French Connection (1971)



See tõsielul põhinev, ehkki endale kunstilist vabadust lubav film on mu filmiriiulil juba aastaid tolmu kogunud. Lõpuks aga jõudsin vaatamiseni ja ei kahetse sugugi, et „Caddyshacki“ ebameeldiva kogemuse mahaloputamiseks just selle filmi valisin. „French Connection“ on samaaegselt realistlik ja filmilikult atmosfäärikas, pakkudes imelist pilguheitu New Yorkile, mida on põnev jälgida, kuigi samal ajal tunned sageli ka tänulikkust, et ise ühel või teisel näidatud tänaval igapäevaselt liikuma ei pea. Selles trööstitus tegevuspaigas leiab aset pingeline jälitustöö, kus narkopolitsei detektiivid Jimmy „Popeye“ Doyle ja Buddy „Cloudy“ Russo püüavad jälile saada suurele narkolastile, mis Prantsusmaalt New Yorki toimetati. Ei ole üllatav, et tegu on ka väga heade näitlejatöödega, seda võisin oletada juba enne filmi vaatamist. Aga täiesti ootamatult tabas mind eri tüüpi jälitamisstseenide rohkus ja nende kvaliteet. Hea kaameratööga ja suurepärase ajastusega stseenid panid kõik ümbritseva unustama ja tundus, nagu oleksin ise osa toimuvast. Soovitan tungivalt igale krimifilmide fännile või ka lihtsalt peaosalisi kehastanud näitlejate talendi austajale. Põnevust jagub küllaga ja seda toetab õhustik, mis peaaegu et nõretab läbi ekraani elutuppa.

Siin oli selge, et parimate filmide nimekirja peab see teos lisanduma. Küsimus oli ainult mõne vähema eemaldamises. Ja seekord sai kirvest Steven Seagali ökomärul „On Deadly Ground“. Seagalil on küll filme, mis mulle meeldidvad ja mida võiks uuesti vaadata, nt „Under Siege“, kuid seekordne lahkuja nende hulka ei kuulu.




8 8 10 X

Caddyshack (1980)



Film, mida mõned nimetavad oma lemmikkomöödiaks, teised seavad selle parimate komöödiate nimekirjades kõrgele kohale. No peab siis ju tõesti hea olema, mõtlesin, püüdes siiski ootusi taltsutada. Umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, lasin kuuldavale hüüatuse „No oli alles jura!“. Mu jaoks on täeisti arusaamatu, mis selles filmis peaks niiväga hea ja nauditav olema. Sihitu süžee ja hunnik kohmakaid, sunnitud ja labaseid nalju muutsid lõpunijõudmise katsumuseks. Ehkki üksikuid kohti leidus, mis muigama suutsid panna, on terviklik film lihtsalt tüütu. Saan vaid oletada, et paljude jaoks on see film nostalgilise lisaväärtusega ja nad nägid seda esimest korda õigel ajal. Ehk oleks nt 15 aastat tagasi ma seda rohkem nautinud – ei saa välistada. Kuid parimate hulka ei oleks ta ka siis jõudnud. 1980ndad pakuvad suurt valikut palju paremaid komöödiaid. Ei saa isiklikku soovitust anda. Liiga sihitu ja igavalt labane, paiguti nagu halb improvisatsioon. Aga väga paljudele meeldib… nii et vaadake treilerit või lugege ka teisi arvustusi.

Mingil põhjusel oli see film mul nähtud asjade hulgas. Aga vaatamise ajal ta küll tuttav ei tundunud. Lasta siis esialgu jääda, kuni leian parema komöödia… see ei ole ilmselt raske.




4 7 8 X

It Comes at Night (2017)



Film, mida kriitikud armastavad ja inimesed vihkavad (igatahes kui vaadata RottenTomatoes’i tulemusi – 89% vs 43%). Sellised tugevad erinevused tekitavad minus sageli vaatamissoovi, et ise ära näha, mida polariseerivat film pakub ja kumba rühma jään mina. Antud juhul liitun nendega, kes filmi ei nautinud. Ehkki tehnilise külje poolest meisterlikult filmitud, on film sisu poolest väga igav ja tallab korduvalt läbikäidud radu – end mingi postapokalüptilise viiruse eest peitev perekond kusagil eraldatud kohas – ja üritab seda varjata kunstipärasuse taha, visates sisse küsimusi, millele ei tundu olemagi mingeid vastuseid… ja ausalt öeldes, pärast filmi vaatamist, ei hooligi ma enam neist vastustest. Tegu pole mingi inimloomuse sügavama analüüsiga, me ei saa teada mitte midagi olulist ega huvitavat ei selle maailma ega inimeste kohta. Ei soovita vaadata. Kindlasti mitte, kui otsid mingit vähegi klassikalisemat õudusfilmi. Võib-olla, kui oled art-house õudukate suur fänn… äkki siis pakub midagi, aga isegi selles pole ma veendunud.

2000 filmi nimekirjas ei hakanud ühtki silma, mille asendamine selle filmiga oleks tundunud mõistlik.




4 6 9 X

Enemy (2013)



Kuna Denis Villeneuve’i kolm uusimat filmi on kõik meeldinud, tekkis ilmselge mõte tutvuda ka tema varasema loominguga. Esimeseks valituks osutunud „Enemy“ oli kahtlemata omapärane elamus, millesarnaseid just palju ei kohta. Kogu vaatamise ajal olid hoolimata unelevat atmosfäärist mõtted töös ja lõpp tõepoolest ootamatu. Film, milles mees kohtub enda teisikuga, kellel on temaga 100% sama välimus ja hääl, ei ole väga hõlpsalt lahti mõtestatav, kuid tegu pole ka tähenduseta absurdiga, nagu mõni meeleheitlikum hääl internetis on üritanud väita. Esialgu ei teadnud ma ka ise, mida filmist arvata. Teooriad, mis tavaliselt sellise süžee puhul tekivad, ei kõlvanud kuhugi. Lõpuks, olles mõnda aega juurelnud, asusin internetist lahendusi otsima. Mõni idee oli absurdne, mõni tundus peaaegu loogiline, kuid mitte päris. Siis meenus, et Chris Stuckmannil, keda YouTube’is jälgin, on pikem video selle filmi kohta. Kellel huvi, võib ise vaadata siit (Enemy EXPLAINED), kuid ärge tehke seda, kui film nägemata või kui soovite üritada nähtu tähendust ise lahti harutada.

Kahjuks pean aga ütlema, et ehkki film oli intrigeeriv, ei tekitanud see samal määral vaimustust, kui tema uuemad filmid. Ma olen rohkem emotsionaalne kui analüütiline filmivaataja ja hoolimata püüdlustest toimuvat lahti mõtestada ei suutnud „Enemy“ sellisel määral kaasa tõmmata, kui soovinud oleks. Pärast Stuckmanni analüüsi vaatamist hakkasin filmi pisut rohkem hindama, kuna mõistsin nüüd paremini lavastaja võtteid ja näitlemise peensuseid. Igatahes tasub vaadata, kui otsid, midagi, mis ei sööda vastuseid sulle ette ja paneb toimunu üle järele mõtlema ja uurima teiste interpretatsioone. Aga hoiduge vaatamast, kui olete väsinud või mõistus päevatööst umbes.

Eemaldasin nimekirjast filmi „Evil Bong 3: The Wrath of Bong“. Üks nendest häbitult tobedatest filmiseeriatest, mis on peaaegu nauditav ja jõudnud juba kuuenda osani. Lisaks on sellel crossover „Gingerdead Maniga“… hmm… ehk peaks seda seriat kunagi uuesti külastama…




7 7 7 7

Raw Force (1982)



Filmiveebi ühisvaatmiste käigus sai järjekordne halb film ära vaadatud, lootes, et ehk sobib see taas nauditavalt halbade filmide kategooriasse. Ja osade stseenide poolekst kahtlemata sobibki. Siin on inimsööjatest mungad, kohmakas märul, zombi-kung-fu-meistrid ja meeleheitlikus koguses alastistseene. Kahjuks aga ei anna need osad kokku tugevat tervikut ja filmis tundub olema liiga palju igavat uimerdamist. Väga ei soovita. Kui oled juba palju selliseid halb-hea tüüüpi filme näinud, siis see midagi uut ei paku. Kui aga vähe, on palju paremaid (halvemaid), millest alustada.

2000 filmi nimekirja „Raw Force’i“ suruma ei hakka, lendaks sealt nagunii ruttu välja.




4 6 X X

Death Spa (1989)



Kui filmi hindamise aluseks oleks puhtalt tema kuulumine 1980ndatesse, siis võiks „Death Spa“ saada suhteliselt kõrge hinde. Neoonvärvid, riietus ja üldine teostus ei laseks seda ühtegi teise kümnendisse paigutada. Kahjuks aga on ühe õudusfilmi puhul siiski ka muud kriteeriumid olulised ja need jäid väheke nõrgaks. Tegelasi on palju, kuid mitmed on tarbetud ja unustatavad. Ilmselt poleks vaja käiskirja kuigi palju muuta, kui tahaks mõnda neist eemaldada. Sisu pole midagi erakordset – salapärased ja verised surmad terviseklubis –, kuid lõpplahendus on eriti nõrk, jäädes loogikavabasse kategooriasse „nii on, sest nii on – lepi sellega“. Eriefektid on väga kõikuva tasemega, pakkudes paiguti korralikku goret, et muutuda siis silmnähtavalt kohmakaks. Eriti piinlik oli filmi lõpus üks stseen kalaga, mis oleks nagu mõnest odava eelarvega õuduskomöödiast pärit olnud. Positiivse poole pealt pakub film silmailu, seda niihästi mitme kauni näitlejatari kui ka sobimatult hea kinematograafia poolest. Tõepoolest, kui surmastseenide mõned eriefektid on selle filmi halvim külg, siis visuaalne pool kahtlemata parim. Raske just otseselt soovitada, aga kui 1980ndate slasherid meeldivad, ja film ette jääb, võib ju proovi teha. Ootused olgu ennem madalad kui kõrged.

2000 filmi hulgast eemaldasin õudusulmeka „Area 51“. Found footage asjad pole kunagi lemmikud olnud ja see film pole isegi selles kategoorias eriti hea saavutus.




5 5 X X

Parimad 2000 filmi ja 200 seriaali



Elu jooksul on nähtud üsna absurdselt suur kogus filme. Ehkki kindlasti mitte rekordiline isegi oma tutvusringkonnas, on 3000+ filmi siiski korralik hulk. Ja loomulikult tuleb neid pidevalt juurde. Aga see kolmetonnine nimekiri, olgu siis IMDbs või ICM-is, hakkas mingi aeg kuidagi tühjana tunduma. Tundus, et tahaks koostada midagi, mis on huvitav enda jaoks ja ehk mingil määral ka teistele.

Seega asusin paar nädalat tagasi nimekirja üle vaatama ja eemaldasin kokku üle tuhande filmi, taandades nimekirja täpselt 2000 filmi peale. Esimesena lendasid välja filmid, mis olid lihtsalt halvad või täielikult ununenud. Sinna viimasesse kategooriasse kuulusid paljud 1990ndatel saksa kanalitelt nähtud märulid, mida õhtuti vahtida sai, sageli samal ajal muude asjadega tegeledes. Isegi treilerite abil ei meenu suurema osa puhul enam midagi. Oskaks ma midagi nendest rääkida, kui keegi küsib? Ilmselgelt mitte. Lihtsalt tühi statistika, millest ei hoolinud ei mina ise ega ammugi keegi teine. Samuti eemaldasin mitmed filmid, mida peetakse filmiklassikaks. Neid sai kunagi samuti muu tegevuse kõrvale vaadatud, kuna üritasin filmifännina vaatamislünkasid täita ja teisiti ei leidnud aega … ja tulemus on paljuski sarnane nende 1990ndate lõpus nähtud märulitele – ma ei suudaks neist suurt midagi rääkida ega hinnata adekvaatselt, kas tegu oli ikkagi mulle meeldinud filmiga või mitte.

Siit edaspidi, kui tahan nähtud filmi nimekirja lisada, tähendab see mõne olemasoleva eemaldamist. Esialgu on see üsna lihtne – kui valikus on kaks kolmandikku elu jooksul nähtud filmidest, siis on seal veel hulganisti asju sees, mida ei saa just ilmtingimata tippteosteks pidada. Seega iga lisatud filmiga muutub nimekiri väikese sammu võrra tugevamaks. Kui aga silme ette satub mõni tõesti halb film, siis ta nimekirja ei jõuagi.

Sama põhimõttega koostasin ka nimekirja 200 parimast nähtud teleseriaalist, kuid momendil hõlmab see peaaegu kõike, mida näinud olen või momendil vaatan. Samas tähendab see valik siiski tugevamat isiklikku heakskiitu, kuna erinevalt filmidest, mida ma (peaaegu) kunagi pooleli ei jäta, ei ole mul tõesti kunagi olnud soovi vaadata üdini halba või lihtsalt enda jaoks ebahuvitavat seriaali mitme hooaja jagu. Seetõttu ei ole seal ka väga madala hindega asju, kuid keskpäraseid ja tegijate poolt lõpetamata jäänud seriaale leidub siiski.

Lingid vastavatele nimekirjadele lisasin kõrvale menüüribale, aga et nad ka siit postitusest kättesaadavad oleksid:
Parimad 2000 filmi (IMDb)
Parimad 2000 filmi (ICM)
Parimad 200 teleseriaali (IMDb)
Parimad 200 teleseriaali (Trakt.tv)