Fate of the Furious (2017)



"Kiirete ja vihaste" esimesest filmist on möödunud juba kuusteist aastat ja jätkuvalt kihutab Dominic Torretto koos oma meeskonnaga väsimatult ühest tagaajamisest teise, olles jõudnud illegaalsetest tänavavõidusõitudest rahvusvahelise spionaažini. Lõppu ei paista tulema ja plaani kohaselt tehakse veel vähemalt kaks järge ning Dwayne Johnsoni mängitud Luke Hobbs saab endale lausa eraldi filmi. Võimalik, et mitte ainult tema. Kuid äkki tekib mingi hetk teatud küllastumus ja enam ei tahagi lisa? Praeguse ja varasemate filmide ülemaailmset kassatulu vaadates võib öelda, et kinopublik on valmis veel mõnda aega neid filme nautima.

Isiklikult aga astusin pärast viimase filmi vaatamist kinost välja veidi segaduses tunnetega. Ühest küljest - ei mingit kahtlust - meelelahutust see film pakkus, olles just selline, nagu ma arvasin. Suurejoonelised märulistseenid ja tagaajamistel tehtavad trikid, mis võtavad füüsikaseadusi kui tagasihoidlikku soovitusi. Realismi ei lähe sellest filmiseeriast ilmselt keegi otsima. Ka peategelased on jätkuvalt sümpaatsed ja nende lihtne perekonnamotiiv tundus toimivat. Samas oli tunne, nagu oleks filmi täielikul nautimisel olnud ees mingi barjäär, mida viimase paari-kolme osa juures ei tundnud. Võimalik, et püüdlustes iga eelnevat osa üle lüüa mindi natuke liiga kaugele ja isegi sellise filmifrantsiisi võtmes tundusid need stseenid natuke ülemäära otsitute ja võimatutena. Võimalik, et lihtsalt isiklikult hakkan ma sellest väsima. Mul ei olnud sellega probleemi, kui eelmises osas auto ühest pilvelõhkujast teise hüppas... ja siis seda veel kord tegi. Kuid seekord hakkasin lammutuskuuliga avastseenis otsima ACME korporatsiooni logo. Sealt edasi läks asi järjest pöörasemaks.

Tegelasi on selles filmis palju ja kuigi ma ei taha väita, et kõige jälgimiseks läheks vaja "Troonide mängu" sarnaseid sugupuude skeeme, kahtlustan, et varasemaid osi mittenäinud inimene võib end tunda nagu oleks sattunud peole, kus kõik on sõbralikud ja abivalmis, kuid samas siiski täiesti võõrad ja räägivad aeg-ajalt lugusid, mida sa uue tulijana täielikult hinnata ei suuda. Isegi mina, olles kõiki varasemaid näinud, jäin mõne koha peal pikemalt mõtlema, kuna iga filmi nägemise vahele jääb paar aastat. See ei riku otseselt elamust, aga kui aega leidub ja filmid meeldisid, tasub paari varasema ülevaatamist kaaluda küll.

Niisiis - saan ma filmi soovitada? Sõltub sellest, kui palju sulle varasemad meeldisid. Kui oled siiani fänn olnud, saad kindlasti piisava elamuse kätte. Kui sulle juba viimase puhul tundus, et nüüd nagu aitab juba, siis on võimalik, et ega see film sinus rohkem elevust ei tekita, kuid vaba õhtu korral võid ju siiski proovida. Ja üsna ilmselgelt - kui eelnevate märul oli su jaoks liiga ebarealistlik või kui sa pidasid ainuõigeks ainult esimesi filme, siis ei ole ka see film asi, millele raha ja aega kulutada





7 7 7 X

Victor Frankenstein (2015)



Viimase saja aasta jooksul on Frankensteini lugu jõudnud kinolinale ja televisiooni kokku rohkem kui kahekümnel korral. On originaali järgivaid ja seda vaid üldise ideena kasutavaid filme. On olnud tõsiseid õudusdraamasid ja mitte niiväga tõsiseid komöödiaid. Võiks arvata, et nüüd on hea filmi tegemine lihtne, eriti kui sul on käepärast mitu head näitlejat ja üsna korralik eelarve. Näiteks saaks teha tõsise ja mõtliku ekraniseeringu originaalist või siis pöörase ja hoogsa versiooni, mis pole kohe kindlasti enam algmaterjalile truu, kuid siiski tuled kinost rahulolevana välja. Näiteks Guy Richie "Sherlock Holmes" suutis seda. Paul McGuigani "Victor Frankenstein" sugugi mitte.

Lugu algab isegi üsna paljulubavalt, kui kohtuvad kaks peategelast - Frankensteini koletise looja ja tsirkuses küüraka narrina viletsat elu elav Igor, keda vastavalt mängivad James McAvoy ja Daniel Radcliffe. Kahjuks ei suuda film tempot hoida ja suurema osa ajast peame vaatama üsna igavalt kulgevat lugu, mille vahele visatakse üks arvutiga genereeritud väiksemat sorti zombi-pärdik. Teada tuntud koletiseni jõuab film alles viimase 15 minuti jooksul ega keskendu temale kuigivõrd. Filmi pealkiri on tõepoolest "Victor Frankenstein" seega pole ehk niiväga üllatav, et esiplaanil on rohkem inimesed, kuid sellisel juhul oleks filmi nimi pidanud olema "Igor", kuna kas reaalselt või tunnetuslikult saab Radcliffe endale lõviosa ekraaniajast. Ja kumbki neist ei suuda eriti huvitav olla. Soovitan filmi vaadata ainult siis, kui oled tõsine "Frankensteini" fänn ja plaanid ära vaadata kõik sellest romaanist inspireeritud asjad. Muidu aga võid rahulikult vahele jätta.

Lõpetuseks väike idee kategooriast "mina tean filmitegijatest paremini". Niipalju kui ma näinud olen, on Frankenstein oma koletise loomises alati edukas olnud, vähemalt puht tehnilise külje pealt. Kas hilisemate sündmuste tõttu tema loodut eduks nimetada saab, on juba iseasi. Seega võiks vahelduseks olla huvitav näha filmi, kus filmivaataja kuni lõpuni ei tea, kas tegu on tõepoolest teadlasega, kes suudab elu luua, või lihtsalt laibatükke näppava hullumeelsega. Alles lõpukaardid siis kas annavad selge lõpulahenduse või jätavadki kahtlema.




5 6 2 X

Saratan (2005)



Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on aeg väikeses Kõrgõzstani külas seisma jäänud. Elanikud kulgevad päevast päeva ilma erilise sihita ja kireta, põnevust pakuvad vaid tühised afäärid ja kohalik lambavaras. Üsna leigelt suhtutakse niihästi vanasse kommunistliku partei liikmesse, kes üritab rahvast üles kütta vaikselt puhuvate uue ajastu tuulte vastu, külla saabunud jehoovatunnistajasse kui ka kohalikku mullasse. Selline on olukord, kui vaataja sellesse külla astub, ja filmi lõpus sealt lahkudes on muudatusi vähe toimunud. Ehkki filmi žanriteks on märgitud komöödia ja draama, on seal mõlemat vähe, meile tutvustatakse killukest selle küla elust, ei leia sealt ei tugevat lõppu ega algust. Kogu see eelnev kõlab üsna igavalt ja puht sündmustiku poolest ta seda ongi. Ma ei oleks seda ise vaadanud ja kindlasti ei soovitaks seda teistele, kuid meist kaugemal asuv tegevuspaik ja ilus pildikeel muudavad kogemuse peaaegu et huvitavaks. Õigete ootuste ja tujuga võib filmist elamuse kätte saada küll, ärge ainult oodake enamat, kui ta on - väike kild lihtsast elust.




6 7 X X

Body Melt (1993)



Hiljuti ühe ühisvaatmise jaoks filmi valides langes pilk tundmatu lavastaja, Philip Brophy filmile, mille treiler lubas rikkalikus koguses verd, lima ja veidraid stseene. Lugu ise, niipalju kui sealt midagi aru saada oli võimalik, pajatab tervisetooteid müüvast ettevõttest, kelle toodangu arvukate kõrvalmõjude hulka kuulub mõrvalik raev, erinevate viskoossete vedelike eritamine nii kehas olemasolevatest kui uutest avaustest ja lõpuks loomulikult surm. Nii lihtne, kui see sisukirjeldus ka ei tundu, jälgimine oli siiski mõnevõrra raske, kuna see ozploitation-teos, mis ilmselt saanud inspiratsiooni Peter Jacksoni varajasest loomingust, on lavastaja kirjutatud lühilugudest üsna kohmakal viisil kokku traageldatud. Seetõttu on tulemus kaootiline, selget peategelast eriti välja ei kujune ja vaataja saab filmist peamise naudingu siis, kui ei ürita toimuvat liigselt analüüsida vaid võtab seda kui lõbusõitu mõne groteskse lõbustuspargi veidruste ja õduste majas, taustaks elektrooniline muusika. Filmist tuleks hoiduda, kui soov on vaadata midagi kvaliteetset, kuid tasub proovida, kui filmisoon taoliste asjadega hajunud ja isu omapärasema meelelahutuse järgi.




7 5 X X

Kiirmõtisklus uusversioonidest



Mingi eriti ebameeldiva kivi alt on välja roomanud Eli RothiCabin Feveriuusversioon, mis on nähtavasti hästi algmaterjalilähedane, kasutades sama käsikirja nagu originaalgi. Esmased arvamused on valdavalt ikka väga madalad, madalamad kui 2002. aasta versioonil. Endal on see uus küll nägemata ja ega eriti ei torma ka vaatama, aga üldises plaanis on küll täiesti arusaamatu, kuidas uusversioonid, mille eesmärk on olla hästi originaalilähedased või lausa võte-võttelt samad, üldse kellelegi mõistlikud tunduda saavad. Uusversioon peaks võtma vanast parimad elemendid, need huvitavalt ümber paigutama, keskpäraseid elemente täiendama ja lõpuks ise midagi head lisama. Vastasel korral võiks ju lihtsalt vana vaadata.

Siia võiks veel lisada mujalgi väljaöeldud mõtte, et uusversioone oleks parem teha mitte headest, vaid halbadest filmidest. Ise ma küll ei pea „Cabin Feverit“ heaks filmiks, kuid ma ei saa eitada, et fänne on sellel piisavalt. Seega miks mitte võtta filme, mis said tampida kriitikutelt ja valmistasid kinokassades pettumuse? Kas oleks tõesti palju inimesi, kes peaksid „Cutthroat Islandi“ või „Jonah Hexi“ uusversiooni pühaduseteotuseks, särava pärli rikkumiseks? Kahtlen selles. Kui nüüd öelda, et küsimus on rahas ja selline projekt tundub liiga riskantne, siis osaliselt on õigus, samas usun, et Hollywoodi reklaamiosakond, mis on seni suutnud igasugust jama promoda, suudaks ka antud juhul olla oma ülesande kõrgusel.

Mis aga puudutab seda, et selline originaali ahviv uusversioon, mis peaks loogiliselt võttes olema sama hea või halb, nagu originaal, kukub välja hoopis teisiti ja viletsamalt... nojah... ilmselt ei üllata see mitte kedagi, kes on näinud 1998. aasta „Psychot“, mis oli oma mõttetuses sedavõrd halb, et kui see film oleks kilekott, ei hakkaks ma sellega isegi koerasitta üles korjama, kartes viimast ära määrida.

PS: banneriks olev Jokkeri-rida iseloomustab hästi seda, millised peaksid uusversioonid olema. Hoolimata korduvast töötlusest on saavutatud tänu erinevale lähenemisele iga kord midagi omanäolist ja head. Alates Cesar Romerost kuni… nojah, ütleme esialgu, et Heath Ledgerini välja. Ma küll usun, et Jared Leto saab selle rolliga hakkama, kuid jätaksin täpsema arvamuse siiski aega, kui „Suicide Squad“ lõpuks kinodesse jõuab.

Genial daneben (2003-2011)



Seekordne seriaalisoovitus on mõeldud ainult neile, kes oskavad väga hästi saksa keelt või vähemalt selle poole püüdlevad. Nimelt on see aastatel 2003–2011 kanalis Sat.1 jooksnud saade puhtalt koomikute jutuvadale üles ehitatud ning sisaldab palju sõnamänge, kõnekäände ja lihtsalt kiiret naljaviskamist. Saatejuht Hugo Egon Balder esitab viiest koomikust koosnevale meeskonnale vaatajate saadetud küsimusi kõikvõimalike ebatavaliste sõnade, kurioosumite, vanasõnade päritolu või sündmuste kohta. Kui meeskond lahenduseni ei jõua, saab vaataja 500 eurot.

Lahendusest naljakam on sageli tee sinna, kuna tegu on tõepoolest professionaalsete koomikutega, kes suudavad 40-minutilise saate oma lõbusa lobaga edukalt täita ja pakuvad ka kõige igavamate asjade puhul vägagi humoorikaid (valesid) vastuseid. Põhimeeskonnas on suurema osa ajast kaks koomikut. Üks on Hella von Sinnen, tuntud oma värvikate tunkede ja selle poolest, et püüab vastusena alati küülikut või liblikat pakkuda. Teine, Bernhard Hoëcker, on kurikuulus, kuna suudab sageli lahenduse leida ka kõige võimatumatele küsimustele. Ülejäänud kolm meeskonnaliiget vahetuvad saatest saatesse, vahel satub sekka ka mõni, kellele see saateformaat ei sobi, kuid see on rohkem erand kui reegel. Kokku on seda saadet 409 osa, YouTube'is on paljud neist olemas. Kui palju täpselt, ei tea, kuid kel vähegi huvi, saab sealt neid kaua nautida.

9 6 X X

Self/less (2015)



See kriitikute käest tampida saanud ja vähese kassaeduga filmike ei ole kahjuks enamat kui lihtsalt raiskamine. Mitu head näitlejat, omapärase visuaalse stiiliga lavastaja ning korraliku potentsiaaliga idee lähevad kõik kaduma igavasse ja kindla stiilita sisusegadikku. Korraliku eetilis-filosoofilise ulmedraama või hoogsa ulmemäruli asemel suruti sisse mõlemad suunad ja ükski element ei saanud särada. Arvustasin mõne aasta eest üht aastal 2010 Saksamaal valminud ulmedraamat nimega „Transfer“, mis käsitleb samuti mõistuse siirdamist vanast kehast noorde. Ehkki ka „Transfer“ polnud ilmtingimata aegumatu klassik, oli tegu siiski oluliselt parema filmiga ja seega soovitan huvilistel vaadata seda ning „Self/Lessi“ eirata.

4 7 2 X