Drive (2011)



Vahel on ehk isegi hea, kui film ootustele ei vasta. Drive'i põgusa treileri ja sajast suust ja suunast kostva kiidulaulu järgi ootasin märulit, mis on ilmselt stiilne ja põnev. Neid kahte viimast ta oligi, kuid tegu pole esmajoones märuliga, ja ma arvan, et nii ongi parem. Filmi lavastaja, Nicolas Winding Refn suutis lavastada nii kaasahaarava ja pingelise krimithrilleri, millesarnast juba ammu näinuid pole. Tema varasemad filmid on mulle tundmatud - ehkki vähemalt Bronsoni vaatamiseni ma kunagi siiski jõuan - ja sellest tulenevalt ei saa ma võrrelda tema senist lähenemist filmidele, kuid kindel on, et tema edaisistel filmidel hoian silma peal.

Juba algusest peale mõnes mõttes 70-80date märuleid meenutav Drive ei paku ühest küljest küll palju üllatusi ja lugu areneb suht nii, nagu ta arenema peab ning pinge ei tulegi mingite ootamatute pöörete filmisurumisest. Olgem ausad, need on nii mõneski filmis sageli üsna ebaloogilised. Aegamööda tegelasi tutvustades ja andes aimu tulevastest probleemidest jõuab film oma esimeste vägivaldsete stseenidena ajaks, mil tavaline märulikangelane on paar kamalutäit maffiatüüpe juba kirstude sisekujundust imetlema saatnud. Ja ükski järsu trummilöögina ekraanilelahvatav vägivallapurse ei olnud ootamatu, kuid ootusärevus oligi siin just see kõige geniaalsem. Mitu korda võis filmis alates teatud momendist selgelt tunda, et kohe-kohe lööb kaane pealt... nii ka läks - kiirelt, raevukalt, lühidalt - nagu oleks saanud mingi eriti hea maiuspala, mida ei tahakski korraga liiga palju süüa, sest see vähendaks tema väärtust. Hetked on seda paremad, et vaatajana jõudsin tänu sujuvale algusele tegelastega harjuda ja hakata neile kaasa elama. Sõnaaher peategelane, tema kiindumuse sihiks olev naine, vanglas istuv naise kurjategijast mees, kes tavapärastest klišeedest kõrvalekaldudes oma perest tegelikult väga hoolib; ja muidugi ei jäänud ka antagonistide read suurt viletsamaks, pakkudes eiriti just Albert Brooksi ja Ron Perlmani tegelaste näol mafioososid, kes polnud ei ülepingutatud ega arvutimängu lõpubossidele omaste supervõimetega. Aimu kvaliteedist andis ka filmi alguse põgenemisstseen, kus peategelane kasutas selle asemel, et huupi kummi vilistades läbi linna kimada, hoopiski strateegilisemat sõidustiili ja mängis politseiga, võttes abiks politseiraadio skanneri, pingelist kassi-hiire mängu. Ma ei püüagi väita, et ma ei oska nautida pöörast kihutamist ja 50 autovrakiga tagaajamist, kuid antud filmi palju kaalutletum lähenemine oli sedavõrd teretulnud vaheldus, et tahaks sellise stseeni eest tegijatele paar õllet välja teha.

Kaameravõtete nautimiseks jätab film tänuväärselt sageli piisavalt aega, loobudes pidevatest pool-sekundit-võrdub-üks-võte-lõigetest. Need ei tee mitte ühelegi märulile head, vaid muudavad stseenide täieliku nautimsie võimatuks, siin aga oleks nad veel eriti kohatud ja üldise stiiliga sobimatud olnud. Paljudel hetkedel silm lihtsalt puhkas pildil, isegi kui seal mitte midagi ei toimunud. Seda kõike saatis muusika, mis sarnaselt kõigele muulegi siin filmis, oli samuti isikupärasem, leides üles selle kitsa kuldse kesktee, kus noodid ja lood tungivad küll meeldejäävalt esile, kuid ei valluta film.

Nii et, kes veel ära ei arvanud - mulle meeldis ja ma soovitan kõigil filmihuvilistel, kes pole veel näinud, esimesel võimalusel see lünk täita ja oma silmaga vaadata, kuivõrd hästi suudab osav lavastaja pinget hoida, ilma et oleks tarvis filmi otsast lõpuni madinat täis toppida.




8 8 9 8

Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events (2004)



Üheteistkümnest raamatust koosnev Lemony Snicketi sari tundub olema populaarne, kuid on Harry Potteri lugude kõrval üsna väike tegija. Ehk on see üks põhjustest, miks käesolev film on seni ainukeseks sarja ekraniseeringuks jäänud ja viimase seitsme aasta jooksul on järge asjatult oodatud - liiga vähe fänne, kes oleksid aidanud filmil oma esimesest vahefinišist edasi liikuda. Sellest tulenevalt ei toonud ka film piisavalt raha sisse - tänu ülemaailmsetele tuludele jäädi küll plussi, kuid rahastajad ei olnud ilmselt valmis järgmise filmi suunas rahapatakaid loopima. Samas on filmist selgelt näha, et tegijate jaoks pidi see olema vaid algus, kuna mitmed ülesvisatud mõistatused jäävad täielikult uurimata-vastamata. IMDbs on kirjas, et järg tuleb aastal 2012, kuid see on taas üks kohahoidja ja pole teada, millal me tegelikult uut ekraniseeringut näha saame.

Ülesehituselt mõjub film veidi episoodilisena, põhinedes kolmel esimesel raamatul - Ahastav algus, Roomajate ruum ja Avar aken. Need ja veel neli raamatut on kirjutamise ajal ka eesti keeles saadaval, kuid ilma neid lugemata on raske öelda, kui palju originaalmaterjalist filmi jaoks kõrvale heideti. Vaatamisel ei tundunud film lünklik ja lugu orbudeks jäänud Baudelair'ide rännakust ühe hooldaja juurest teise juurde rullus lahti loogiliselt. Lisaks loole oli filmil muidugi veel kaks head külge - hea näitlemine ja tugev visuaalne külg, mõlemad tugeva teatraalsusega. Sarnane käsikiri, millel need elemendid puudunud oleksid, oleks pakkunud oluliselt igavamat elamust. Meryl Streepi arglik tädi Josephine ning Billy Connolly sõbralik onu Monty olid meeldivad tegelased, kuid kahvatusid paratamatult Jim Carrey mängitud krahv Olafi kõrval. Oli õige lasta Carrey'l improviseerida, nii sai ta igasse Olafi variatsiooni tuua vastavalt vajadusele nii ähvardava kui koomilisena mõjuvaid iseloomujooni.

Neile, kes peavad filmides lugu omapärasest visuaalsest stiilist, on kindlasti vähemalt see osa filmist nauditav, kuna konstrueeritud võtteplatsid andis meeskonnale täieliku kontrolli filmi välimuse ja valgustuse üle. Poleks vale nimetada stiili burtonlikuks, kuna selle kujundamisel on oma panus Rick Heinrichil ja Emmanuel Lubezki - kaks meest, kes on varem Burtoniga filmi kujundamisel koostööd teinud.

Kuigi film oleks parem, kui ta oleks tõepoolest osa arenevast loost, mitte pelgalt näide sellest, mis oleks võinud olla, on filmis head rohkem kui halba ja väärib seega vaatamist.

8 7 7 7

Silent Running (1972)

Hääletu kaugenemine

Taas on käes tulevik ja nagu ikka juhtub, on Maa viljatu ja inimesed peavad roheluseta hakkama saama. Lootuses kunagist looduskeskkonda taastada, on kosmosesse saadetud laevad, mille klaaskuplite all kasvavad metsad ja hüplevad ringi nunnud jänkud ja oravad (sic). Ühel päeval antakse laevade meeskondadele käsklus kogu see salat tuumapommidega õhku lasta ja laevad tagasi Maale kommertskasutusse toimetada. Ühes laevas leidub aga mees, kas astub käsule ja ülejäänud meeskonnale vastu ning seab endale eesmärgiks olla viimase roheluse kaitsja. Jah... kes veel ära ei arvanud - tegu on filmiga, mis sisaldab vägagi ilmselget ökosõnumit, asjaolu, mida ei lase folklaulja Joan Baezi laulud ka kuidagi unustada. Filmi põhiline viga ongi liialt näkkusurutud temaatika, milles puudub igasugune subtiilsus. On ka raske tõsiselt võtta tegelast, kes oma kootud ürbis kuplialuses metsas ringi uitab ja lastekastekannuga lilli kastab. Samas on siin süüdi käsikiri, mitte näitleja ja Bruce Dern väärib selle rolli eest kiitust, kuna mitmes kohas mängib ta intensiivsed emotsioonid kaasahaaravalt välja.

Peategelasele pakuvad seltsi laeva kolm hooldusrobotit, keda ta programmeerib erinevaid ülesandeid täitma. Kuidas need kohmakad metallimürakad reaalselt mingeidki ülesandeid sellises laevas peaks täitma, jääb arusaamatuks... ja kaameratöö nihverdab mitmes kohas ka nende tegelike liigutuste näitamisest mööda. Olles seda öelnud, pean tunnistama, et üldiselt oli filmi tehniline pool väga kena, seda kindlasti tänu lavastaja Douglas Trumbullile, kes oli eelnevalt Kosmoseodüsseia efektimeeskonna üheks juhtivtegelaseks. Kosmoselaevad, nende sisustus ja mitmed tehnilised vidinad on detailsed ja usutuvad.

Soovitan ulmefännil seda vaadata. Film on pisut aeglasevõtu, kindlasti kämp, kuid samas on temas mingi võlu, mis lubab filmil arglikult ulmeklassikute tagumises reas oma kohale asuda.

Wrong Turn 2: Dead End (2007)

Vale pööre 2

Kui filmiseriaal tervikuna mingit erilist naudingut ei paku, kaotab ka "järg on kehvem kui eelmine osa" reegel oma tähenduse. Neljast hiljuti vaadatud Wrong Turn'i filmist osutus teine kõige meelelahutuslikumaks. Tänu- ja kiidusõnad selle eest lähevad multitalent Henry Rollinsile, kes oli kogu filmi nauditavam näitleja, minnes oma karmi tüübi rolliga korralikult üle vindi ja pakkudes parajat vaheldust iiveldamiseni läbinämmutatud teismeliste tapatalgutele. Ok - kolmas osa pakkus seda ka, aga Rollins oli ikkagi parem kui ükski sealsetest näitlejatest... kuigi, kui nüüd aus olla, tundusid ka WT2-e teised näitlejad ülejäänud filmide omadest vastuvõetavamad. Soovitaks vaadata ja kui slasherite vastu vaid mõõdukas huvi, võib teised osad vaatamata jätta - pole karta, et istud ekraani ees ja halad, et ei saa mitte midagi aru ülikeeruka sisu pärast. Ühtlasi võin öelda, et teiste filmide arvustusi oodata ei tasu, need olen ilmselt homseks unustatud.

PS: SinuToru võiks tõesti võtta vähemal filmitreilerite jaoks kasutusele süsteemi, kus neid saab piisava hulga miinushäältega eemaldada. Olen ilgelt palju kohanud olukorda, kus filmi jaoks on kvaliteetne treiler olemas, kuid mingid aastal 2007 ülespandud versioonid samast treilerist - muidugi neljast küljest mustade ribadega ümbritsetud või peessekeeratud aspect ratioga - risustavad otsingutulemusi.
PS2: Selle filmisarja postrid on kõik igavad.
XBOX360: Ükski sellistest filmidest pole õudusfilm, need on slasherid. Sa lihtsalt ootad, kuidas tegelased järgemööda võimalikult verisel moel surevad, mingit erilist pinget, põnevust või õudustunnet neis pole.

Pontypool (2008)

Pontypool

Sarnaselt vesternižanrile meeldivad mulle ka zombikate puhul esmajoones just sellised filmid, milles filmitegijad eemalduvad suht kulunud tavakontseptsioonidest ja täiendavad filmi mingi ebtavalise nipiga. Antud juhul toimub kogu filmi tegevus ühes väikeses raadiojaamas, mille saatejuhtideni hakkab aegamööda jõudma info ühes Kanada linnakeses vallapääsenud zombiviirusest. Esialgu on kuulda vaid kaudseid viiteid toimuvatele õudustele, kuid aegamööda muutub kõik üha reaalsemaks ning lõpuks jõuab viirus ka stuudiosse. Ja ka viiruse endaga on veidi ebatavalised lood, kuid millised täpsed, jäägu juba vaataja avastada. Minu jaoks mõjus lähenemine värskelt ja kuna väljastoimuvaid sündmuseid ei näidatud, oli tavalise veritsemise ja põgenemise asemel psühholoogiline pool väga tähtis. Film on järjekordne näide sellest, et hea idee olemasolu korral ei ole tarvis erakordset eelarvet. Kindel soovitus õudukafännidele.

Iron Giant (1999)



On filme, mida tuleb vaadata õigel ajal ja õiges vanuses. Aastaid hiljem võid vaid tõdeda, et kunagi varem oleks seda ehk isegi nautinud, kuid enam mitte. Iron Giant pole aga üks nendest filmidest, vaid hoolikalt tasakaalustatud elementidega animatsioon, mis on ilma liialdamata tõepoolest sobiv kogu perele vaatamiseks, hoolimata pereliikmete vanusest. Ei napi seal ei huumorit, südamlikke kohti ega ka põnevust. Film on küll animeeritud, kuid töötaks sama hästi live-action filmina, hoidudes täielikult laulu- ja tantsunumbritest, mõjudes vähemalt minu jaoks seda tõsiseltvõetavamana. Huvitav ongi, et olles pärast Raudhiiglast lavastanud veel kaks animatsiooni (Incredibles ja Ratatouille), asuski Brad Bird tegelema ühe live-action filmiga, milleks on käesoleval aastal kinodesse jõudev Võimatu missioon 4. Seniks aga soovitan Raudhiiglast vaadata. On siiski kummaline, et seda pole nähtavasti veel Blu-Ray peal välja lastud ja ainus võimalus HDs vaadata tundub olema mõne HDTV versiooni leidmine.




8 8 10 8

Tron: Legacy (2010)

Tron: Pärand

Kriitikute absoluutne lemmik see film ei olnud, ja hakates sisu lahkama, pole ka raske põhjust mõista, kuid on raske mööda vaadata filmi visuaalsest küljest, mis oli lihtsalt suurepärane. Olles vaadanud vahetult enne seda filmi ära vana Troni, oli hea uut kõrvale seada, ning tõesti - kummagi erefektid on selgelt oma ajastu lapsed, kuid siiski on näha, et tegevus toimub samas maailmas. Uue filmi välimus ei tekitanud tunnet, et selle kallal on nokitsenud inimesed, keda eelmine üldse ei huvitanud. Selged teravad jooned ning neoonvärvidega kontrastis olev must loovad visuaalselt väga meeldiva maailma, mis ei suuda küll üllatada, kuid on väga nauditav vaadata... jah, nii et filmi välimusega jäin rahule. Minnes sisu juurde, tuleb tunnistada, et ega seal midagi märkimisväärset ei olnud, üsna tavaline isa-poja suhte ning maailmavallutuse teema. Samas oli kogu tegevus piisavalt lihtne, et hoiduda pidevalt iseenda otsa komistamast. Muidugi oli ka Daft Punki muusika abiks filmi hinde tugevdamisel. Üks väga tugev "korra ikka kõlbab vaadata" soovitus minu poolt.

Dylan Moran

Dylan Moranilt on käesoleva nädala seisuga saada kolm DVDd: "Monster", "Like, Totally" ja "What It Is". 14. novembril ilmub neljas - "Yeah, Yeah - Live in London". Need kolm esimest vaatasin paari nädala eest ühe hingetõmbega läbi ja pean neid piisavalt heaks, et visata siia blogisse paar kiidusõna Morani esinemistele üldiselt, ilma neid eraldi lahkamata. Kes veel ei tea, tegu on iiri päritolu koomikuga, kes on stand-upist mittehuvituvale, kuid inglise huumorit austavale inimesele tuttav seriaalist "Black Books", kus ta mängis muuhulgas koos Bill Baileyga, kes on samuti stand-up laval oma häälepaelad valgeks saanud. Ei ole mingit hirmu, et Moran ei suuda üksinda laval olles naljakas olla - nagu iga tasemel koomik, saab ka tema selle ülesandega meisterlikult hakkama, naerutades publikut oma teravmeelsete tähelepanekutega argipäeva asjadest, hoides niihästi teksti kui oma intensiivse lavaolekuga kogu tähelepanu endal. Ütleksin, et mõne meelalahutusliku tunni jaoks on ta väga sobiv koomik, kuid ärge uskuge ainult minu juttu ja otsige SinuTorust lisa.

Source Code (2011)

Lähtekood

Lõpuks ometi see juhtus. Pikki aastaid pidin ma ootama, millal "Lõputu küünlapäev" kohtuks terrorismivastase võitlusega ja käesoleval aastal saabuski oodatud film. Ok, nali naljaks, aga paralleelid on tõepoolest olemas. Peategelane elab korduvalt ühte ajavahemikku läbi, antud juhul siiski märksa väiksemat, kui terve päev, ja püüab jõuda mitmeid inimelusid nõudnud plahvatuse põhjuse ja põhjustaja jälile, tehes seda salajase tehnoloogia abil, mis võimaldab ühe hukkunu viimaseid minuteid uusti läbi elada. Peagi tekivad tal kahtlused programmi olemuse üle ja loomulikult on filmis ka veidi läbinähtav lõputwist, millel ma filmi rikkumata lähemalt peatuda ei saa. Tegu on põneva ulmethrilleriga, mis ei muutu finišis lihtlabaseks märuliks, sisaldades sarnaselt Moon'ile (sama lavastaja) eksistentsialistlikke küsimusi. Film, mille vaatamist ei pea kahetsema.

Attack the Block (2011)



Kui juba madalaeelarvelist koletistega invasioonifilmi teha, siis on mõistlik kasutada vähemalt mõnes punktis leidlikku lahendust. Näiteks kui raha napib võimsate CGI-tulnukate renderdamiseks, tuleb appi idee teha nad täiesti süsimustadeks, jättes nähtavaks vaid nende neoonsiniselt helendavad hambad. Tänu sellele ei mõjunud filmis ringimüttavad ja inimliha matsutavad monstrumid sugugi tüüpilise ja igavana, isegi mitte võltsina. Film on lavastaja Joe Cornishi debüütfilm – kiitus talle – ka pika kogemusega tegijad suudavad selles žanris ämbrisse astuda, ja ma parem ei ürita kokku arvutadagi, kui palju on taoliseid amatöörlikke projekte, mida on lihtsalt valus vaadata. Sarnaselt lavastajale on ka peategelaste hulgas väheste kogemustega seltskonda, kes said samuti oma ülesannetega hakkama. Tempokas, meelelahutuslik, väheke huumorit – kas ta just korduva vaatamise jaoks piisab, on iseküsimus, kuid ühe vaatamiskorra jagu on siin raudselt paras ports filmi.




7 7 9 7

Green Lantern (2011)



Klišeeline koomiksifilm, millesarnaseid on tõttöelda juba mitmeid nähtud. Eriti väsitav oli algusstseen, kus filmi kangelane läks noore poisina oma piloodist isa testlennule kaasa elama. Kui keegi veel tõesti arvas, et too tüüp jääb elama, siis hiljemalt hetkel, mil isa pojale oma piloodijaki andis, oli vääramatult selge, et kaua ta enam ei ela... nii muidugi ka läks. Mõned aastad edasi, poisist on saanud suht hulljulgelt käituv mees, keda minevik ikka veel jälitab... vaatajaid muuseas ka, kuna tema enda testlennu ajal näeme peaaegu kõiki minevikustseene isa hukkumisest uuesti tagasivaadetena... stseene, mida nägime just kümnekonna minuti eest. Hilisema filmi jooksul suutsid tegijad vähemalt ühest kulunud stambist läbi murda ja lasid love interest’il maskeeritud peategelase, keda naine ikkagi lapsest saadik juba tundnud on, nii umbes minutiga ära tunda. Ega see pisike mask silmade ümber ikka ei petaks küll, kui inimese nägu juba aastaid tuttav. Tänapäevaste eriefektidega märuli otsijad saavad oma osa igatahes kätte, valgusmängulist madinat sinna jagub ning kangelase võimest tulenevalt on mõned stseenid isegi üsna loomingulised. Filmi parem osa ongi roheliste laternate maailma Oa üldine välimus ning võitlused. Kas minu nähtud üheksa minutit pikem Extended Cut ka midagi olulist lisas, ei tea öelda, oletan küll, et ilmselt ei lisanud. Võib vaadata, aga kes kinno ei jõudnud (näidati seda üldse Eesti kinodes lõpuks?), ei pea end neljaks rebima, et seda iga hinna eest näha, on paremaid filme.




5 6 3 6

Midnight in Paris (2011)

Südaöö Pariisis

Woody Allenil on väga palju kavalaid ja teravmeelseid filme, samas leidub ka selliseid, mis on minu jaoks nüristavalt igavad ja aeglased suhtedraamad. Südaöö Pariisi algusosa järgi tundus, et film kaldub vähemalt osaliselt sinna viimasesse kategooriasse. Peategelane, keda aastaid tagasi oleks kahtlemata Woody ise mänginud, on romantilise hingega Hollywoodi käsikirjalihvija Gil (Owen Wilson), kelle unistuseks on elada Pariisis, käia kunagiste kirjandus- ja kunstimaailma suurkujudega samu radu ja minna ka ise kirjanduslukku mõne väärt romaaniga. Tema kihlatu (Rachel McAdams) ei suuda aga seda kõike sugugi mõista ja eelistab elada keset USA materjalismi. Seda kõik on nähtud, seda kõike on tehtud - olgu siis filmides või raamatutes ja pole ka oluline, kumb pool see parandamatu romantik ja vaba hing on. Aga oli raske uskuda, et Woody hakkab tõesti läbi kogu filmi nende suhteid nii ühetasandiliselt lahkama. Ja üsna peagi selgus, et film on märksa maagilisem, kui algus seda arvata lasi.

Uidates üksinda mööda öiseid tänavaid, satub Gil 1920date Pariisi ning kohtub seal arvukate tuntud inimestega, muuhulgas Fitzgeralditega, Pablo Picasso ja Gertrude Steiniga. See on hetk, kus film muutub erakordselt heaks ja ühtlasi hetk, millest alates hakkasin üha rohkem kahetsema, et teadsin liiga vähe sealmainitud inimestest ja nende loomingust. Picasso ja Daliga polnud probleeme, neid kunstnikke ja nende loomingut ma tundsin, kuid nii paljusid teisi teadsin vaid nimepidi. Neile, kellele film meeldis, kuid kes suutsid sarnaselt minule oma puuduvate teadmiste sohu sumpama jääda, soovitaks filmi korra veel vaadata, olles eelnevalt end ajastu ja nimede osas veidi harinud. Olen kindel, et sellisel juhul suudab film ka teistkordsel vaatamisel elamust pakkuda. Ehk vaatan ka ise selle millalgi üle. Ka prantsuse keele oskus tuleks teatud kohtades kasuks, kuid selle õppimiseni ma nüüd vaevalt lähiajal jõuan.

Filmi ajareisi motiiv meenutab inglise komöödiaseriaali Goodnight Sweetheart, kus peategelane leiab võimaluse reisida 1990date ja II maailmasõja-aegse Londoni vahel. Kuna tean seriaali vaid kirjelduse järgi, ei tea ma täpselt, kuidas seal see ajareisi motiiv põhjendatud oli või kas üldse, kuid Südaöö Pariisis puhul mulle meeldis, et nt sarnaselt Groundhog Day'le ei vaevutud toimuvat kuidagi selgitama, tegu oli lihtsalt maagiliste sündmustega, mida vaataja võis nautida ilma tehnilise põhjenduseta. Samuti ei käidud välja see-kõik-on-uni-kaarti, mis oleks kogu filmi oluliselt kehvemaks teinud - tegu on ikkagi fantaasiaga ja pole mõtet filmi feelingut viimastel minutitel nö pärisreaalsusesse tirida.

Kui hästi näitlejad kunstnike-kirjanike originaalilähedase kujutamisega hakkama said, on raske öelda, eriti kuna mõned seal pärinevad veelgi vanemast ajast kui 1920dad, kuid puhtalt filmi enda seisukohast vaadates olid nad tegelastena usutavad ja meeldejäävad. Minu jaoks eriti Adrien Brodi Salvador Dalina, seda ehk peamiselt küll seepärast, et Dali elu ja looming on mulle kõige paremini tuttav. Owen Wilson oli peaosasse õigevalik, ta tegi rolli enda omaks, kuid woodylikkus jäi tema tegelaskujust piisavalt paistma. Rachel McAdamsi ja tema perekonna ülesandeks oli olla klišeelikult materjalistlikud, nad said hakkama, kuid tegelastena seal kedagi huvitavat ei olnud. Silmapaistvate naisosalistena saab hoopiski esile tuua Gili armastatud minevikunaist ja Picasso armukest mänginud Marion Cotillard'i ning Gertrude Steini mänginud Kathy Batesi. Ehkki nende rollid on loomulikult vägagi erinevad, on kahtlemata tegu niihästi kahe hea karakteriga kui kahe veelgi parema näitlejaga.

Ehkki filmi algus tundub olema väga suvaline lugu, on ta edasise sissejuhatuseks ja Gili senise maailma ja selle inimeste tutvustamiseks vajalik, umbes nagu vintske praad enne suurepärast magustoitu... ja see magustoit teeb kõik kuhjaga tasa. Seega leidke endale meeldiv seltskond ja kasutage võimalust - film jookseb veel kinodes.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ALMOST FAMOUS
IIIIIIIIII ROGER EBERT
WIKIPEDIA

Cowboys & Aliens (2011)

Kauboid ja tulnukad

Lõviosa oma tuntusest Raudmeeste filmide lavastajana kogunud Jon Favreau läheb seekord kahe, tavaliselt üksteisest üsna kaugelseisva filmižanri kallale, segades omavahel kokku ulme ja vesterni. Selle arvelt ta aga plusspunkte oma teosele ei teeni, idee pole uus, olgu siis seetõttu, et film põhineb samanimelisel koomiksil, või ka seetõttu, et meenuvad kohe Firefly, Back to the Future Part III, Westworld või Wild Wild West. Pean küll tunnistama, et mitte iga näide selles reas pole hea film, liiatigi pole neid näited palju, kuid Favreau ei murra maha mingeid seni hävitamata seisnud müüre. Kuid kas oleks film võinud olla enamat kui keskpärane?

Vaadeldes lugu ennast, saab ruttu selgeks, et tegu on tavalise invasioonimotiiviga. Hõreda mäluga mees ärkab üles, käe peal mõttejõul töötav relv, ja nagu tavaliselt on tulnukate ja inimeste tehnoloogia 100% ühilduv. Kui juba õnnestus sülearvutiga suur emalaev kahjutuks teha, pole ka tont teab kui kaugelt siiaveetud tehnoloogia mõttejõul juhtimine mingi raskus. Kangelasel oleks vesi ahjus olnud, kui relva sees oleks olnud ka sisseehitatud MP3-mängija, ja ajulainete vale tõlgendamise tõttu oleks see ainult nt tulnukate versiooni meie Singer Vingerist mängima hakanud. Mitte et koomiks nüüd teab mida paremat pakkunud oleks. Seal leiab kangelane tulnukate püstoli, mille puhul hiljem selgub, et tegu on kõigest tööriistaga laevaseinte parandamiseks.

Ehkki alguses seda keegi ei tea, selgub, et Metsik Lääs peab hakkama lisaks muudele pingetele veel ka tulnukatega maid jagama. Ja mida need tulnukad tahavad? Kulda loomulikult, mida siis muud. Tekivad ebameeldivad paralleelid Lahingutanner Maaga. Ning lisaks on taas tegu tulnukatega, kes ei usu lihtsaid lahendusi. Neil on tehnoloogia, mis võimaldaks ilmselgelt kaevuda vaikselt eraldatud kohtades maa alla ja oma vedeldava kullamagnetiga nii palju väärismetalli oma panipaikadesse tirida, kui nad iganes soovivad. Lisaks leidub neil tehnoloogiat, mis kõrvaldaks vajaduse igasuguse tagasihoidlikkuse järele ja nad võiksid kogu elanikkonna laiaks litsuda. Selle asemel üritavad nad, mis iganes põhjusel, teha mõlemat. Maa all on töötav kaevandus, aga samas peavad nad inimesi röövima ja seeläbi üsna kohmakalt oma olemasolu paljastama. Selgitatakse küll, et tegu on luuremeeskonnaga, kes tulid inimeste nõrkuseid uurima... ja ka sellega on mul probleem. Kui nende laevastik on kusagil läheduses, piisanuks kiirest pilguheidust meie tolleaegsele planeedile, et näha, et mingit ohtu pole ja põhiväed kiirelt kohale kutsuda. Kui aga laevastik asuks on saja või enama aasta kaugusel - muutuksid luureandmed nagunii kasutuks. Olgu öeldud, et koomiksis polnud kullast haisugi, tegevuspaigaks olnud linn asus mahajäetud hõbedakaevanduse juures ja tulnukaid see ei huvitanud, nad lihtsalt tegid oma kližeeliku lendava taldrikuga sinna hädamaandumise.

Inimesi püüdvad lenddroonid nägid märksa huvitavamad välja kui lendavatel mootorratastel tulnukad... ja siis oli koomiksis üks element... no ma ei teagi... seda oleks tahtnud nalja pärast kinos näha, kuid siis oleks kogu filmi stiil pidanud hoopis teine olema. Nimelt said tulnukate hõljukid oma lennujõu mingist antigravi-metallist. Materjal sattus inimeste kätte, kes tegid pärast paaripäevast nokitsemist hobustele sellest metallist hobuserauad ja sellest tulenevalt on seal... just nimelt - läbi õhu kappavad hobused. Kuidas neil see õnnestus ja miks nad näiteks koivad taeva poole õhku rippuma ei jäänud, ei oska ma öelda. Tuleb muidugi tunnistada, et seda oleks olnud ükskõik millise stiiliga filmi raske sisse panna.

Näitlejatega võis rahule jääda, tegelastega enam-vähem. Esimesena kohtub vaataja amneesiaohver Jake Lonegrani (Daniel Craig) ja tema tulistava käevõruga. Peagi liitub Harrison Fordi mängitud Woodrow Dolarhyde. Esialgu oleks võinud arvata, et temast saab üks tõeliselt ebameeldiv tegelane, kuid peagi on ta paipoiss ja ühendab oma jõud kõigi teistega, et tulnukad mättasse lüüa. Tegu on hea näitlejaga, kes oleks loomulikult mõlemad karakteriomadused välja mänginud ja ehk oleks ma tahtnud teda isegi veidi rohkem negatiivse tegelasena näha, samas oleks olnud oht teha temast ühetahuline kurjam, praegu aga oli ta inimesena usutavam ja huvitavam. Pole ka üllatus, et Daniel Craigi jaoks on roll sobiv ja et temagi näitlemise kallal norida ei saa. Väikeses linnakeses liikus ringi ka üks salapärane naine (Olivia Wilde), kelle esmaülesandeks oli sündmuste tagamaade selgitamisega venitamine. On huvitav, et koomiksist ei leia ühtegi täpselt samasugust tegelast, sarnaseim filmitegelane on Ella. Koomiksis on peategelasteks hoopiski Zeke Jackson ja Verity Jones. Verity-sarnane tugev naiskarakter oleks ka filmile head teinud, kuid Ella tundus rohkem nagu plot device kui tõeline tegelane.

Jõudes eriefektideni, pean esimesena mainima üht kõige paremat aspekti - 3D puudumine. See ei ole taoliste filmide puhul iseenesestmõistetav ning näha ulmemärulit täie värvide ja kontrastidega on meeldiv. Võrreldes koomiksiga, olid tulnukad paremini tehtud. Koomiksis oli tegu suurte turvistes orkidega ja nad tundusid pehmelt öeldes igavad. Filmitulnukad meeldisid mulle palju rohkem, kuna nad tundusid märksa võõrapäraste ja võikamatena. Kerest väljuvad lisakäed olid väheke ootamatud, kindlasti meeldiv lisa, ehkki mitte enneolematud. Üldse oli tulnukatega päris korralikult vaeva nähtud ja nad kannatasid ka lähivõtetes ja päevavalges tegutsemise välja... mida muidugi sellise eelarvega filmist tänapäeval ka oodata võib. Ülejäänud efektid olid kenad, kuid mitte midagi erilist... siiski jättis tulnukate kasutatud rakettlaev veidi huvitavama mulje kui koomiksi lendav taldrik.

Nii et kas saan seda filmi soovitada...? Mitte väga. Suvise popkornikana ta isegi ehk töötab, kuid kindlasti pole ta nt reedeõhtust täishinda väärt ja hiljem ei tasu teda ka filmiriiulile osta. Leidus kenasid eriefekte, head näitlemist ja huvitavaid üksikelemente, kuid nende kokkuladumisel tekkiv tervikpilt polnud piisavalt nauditav.




IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ALMOST FAMOUS
IIIIIIIIII ROGER EBERT
CINEMA SNOB
WIKIPEDIA

City of Ember (2008)



Keskpärane, ehkki kena visuaalse stiiliga perefilm, segu ulmest, fantaasiast ja seiklusest. Kahjuks on seda viimast veidi vähevõitu, sest poolteisetunnises filmis otsivad kaks usinat noort väljapääsu lagunevast linnast ja... ja rohkem suurt ei midagi. Lahenduse leidmist takistab teiste inimeste ükskõiksus, üks hiiglaslik mutt (mulla), üks väga vana mutt (mäluprobleemidega) ja endale linna hukkumise puhuks toiduvarusid kokkuhamsterdav linnapea, aga tõeliselt meeldejäävat tulemust see kokku ei anna. Vähemalt on Jeanne Duprau raamatul põhineval filmil huvitava väljanägemisega toimumiskoht, millel on ühisjooni "Kadunud laste linna" visuaalse stiiliga. Liialt raske poleks ka uskuda, et kusagil äärelinnas asub üks delikatesside pood. Tuleb tunnistada, et ühe vaatamiskorra kannatab film välja ja hoolimata tõeliselt pingelise seikluse puudumisest on vähemalt peaosadesse valitud kaks noort näitlejat, kes tunduvad olema hingega asja juures, muutes seega toimuva usutavamaks. Linnapead mänginud Bill Murray kohta pole suurt midagi öelda, ta lihtsalt oli seal, ei säranud eriliselt, kuigi rolliga see isegi sobis. Lõpetuseks mainin veel, et film põhineb vaid ühel raamatul neljast ja ülejäänud kolm puudutavad nii linna loomisele eelnenud aega kui ka linnast põgenemisele järgnevaid sündmuseid.




6 7 5 6