mitu korda olen läinud Wikist uurima, et mis ajalooline tegelane see täpselt on, kelle nahka peategelased päästma lähevad. Praegune soovitus põhineb küll ainult 3 episoodil, kes teab, mida ma seriaali lõpus arvan või kas sinna jõuan, aga seninähtu põhjal tasub vaadata, kui temaatika huvi pakub.

200 seriaali nimekirjas on pärast ükspäev tehtud puhastust ruumi, nii et midagi eemaldada polnud, antud ulmekas lihtsalt lisanus.




8 8 X X

HÕFF 2018 - Meatball Machine Kodoku (2017)



Yoshihiro Nishimura nimi ei ole HÕFFi jaoks võõras ja küllap on mitmed Jaapani gore-õuduse austajad tema loominguga kokku puutunud. Tegu ikkagi sama inimesega, kelle lavastajakäe all valmis suurepärane „Tokyo Gore Police“, mida võis näha HÕFFil aastal 2009 ja tõenäoliselt samuti hea, kuid minul nägemata „Helldriver“, mis linastus aastal 2011 Tartus toimunud HÕFFi kõrvalprogrammi raames. Tema uusim üllitis, järg aastal 2005 valminud filmile „Meatball Machine“, on kõike seda, mida taoliselt filmilt loota ja tahta võib.

Peategelane, tagasihoidlik ja ambitsioonitu võlakoguja, satub absurdsete sündmuste keerisesse, kui osa Tokyost muudetakse Jaapani kodoku-maagiast inspireeritud võitlustandriks, kus veidralt muteerunud inimesed üksteist maha notivad, seejuures eemaldades ja liites jäsemeid ning pritsides ämbrite kaupa verd igas suunas. Sisu on siin suuremalt jaolt lihtne, kuid kes ootakski selliselt filmilt poliitthrilleriga võrreldavaid pöördeid ja intriige. Filmil on muid tugevaid külgi. Näiteks kostüümide disain, kus iga mutandi kinnisidee on saanud osaks tema deformeerunud kehast. Nii on tegelasi hoolimata kirevast disainist kerge eristada. Lisaks on filmi sisse pistetud vähemalt paar äratundmisrõõmu pakkuvat viidet neile, kes varasema Aasia kinokunstiga tuttavad on ja nii leidub siin momente niihästi Kurosawa („Ikiru“) kui ka Jackie Chani loomingu („Drunken Master“) austajatele. Täiesti võimalik, et sarnaseid viiteid on veelgi.

Minult saab see film vaatamissoovituse, kuid tehke endale teene ja kasutage võimalust kogeda seda kinos koos sarnaseid filme nautiva publikuga. Lähim (ja ilmselt ainus) võimalus seda Eestis teha on käesoleva aasta aprillis, kui toimub 13. HÕFF. Ja parima elamuse saamiseks tasub eelnevalt mõista, millise filmiga on tegu – absurdne ja verine Jaapani õudukas, mida ei tasu võtta liiga tõsiselt.

Postitamispausi ajal toimusid 2000 parima filmi nimekirjas mõned muudatused, täpsemalt lisasin mitu uut nimekirja, mis võtavad nüüd põhinimekirjast filme mõnda aega endale. Seega antud juhul lisandub „Meatball Machine Kodoku“ parimate filmide sekka ja lükkab dokumentaali „Paradise Lost: The Child Murders at Robin Hood Hills“ 100 parima dokumentaali nimekirja.




7 6 X X

Dead in Tombstone (2013)



Õudus-vestern-märul Danny Trejoga peaosas kõlab nagu kindla peale minek. Lisaboonusena pakuvad seal äratundmisrõõmu Mickey Rourke, Anthony Michael Hall ja Dina Meyer. Kui viimased kaks nime ei peaks midagi ütlema, siis meeldetuletuseks, et üks oli peaosaline seriaalis „The Dead Zone“ ja teine osaline „Starship Troopersi“ filmis. Film ise on ilmselgelt mitte eriti tõsiselt võetav ja ka lugu pole erakordselt originaalne. Pärast põrgusse sattumist pakub saatan püstolikangelasele viimase pääsemisvõimaluse – too mulle mõned hinged ja lasen su vabaks. Lihtne ja üllatusi ei paku, kuid on hoogsam, kui oleks võinud arvata. Tulistamisstseene jagub küllaga ja veidi ka tagaajamist. Selline kerge ajaviide juhuks, kui paremat ette ei satu. Kahjuks ei mõju filmi pikkus üldmuljele hästi ja lõpus hakkad vigu järjest rohkem märkama. Muuhulgas üsna tüütut montaaži, mis on liiga närviline, ja kaameratööd, mille puhul tundub kaamera sageli liiga suvaliselt või lähedal paiknevat. Need kaks asjaolu ei anna toimuvast head üldpilti ja silm ei saa toimuval puhata. Trejo ja vesterni fännidel soovitan proovida, teistele see film vaevalt et mingit elamust pakub. Ei vaataks ka ise teist korda ja hiljuti väljalastud järjest ei hooli samuti.

Õudusfilm „Dark House“ ehk „Haunted“ väljub nimekirjast. Ei saa sellest enam eriti kirjutadagi; ehkki nägemisest pole väga palju möödas, oli tegu sellise mittemidagiütleva õudukaga, mis on mälust kärmelt tuhmunud. Igatahes asjaolu, et seal ka Tobin Belli näeb, ei päästnud palju.




5 5 X X

Big Lebowski (1998)



Kui võtad oma blogile ja mõnes mõttes ka endale nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid mitu tuhat ja kui midagi väga valesti ei lähe, lisandub veel mitu tuhat aja jooksul juurde. See pole rekordiline saavutus, kuid käib kah. Raskem lugu on sellega, et kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Neljapäeval sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes, kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisjuhtude pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.

Sedavõrd hea film võiks sadu ja sadu teoseid välja pukseerida, kuid pole mõtet asja keeruliseks ajada, kuni nimekirja alumine osa veel arvukalt lihtsaid valikuid pakub. „Green Lantern“ ei tekitanud minus küll ehk nii palju vastumeelsust, kui osades vaatajates, kes tituleerisid selle kõigi aegade halvimaks koomiksifilmiks … (ei… tõesti mitte… kaugeltki mitte) …, kuid hea ta tõepoolest ei olnud ja selle tegelasega annaks kindlasti midagi huvitavamat teha. Samas ma pole just eriti veendunud, et praegune DC filmiuniversum selle huvitama jaoks õige valik on. Aga eks paari aasta pärast näeb. Seni aga võib aasta 2011 versioon vaikselt unustusse hääbuda.




9 8 8 8

Future Man (2017-????)



Iga voogedastusteenus üritab lisaks sisseostetud sisule pakkuda ka originaaltoodangut ja vahel väga nauditavate tulemustega. Hulu puhul on üheks uusimaks õnnestunud katseks meeldivalt labane ajareisikomöödia „Future Man“. Seriaal algab hea, kuigi vist mitte ülituntud filmi „The Last Starfighter“ süžeega – pärast üliraske videomängu alistamist ilmuvad koristajana töötava luuseri tuppa kaks sõdalast tulevikust, et koos minevikust pärit võitleja abiga hoida ära düstoopilisi arenguid, mis neide ajastut painavad. Ütlematagi selge, et neil on oma võitlejast väheke vale arusaam, kuid parema puudumisel asuvad nad siiski missiooni ellu viima. Seriaal ei püüa kunagi olla erakordselt sügav, kuid suudab oma otsekohesuses olla väga humoorikas ja naerutab korralikult. Kangelased koperdavad ühest absurdsest situatsioonist ja ebaõnnestumisest teise ning üks lemmikepisood on lausa tervenisti klassikalise farsi stiilis tubateater isikute äravahetamise ja situatsioonikoomikaga. Ajareisidega ja ulmeliste kontseptsioonidega käiakse siin mänguliselt ringi ja ilmselt ei tasu liigselt analüüsida, kui palju need loogilised on ja kas nad ehk mõnda oma ülesseatud reeglit ei riku. Kui otsite kerget ulmelist komöödiat, siis on Josh Futturmani (jah, see on tõepoolest peategelase nimi) seiklused õige valik.

Aeg eemaldada parimate hulgast „Persons Unknown“. Seriaal, millel oli potentsiaali areneda põnevamaks, kuid seda võimalust ei antud ja keskpärane esimene hooaeg jäigi viimaseks.




8 8 8 X

Maze Runner: The Death Cure (2018)



See noorteromaanidel põhineva filmitriloogia viimane osa on just täpselt selline, nagu enne kinno minekut arvata võis. Kui sulle eelmised väga meeldisid, siis küllap meeldib ka see, kui mitte, siis ei leia sa ka siit mingit ilmutust, mis sind ümber pööraks. Ja lõpuks – kui need on olnud su jaoks filmid, millega kõlbab õhtut sisustada, kuid mis ununevad kärmelt, siis viimasest saad samuti just täpselt sama elamuse. Tuleb tunnistada, et mõned märulistseenid olid lausa meelelahutuslikud ja kuigi ma polnud just ülimal määral investeeritud tegelastega toimuvasse, ei saa suurema osa ajast ka sugugi öelda, et mul oleks igav olnud. Kui stseene ja üldist sisu üksipulgi lahti hakata harutama, on seal auke ja ebaloogilisust küllaga, samas ega ma eriti kõrgeid ootuseid filmile ei seadnudki. Oli mis oli, kes varasemaid näinud, vaatab nagunii, kes mitte, ei vaevu ilmselt ka seda vaatama.

Suht ok film asendub suht ok filmiga ja kinga saab seekord „Last Days on Mars“.




6 7 4 X