Black Books (2000-2004)

Seriaali peakangelane, pahur raamatupoodnik Bernard Black on tegelane, kellega sa päriselus äri ajada ei tahaks. Kliendid on talle vaid tülinaks ja ka muidu on tema suhtumine inimestesse tugevalt misantroopiasse kalduv. Kuid selles lühikeses seriaalis on tema ja ta kaaslaste tegemisi väga lõbus vaadata tänu hoogsale käsikirjale ja näitlejate üliheale rollisooritusele. Stiililt on mõni episood lausa sürrealistlik, teised lihtsalt ülinaljakad. Väheke briti huumori soont peaks ehk olema, kuid proovida tasub igal juhul.



John Wick 1-3 (2014-2019)

Esimest „John Wicki“ osa nägin paar aastat tagasi ja film tundus hea, kuid erilist muljet ei jätnud. Nüüd, enne teise ja kolmanda vaatamist, vaatasin esimese uuesti üle ja mulje oli hoopis teine. Ilmselt sattusin tookord sellele vales tujus, sest tegu on tõeliselt hästi lavastatud filmiga. Alati on tore, kui epilepsiahoogu tabanud kaamerapildi käes piinlemise asemel on võimalik nautida meisterliku koreograafiaga märulistseene. Ja igas järgmises lähevad stseenid paremaks. Kui esimene film on lihtne kättemaksulugu, siis järgmised on pisut keerulisemad, kuid mitte ülemäära. Eriti huvitav on selles filmiseerias loodud maailm, kus kõik tegelased on ühel või teisel moel seotud üleilmse palgamõrvarite salaorganisatsiooniga. Seal on terve rida kombeid ja reegleid, millest üleastumisega kaasnevad karmid karistused. Samas on väga tervitatav, et ükski film ei ürita tüütult selgitada, kuidas see maailm täpselt toimib ja kuidas on kõik alguse saanud. Vaataja tuleb lihtsalt aktsepteerida, et asjad on sellised, nagu nad on.

Igatahes soovitan märulihuvilisel olemasolevat kolme filmi vaadata (neljas aastal 2021). Usun, et ei pea pettuma, kui põhisoov on näha head kaameratööd ja koreograafiat ning huvitavat maailma. Lisaks – vaadake kõik kolm korraga ära. Iga järgnev film algab sealt, kus esimene lõppes, nii et neist võib mõelda ka kui miniseriaalist või ühest ülipikast filmist.

PS: Silma jäi selline seik, et John Wicki maailma tahetakse ka üks teleseriaal mahutada. Pole ilmselt raske arvata, mis „The Continentali“ tegevuspaik peaks olema. Tahaks loota, et Lance Reddick on ka seal vähemalt oluliste kõrvaltegelaste hulgas, kui mitte üks peategelastest.



Die Hard with a Vengeance (1995)

„Visa hinge“ filmiseeria esimesest osast on saanud paljude jaoks oluline jõulufilm ja loomulikult on tegu ka üleüldiselt suurepärase märuliga. Kuid kui peaksin valima, milline mulle nendest filmidest enim meeldib, siis läheb hääl väga-väga napilt hoopiski kolmandale osale, mida olen korduvalt sihilikult vaadanud. Erinevalt esimesest, mille otsa varem või hiljem kusagil lihtsalt komistab selle populaarsuse tõttu. Tempokas kassi ja hiire mäng kurjami seatud ülesannetega ning dünaamika Bruce Willise ja Samuel L. Jacksoni vahel teeb sellest väga nauditava elamuse. Ei ole kahtlust, et esimene on märulifilmide klassika, aga žanrihuvilised peaks kindlasti ka kolmandat vaatama.



The Lighthouse (2019)

On tõepoolest meeldiv näha, kui lavastaja pole must-valget filmi tehes lihtsalt teinud seda sama, mida mina telekapuldi abilgi suudan – ehk siis lihtsalt värvid maha keeranud. Korraliku tulemuse saamiseks tuleb mängida oskuslikult varjude, valguse ja kontrastiga ning Robert Eggers on seda meisterlikult teha suutnud. Antud filmi võiksin vaadata teist korda lihtsalt tummfilmina, visuaal on sedavõrd hea. Kuid ka näitlejatöö ja sisu poolest on film suurepärane. Siin on vaid kaks peamist näitlejat. Vana hea Willem Dafoe ning – igatahes minu silmis – Twilighti filmidest saadud kesise näitleja maine täielikult selja taha jättev Robert Pattison. Nende kahe dialoogid ja näitlemine on auhinnaväärilised ning vähemalt Dafoe on juba oma rolli eest ka auhindu saanud. Lisaks on kogu õhustik sedavõrd pingeline ja veider, pidevalt mõtled, et mis tegelikult nende tegelaste taga peitub ja tõlgendamisvõimalusi jääb ka siis, kui film lõputiitriteni jõuab. Maiuspala kõigile, kellele meeldivad psühholoogilised õudusfilmid või kes hindavad selgejoonelise visiooniga kinokunsti.



Tõde ja õigus (2019)

Jõudsin lõpuks ühe viimaste aastate enim tähelepanu saanud Eesti filmini. Raamatute lugemisest on möödas palju aastaid, kuid vaatamise ajal meenus ka lugu aegamööda. Puht tehnilise külje pealt on tegu kindlasti ühe parima kodumaise filmiga ja ega ka sisu väga kritiseerida ei soovi. Lemmikuks see kahjuks ei saa, minu jaoks ei olnud toimuv piisavalt kaasahaarav, kuid vaatamissoovituse annan küll. Selle tasemega filme meil palju ei ole. Film on ilusa pildikeelega, tegelasi ja süžeed ei lämmatata liigse kunstilise hägu alla ja lõppkokkuvõttes ei tundunudki teos liiga pikk, ehkki esialgne pilk kestusele muutis veidi skeptiliseks. Lisaks võite arvestada, et varem või hiljem soovib keegi mõnes seltskonnas filmist rääkida, nii et miks mitte võtta endale võimalus vestlusest osa võtta.



They Shall Not Grow Old (2018)

Ei mäletagi enam, kus kohas see film täpselt ette jäi, kas mainis keegi vestluses või silmasin internetis. Igatahes on meeldiv, et sellest dokumentaalist lihtsalt mööda ei jalutanud. Peter Jacksoni huvi I maailmasõja vastu paistab siin tugevalt välja ja film pakub väga põnevaid restaureeritud kaadreid inimkonna ühest süngeimast ajaloosündmusest. Arhiivis seisnud sada aastat vana filmimaterjal on tänapäevase tehnoloogia abil puhastatud ja üle värvitud. Lisatud on realistlikud heliefektid ja kogu visuaalset materjali saadavad erinevate veteranide meenutused. Antud dokumentaal on rohkem emotsionaalne kui fakte jagav. Eesmärk ei ole toimunut analüüsida ega matta vaatajat aastaarvude ja nimede alla, rõhuasetus on emotsioonidel ja osalenute kogemustel.



Ta elab siiski?

Viimasest siia tehtud postitused on möödunud kõvasti üle aasta ja juurdlesin juba pikalt, kas tasub üldse veel teha üht katset blogi elustamiseks. Aeg-ajalt olen postitanud Facebooki Filmivaatluse gruppi, kuid tekkis tunne, et tahaks siiski ka mingit alternatiivset kanalit, kuhu vajadusel inimesi suunata, kui küsitakse, et mida ma näinud olen ja mida soovitan. Selleks, et muu elu ja tegemiste kõrvalt asi toimiks, lihtsustan veidi asja. Postitused tulevad nii pikad kui tulevad, pildimaterjali juurde otsima või ammugi kollaažideks kleepima ei hakka. Mõned lingid ja treileri loomulikult lisan. Lisaks loobun siin ka hindamisest. Kui vaevusin postitama, ju siis meeldis piisavalt. Kui ei postitanud, siis järelikult mitte. Võib-olla tekitan kusagile filmipäeviku.

Legion (2017-2019)

Ehkki tänapäeva seriaalide kvaliteet paneb nii mõnigi kord soovima, et seda või teist stseeni saaks kinos vaadata, ei ole ma ilmselt ühegi juures seda nii sageli tahtnud, kui "Legioni" puhul.

„Legion“ on tehniliselt võttes superkangelaste seriaal, kuid erineb stiililt niihästi suurtest kassafilmidest kui ka muudest selle žanri seriaalidest. Keepides ringilendamist ja liibukatest katustel hüppamist pole. Selle asemel toimuvad paljud telepaatilised lahingud tegelaste mõtetes või astraaltasandil. Visualiseerimiseks on valitud anakronistlik 70ndate stiil, mis jätab vahel mulje, nagu vaataks mõnd muusikavideot, teinekord jällegi mõnd indie-ulmekat. Igatahes on toimuv alati hästi lavastatud ja kaasahaarav. Samas pisut soont veidrama lähenemise jaoks peab olema, kuna seda võiks kirjeldada ka kui segu „Twin Peaksist“ ja „X-Menist“. Soovitan kindlalt vaadata, teist sarnast ei oska küll praegu nimetada.

Positiivne on ka see, et seriaal saab oma kolme hooajaga ja 28 episoodiga selge lõpu, ega jää suvalise koha pealt pooleli. Ja õnneks ei jõua selle ajaga ka tüdimus tekkida, mida on nii mõnegi aastast aastasse lohiseva looga juhtunud. Hea mälestus ja kerge igatsus on seriaalide puhul alati parem kui tüdimus ja ükskõiksus.



Ministry of Time (2015-2017)



Ajareisi-temaatilisi seriaale on omajagu ja siin on veel üks. Sattusin Netflixis Hispaania ulmeseriaalile "El Ministerio del Tiempo" ehk "The Ministry of Time". Lugu on vähemalt esialgu üsna tavaline - eri aegadest värvatud agendid kaitsevad ajalugu muudatuste eest. Tegelased on täitsa meeldivad, kuid selle ministeeriumi viis asju korraldada on pisut kaootiline ja küsimusi tekitav. Näiteks võib leppida sellega, et agendid kasutavad minevikus tavalisi mobiiltelefone, et kodubaasiga suhelda... maagiline tehnoloogia vms, aga kas nad peavad 16. sajandi hispaanias viibides ilmtingimata nende mobiilide heli sees hoidma?

See selleks, ebaloogilisused kõrvale jättes, on esialgu lugu nauditav ja asjaolu, et tegevus toimub Hispaanias eri ajastutel, on väike vaheldus tavaliselt USA-kesksele sisule (USA kodusõjast ja Abraham Lincolnist on väheke siiber juba). Mitu korda olen läinud Wikist uurima, et mis ajalooline tegelane see täpselt on, kelle nahka peategelased päästma lähevad. Praegune soovitus põhineb küll ainult 3 episoodil, kes teab, mida ma seriaali lõpus arvan või kas sinna jõuan, aga seninähtu põhjal tasub vaadata, kui temaatika huvi pakub.

200 seriaali nimekirjas on pärast ükspäev tehtud puhastust ruumi, nii et midagi eemaldada polnud, antud ulmekas lihtsalt lisandus.




8 8 X X

HÕFF 2018 - Meatball Machine Kodoku (2017)



Yoshihiro Nishimura nimi ei ole HÕFFi jaoks võõras ja küllap on mitmed Jaapani gore-õuduse austajad tema loominguga kokku puutunud. Tegu ikkagi sama inimesega, kelle lavastajakäe all valmis suurepärane „Tokyo Gore Police“, mida võis näha HÕFFil aastal 2009 ja tõenäoliselt samuti hea, kuid minul nägemata „Helldriver“, mis linastus aastal 2011 Tartus toimunud HÕFFi kõrvalprogrammi raames. Tema uusim üllitis, järg aastal 2005 valminud filmile „Meatball Machine“, on kõike seda, mida taoliselt filmilt loota ja tahta võib.

Peategelane, tagasihoidlik ja ambitsioonitu võlakoguja, satub absurdsete sündmuste keerisesse, kui osa Tokyost muudetakse Jaapani kodoku-maagiast inspireeritud võitlustandriks, kus veidralt muteerunud inimesed üksteist maha notivad, seejuures eemaldades ja liites jäsemeid ning pritsides ämbrite kaupa verd igas suunas. Sisu on siin suuremalt jaolt lihtne, kuid kes ootakski selliselt filmilt poliitthrilleriga võrreldavaid pöördeid ja intriige. Filmil on muid tugevaid külgi. Näiteks kostüümide disain, kus iga mutandi kinnisidee on saanud osaks tema deformeerunud kehast. Nii on tegelasi hoolimata kirevast disainist kerge eristada. Lisaks on filmi sisse pistetud vähemalt paar äratundmisrõõmu pakkuvat viidet neile, kes varasema Aasia kinokunstiga tuttavad on ja nii leidub siin momente niihästi Kurosawa („Ikiru“) kui ka Jackie Chani loomingu („Drunken Master“) austajatele. Täiesti võimalik, et sarnaseid viiteid on veelgi.

Minult saab see film vaatamissoovituse, kuid tehke endale teene ja kasutage võimalust kogeda seda kinos koos sarnaseid filme nautiva publikuga. Lähim (ja ilmselt ainus) võimalus seda Eestis teha on käesoleva aasta aprillis, kui toimub 13. HÕFF. Ja parima elamuse saamiseks tasub eelnevalt mõista, millise filmiga on tegu – absurdne ja verine Jaapani õudukas, mida ei tasu võtta liiga tõsiselt.

Postitamispausi ajal toimusid 2000 parima filmi nimekirjas mõned muudatused, täpsemalt lisasin mitu uut nimekirja, mis võtavad nüüd põhinimekirjast filme mõnda aega endale. Seega antud juhul lisandub „Meatball Machine Kodoku“ parimate filmide sekka ja lükkab dokumentaali „Paradise Lost: The Child Murders at Robin Hood Hills“ 100 parima dokumentaali nimekirja.




7 6 X X

Big Lebowski (1998)

Kui võtad oma blogile ja mõnes mõttes ka endale nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid mitu tuhat ja kui midagi väga valesti ei lähe, lisandub veel mitu tuhat aja jooksul juurde. See pole rekordiline saavutus, kuid käib kah. Raskem lugu on sellega, et kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Neljapäeval sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes, kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisjuhtude pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.