Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2 (2011)

Harry Potter ja surma vägised: Osa 2

Kümnekonna aasta eest jõudis maalima kinodesse Harry Potteri filmiseeria esimene osa, mis oli küll kõige raamatulähedasem, kuid samas tundus veel veidike arglik. Polnud ka imestada - ehkki Potteri fänne, kes oleksid valmis kinokassades rõõmsalt oma rahakotte tühjendama, leidus tolleks ajaks juba üle maailma hulgim, ei saadud siiski veel olla täiesti kindlad, kas filmi ikka saadab vajalik edu, et jätkata Rolwingu raamatute ekraniseerimist. Nüüdseks aga teame, et ei filmid üksinda, ammugi siis tervikliku sarjana võttes, ei pea häbenema ei oma rahalist edu ega ka kriitikute arvustusi.

Olles näinud ja nautinud varasemaid filme, ei pidanud ma kinno minnes eriti kartma, et saan halva kogemuse osaliseks. Ega ei saanudki. Harry Potter ja surma vägised 2 (ehk kinopiletit uskudes "3D Harry Potter 7b") lõppes just nii suurejooneliselt, kui ta lõppema pidi, pakkudes võluväge täis lahingut, põnevust, paljastusi mõnede tegelaste varasemate tegude motiivide kohta, dramaatilisi hetki, veidi huumorit - ehk siis kõike, mida viimasest filmist oodata võiski. Tuleb küll tunnistada, et raamatut lugenuna märkasin minagi, et üht-teist on välja jäetud, samuti on mul raske hinnata, kas kõik toimuv oleks olnud sama selge, kui ma raamatut poleks lugenud, kuid sarnaselt Sõrmuste Isandale olen ma Potteri-filmide puhul otsustanud end mitte lasta häirida puuduvatest elementidest ja olen tänulik, et ei pea kinos istuma 4-5 tundi järjest.

Näitlejad on koos filmidega olulisel määral kasvanud, ja siinkohal pean ma silmas lisaks vanusele ka näitlemisoskust ja enesekindlust, seega pole imestada, et Danile, Rupert ja Emma on oma rollides väga veenvad ning suur osa tänust tegelaste elluäratamisel läheb loomulikult neile. Ning va ussinägu, ehk lord Voldemort, on jätkuvalt üks korralikult õel võlur, ka siinkohad kiitus näitlejale. Teised tegelased/näitlejad on samuti head, kuid neil ei lasta olla piisavalt kaua ekraanil, et märkimisväärselt särada... kuigi duell Molly Weasley ja Bellatrix Lestrange'i vahel on hoolimata oma lühidusest meeldejääv.

Surmade, sõja ning paratamatult lõpus Potteri ja Voldemorti vahel toimuva duelli tõttu on film loomulikult üks sarja süngeim, ning esimese filmi naiivsest rõõmsameelsusest ning värvikirevusest pole enam midagi alles, kuid kuna see areng on filmisarjas olnud sujuv, tundub kõik loomulik. Ja kui rääkida loomulikkusest, siis tuleb kiita eriefektimeistreid, kes taas kord selle maagilise maailma (süngetes toonides) särama panid. Enda lemmikuks on stseen Bellatrixi varakambris Gringottsis, täpsemalt öeldes – seal paljunevad esemed.

Nii et jah, lõpetuseks, ja eelnevaid ridu arvesse võttes mitte just üllatavalt, saan öelda, et jään viimase filmiga väga rahule. Tegelikult jään ma rahule kogu filmiseeriaga, kuid viimasega eriti. Seega saab see mu käest maksimumpunktid. See võib tunduda nii mõnelegi ehk paljuvõitu (Oli ta siis ikka tõesti nii hea?), kuid võttes arvesse ülejäänud seitset filmi, millest ehk ka kunagi kirjutan, tahan seada ühe neist laeks, seejuures saan seitsmega punktiga neist vist ainult ühte hinnata, teised on kõik kõrgemad.

PS: Nägin filmi 3D-s. Taas sama vana lugu - ehkki seal oli kohti, millele 3D andis teatud lisaväärtust, on film lihtsalt oluliselt vähem värvikirkam ja tuhmim (kes käinud võrrelge nt kasvõi mõne HD-treileriga). Nii oli see Shrek 4 puhul, nii oli see Piraatide 4 puhul ja nii oli see ka Potteri puhul. Tehke endale teene ja ostke odavam pilet, et näha rohkemat. Need paar kinosaali tungivat kohta ei õigusta minu arvates seda, mis 3Ds kaduma läheb ja enne, kui tehnoloogia ei arene selle vea kõrvaldamiseks piisavalt, minust 3D poolehoidjat ei saa.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
ONU KALVER

Palimpsest (2011/2009)

Palimpsest

"Igaviku lõppu" lugenule ei ole Palimpsesti idee võõras - väljaspool aega tegutseb organisatsioon nimega Stasis, mis juhib inimkonna ajalugu nende jaoks kõige sobivamas suunas. Ja muidugi on neid, kes pole asjade seisuga rahul ning töötavad selle muutmise nimel. Kuna idee võimaldaks kirjutada pikalt ja laialt, kuid Charles Stross on loo jutustanud lühiromaanina, on lugemise ajal tunda, et iga kirjeldatud sündmuse taga on veel mitmeid üksikasju, mida lugeja teada ei saagi. Niisamuti ei tasu loota, et tegelased kuidagi väga tuttavaks või lähedaseks saavad. Kirjanik ise on andnud aimu plaanidest kirjutada pikem romaan sellest kompotist valmis ja mul oleks huvi seda lugeda. Praegune ei tekitanud küll kordagi tahtmist pooleli jätta, kuid ei tekitanud ka täit rahuldust. Ei soovita algajale ulmelugejale, kuid veid rohkemate kogemustega ulmefännil tasuks ehk see raamat kätte haarata küll.

Fantastic Four (1994)



Fantastilise neliku 1994. aastal valminud film sündis olude sunnil ja kassahiti tegemine polnud eesmärk. Constantine Film poolt ostetud filmimisõigused olid Marvelile tagasi minemas ja selle vältimiseks tuli kähku midagi valmis teha. Nii alustatigi tööga, mille eelarve ei ulatunud kahe miljoni dollarinigi. Lõpptulemuses on kiirustamine ja rahapuudus märgata ning tulemus rohkem filmiajaloo vaatepunktist huvitav fakt kui nauditav film koomiksiajaloo ühest tuntuimast meeskonnast. Lavastajatoolis istus keegi Oley Sassone, kelle filmid pole ei enne ega pärast midagi märkimisväärset saavutanud ja midagi suurejoonelist ei saa ka näitlejate kohta öelda. Siiski on ebaõiglane, et film kunagi esilinastuseni ei jõudnud ja on hetkel kättesaadav ainult viletsakvaliteediliste koopiate näol, mis eBays ja Internetiavarustes ringi liiguvad. Lähema info saamiseks soovitan külastada seda ingliskeelset lehekülge, filmi enda peaks Sinutorust üles leidma.

4 4 3 X

Coraline (2009)



Tavaliselt on 3D prillide jaoks tehtud filmide nö tavavaatamisel selgelt tunnetada, et pooled stseenid on kramplikult ruumiliste ja kinolinalt väljahüppavate efektide jaoks tehtud. Coraline oli selles suhtes palju tagasihoidlikum ja ainsaks silmatorkavaks kohaks oli tüdruku "teise isa" klaverikäed, mis vaataja poole hüppasid. Sellegipoolest olen teistest arvustustest aru saanud, et 3D-efekti saab vaataja probleemideta kätte, nii et siit võiksid teisedki filmitegijad õppust võtta - pole tarvis üle pingutada. Animatsioonid ja disain on fantaasiarikkad ja kaunid vaadata, lisaks on neis see teatud miski, mida arvutianimatsioonidest naljalt ei leia. Henry Selick oli ka A Nightmare Before Christmas puhul lavastajaks ja kellele see ebatavaline jõululugu meeldis, naudib kindlasti ka Coraline'i.




8 8 9 9

Terminator 3: Rise of the Machines (2003)

Terminaator 3: Masinate mäss

Lavastaja: Jonathan Mostow
Näitlejad: Arnold Schwarzenegger, Nick Stahl, Claire Danes, Kristanna Loken, David Andrews

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.
Kolmas film selles sarjas on ühest küljest küll ebavajalik ja suurt sisu tal polnud, teisalt viidi sellega lugu ühe suure sammu võrra edasi. Asi ju seegi. Lõpuks tehti see ära - pommid langesid. Olekski veidi liig olnud, kui järjekordselt oleks suudetud maailmalõpp ära hoida, sest nagunii tekkis küsimus, et kuidas kurat need masinad pidevalt siia meie aega kolama tulevad, kui iga eelneva filmi lõpuks kõik nagu korda saab. Jah, seletus oli igas filmis olemas, aga kaua sellestki piisaks. Ja vähemalt läheb neljas kolmandast edasi, ehkki mõneti puudulikult. Filmi süngevõitu lõpule toodi vastukaaluks veidi huumorit sisse. Algusesse jäänud stseen, kus karm terminaator astub baarist välja, taustaks kõlamas Macho Man, ja paneb ette võimalikult tobedad prillid... kui kinos tookord vaatamas käisin, kõlas siin kohal ootuspärane naerupahvak. Loken ja Schwarzenegger sobisid rollidesse. Üldiselt filmide väljajäetud stseenide järgi arvestades on emotsioonid kaamera ees üsna kerged tulema, kuigi mitte just alati pole tegu sobivatega. Siin pidid need aga näoilmest ja kehakeelest täielikult puuduma. Silbermani tegelane toodi ka paariks hetkeks tagasi, kuid üldiselt temast aitab ja neljandas teda enam ei näinud. Mis puudutab John Connorit ja Kate Brewsterit, siis varasemate filmide tegelastega võrreldavat arengut neil ei olnud. Kui eelmised kaks jätsid aega rahunemiseks, siis siin oli mõnevõrra tegu ülipika filmitreileriga. Samas tundub, et filmitegijatel polekski siin pikemate emotsionaalsete kohtade sissesurumine eriti hästi välja tulnud. Nii et võib olla hea, et seda ei tehtud. Kuid filmi peamine osa - märul - oli tasemel. See lõhkumiste, plahvatuste ja autoavariide dünaamika pakkus suurepärast naudingut. Sarnaselt kung-fu filmide võitlusstseenidele on nendeski igal aktsioonil oma hoolikalt planeeritud koreograafia ja järjestus. Ma ei pea liialduseks öelda, et tegu on omaette kunstivormiga. Kokkuvõtvalt saan öelda, et tegu on hea meelelahutusega, kuid teostuselt on see eelmisest kahest üsna erinev.