Kung Fu Panda 3 (2016)



Õgardist võitluskunstide meister Po jõudis eelmisel aastal juba kolmandat korda kinodesse seiklema ja üldjoontes on hea meel tõdeda, et väga olulisel määral pole kvaliteet langenud, ehkki igasugune uudsus on kadunud. Taas peab ta oma sõpradaga kurjast vastasest jagu saama, ületades mõne isikliku takistuse. Eelmise kahe osa vaatamisest on möödas mitu aastat, üksikasjalik võrdlus seega võimatu, aga eks esimene pakkus ikka kõige rohkem. Samas ei ole kolmanda osa vaatamine – nt koguperefilmina – halvasti veedetud aeg ja ei teki ka tunnet, et see solvaks vaatajate intellekti. Tegu on lihtsa, aga toimiva looga, pannes sobiva punkti triloogiale (mis nagunii triloogiaks ei jää). Meeldis igatahes rohkem kui „Despicable Me 3“. Kui varasemad midagi pakkuda suutsid, suudab ilmselt ka see.




7 7 9 X

Gabriel Iglesias (stand-up)



Kui ca 10 aastat tagasi nägin esimest korda Gabriel Iglesiase lavaprogrammi „Hot and Fluffy“, siis oli selge, et lemmikkoomikute ridadesse on lisandunud veel üks nimi. Aastate jooksul on ta veel mitu DVD-d välja lasknud, uusima neist eelmisel aastal nime all „I'm Sorry for What I Said When I Was Hungry“. Tema stiiliks pole ei lühikesed ega pikad naljad, samuti mitte tähelepanekud end ümbritsevatest oludest. Selle asemel tuleb ta lavale ja räägib lugusid enda elus juhtunud asjadest. Kui suures ulatuses sündmused just sedasi toimusid, nagu ta laval neid esitab, ja kui palju ta juttu värvikamaks täiendab, on raske hinnata, kuid kindel on, et tema väga ladus ja humoorikas jutuastamisstiil on kuulamist väärt ja naerda saab kõvasti. Ühtegi konkreetset lavaprogrammi ei oskagi esile tõsta, aga kui huvi on, tasub alustada kõige esimesest, kuna vahel viitab ta oma järgmise esinemise ajal mõnele varem räägitud loole.

Hea meelega annaksin ka soovituse käia tema esinemist koha peal vaatamas. Nimelt jõuab ta oktoobris oma tuuriga Eestisse, et esineda 3. oktoobril Nordea kontserdimajas. Selle ürituse külastamine võib aga raskeks osutuda, kuna nüüdseks on kõik piletid läbi müüdud. See on on muidugi hea selle poolest, et ta esineb täissaalile, kuid hilistel huvilistel võib pileti hankimine raskeks minna. Jälgida tasub Facebookis vastava ürituse lehte, vahel ilmub seal mõni üksik pilet müüki.



Blood Drive (2017-2017)



1970ndate USAs populaarsust nautinud ja 1980ndatel kaduma hakanud grindhouse on viimase kümne aasta jooksul tagasihoidlikul määral tagasi tulnud. „Planet Terror“, „Machete“ ja „Hobo with a Shotgun“ kuuluvad nn neo-grindhouse’i alažanrisse, mida iseloomustab toonaste odavate exploitation-filmide odava stiili matkimine, kasutades seejuures kõrgemaid eelarveid ning professionaalsemat varustust ja tegijaid. Üks uusim tulija selles kategoorias on 13-osaline teleseriaal „Blood Drive“, mis on värvikas niihästi tegelaste, tegevuspaikade kui ka lihtsalt tehnilise teostuse poolest. Seriaal toimub düstoopilises tulevikus ja jälgib sündmusi, mis keerlevad USA-d läbiva ralli ümber, kus autod kasutavad kütusena ülikalli bensiini asemel inimverd. Iga episood keskendub lisaks üldisele tegevusliinile mõnele kitsamale teemale ja nii kohtuvadki peategelased siin kannibalide, robotite, hullumeelsetega ja teiste veidrikega, keda tavaliselt ühendab asjaolu, et nad suuvad tekitada väga veriseid olukordi. Seriaal ei suhtu toimuvasse kuigi tõsiselt, seega tasub vaatama asudes meeles pidada, et siin ei üritatagi pakkuda sügavad draamat, auhinnaväärilist näitlemist või nutikat loogikat. Iga uus episood on lihtsalt kerge ja nauditavalt ebarealistlikult vägivaldne tükk meelelahutust.




8 7 8 X

Tim Vine (stand-up)



Lemmikkoomikute hulgast on Tim Vine üks nendest, kelle materjalini teatud ajavahemike tagant ikka ja jälle jõuan. Tema lavaprogrammid on täis sõnade sarnasusel põhineivaid nalju, mis ajaksid iga tõlkija meeleheitele, kui keegi paluks nt mõnele ta DVD-le subtiitrid teha. Suuremat osa pole lihtsalt võimalik kuidagi tõlkida. Aga kui inglise keel selge, siis nautida on võimalik küll. Peab ainult olema väheke absurdihuumori soont, sest paljud naljadest ei taba mitte niiväga peene loogikaga kui ootamatuse ja sürrealismiga. Lisaks sellele täiendab ta oma esinemisi kummaliste muusikaliste vahepaladega ja rekvisiitidega, sidudes neid samuti oma lühinaljadega. Huvilisel soovitan proovi teha aastal 2008 DVD-l väljalastud esinemisega „So I Said To This Bloke“, kuna tema praeguse seisuga viimane DVD „Tim Timinee Tim Timinee Tim Tim to You“ ei tundunud päris nii naljakas. Ja nagu stand-up koomikute puhul ikka, on ka YouTube’is piisavalt materjali, et tema loomingust üsna hea ülevaade saada. Muidugi tuleb arvestada sellega, et üksikud nopped ei pruugi mõjuda sama hästi, kui üks tunniajane naerumaraton.



House (1977)



Ma ei oska täpselt öelda, millal avatasin endas soone veidrate filmide nautimiseks, kuid kindel on, et sürreaalseid elamusi naudin nüüd juba pikka aega. Ja kummaliste õudusfilmide üks tuntuim näide, „House“, oli mul samuti päris kaua vaatamisjärjekorras. Õnneks oli see suuremalt jaolt ootamist väärt. Visuaalselt kirev, eriefektide poolest kummaline ja kiiksuga näitlemisvõtetega film pakkus parajas koguses meelelahutust, tekitades vaatamise ajal samas ka tunde, et olen sattunud mingisse sürreaalsesse paralleelmaailma, kus sellised filmid on igapäevased. Mida aeg edasi, seda kummalisemaks asi läks. Võib-olla oli asi isegi liiga eksperimentaalne mu jaoks ja tervik tundus liiga kaootiline, seega ei lähe see filmide hulka, mida tahaks veel kunagi üle vaadata, aga tagasihoidliku soovituse saan anda, kui tahad proovida midagi eriskummalist ning vaadata tantsu skeletiga, inimsööjaklaverit ning üht valget kassi, kes on üsna kahtlane.




7 7 9 X

Dangerous Men (2005)



Kuna seda filmi vaatma asudes oli „Samurai Cop“ juba nähtud, olid võrdlusmomendi vältimatud. Ja lisaks ka õigustatud. Esiteks on taas tegu projektiga Iraani päritolu lavastajalt, milles ta kujutas ilmselt ette, et teeb, kui just mitte suurt kunsti, siis vähemal tipptasemel märulit, kuid tulemuseks oli igati ebakompetentne käkerdis. Ainult et erinevalt Amir Shervanist võttis Jahangir Salehi pseudonüümi John S. Rad all enda kanda praktiliselt kõik filmi tegemiseks vajalikud ametid peale näitlemise. Ja ebaõnnestus neis kõigis, vähemalt kui mõõta kvaliteeti tavalisel viisil. Siin on raha ja oskuste puudumine igal sammul tunda. Kordusvõtteid ei saanud kuigi palju olla, heli on hüplik, käsikiri kaootiline. Seda viimast veel eriti tugevalt asjaolu tõttu, et millalgi filmivõtete ajal murdis seni peaosaliseks olnud naine jala ja keeldus tagasi tulemast, kui lavastaja talle ravikulusid kinni ei maksa. Ta ei maksnud. Seega poole filmi pealt sisu järsku muutub ja naise kättemaksu asemel hakkab politsei jälitama mingit narkobossi. Nagu öeldud, „Samurai Copiga“ saab küll võrrelda… kuid võrdluses võidab Cop pika puuga. Ehkki elemendid on mõlemas sarnased, on „Samurai Cop“ kuidagi hoogsam ja lõbusam tervik. Kui aga see on juba nähtud, siis võib ehk koguda mõned halbade filmide huvilised kokku ja teha proovi šedöövriga, mis kannab nime „Dangerous Men“.




6 5 X X

A Bit of Fry and Laurie (1987–1995)



On võimalik, et isegi neil, kes muidu briti komöödiaseriaale naudivad, on Stephen Fry ja Hugh Laurie sketšiseriaal kahe silma vahele jäänud. Soovitan see viga võimalikult ruttu parandada. Tegu on nutika seriaaliga, mis segab absurdi, kavalad linguistlised naljad ja britiliku stiili kompotiks, millesarnast kohtab harva.




8 8 X X