Quadrophenia (1979)

Quadrophenia

The Who samanimelisel rokk-ooperil põhinev Quadrophenia teemaks on Suurbritannias 1960datel palju kära tekitatud kaks subkultuuri, modderid ja rokkarid. Mõlemaid võiks nimetada motojõukudeks ja kuigi oma kaherattalistel ringitiirutamine polnud ainus identifitseeriv tunnusmärk, olid need siiski heaks eraldamistunnuseks. Modderid sõitsid ringi itaalia motorolleritel, mida oli sageli oluliselt täiendatud, nt 8 peeglit kummalgi küljel ja viis esituld. Rokkarid kandsid nahkjakke ja sõitsid mootorratastega. Nagu ikka selliste jõukude puhul, toimus nende vahel sageli vägivaldseid konflikte. Aastal 1979 valminud film kirjeldabki neid subkultuure, mõjudes oma stiililt kohati lausa dokumentaalina, kuna jätab väga ajastutruu mulje ja väikese dokumentaalstiilis kommentaariribaga olekski valmis midagi ehtsa dokumentaali sarnast. Soovitan vaadata.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

MacGruber (2010)

MacGruber

Lavastaja: Jorma Taccone
Käsikiri: Will Forte, John Solomon, Jorma Taccone
Näitlejad: Will Forte, Kristen Wiig, Ryan Phillippe

SNLi filmid pole valdavalt head ja see jääb suuremalt jaolt samasse kategooriasse, ehkki nähtavasti on seal mitmeid teisi, mis on märksa hullemad. Kõige kummalisem selle filmi puhul on tema ajastus. Hetkel ei meenu mulle ühtegi paroodiat, mis oleks nii palju oma alusmaterjali parodeerimisega hiljaks jäänud, kui MacGruber. Ehkki, nagu pealkirjastki ja peategelase soengust ilmeksimatult järeldada võib, tugineb see tegelane olulisel määral McGyverile, algab film hoopis stseeniga, mis imiteerib Rambo filmisarja kolmandat osa. Need tegelased olid tuntud esmajoones siiski 80ndatel ja kuigi kindlasti mitte unustusehõlma vajunud (eriti Rambo oma hiljutise neljanda osaga), tundub nii hilinenud järgiahvimine siiski kuidagi kahtlase üritusena, film tuli välja 2010, nii et tegijad panid paarikümne aastaga mööda. Eriti naljakas see minu jaoks ei olnud, kuid vähemalt seda pean tunnistama, et tegu oli parema filmiga, kui Epic Movie ja teised sellelaadsed huumorimõrvarid.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

A Christmas Carol (1971)



See on minu kolmas kokkupuude Jõululoo ekraniseeringuga. Eelmised kaks olid veidi vähem traditsioonilised: "Scrooged" Bill Murrayga ja "Blackadderi Jõululugu" Rowan Atkinsoniga - mõlemad on head. Praegune aga järgis Dickensi originaali nendest lähedasemalt ja 24-minutilise animatsiooni käigus jõudsid minuni klassikalise meelemuutuse põhipunktid nii pildis kui emotsioonides. Tugevaks küljeks oli Ken Harrise joonistusstiil, mis sai inspiratsiooni raamatu vanemate väljaannete illustraatorite John Leechi ja Milo Winteri töödest. Soovitan vaadata.




7 8 X X

A Night at the Roxbury (1998)

Öö Roxburys

Lavastaja: John Fortenberry
Käsikiri: Will Ferrell, Chris Kattan, Steve Koren
Näitlejad: Will Ferrell, Chris Kattan, Raquel Gardner

Üks parematest SNLi sketšidest välja kasvanud filmidest ja seejuures tasub meeles pidada, et konkurents antud valdkonnas on kesine. Filmi vundamendiks on siin Will Ferrell, kes lähemat tutvustamist ei vaja, ning Chris Kattan, kes on väljaspool SNLi võrdlemisi vähetuntud, kuid mis kõige olulisem - paistab, et neil mõlemal oli filmi tehes väga lõbus. See päästab palju, sest film kui selline pole suurem asi, kuid nende kahe tegelase energia on oluliseks päästerõngaks. Olgu hoiatatud, et see üsna tuntud klipp ei ole pärit filmist, vaid SNLi sketšist. Kui nälg ajuvaba huumori järgi, ei saa selle filmiga eriti eksida.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

Paul Blart: Mall Cop (2009)



Kevin James võib olla väga naljakas, kuid selleks vajab ta head rolli. Ta pole siiski sellise kaliibriga või kummalise eripäraga näitleja, kes muutaks oma kohaolekuga iga filmi automaatselt paremaks. "King of Queens" tegi ta kuulsaks ja see osa sobis talle ülihästi. Kahjuks pole ta ülejäänud filmikarjäär eriti märkimisväärne. Kes teab, kui rahul(olematu) ta ise sellega on, kuid vaatajana ootaks enamat. Nii oli see "Grillitud" puhul ja nii on see ka "Paul Blartiga". Selle filmi ideest oleks võinud väikese nokitsemisega saada väga hea... no vähemalt piisavalt meelelahutusliku "Visa hinge" paroodia, kus Kevin James võtab Bruce Willise rolli enda kanda. Põhimõtteliselt selles filmis ta ju teebki seda, aga kahjuks liiga tagasihoidlikult ja film venib kuni kurjategijate väljailmumiseni, et siis veel kuni lõpuni venida. Mõttetu komöödia.




4 5 3 X

Doctor Who (1996)

Doktor Who

Vana Doktor... või doktorid, kui nüüd hästi järele mõelda, on mulle tundumatud ja originaaliga ma käesolevat Whod ei kõrvuta. Olen näinud ainult uuemat seriaali. See üheksakümnendate keskpaiga toodang on mõõdukalt meelelahutuslik ja lugu ei ole ka täiesti igav, samas on tegu sellise nähtud-unustatud asjaga. Ilmselt sobilik fännidele, kes tahavad näha doktori seikluste kõiki versioone, muidu võib aga vaatamata jätta.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

Evilspeak (1981)

Evilspeak

Sõjaväeakadeemias, kus peaks kõik toimima nagu joonlauaga mõõdetud, võivad asjad vahel väga viltu vedada, eriti kui üks teiste poolt tagakiusatud kadett saab ebda enda valdusesse akadeemia ühe hoone keldrist leitud ladinakeelse saatanakummardamisjuhise ning hakkab seda arvuti abil ümber tõlkima. Vanad raalid olid nähtavasti tänapäevastest veidi saatanalembelisemad, sest kadeti arvuti hakkab ise lausa rituaaliks puuduvaid komponente nõudma ja on abiks loitsude lausumisel... kuvamisel. Mõte on hea, kuid läheb tükk aega, enne kui surma väärivad tegelased (ehk siis suurem osa nendest) surema hakkavad. Surmad on ka korralikult verised, nagu ühele 80date, endast lugupidavale üleloomulikule slasherile kombeks, kuid toimuvad (üks erand välja arvatud) alles viimase kümne minuti jooksul. Kiusatud kadett saab enda valdusesse mingi üleloomuliku jõu ja muutub tugevaks ja suudab lennata ning püüab väga ähvardav välja näha, kuid just nimelt püüab. Probleemiks on, et kadetti mängib Clint Howard, ja vähemalt selles filmis oli mul küll raske teda deemonliku hävitajana tõsiselt võtta. Uudishimust võib seda filmi vaadata, aga kui otsida midagi, mis suure tõenäosusega meeldiks, siis pole Evilspeak õige valik.


IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII METSAVANA

Songs of Distant Earth (2009/1986)

Kauge Maa laulud

Kuidagi kaugeks jäi minu jaoks see lugu, milles Arthur C. Clarke kirjeldab veidikene elu ühes koloonias, mis loodi meie planeedi hävingu eel, et inimsugu saaks ilusti edasi püsida. Tegelikult loodi kolooniaid hulgimgi ja mõni nendest on alles tegemisel. Näiteks suundub koloniseerimislaev Magellan planeet Sagan Kahe suunas, et viia sinna inimkonna hälli viimased inimesed, kuid vahepeal peavad nad tegema peatuse Thalassal, et laeva jääkilbi jaoks materjali koguda. Seal avastavad nad, et sadade aastate eest alanud koloniseerimisprojekt oli edukas ning Thalassa pole sugugi inimtühi. Mis iganes sügavaid konflikte või probleeme sellest ideest ka oodata võiks, Clarke on lähenenud loole ülimalt kainelt ja kuivalt, jättes kõrvale kõik, mis võiks põnevust tekitada või siis jälginud hoolega, et potentsiaalselt sündmustele hoogu sisse andvad seigad vaikselt lõpuni tiksuksid. Ilmselt on selline stiil väga polariseeriv, nagu ka BAASi arvustustest lugeda võis, kuid minu jaoks oli lugu lihtsalt igav ja lõpuni vastu pidada aitas lihtsalt raamatu lühidus. Isegi meie planeedi häving ei olnud suurt enamat kui ääremärkus ja mind ei huvita vähimalgi määral see, et autor just nii kavatseski. Mulle kui lugejale see huvi ei pakkunud. Soovitan hoiduda neil, kes tahavad sündmustetihedat, teguderohket ja suurejoonelist lugu.

X-Men: The Last Stand (2006)

X-mehed 3

X-meeste triloogia viimases osas (ehkki neljas osa võib mõne aasta pärast tulla) on tegelaste- ja teemaarendust vähem kui eelmises, see-eest ei ole seal puudust märulist. Filmi alguse ja lõpu vahele mahub mitu pikka madinat, mille tegemisel ei olnud kokkuhoid ülim eesmärk. Niihästi vanad kui uued mutandid saavad oma oskustega eputada ja üksteist tampida. Xavieri kooli tegelaste hulgas on mõned kaotused, aga koomiksifilmidele kohaselt ei tea ju kunagi, kui kaua surnud tegelane ka tegelikult surnuks jääb. Kui mõelda koomiksisarjadele ja neis esinevatele elluärkamistele, mälukaotustele, teisikutele jms, tekib küsimus, kas Mehhiko seebid vehivad oma ideid koomiksitest maha või koomiksid seepidest. Kuid see selleks, märul on tasemel ja Beast saab lõpuks ometi korralikult kere peale anda. Kui sellised filmid meeldivad, tasub vaadata.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII TRASH

Lethal Lady (1990)

Tappev naine / She shoots straight

Märulilavastajana tuntud Corey Yueni lühike film annab võimaluse ka naistel märulistaaridena särada ja mehed jäävad kõrvalistesse rollidesse. Seega ongi Hong Kongi populaarseim märulipaksuke, Sammo Hung Kam-Bo, seal üsna unustatav. Naisnäitlejad saavad väga hästi hakkama nii tulistamist kui lähivõitlus nõudvate stseenidega ja tempokat filmi oli nauditav vaadata. Kahjuks ei olnud ükski nendest naistest ei nime ega näo järgi eriti tuttav, küll aga tundus vaatamise ajal, et selliseid naispeategelastega filme tahaks rohkem näha. Vaadake ka ise.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

Avenging Fist (2001)

Kättemaksu rusikas

Mul ei ole mitte mingit vastumeelsust digiefektide suhtes. Tõesti mitte. Aga kui ma hakkan vaatama Hong Kongi ulmemärulit, kus muuhulgas mängib Sammo Hung, on täiesti põhjendatult õigus oodata, et seal on esikohal siiski hea võitluskoreograafia, mida eriefektid osavalt täiendavad. Kuid filmi valmimisel oli tegutsetud just vastupidiselt - esimesena mõeldi, mida säravat-välkuvat ekraanile paisata ja selle varjus tegid näitlejad paar arglikku liigutust, mis jäävad isegi USA märulitele alla, ammugi siis aasiakandi teistele kung-fu filmidele. Pole küll raske mõista, miks film on selline nagu on, arvestades, et kõigest kahe aasta eest linastus Matrix, mõni on sellest filmist ehk kuulnud, ja maatriksimaania oli veel täies hoos. Ainult et nende eelarve oli selgelt üsna piiratud, sest eriefektid, kuigi arvukad, lihtsalt ei näinud head välja. Futuristlik linn oli üsna talutav, aga kui tegu oli aktiivsema liikumisega, jäädi ilmselt rahaga (ja võib-olla ka oskustega) jänni. Võib vabalt vaatamata jätta.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

X2: X-Men United (2003)

X-mehed 2

Esimene osa oli hea, see siin veelgi parem. Tegevus jätkub sealt, kus eelmine lõppes. Wolverine otsib vihjeid oma mineviku kohta ning Magneto istub jätkuvalt plastvanglas, et ta taas mingeid lollusi ei saaks tegema minna. Ei maksa karta, et ta oma kurjami rolli täita ei saa, filmi lõpus avaneb tal selleks suurepärane võimalus, seni aga asub tegutsema kolonel William Stryker, kelle jaoks on parim mutant surnud mutant... või ka kontrollitav mutant. Eelmine osa oli korralik, kuid siin suutis Bryan Singer filmi veelgi täiustada ning pool tundi pikema teose sisse mahub põnevam lugu, parem tasakaal erinevate tegelaste vahel ning muidugi suurejoonelisem märul. Lisaväärtust pakuvad mõned uued mutandid ja viited Jean Grey Fööniksiks muutumisele.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ERXOR
IIIIIIIIII FILMIBLOG

Schuh des Manitu (2001)

Manitu saabas / Manitou's Shoe

Manitu saabas oli saksa paroodiakomöödiate laine esimene film ja ühtlasi ka parim nendest, kuigi ma olen rahul ka teistega (Kosmoselaev Üllatus, Wixxer 1 ja 2). Film parodeerib Jugoslaavias 60datel filmitud Winnetou-filme ja laiemalt võttes kogu vesternižanrit. Mainitud filme pole ma näinud, kuid lapsepõlves loetud raamatutest on Old Shatterhand ja Winnetou üsna tuttavad tegelased ja Sinutorust nähtud klipid aitasid ka paremini mõista, milline oli parodeeritud filmide stiil. Paroodia idee ise pärineb 90date lõpupoole alanud ja 2002 lõppenud sketšiseriaalil Bullyparade, mille näitlejad osalevad ka filmis. Kes pole veel jõudnud, võiks vaadata küll, tegu on ühe edukaima saksa filmiga, millest eespool püsib vist ainult aastal 1985 ilmavalgust näinud Otto - Der Film.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

Waiting for Superman (2010)



Dokumentaale satun harva vaatama (jätan siinkohal kõrvale igasugused filme puutuvad lühemad ja pikemad making-of videod), aga mõned viimased kogemused on olnud head. Lavastaja Davis Guggenheimi film Ameerika koolisüsteemist oli üks nendest. Film selgitab mõningaid avalike koolide probleeme ning vaatleb neid ka läbi laste ja nende vanemate elude. Vaadates ei tasu unustada, et tegu on dokumentaaliga, mitte teadusliku tööga, mis põhineb kontrollitud külmadel faktidel ja sisaldab eranditult tõde. Film mängib emotsioonidega ja, nagu Wikipedia andmed väidavad, on ka mõnda statistikat veidi ebatäpselt tõlgendatud, kuid soovitaksin siiski vaadata, kuna haridus on iga riigi kõige olulisem teema ja ükski film, mis paneb vastavate probleemide üle järgi mõtlema, pole ajaraisk.




7 8 9 X

X-Men (2000)

X-mehed

X-meeste saaga esimene film sisaldab üllatavalt vähe märulit, kuigi järgmised osad (eriti kolmas) teevad selle kuhjaga tasa. Sellest tulenevalt jääb tegelaste ja nende maailma tutvustamiseks natuke rohkem aega ja filmitegijad leidsid tasakaalu loo arendamise ja hädavajaliku hulga taustloo vahel. Tulemust on seetõttu kerge jälgida ja raskusi ei tohiks tekkida ka vaatajatel, kes pole varem nende superkangelastega kokku puutunud. Tugev algus X-meeste filmidele, kuid märulisõpradel ei tasu midagi erakordset oodata.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

HÕFF - Atrocious (2010)

Jõle

Lavastaja: Fernando Barreda Luna
Käsikiri: Fernando Barreda Luna
Näitlejad: Cristian Valencia, Clara Moraleda, Chus Pereiro

Veel üks käsikaameraga filmitud lugu HÕFFi kavas ja erinevalt Trollikütist oli see täielik saast. Üüratult tüütud ja idiootlikud tegelased ning pööraselt venivad ringijooksmist ja lõõtsutamist täis stseenid tegid HÕFFil viimasena nähtud filmist kõige halvima. Käsikaameraga filmitud lood ei meeldi mulle - Blair Witch on mul korra nähtud ja mul pole ka mitte kõige vähimatki aimu, miks mõned seda nii geniaalseks või isegi lihtsalt parasjagu heaks peavad. Kui aga Blair jättis külmaks, siis Jõle on film, mida võib lausa vihata. Põhiliseks probleemiks on kaamera pidev endaga kaasasvedamine ja filmimine, hoolimata sellest, et keegi parasjagu su elu kallale kipub või et olukord lihtsalt pingeline ja sa peaksid muudele asjadele mõtlema, kui iga idiootsuse dokumenteerimine. Trollikütis oli see rohkem põhjendatud, tegelased püüdsid trollide olemasolu avalikkuse ette tuua, nad olid endale suurema missiooni võtnud. Siin filmisid kaks teismelist vanemate suvemajas kõike... ja ma pean silmas tõesti kõike, sest seal oli nii palju stseene, mille filmimist ei saanud mitte mingi loogikaga õigustada. Vähemalt oli teatud kohtades kaamerast ööfunktsiooni tõttu praktiline kasu, kuid selle abil filmimist jätkati ka siis, kui korralik taskulamp oli käepärast. Lisaks oli seal üks stseen, kus tüüp pidi oma õde lahti siduma, kaamera oli selleks maha asetatud ja taskulamp... suunatud kaamera poole. Tobe ja mõttetu film, mis mulle vähimalgi määral ei meeldinud.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

HÕFF - Norwegian Ninja (2010)

Norra Ninja / Kommandør Treholt & ninjatroppen

See film kutsub juba puhtalt pealkirja pärast vaatama - Norra ja ninjad ei ole asjad, mida tavaliselt ühes lauses mainima satuks ja selliste erinevate asjade kokkusegamise tulemuseks peab vähemalt paar naerukohta olema. Oligi, isegi rohkem kui paar, samas ka vähem kui võiks. Idee aluseks on Norra poliitik ja diplomaat Arne Treholti spionaažiskandaal, mille tagajärjel mees 20 aastaks vangi pandi, sellest istus ta enne armuandmist ära kaheksa. Filmis on Arne salajase ninjameeskonna juhataja, kes kuningas Olav V juhendamise all püüab Norras võidelda riigiga manipuleerivate suurvõimudega. Film sisaldab mitmeid leidlikke kohti ja head huumorit, samas üsna ebaühtlaselt ja kipub kohati venima. Siiski oli vaatamine nauditav ja absurdne algidee viidi loogilise lõpuni (filmi loodud maailma loogika piires). Ühtlasi on märkimisväärne, et HÕFFi kavas oli kolm Norra filmi ja tervelt kaks neist meeldisid mulle. On see juhus või märk Norra kinokunsti heast tasemest, seda ei tea ma öelda, kuid nähtavasti on tegu riigiga, mille filmiloomingul tasub silma peal hoida.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

HÕFF - Karate-Robo Zaborgar (2011)

Karaterobot Zaborgar / Denjin Zabôgâ: Gekijô-ban

Karate-Robo Zaborgari peamine võlu seisneb vanade jaapani tokusatsu-filmide ja -seriaalide stiili taaselustamises, segades vana esteetiga tänapäevaste arvutiefektidega ja tulemus on suuremalt jaolt korralik, ehkki mõnes kohas tundub uus liiga tänapäevane. See lõbus film põhineb 70date keskpaiga teleseriaalil Denjin Zaborger ja on originaalitruu, niipalju kui filmi lõpus näidatud originaalklipid seda järeldada lasevad, seriaali ennast ma näinud ei ole. Selline mõnus õhtu lõpetamise film, mida saab nautida paari õlle ja kinoseltskonnaga, aga enne täispika filmi vaatamist tasub treileri abil järgi proovida, kas film tundub ikka vastuvõetav.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

HÕFF - Hobo with a Shotgun (2011)



Nüüd siis HÕFFi pärl, milleks oli Grindhouse'i võltstreilerist väljakasvanud täispikk film, Pumppüssiga hulkur, nimiosas vanameister Rutger Hauer, kes, nagu just praegu vaatasin, mängib aastal 2012 valmivas Dario Argento filmis Dracula 3D Abraham Van Helsingit. Põhikurjami rollis Brian Downey, keda veidra ulme austajad mäletavad ehk seriaalist Lexx, kus ta mängis Stanley Tweedlet... olgu öeldud, et selle näitleja äratundmise au läheb Ovele, ise ma seda seost ei taibanud. Film on aga sedavõrd üle vindi keeratud vägivalla ja juustuste stseenidega, et mõjub komöödiana... ja just see oligi tegijate eesmärk ja just sellisena ma seda filmi ka võtsin ja just seepärast ka nautisin. Kui sellistesse filmidesse vähegi tõsiselt suhtuda, pole ilmselt ka erilist lootust nähtut pärast heaks tunnistada. See värvikas film on midagi, mida peaks ise nägema ja soovitan vaadata, kui veidi verd ja soolikaid ei hirmuta.




9 6 7 7

HÕFF - Stake Land (2010)

Tõotatud maa

Stake Landi tegijad on kokkuhoidlikud inimesed ja selle asemel, et teha üks film vampiiridega ja teine film zombidega, tegid nemad ühe film, kus on zombivampiirid. Kuigi see film pole vist esimene, mis nii teeb, peaks tegu siiski olema suhteliselt uue nähtusega ja vanades õudusfilmides, olgu siis Hammeri või Romero filmid või muud, neid tegelasi kokku ei segatud. Selles filmis pole Ameerikast enam suurt midagi järgi jäänud ja kõikjal märatsevad vampiirzombid, keda on veel ka mitut tüüpi, ühtesid saab tappa vaiaga südamesse, teisele tuleb ora kuklasse lükata... ja väikese üllatusena oli ka kolmas variatsioon olemas. Postapokalüptilisele maailmale kohaselt ei puudu ka ekstreemsete usuidiootide kari, kes suudavad peategelaste jaoks niigi keerulise olukorra veelgi keerulisemaks teha. Peategelasteks aga Martin, kelle pere oli zombivampiiride õhtusöögi pearoaks ning vampiirikütt hüüdnimega Mister, kes poisi oma hoole alla võtab, et temastki kütt kasvatada. Kuna vampiirzombid on külmaverelised, reisivad nad külmemate alade poole, et veidigi vereimejatest rahu saada, korjates tee peal teisi ellujäänuid enda auto peale. Seda filmi ei viitsiks teist korda vaadata, kuid korra vaadates oli hea ning õudukafännile võin soovitada.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

HÕFF - Troll Hunter (2010)



Pärast mitut filmi, millele eriti head hinnet ei õnnestunud anda, on aeg jõuda üheni, mis tõsiselt meeldis. Norra film Trollikütt on üks nendest tänapäeval populaarsetest käsikaameraga filmitud lugudest, kuid samas esimene nende hulgast, mis mulle tõesti meeldis. Grupp tudengeid asub tegema dokumentaali salakütist, kes, nagu peagi selgub, on hoopis ainuisikuliselt trollipopulatsiooni kontrolli all hoidmise eest vastutav. Kütt lubab kaameraga seltskonna endaga kaasa, see aga on pinnuks silmas valitsusametnikele, kuna üldsus ei tohi trollide olemasolust midagi teada. Väga hea selle filmi juures on näitlejate tõsimeelsus selle kõige juures ja kütti mängiv Otto Jespersen paneb vaatamise ajal tõesti uskuma, et tegu on päris dokumentaaliga, sedavõrd loomulikult, asjalikult ja tüdinenult suudab ta trollidest rääkida. Kõigel on taga teaduslik pool, täidetakse trollitapmisformulare. Samas on see kõik pööraselt nauditav ja film on kaasahaarav algusest lõpuni. Üks HÕFFi parimaid, vaadake kindlasti.




8 7 8 7