Wolf Man (1941)



Üks vana-vana õudusfilm, mis on täitsa mõnusa atmosfääriga ja oleks võinud olla isegi parem, kui see oleks filmitud esialgse plaani kohaselt, mille alusel poleks mingit libahunti tegelikult näidatud ja vaataja oleks pidanud ise otsustama, kas kõik toimub peategelase peas või on ta tõesti libahunt. Nii nagu tänapäeval sageli läheb nii läks ka tookord ja mörisev koletis on suurem rahalootus. Peaosatäitja, Lon Chaney jr on oma rollis tõtt-öelda väga hea ja suudab panna uskuma oma kahtlusi ja hirme oma loomaliku poole suhtes. Tema hundi välimus seevastu enam muljet ei avadal. Vanemate õudusfilmide fännile ilmselt üks maiuspala, minu jaoks vaadatav film, millest ei leidnud midagi vihkamisväärset.




6 7 9 X

Neues vom Wixxer (2007)



Wixxeri järg tekitas esimesel korral natuke vastakaid tundeid ja osad naljad põrutasid minust täiega mööda. Teisel vaatamisel nägin mitmeid suuremaid ja väiksemaid lisadetaile, mis alles nüüd naerma ajasid. Õigupoolest tasuks veel korra vaadata, sest Wikit lugedes selgus, et kõik ei jõudnud ikka veel kohale. Osalt ei märganud, osalt ei saanudki märgata, kuna ei teadnud, millele viidatakse. Vokuhila ja Die Wicherts von nebenan said alles nüüd mingi tähenduse.

Filmis on palju selliseid suuremaid ja väiksemaid nalju. Üheks kõige otsekohasemaks on reklaamid, mis ilmuvad filmi kõige dramaatilisemas punktis. Käib närvidele, kas pole? Peamiseks paroodiasihiks on antud juhul mobiilihelinate klipid, mis on õigupoolest juba ise piisavalt idiootlikud, siiski on nende nõmedus suudetud siin veel kõrgemale tasemele viia. Sellele järgneb tagasihoidlikum viide kunstimaailma tuntuimale tomatisupile. Film on veidi erinev oma eellasest, kuid kavalalt kokkumiksitud naljad annavad põhjuse hinnet samal tasemel hoida.




7 6 X X

Little Fockers (2010)



Iga osa selles filmisarjas on eelmisest vähemnaljakas ja rohkem mõttetum ning parim näide heade näitlejate raiskamisest. Pealkiri pole samuti põhjendatud, sest lastel on seal täiesti unustatav osa ja nende puudumine poleks suurt midagi muutnud. Hoiduda.




3 6 1 5

Dumb and Dumberer: When Harry Met Lloyd (2003)



Kas oli mingitki lootust, et see on hea film? Vähimatki? Ei. Asi oli lausa sedavõrd halb, et ma suutsin esimesel korral ainult pool tundi vaadata ja panin siis filmi kinni. Alles päev hiljem leidsin endas tahtmist selle käkerdise lõpuni vaatamiseks, sedagi ainult seeläbi, et lükkasin filmiakna töölaual nurka ja tegelesin muude asjadega. See meetod võimaldab iga viletsa filmi suurema ajukahjustuseta üle elada, kuid käkk jääb käkiks ja see siin on üks käkkide käkk. Ainus hea sõna filmi kohta on näitlejate valik, originaale ei saa asendada, kuid ma ei usu, et keegi ka oluliselt lähemale oleks võinud jõuda. Aga siiski on tegu tõelise pasapommiga, mida nuusutada ei tasu.




2 3 1 5

(T)Raumschiff Surprise - Periode 1 (2004)



Pärast Manitu saapa edu lasi Michael "Bully" Herbig oma naljasaates Bullyparade vaatajatel hääletada, milline peaks tulema tema järgmine film. Hääletuses oli isegi võimalus lasta Michaelil filmitegemine üldse lõpetada. Õnneks ei hääletatud viimase kasuks ja rahvas soovis näha Star Treki paroodiasketšil Unser (T)Raumschiff põhinevat komöödiat. Nii saigi teoks film, milles lisaks Star Trekile parodeeritakse Tähtede sõda, veidi Viiendat elementi ja veel üht-teist. Filmis toimuva ajareisi käigus satuvad tegelased keskaega, metsikusse läände, kus kohtuvad Manitu saapast tuntud kurjamitega, ja külastavad korraks ka tänapäeva. Algpunktiks on 24. sajand.

Eriefektid on tasemel, Euroopas tehtud filmi kohta lausa hämmastavad ja kosmosetakso põgenemine teda jälitavate-tulistavate laevade eest oli suurepärane. Naljade osas oli mitmeid väikeseid detaile, mis üldpildi veelgi paremaks muutsid, näiteks laserrelvadest tulistamisel väljalendavad padrunikestad. Näitlejatest olid loomulikult taas kohal Michael Herbig, Rick Kavanian ja Christian Tramitz. Lisandusid Anja Kling ja Til Schweiger. Sky Dumont sai lisaks Saapast tuntud Santa Mariale mängida siin ka William Viimast. Film on Otto - Der Film ja Schuh des Manitu järel Saksamaa edukaim film. Muidugi ei puudunud ka kriitika, eriti klišeeliste homotegelaste pärast, kuid mina ütlen, et poliitiline korrektsus võib kuradile käia. See oli hea komöödia. Punkt.




8 5 X X

Dinner for Schmucks (2010)



Uusversioon samasisulisest prantsuse filmist, kus kamp ärimehi korraldab õhtusöögipidusid, millele peab igaüks neist mõne veidriku kaasa vedama, et teised siis tema üle nalja saaks teha. See siin polnud otseselt halb, kuid taandus järjekordseks komöödiaks, milles on mõned naljakad kohad, mõned tobedad kohad ja lõpus toimub üks suur moraalitsemine ja peategelane saab mõne õppetunni ning on nüüd parem inimene. Probleem on selles, et taolistest komöödiatest olen ma tüdinenud ja tahaks rohkem täna nö puhtaid komöödiaid, selliseid nagu Hangover seda oli ja selliseid nagu paljud 80date komöödiad seda olid. Meeldejääv rollisooritus Steve Carelli ja Zach Galifianakise poolt, kuid seda vist suurelt osalt ka seetõttu, et nende rollid olid selliseks kirjutatud. Kui mainitud moraaliõppetund ei häiri, siis võib isegi vaadata, mind aga häiris.




5 6 4 6

Devil (2010)



Shyamalani filmide kohta pole viimasel ajal eriti häid sõnu kuulda olnud, aga Saatan on ainult osaliselt tema film - lõplik käsikiri on kellegi teise poolt kokku keedetud ja ka lavastajatoolil istus keegi John Erick Dowdle. Mitte et film seepärast veel hea oleks olnud, aga parem kui Happening siiski... vähemalt teatud määral. Probleeme tekib juba filmi peamise ideega - viis inimest jäävad lifti kinni ja üks nendest on saatan, kes tegeleb patuste karistamisega... ehk siis teisiti öeldes: saatan, ülivõimas Põrgu valitseja, võtab oma oletatavasti kiirest päevakavast paar tundi vabaks, et paari pisisuli kiusata. Lugu ise ei pakkunud mingeid erilisi üllatusi, kuid oli üldjoontes enam-vähem vaadatav. Siiski veel paarist asjast, mis vaatamist veidi segasid.

Kui Darius sai oma blogis öelda, et näitlejad olid meeldivalt tundmatud, siis minul filmi vaadates sama eelist polnud - vanemat naist mänginud Jenny O'Hara oli mulle tuntud nägu, kuna ta mängis komöödiaseriaalis „Queensi kuningas” ühe peategelase lahket ja veidi liighoolivat ema, see roll oli teda nähes kogu filmi ajal meeles. Teine asi – lifti kinnijäänud inimestel oli kõigil mobiilid taskus. Liftis läks korduvalt pimedaks. Aga mitte keegi nendest supergeeniustest ei tulnud selle peale, et mobiiltelefoni ekraanilt tulev valgus suudab selle väikese ruumi ilusti ära valgustada. Vaadatav film, aga väga napilt. Tegu pole soovitusega vaid tõdemisega, et on olnud hullemaid.




5 6 5 6