Inception (2010)



Esimest korda vaatasin Inceptionit kinos ja olin väljudes vära rahul. Kaasahaarav film, mille sisu oli küll mõnusalt keeruliseks aetud, kuid samas oli see siiski üsna kergesti jälgitav, kuna toimuva sündmustiku reeglid tehti sujuvalt filmi tegevuse käigus selgeks. Mõne päeva eest kodustes tingimustes uuesti vaadates polnud film oma võlu kaotanud ja kuna kogemus polnud esmakordne, suutsin rohkem tähelepanu pöörata mõnele muule asjale, mis mul tavaliselt teadvustamata jääb. Pean esmajoones silmas muusikat, mida ma suudan filmides sageli või isegi enamasti täielikult eirata, kui ta just panniga plekk-katuse tagumine pole. Inceptioni oma oli aga tõesti mõnus kuulata ja täiendas ideaalselt filmi.

Sisu, nagu mainitud, on hea ülesehitusega ja mitmetasandilised unenäod, milles kõigis liigub aeg erineval kiirusel, oli suurepärane idee. Filmi hindamisel läks üsna napilt ja ma oleks peaaegu andnud maksimumpunktid, kuid üks asi peatas. Kuigi erinevad unetasandid olid põnevad, olid kõik need keskkonnad väga kontrollitud ja natuke liiga realistlikud. Sisu poolest leidus küll sellele selgitus ja see kontrollimatu viimane tasand oli tõesti veidi unelaadsem, siiski oleks tahtnud natuke rohkem mingeid kaootilisi detaile sinna sisse... sarnaselt järsku väljailmuvale rongile. Paprika-laadne täielik kaos poleks ehk sobinud, kuid mõned väikesed lisadetailid oleks võinud olla tavaelust kummalisemad. Seetõttu ka mitte päris kümme kümnest vaid kriipsu jagu madalamad punktid.




9 9 9 8

Santa's Slay (2005)



Jõuluvana mängiv wrestlingustaar pole mingi uus nähtus. Nii umbes viieteist aasta eest pidid inimesed taluma Hulk Hoganit Musklitega Jõuluvanas, mis on kahjuks ka minul kunagi nähtud. Kuid sellel filmil pole mõtet pikemalt peatuda. Märksa parem oli aastal 2005 valminud ebatavalisemat laadi jõulufilm, milles sedakorda mängis va punakuube Bill Goldberg, Hogani ametivend. Nagu selgub, on Jõuluvana hoopiski kuradi poeg, kes on pärast kaotatud kihlvedu sunnitud 1000 aastat inimestele rõõmu tooma. See aeg saab läbi ja esimese asjana asub ta ühes väikelinnakeses hirmu ja surma külvama... tõesti, õudusfilmide järgi otsustades on USA väikelinnakesed elamiseks ohtlikum koht kui õlgedest ehitatud küla aktiivse vulkaani serval. Filmi käigus jõuab jõulumees linnakesest kõrvaldada üle 30 elaniku, samas ei tasu arvata, et tegu on ülimalt sünge õudusfilmiga. Musta huumori fännid saavad siin oma elamuse kindlasti kätte, kuna tõsiseltvõetavus ei olnud siin filmi tegemisel sihiks ja võib arvata, et see poleks ka eriti võimalik olnud. Lemmikfilmide hulka see ei jõudnud, kuid meelelahutuslik oli ta küll ja pakkus kena vaheldust tavapärastele jõulufilmidele.




6 5 X X

Born to Fight (2004)



Tai filmitööstusest on viimasel kümnendil mitmeid filme tulnud, mis suudavad rohkemal või vähemalt määral riigipiire ületada ja jõuda kogu maailma filmifännide ette. Enda kogemused Tai filmidega on peamiselt õudus- ja märulifilmide vallas ning viimaste hulka kuulub ka „Born to Fight“. „Ong Baki“ võitlusstseenide koreograaf Panna Rittikrai on sedakorda lavastajaks ja teeb vähemalt märuli osas tubli töö. Film algab tempokalt, võtab vahepeal korraks hoo maha ja põrutab siis enam-vähem pausita kuni lõpuni välja. Lugu, nagu sellistes filmides tavaks, on lihtne. Kuritegeliku jõugu boss vahistatakse ja tema vabastamiseks võtavad ta käsilased ühe küla pantvangi. Nende õnnetuseks asub seal juhtumisi niihästi bossi vahistanud võmm kui ka terve rodu erinevate spordialade meistreid, kes saavad kõik oma oskused mängu panna, et külaelanikke päästa. Võitlejate arvukus on natuke ka probleemiks. Mingit peategelast, kellele tõesti kaasa elada, siin polnud. Samas ei jäänud see ka väga häirima ja vastav kriitikapunkt tekkis rohkem küll hilisemal filmi üle järele mõtlemisel kui vaatamise ajal.

Madin oli hoogne ja järjekordne traatide ja digi puudumine sünnitas arvukaid ehtsa kontaktiga stseene, mille tagajärjel pidi ilmselt nii mõnigi näitleja end veidi tohterdama. Filmi sisse oli surutud omajagu palju patriotismi, mis ei olnud toimuva märuli taustal eriti häiriv, kuid oli siiski selgesti nähtav. Ma pole veel kindel, kas „Born to Fight“ jõuab mu DVD-riiulile, kus „Ong Baki“ esimene ja teine osa end juba sisse on seadnud, ma ei pea teda sama heaks, siiski on temas enam kui piisavas koguses nauditavat märulit, mis peaks vastava žanri fännile korraks mõnusat meelelahutust pakkuma.




6 6 X X

Avatar (2009)



Vana tuttav lugu: vallutava osapoole hulgas leidub mõni vapper ja üllas sõdur, kes satub ühel või teisel põhjusel näiliselt lootusetus olukorras olevate pärismaalaste hulka ja asub neid päästma. Vahepeal jõuab ta loomuliult armuda pealiku tütresse, valmistades meelehärmi suguharu kõige ülbemale sõdalasele. Õnneks saab ühte ja sama lugu jutustada mitmel erineval moel ja kui kõigele lisandub mõnus visuaalne külg, siis on sellegipoolest toimuvat põnev jälgida, ehkki tead, kuidas asi lõppeb. Filmi pikemasse versiooni olid lisatud mõned stseenid, mis ei olnud hädavajalikud, nagu ma juba varemgi oletasin, kuid ei saa ka öelda, et nad oleksid olnud üleliigsed. Kuna visuaalne pool on mulle tähtis, võisin esimesel korral vaatama asudes olla kindel, et tegu on millegagi, mis mulle vähemalt mingilgi määral meeldib.

Pettuma ei pidanud ja filmi esimestest minutitest kuni suurejoonelise lõpulahinguni pakkus film hästiesitatud lugu ja erakordselt ilusat võõrapärast maailma, mis poleks sellisena saanud vaatajateni arvutigraafika-eelsel ajal jõuda. Ka teise vaatamiskorra ligemale kolm tundi möödusid kiirelt, kuna Cameron suutis koos filmimeeskonnaga luua tõeliselt huvitava ja uskumatu (küllap nii mõnelegi liigagi uskumatu) planeedi, mis paneb oma värvi- ja detailirohkuses tõesti unustama, et vaatad keskkonda, mis koosneb tohutust hulgast arvutikunstnike töötundidest. On sedavõrd palju ulmefilme, mida vaadates näed taimkatet, mida võib näha igas koduses metsatukaski. Siniseks värvitud sidrunid või muu sarnane mõttevälgatus on juba kõva saavutus. Ma küll mõistan, et mitte igal tegijal pole käsutada selliseid rahamägesid, nagu Cameron oma projekti jaoks sai, aga aeg-ajalt on taoline visuaalne vaheldusrikkus hea. Tagasihoidlikkus oli selle filmi tegemisel võõrsõna ja ekraanile on toodud iga väikseim putukas, taim, Las Vegasena särav looduskeskkond ja suured elukad - kui fantaasia selle välja mõtles, siis vist ka ära tehti.

Pärismaalastel on sellistes filmides sügav hingeline lähedus end ümbritseva loodusega, kena nükkena on antud juhul Navidel otsene füüsiline side, mida saab lausa looduskõiksusega suhtlemiseks kasutada... ehkki nähtavasti võtab emake loodus sind paremini kuulda, kuid sa oled välismaalane, nagu filmi lõpus näha võis. Ühendus luuakse niihästi loomade, lindude, looduse kui ka üksteisega, kasutades patside otsas olevaid... mis-need-ka-poleks ja loomulikult leidub selle tulemusel internetis pilapilte, kus patsi otsas ilutseb USB-pulk. See pikemas versioonis nähaolev üksteisele lähenemine oli kusjuures märksa vähem tulnukaporno kui mõned lootsid/kartsid ja ei muutnud filmi kuigivõrd olulisel määra.

Näitlemist ma kritiseerida suurt ei oska, kui aga miski meeldib, siis kiita ikka võib. Stephen Langi mängitud armistunud kolonel oli suurepäraselt ülepingutatud tegelaskuju ja mingit tasasemat stiili poleks selles tegelaskujus näha tahtnudki. Sigourney Weaveris polnud põhjust kahelda, hea töö, nagu ikka. Giovanni Ribisi puhul häiris natuke tema varasem tegelaskuju seriaalist „Mu nimi on Earl“, teda vaadates oli raske seda unustada. Emotsioonide ülekandmine digitaalsetele tegelastele õnnestub juba sujuvalt ja Navide näoilmed olid nii selgete ja otsekoheste kui ka vaiksemate emotsioonide osas hästi loetavad. Eriefektid saadavad kogu filmi, kuid täiskäigule lükatakse need lõpulahingus, kus Maa inimesed ja Navid hetkel viimases suures konfliktis üksteise vastu astuvad... ja lendavad. Puudus vaid sõda vees, kuid kuuldavasti jõutakse selleni teises osas, kus näidatakse ka Pandora ookeane ja vee-elu. Jätkuvalt häiris Unobtaniumiks ristitud mineraal, mille pärast inimesed Pandorale üldse läksid. Saan aru, et raske kätte saada ja ülimalt väärtuslik, aga kättesaadav ta siiski on, nii et selle loogika järgi oleks nimeks Veryhardtoobtanium. Lihtsamad ja selgemad nimed oleksid võinud olla Pandorium või Navinium. See selleks, mineraali mainitakse ainult paaril korral ja ta ei mängi mingit olulist vahetut rolli.

Nagu juba mainisin, pole filmi lugu originaalne ja just seda on ka kõige rohkem kritiseeritud. Jah, seda süžeed on varem kasutatud. Tean nimetada vähemalt neid filme: „Tantsib koos huntidega“, „Pocahontas“, „Viimane samurai“ ja „Ferngully“. Olen kunagi ammu näinud neist esimest, võib-olla ka teist, kuigi meelde pole ta küll jäänud. Viimast kahte ei ole ma näinud, kuid tänu Nostalgiakriitiku ja Nostalgiatibi ühisarvustusele tean vähemalt Ferngully sisu suhteliselt hästi ja see on tõesti väga sarnane. Ainult et ma ei näe nendes sarnasustes mingit probleemi. Filmi suureks müügiargumendiks olnud 3D ei paista tavalisena vaadates kusagil karjuvalt silma ja see annab lootust, et ehk on 3D tehnoloogia tõesti tõsiseltvõetavamaks muutumas. On palju filme, milles saad aru, et 3D efekte üritatakse sulle igas teises stseenis näkku suruda ja 2Ds vaadates tundub see ju eriti mõttetu. Avatari puhul seda ohtu pole. 3D-tehnoloogia tuleviku osas ei hakka ma ennustusi tegema, kuid kindlasti olen ma vähem selle vastu, kui see lakkab olema eesmärk omaette ja on lihtsalt elamust täiustav vahend.

Kuna kirjutasin enam-vähem sama teksti vanas blogis ja film nagunii kõigil juba nähtud, on üsna mõttetu veel soovitusi jagada. Mulle see film meeldib ja punkt.




9 8 8 7

Ong bak (2003)



Oli aeg, kus Tony Jaa tuleviku tundus helge ja paljud, mina kaasa arvatud, nägid temas uut võitluskunstide staari, kelle kaelamurdvaid trikke saab veel aastaid näha. Hetkel on see aga omajagu kahtlane, kuna käesoleva aasta maikuust saadik on ta Surini budistlikus templis mungaks ja pole teada, kaua ta seal ennast otsida kavatseb. Edu talle, kuid märulifännina loodan siiski, et eemalolek filmindusest ei kesta väga pikka aega. Ka Ong bakis on ta otsingutel - nimelt varastatakse tema kodukülast pühakuju pea ja viiakse suurde linna... linna, kus on palju kurjategijaid, kellega saab kakelda. Tony Jaa esimene rahvusvahelist tuntust kogunud film on esmajoones tema oskuste pikk reklaam, sisu jagub sinna näpuotsaga. Samas pole sisunappus vastavas žanris haruldane nähtus ja seni kuni märul on tasemel, ei heida ma keerukate süžeeliinide puudumist ette. Trikke siin tehakse ja hoolika harjutamise ning arvutiefektide ja traatide puudumise tulemusel on film täidetud jõulise väljanägemisega võitlusstseenidega. Wiki andmetel kasutab Tony filmis võitlusstiilidest Muay thaid ja selle vanemat versiooni, Muay Borani. Hoolimata huvist selliste filmide vastu, pean tunnistama, et ei valda teemat eriti tugevalt ja pole seega suuteline ei selgitama ega ära tundma, kus üks stiil algab ja teine lõppeb.

Võitlustes pakuvad vaheldust Tiengi (peategelase nimi) arvukad vastased. Näiteks väledate jalgadega jaapanlane või kõik-on-lubatud-stiili viljelev austraallane. Puudu ei jää ka eri tähtsusega kaakidest ja käsilastest, kes saavad pärast Tieniga kohtumist tutvuda kohalike raviasutustega. Tavapäraste autode asemel kasutatakse siin tagaajamisstseenis tuk-tuke ja see oli mõnest kohmakamast kohast hoolimata omajagu nauditav, kasvõi ainuüksi seepärast, et nägin esimest korda nende sõidukite massilist kasutamist ja lõhkumist. Filmis vilksatavad ka mõned kirjad, mis lasevad aimata filmitegijate toonast optimismi. Täpsemalt oli siis tegu seintele kirjutatud tekstidega "Hi, Speilberg / Let do it together" ja "Hi. Luc Besson / We are waiting for you". Spielbergi nad peavad ootama, kuid Luc Besson' EuropaCorp oli filmi üheks levitajaks Euroopas, tõsi küll - olles eelnevalt paar stseeni välja lõiganud ja uue filmimuusika teinud. Nii et see viimane filmis olev sõnum jõudis siis vähemalt mingil määral adressaadini. Film on saadaval ka kaheplaadilise väljaandena Premier Asia sildi all ning antud juhul on Besson' eemaldatud stseenid alles jäetud. Pole teada, kas ja millal Jaad veel mõnes filmis näha saab, kuid Ong bak on hea ja vaatamist väärt.




8 7 9 7

Cat (1992)



Seni olin ma kokku puutunud vaid ühe filmiga, milles üheks peategelaseks kosmosest tulnud kass – tegu Disney filmiga aastast 1978 ja pealkirjaks ongi „The Cat from Outer Space“. Mäletan sellest piisavalt, et leida film IMDbst üles ja... see on suuremalt jaolt ka kõik. Kassi kaelarihm oli vist mingil määra oluline. Ka antud filmis on kassi nahas üks tulnukas, kes tahaks Maalt jalga lasta. Kuid sellega sarnasused tegelikult lõppevad, sest Disney filmi ei lavastanud Ngai Kai Lam, Hong Kongi lavastaja, kes kõige rohkem tuntust kogunud veidra ja verise kung-fu märul-komöödiaga „The Story of Ricky“. Ei ole liig arvata, et see ülikummaline visuaalne stiil on ka käesolevas kassifilmis olemas. Ja loomulikult ongi... paaris kohas tundub, et ehk isegi veelgi enam, kuna lisaks üsna raevukale kassi ja koera vahelisele võitlusele peab kiisu koos oma abilistega korduvalt rinda pistma teda jahtiva tulnukaga, kes näeb mõnikord välja nagu vormitu lima ja teinekord jällegi, pärast mõne inimese ärandamist, nagu suvaline igamees.

Filmi tugevamaks küljeks ongi just veidrad visuaalid, sisu on omajagu külmaksjättev ja mingi hetk jõudsin isegi igavust tunda. Siis aga läks film hoogsamaks ja pakkus tulevahetust, plahvatusi ja tulnuka erinevaid vorme. Sellest tulenevalt tasub filmi vaadata neil, kes hindavad filmis fantaasiarikast ja veidrat disaini ega hooli realismist, kuna viimane võimalus filmisse tõsiselt suhtuda kadus stseenis, kus üks neiu (samuti tulnukas) koos kassiga katusel telekaantenni otsas tantsis. Tubli meelelahutus üheks korraks, kui oled õiges meeleolus.




6 7 X X

Wixxer (2004)



Iga komöödiafilmide sõber teab ilmselt hästi, et heade paroodiate poolest on olukord USAs viimastel aastatel üsna täbar. Arvuliselt on neid omajagu, vaadatavaid aga peaaegu et ei leidugi. Huumorit hoiavad koos süžeeriismed, mis on kokku kraabitud teistest, hetkel populaarsetest filmidest. On küll tõsi, et paroodiad sisaldavadki traditsiooniliselt arvukalt nalju, mis on absurdihuumorile kohaselt ülejäänud filmiga üsna kaudses seoses, kuid need Date, Epic ja mis-iganes-Movied, on isegi seda arvesse võttes liialt logisevalt kokku pandud. Et aga mitte jääda ainult selle valdkonna nostalgiliste filmide juurde (nt „Ülisalajane!“, „Palja relvaga“ triloogia või „Ässad!“), tuleb uuemat kraami otsida mujalt. Võib-olla mõnest lähemal asuvast riigist... näiteks Saksamaalt, kus on juba pikka aega suudetud luua head huumorit väga erinevatel tasanditel. Sarjast „Bullyparade“ välja kasvanud „Manitu saabas“ on sealsetest uutest komöödiatest kõige tuntum ja kui mu mälu ei peta, oli see isegi meie videolevis mingi aeg saadaval. Wixxerile seevastu pole samasugune aupaiste osaks saanud, kuigi sealsed naljad ei jää Saapale alla ja suudavad naerutada ka neid inimesi, kes pole filmi aluseks olnud Edgar Wallace'i krimiromaanide põhjal vändatud must-valgeid filme näinud. Näiteks mind, või ka mitmeid teisi, kellele ma seda filmi näidanud olen. Kolm käsikirjaautorit, kes ka filmis näitlejatena osalevad, kaks nendest peaosalistena, on kirjutanud osava filmi, mis pakub head meelelahutust sõltumatult eelteadmistest.

Selleks, et tuua filmi rohkem vanade Wallace'i ekraniseeringute hõngu, toimub osa tegevusest kohas nimega Blackwhite Castle, mis on nimele sobivalt mustvalge, samas kui ülejäänud film on tavapäraselt värviline. Idee pole küll originaalne, kuna sama nippi on kasutatud filmis „Frankenstein General Hospital“, kus dr Bob Frankensteinil oli keldris must-valge laboratoorium. Sellegipoolest hea stiililine otsus. Loomulikult on terve film täidetud otsesemate ja kaudsemate viidetega ka muudele filmidele nagu „E.T.“, „Võimatu Missioon 2“ ning inimestele. Näiteks on seal väga „tagasihoidlik“ paroodia Hitlerist ülemteener Alfons Hatleri näol.

Filmil on olemas ka teine osa. Kolmas, mis oleks pidanud kunagiste plaanide kohaselt juba sel aastal valmima, valmib kunagi, kuid pole teada millal. Kalkhofe sõnul on käsikiri olemas ja hea, kuid erinevad ootamatud asjaolud segavad pidevalt vahele. Olgu sellega kuidas on, esimest osa tasub igatahes vaadata.




8 6 X X