Terminator Salvation (2009)



Nii et lõpuks jõudis ta kätte - maailm, kus masinatel on ülemvõim ja inimestest vaid järgi hädised riismed, kes peavad hakkama saama allveelaevade, helikopterite, sõjaväebaaside ja hävituslennukitega... kuidas neil kõik see varustus alles oli, liiatigi veel mitte eriti hästi peidetud varustus, jäi natuke selgusetuks. Varasemate filmide pildid tulevikust jätsid mulje, et inimesed on rohkem varjenditesse surutud ja neil on märksa vähem ressursse kasutada. Samas tuleb arvestada, et ka Skyneti baasi valvab täpselt üks T-800. Kui see võimas globaalne arvutisüsteem sedasi asju ajab, pole ka ime, et inimestel veel nii palju alles on. Lisaks on terminaatorid üsna tossikesed ja nende löögid, mis peaksid teoreetiliselt inimese selgroo ja ribid pulbriks tegema, tunduvad rohkem sõbraliku patsutamisena.

Aga olgu pealegi, kui hakata Terminaatori filmide vigade kallal norima, ei jääks neist midagi järgi ja probleeme tekiks ka esimese kahega, mida ma hindan väga kõrgelt... mainin siiski ära asja, mis mind ja ka teisi on häirinud. Kui ajas tagasiminek eeldab, et metalli ümbritseks nahk (või nahka piisavalt meenutav metall nagu T-1000 puhul pidi olema), siis miks on Skynetil võimatu kasvatada orgaanilisest nahast pauna hunniku laserrelvade ümber ja see minevikku koos terminaatoriga saata. Mitte et see siin filmis tähtis oleks, kuna ajareisidega siin ei tegeletud. Nojah, vigu ju on, aga märul on loomulikult korralik. Ega ma kartnudki, et tegijad selles osas end tagasi hoiavad. Näitlejatöö oli kohati ka hea, eriti Sam Worthingtoni osas, kes oli oma suht keerulises rollis usutav. Õigupoolest oli tema roll oluliselt meeldejäävam kui Christian Bale'i oma. Arvestades, et Bale mängis John Connorit, meest, kes peaks olema suur päästja ja väejuht, pole see hea märk. Tõsi küll - filmis öeldi, et teda usaldatakse ja usutakse, kuid kui ta andis käsu teiste väejuhtide korraldusi eirata ning inimesed seda tegid, siis tundus see olema lihtsalt seepärast, et käsikiri seda nõudis, tegelaskujust endast ei tundunud ma mingit suuremat mõju kui tavalise lihtsõduri puhul. Meelelahutuslik film, kuid ei enamat ja seega kuus punkti, usun, et sellest postapokalüptilisest maailmast saab veel märksa põnevamaid lugusid jutustada.




6 7 3 7

Shanghai Express (1986)



Kung-fu, mõõkadega samuraid, rongirööv, slapstick - see kõik ja veelgi rohkem on surutud sellesse Hong Kongi vesternisse, mille lavastajaks on ei keegi muu, kui filmimaastikku oluliselt rikastanud Sammo Hung Kam-Bo. Ühtlasi on ta siin ka midagi peaosalise sarnast, kuid filmi arvukad näitlejad saavad kõik oma võimaluse särada ja silma paista kas siis huumori või märuli poole pealt, sageli lausa mõlemat. Film tundub vahepeal unustavat, et kusagil rääkisid ühed tegelased rongiröövist ja lõpuks selgub, et rongiröövini selle sõna klassikalises tähenduses ei jõutagi, kuid mitmed humoorikad ja põnevad stseenid rongis on seal olemas küll.

Hong Kongi komöödiatele omaselt on stiil kergelt tobedavõitu, kuid antud juhul ei ole film vähimalgi määral igav ja tempo on pidevalt üleval. Lisaks Sammole jäi veel paar tuttavat nägu silma... tegelikult isegi rohkem kui paar, kuid ainult nende kahe puhul suutsin nimed tuvastada. Esimeseks neist Richard Ng, keda esmajoones mäletan filmist My Lucky Stars, ehkki olen teda ka mujal näinud. Teiseks kaheksa- ja üheksakümnendate märulistaar Cynthia Rothrock. Tema puhul oli kummaline, et filmi ajal ei suutnud ma ta nime kuidagi meelde tuletada ja kuigi ma pärast selle loomulikult leidsin, ei leidnud ma ikkagi filmi, mille järgi ma teda õigupoolest varasemast mäletama peaks. Ometi on ta selgelt meeles. See selleks, antud filmis on tal lühike kuid meeldejääv võitlusstseen Sammo Hungiga. Miljonäride ekspress on kindel soovitus neile, kellele Hong Kongi märulkomöödiad meeldivad.




8 7 X 7

Funny Man (1994)



Nii mõndagi filmi on nimetatud friigifilmiks, see siin on üks väheseid, mis on selle nimetuse auga ära teeninud. Filmi sisu on lihtne - Max Taylor võidab ühe vanamehe käest, keda mängib Christopher Lee, suure mõisa ja asub koos perega sinna elama. Täiendava kahurilihana suundub sinna ka tema vend koos suvalise kambaga, kes end tema kaubikusse hääletasid. Leed näeb filmis väga vähe ja võin vaid oletada, et ta osales seal mingi lepingu täitmise pärast, peamiseks kurjamiks on narrikostüümis... narr? deemon? ... pole tõesti selge, mis olendiga õigupoolest tegu on, kust on ta pärit või mis võib olla tema motivatsiooniks. Anarhistlik õuduskomöödia peaks olema parim žanrimääratlus selle ülikummalise ja paiguti korralikult verise, mitte kunagi igava filmi kirjeldamiseks. Kirju seltskonna kummalised surmad ja lollusi tegev killuvennast deemon-narr on filmi oluline tõmbenumber ja sellisena on teos igati adekvaatne. Ainult et pärast filmi vaatamist oli ehtsalt selline tunne, et ma pean kusagilt uue aju saama, kuna praegusel on kõik kaitsmed lootusetult läbi põlenud ja kruvid mitte ainult ei logise, vaid kuri kloun varastas need. Hindeks saab lausa 7 punkti kümnest kuid hoiatusega suhtuda filmisse ülima ettevaatlikkusega. Vaadake treilerit, see ei valeta, kogu film on samas stiilis kummaline.




7 5 X X

Brides of Dracula (1960)



Klassikalised Hammeri õudusfilmid minust suuremat vaimustust ei tekita ja kui nad on kord ära vaadatud, ei mõtle ma neile enam. Ka käesolev on üks selline. Nagu ikka, näeb Technicoloris film hea välja ja Peter Cushing on doktor Van Helsingina lausa niivõrd tasemel, et suudab vampiiriga võideldes vahepeal ka midagi karatevõtte taolist teha. Filmi pealkiri on eksitav, sest mingit Draculat siin pole ja tema pruute seega ka mitte. Peavampiiriks on hoopis parun Meinster, keda mängib keegi David Peel. Rolli ta vist sobib, kuid ma pole eriti palju tolle ajastu vampiirikaid näinud, et tõesti võrrelda. Tema nn pruudid on suvalised lähiümbruse tüdrukud, kes pärast hammustamist veidi mulla all pikutavad ja end seejärel välja kraabivad. Kuna nad maetakse sealkandis nii umbes paarisentimeetrise mullakihi alla, pole see eriti raske. Vaadatav film, kuid minu jaoks mitte eriti meeldejääv.




6 7 7 X

Day of the Triffids (2009)



Kui mu andmed (loe: IMDb andmed) on õiged, on käesolev miniseriaal kolmas üritus ekraniseerida John Wyndhami klassikalist samanimelist romaani. Esimene neist oli USA versioon ja seda ma näinud pole, kuid ta ei tundu eriti asjalik. Teine oli BBC miniseriaal aastast 1981 ja seda peetakse ka korralikuks ekraniseeringuks, võin seda omalt poolt kinnitada. Paari aasta eest valminud miniseriaalis on hulgaliselt elemente, mis on originaaliga võrreldes muudetud, lisatud või välja jäetud ja loomulikult saab ta juba seeläbi kriitika osaliseks. Ma ei saa nõustuda sellega, et raamatu ekraniseering peab olema üks ühele koopia. Teatud asjade väljajätmine on sageli paratamatu, kuid kui juba minna otsese muutmiseni, siis peaksid need muudatused olemasolevat oluliselt paremaks tegema. Hea alusmaterjali puhul on see raske ja antud juhul ei muutunud küll suurt midagi paremaks. Ilmselges katses kasutada rohkem märulielemente, anti trifiididele võime oma kombitsalaadsete juurtega inimesi püüda. Üldse nägid trifiidid välja nagu mingid koletised teiselt planeedilt.

Ei ütleks, et see hea on. Eddi Izzardi mängitud Torrencil oli liiga suur roll. Raamatus oli tema osa üsna tühine, samas huvitavam. Siin üritab ta saada Londoni ülemvalitsejaks, olles eelnevalt võimatuna tunduval viisil üle elanud lennuõnnetuse. Seega on ta nüüd üks peategelastest, kuid see lugu lihtsalt ei paku huvi ja jätab üldise katastroofi tahaplaanile. Üldse oleks palju põnevam olnud näha raamatus kirjeldatud sündmusi läbi aastate, siin toimus tegevus üsna lühikese aja jooksul. Kogu katastroof ja sellega kaasnev ei avaldanud siin ligilähedaseltki sama sügavat mõju kui raamatus. Ei tasu selle miniseriaali peale aega raisata.




5 6 X X

Black Santa's Revenge (2007)



Sellest lühifilmist mingigi positiivse elamuse saamiseks peab vist olema fanaatiline blaxploitation-žanri või Ken Foree fänn. Mina igatahes pole kumbagi ja igav lugu, mis põhineb kuueleheküljelisel koomiksil ning odav teostus ei suutnud kuidagi paeluda. Ken mängib Jõuluvana (täpsem oleks küll öelda, et ta mängib meest, kes mängib Jõuluvana), ja saab natuke pahaseks, kui kamp mitte just eriti ambitsioonikaid kurjategijaid varastavad hunniku mänguasju, mida tahetakse tegelikult lastele laiali jagada. Kuna politsei midagi ei tee, asub ta ise pätikampa maha nottima ja ongi kõik. Üks stseen stripiklubis, üks küljest rebitud kõrv. Lõpuks on mänguasjad käes ja elu läheb edasi... no kurjategijate elu mitte, aga musta Jõuluvana oma küll. Ei midagi erilist ega meenutamisväärset.




3 5 X X

Mangler (1995)



Tobe Hooperi lavastajakäe all on valminud mitmed nüüdseks kuulsad õudusfilmid, tuntuimad nendest on ilmselt Texase mootorsaemõrvad (ikka see esimene) ja Poltergeist. Kusagil tema karjääri keskpaiku Stephen Kingi samanimelise lühijutu ainetel filmitud Mangler on tampida saanud niihästi õudusfännide kui filmikriitikute käest ja pärast filmi nägemist võin öelda, et põhjuseta. Tegu on ühe korralikult üle vindi keeratud filmiga, mille idee absurdsus ja tegelaskujude pingutatud värvikus võib mõnele liiga intensiivne olla, kuid kui filmi huumoriga võtta (ja selline suhtumine muudab nii mõnegi õudusfilmi paremaks), on sadakond minutit atmosfäärikat meelelahutust garanteeritud. Kuna aluseks lühijutt, on film pidanud elemente juurde leiutama, kuid üldidee on antud juhul olemas ja filmi peamiseks vastaseks on pesumajas linade triikimiseks-voltimiseks kasutatav hiiglaslik deemonist vaevatud masin, mis armastab inimverd, eriti aga loomulikult neitsiverd. Film on, kui täiesti aus olla, tobedavõitu, kuid selle õhkkond ja visuaalne külg on mõjusad ja pesumaja ühesilmset ning karkudel kõndivat omanikku mängiv Robert Englund muudab kogu asja veelgi paremaks. Tugev soovitus vaadata, kuid koos hoiatusega filmisse mitte liiga tõsiselt suhtuda.




8 4 3 X