Black Holes (2017)



Olles viimastel päevadel vaadanud suuremas koguses lühifilme, tekib teatud väsimus. Ikka jääb mõni element puudu - sageli on selleks korraliku puändiga/lõpuga lugu - ja teised elemendid pole piisavalt tugevad, et neid puudujääke kompenseerida. Seda meeldivam on, kui vahele satub mõni, mis suudab tekkiva letargia eemale tõrjuda oma hullumeelsusega. Hullumeelne... see sobibki päris hästi antud lühifilmi kirjeldamiseks. Veidra välimuse ja olemusega tegelastega ulmeloos pannakse missioonile suunduvale astronaudile kaasa intelligentne melon. Siit edasi läheb lugu veelgi kummalisemaks ja et toimuvat veelgi paremini mitte mõista, tuleb kasuks, kui mõni klassikaline ulmefilm nähtud. Ma saan soovitada, kui veider on sinu jaoks omaette alažanr ja väärtus ning asjad ei pea filmides alati loogilised olema. Ja kui vaatad ning otsustad, et nähtu meeldis, siis tea, et mingi aeg võib tulla lisa. Antud filmi tegijad kogusid Kickstarteris päris kena summa kokku ja kui nad oma lubadusi täidavad, siis peaks mingi sellele loole järjed ilmuma.




7 7 X X

Hyper-Reality (2016)



Liitreaalsus on praegu tegemas esimesi samme, paljud on sellega tutvunud ilmselt Pokemon GO kaudu, mõned on ehk ka suunanud oma mobiili välismaal olles mõnele arusaamatule sildile, et lasta seda siis otse ekraanil tõlkida. Arendus käib aktiivselt ning milliseid ja mis kujul lahendusi pakub tehnoloogia nt 10 aasta pärast, on raske ennustada, kindel on vaid, et seda kõike saab olema palju-palju rohkem. Käesolev lühifilm heidab pilgu maailmale, kus liitreaalsuse lahendustega on väheke üle pingutatud ja pärismaailm kipub kogu selle müra alla mattuma.




8 7 X X

Dr. Professor's Thesis of Evil (2011)



Liikuvate koomiksite stiilis tehtud filmid pole mind seni kunagi tõmmanud, kuid hiljuti lühifilme vaadates sattus ette Indiegogo ühisrahastuskampaania abil valminud film "Dr. Professori tees kurjusest". Tegu oli üllatavalt hea välimusega looga, kus staatilistesse piltidesse oli lisatud parasjagu liikumist, et vältida slaidishow vaatamise tunnet. Lugu ise on selline parajalt napakas, mida väga tõsiselt ei saa võtta, aga tasub vaadata, kui soovid veidi omapärasemat pilguheitu superkangelaste/-kurjamite žanrile.




7 7 X X

Star Trek Continues (2013-....)



On uus kuu, ilmus uus ulmeajakiri Reaktor. Esialgne kiitev, kuid napisõnaline arvustus Star Treki fänniseriaalist kasvas piisavalt pikaks, et sinna avaldamiseks pakkuda. Pikemalt saategi sellest sealt lugeda (LINK). Muidugi tasub kogu Reaktor läbi vaadata, sisu on mitmekülgne ja sinna on investeeritud kena kogus inimeste vaba aega, mille tulemusel on juba üle 5 aasta iga kuu see võrguajakiri lugejateni jõudnud .




8 8 X X

Despicable Me 3 (2017)



Gru on taas kinolinal, seekord koos oma kaksikvend Druga, kes unistab elust eduka pahalasena. Kuid kuna Gru kaotas töökoha eriagendina, otsustab ta kasutada venna ambitsioone, et üheskoos panna paika filmi tegelik kurjam, kelleks on endine lapsstaar, parajalt tüütu ja mitte eriti naljakas Balthazar Bratt (Trey Parker). Sisu on nõrgavõitu ja kaksikvenda oleks võinud paremini ära kasutada, näiteks hoopis tegeliku kurjamina. Aga ilmselt hoiavad nad seda neljanda osa jaoks, mis nagunii tehakse. Filmi parimad stseenid jäävad taas minionitele, kes suudavad jätkuvalt kõige rohkem naeru kinos välja meelitada. Ka füüsiline huumor, mida on siin rohkelt, väärib positiivset mainimist. Naljad on kiired ja dünaamilised. Kui senised kaks Despicable Me filmi meeldisid, siis kannatab vaadata küll, lihtsalt ärge oodake siit midagi erilist.




6 7 6 X

Baby Driver (2017)



Käesoleval aastal vaadatud filmide nimekiri on oluliselt pikem kui eelmise aasta oma ja pool aastat on veel ees, seega on aastalõpu edetabeli ennustused ehk veidi ennatlikuid, kuid siiski olen üsna kindel, et sain ühe filmi juurde, mis kuulub parima kümne hulka. Edgar Wright näitas taas oma osavust ja võin teda raudselt arvata oma lemmiklavastajate hulka.

Pärast eelmist filmi, milleks oli Cornetto triloogia kolmas osa „The World's End“, tekkis kahtlus, et ega ometi hakka tema jõud raugema. See film küll meeldis, kuid miski jäi nagu puudu. Seejärel selgus, et ta lahkub Ant-Mani projektist. Mul oli küll mõneti kahju seda kuulda, kuna Wrighti stiiliga suurt koomiksifilmi oleks olnud huvitav näha, samas saan nüüd öelda, et see, mis oli kaotus Marveli filmiuniversumile, oli suuremas plaanis võit kinokunstile, kuna saime juurde originaalse žanrifilmi, mis pole ei uusversioon ega millegi adapteering. Siiski on huvitav ära märkida, et Wright oli seedinud selle filmi ideed juba üle 20 aasta ja jõudis vahepeal teha ka väikese lühiversiooni, lavastades bändi Mint Royale jaoks muusikavideo loole „Blue Song“, kus põgenemisauto juhti mängib Noel Fielding.

Nüüd aga sai ta oma idee kinolinale tuua ja seda talle omapärase stiiliga, kus muusika ja helid on filmis lausa eraldiseisvad tegelased. Esi- ja tagaplaanil toimuvat jälgides on selge, et nii, nagu filmist ei saaks lihtsalt suvaliselt peategelast välja noppida, ei oleks võimalik siin asendada ka heliriba lihtsalt mingite suvaliste lugude ja efektidega. Kõik helid on täpselt paigas, sünkroonis ja mooduvastavad toimuvaga ülinauditava koosluse. Ka kogu märul toimub erinevate lugude saatel ja suudab mõjuda intensiivsena, laskumata absurdini.

Kui keegi hakkab sarnaselt minule Kiirete ja vihaste seeria puhul väikest väsimust tundma ja tahaks veidi teistsugust, samas siiski kaasahaaravat sõidumärulit, kus jõuad ka tegelastest hoolima hakata, siis „Baby Driver“ on just see õige valik. Mõnusalt stiilse ja hoogsana, taustaks hea ja mitmekülgne heliriba, tõmbas see film mu juba esimeste minutitega oma maailma ja ei lasknud enne lahti, kui lõputiitrid jooksma hakkasid. Soovitan kindlasti vaadata.




9 9 10 X

R.O.T.O.R. (1987)



Kui mingi film saavutab suure populaarsuse, siis on üsna loomulik, et B-kategooria padrikust pistavad oma ninad välja paljud raha- ja kuulsusejanus produtsendid ja lavastajad. Ja oli aeg, kus „Terminaatori“ esimene osa istus kindlalt ulmemärulite troonil ega olnud veel alustanud iseenda parodeerimist. Ma ei julgegi oletada, kui palju on filme, mille puhul öeldi „Teeme ka midagi sarnast!“, kuid nüüd sai ära nähtud neist üks, mis on kindlalt halvimate hulgas.

„R.O.T.O.R.“ kannatab ilmselgelt puuduliku eelarve all ning kuuldavasti kirjutas filmi lavastaja koos peaosalisega esialgse käsikirja sellisel määral ümber, et autor Budd Lewis keeldus seda isegi omaks tunnistama. Humoorikamad stseenid visati välja ja asemele pandi rahanappuse peitmiseks kohmakaid ja mõttetuid stseene, mis ei arendanud ei tegelast ega süžeed. Märulit leidub siin vähe ja seegi vähene on piinlik. Terminaatorihakatis nimega R.O.T.O.R. 222 on sedavõrd kohmakas ja ebakompetentne, et Sarah Connor lööks ta hommikukohvi juues mättasse, seejuures tassi käest panemata. Tegelikult on siin mitmeid kohti, mis tunduksid tonaalsuse poolest palju loogilisemad, kui film tõepoolest oleks komöödia või vähemalt humoorikam. Tõsiselt on neid tegelasi raske võtta, isegi kui suurem osa neist üritavad tõsist nägu teha. Kõrvakriipivalt rohmakalt on siin käitutud ka dialoogidega, millest paljud on hiljem stuudios peale loetud. Seejuures sedavõrd emotsioonitult, et ma poleks vähimalgi määral imestanud, kui filmi ootamatu pöördena oleks teatatud, et peategelane ise on samuti laborist ärakaranud robot.

Niisiis, film on katastroof, kuid mitte samasugusel lõbusal määral nagu „Samurai Cop“ või muud halvad meelelahutuslikud asjad. Siiski tasub proovi teha, kui sul on käepärast seltskond, kellega koos halbu filme vaadata, et neid oiates kommenteerida. Nii võib see poolteist tundi üsna märkamatult läbi saada. Ja eks paar kohta ikka leidus ka, mis oma absurdsuses naerma ajasid. Aga kui sa loodad vähegi head elamust, isegi keskpärase B-filmi võtmes head elamust, siis ära selle roostes kola juures pikemalt peatu.




2 2 X X