Conan the Barbarian (2011)

Barbar Conan

Lavastaja: Marcus Nispel
Käsikiri: Thomas Dean Donnelly, Joshua Oppenheimer, Sean Hood
Näitlejad: Jason Momoa, Rachel Nichols, Stephen Lang

Barbar Conani uusim film oli verine, märulit sinna jagus, kuid kahjuks jäi väga ühetasandiliseks niihästi sisu kui ka 3D osas. Samas näitlejatöö mulle valdavalt isegi meeldis: Jason Momoa Conanina, Ron Pearlman tema isana ja Rose McGowan nõid Mariquena tegid hea töö, kuid Stephen Lang Khalar Zymina jäi nõrgaks, siiski tundus asi olema rohkem käsikirjas kui tema näitlemisoskuses. Ka ei ei tundunud mask, millest kogu filmi ajal räägiti, lõpuks eriti ähvardav. Esimene kord, kui Khalar maski viimase tüki kätte sai ja selle tervikuga liitis, oli see sama eepiline nagu legoklotsidest tehtud mänguasja viimase klotsi paikapanek. Lõpulahing Conani ja Khalari vahel jäi samuti lahjaks, polnud tunnet, nagu maailma saatus oleks kaalul. Tervikpilti ei muutnud tugevamaks mõned stseenid, mis ajasid naerma, kuigi oleks pidanud ilmselt mõjuma dramaatilisena. Conani sünd, mille käigus ta üsna huupitehtud keisrilõikega keset lahinguvälja ilmale tuli, meenub esimesena, kuid parim oli avatud lõugadega pealuu kujuline koobas, mille "hammaste" vahelt voolas vett - tundus, nagu skelett oleks magama jäänud ja ilastaks... puudus ainult norskamishääl. Kõige tipuks on 3D-efekt saavutatud hilisema töötluse käigus ja mõjub seega sama ruumilisena nagu teerulli alla jäänud lest. Filmi ees näidatud Final Destination 5-e 3D oli kordades parem. Ei soovita Conanit vaadata, aga kui siiski otsustate vaadata - hoiduge võimalusel 3Dst.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ROGER EBERT
CINEMA SNOB
SPOONY
WIKIPEDIA

Schizopolis (1996)



Steven Soderbergh pole filmihuvilisele tundmatu nimi, kuid nagu nii mitmel teiselgi usinal lavastajal, nii on ka temal töid, mis on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Schizopolis on üks nendest, peamiselt seetõttu, et sellised veidrad lood ajavad tavavaataja filmisoolika sageli umbe. Tegelikult näidati seda omal ajal kinodes just sellise põhjendusega väga minimaalsel määral. Tegu on Hollywoodi mõistes minieelarve eest toodetud komöödiaga, mis käsitleb kommunikatsiooni ja suhteid inimeste vahel, vaadeldes selleks Soderberghi enda poolt mängitud tegelasi ja neid ümbritsevaid inimesi olukordades, milles on ära tunda tavalisi argisituatsioone, kuid nendes situatsioonides valitsevate probleemide väljendamiseks kasutatud meetodid on kahtlemata ebatavalised.

Lisaks algab film Soderberghi enda sissejuhatusega, milles ta selgitab, et kui inimesed sellest aru ei saa, on see nende süü ja nad peavad seda lihtsalt uuesti vaatama... ja siinkohal tõstangi ma käpad püsti ja tunnistan, et seda filmi tuleks kirjeldamise asemel vaadata ning saangi anda tungiva soovituse filmile pilk peale visata, kui vähegi huvi vaadata midagi, mis on veider, kuid kindlasti mitte mõttetu.




8 7 6 X

Rise of the Planet of the Apes (2011)

Ahvide planeedi sünd

Vanad ahvide planeedi filmid on kõik nähtud, esimene oli hea, teised nii ja naa, aga see uus on minu jaoks parim. Vana on muidugi klassika, ei vaidle vastu, aga uus on minu jaoks lihtsalt üle. Alustan asjast, mis on vanakooli filmifännide poolt kõige rohkem tampida saanud - arvutigraafika. Ja mille üle täpsemalt kurdetakse? Selle üle, et ahvid ei näe reaalsed välja. Tõsiselt? Ja vanad nägid? Aga, ütlevad mõned, et vähemalt seal tead sa vaatamise ajal, et nendes kostüümides oli ikkagi ehtne näitleja, kes oli tõepoolest võtteplatsil. Jah, ütlen mina, tean küll, tegelikult on seda vahel lausa raske unustada, nii head kui need näitlejad ka poleks. Hästi tehtud arvutigraafika puhul (ja uues filmis on see hästi tehtud) on palju kergem unustada, et tegu pole reaalsete ahvidega. Lisaks on neile suudetud anda alguses tagasihoidlikumalt ja siis üha tugevamalt inimlikke jooni, misläbi on nende loomaliku poole ja üha kasvava intellekti sulam isegi veidi värinaidtekitav. Jätke digiahvid rahule!

Tulles selle juurde, mis tegelikult oluline, ehk siis sisu, saab esimese filmiga võrdlemise kõrvale heita, kuna tegu pole uusversiooniga. Mainin küll siinkohal filmi Ahvide planeedi vallutamine (kolmas vanas ahvifilmide seerias), mis on sarnane, käsitledes samuti Ahvide planeedi algeid, kuid Ahvide planeedi sünd pole ka selle uusversioon. Tehakse seda, mida minu arvates peaks tegema kõikide uusversioonidega, võetakse üldine idee ja ei kopeerita igat originaali üksikasja. Antud juhul on ahvide juhiks taas Caesar (liikuma pandud Andy Serkise poolt), kes saavutab oma erakordse intellekti Alzheimeri tõve raviks mõeldud geneetiliselt loodud viiruse abil. Tema intellekt ja film areneb aegamööda, jõudes ahvide avalikkuse ette jõudmiseni alles päris filmi lõpupoole, kuid teema sujuv liikumine oligi vajalik, et lugu oleks tugevam ja tegelased meeldejäävamad.

Filmi peategelaseks ongi õigupoolest Caesar, ehkki tema hooldajat mängiv James Franko on viirusravi väljatöötajana loomulikult samuti oluline, kuid kõrvalosadest väärib erilist kiitust John Lithgow, kes oli Alzheimerit põdeva isana väga liigutav. Silmailu pakub Freida Pinto, kes ei anna filmile küll eriti midagi juurde, kuid ei võta ka midagi ära. David Hewletti seal näha oli päris üllatus, aga tema osa oli liiga lühike, et seda eriti kommenteerida.

Tegu on tugeva uue algusega Ahvide planeedi loole ja ootan huviga järgmist filmi. Seni aga kasutage võimalust ja vaadake olemasolev ära, kui veel jõudnud pole.




IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ALMOST FAMOUS
IIIIIIIIII ROGER EBERT
CINEMA SNOB
WIKIPEDIA

True Legend (2010)

Tõeline legend

Lavastaja: Woo-ping Yuen
Näitlejad: Wenzhuo Zhao, Xun Zhou, Andy On, Xiaodong Guo, Jay Chou

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.

Purjus meistri teemat on Yuen Woo-ping ka varem käsitlenud oma unustamatus "Purjus meistris", lisaks kuulub tema filmipagasisse arvukate teiste filmide kõrval "Raudne ahv". Ka "Kung Fu madina", "Maatriksi" ja "Kartmatu" (et nimetada vaid mõningaid), võitlusstseenide valmimisel on tema eksperdiabi tarvis läinud. Seega ei saa öelda, et temalt oleks olnud liig oodata tõelist head võitluskunstide filmi. "Tõeline legend" aga seda pole, jäädes kusagile keskmiste kanti, ehkki vähemalt ei saa teda liigitada ka halvimate hulka.

Kriitikanooli on heidetud filmi traat-fu stiili poole, kuid see pole antud juhul probleem, eeldusel, et selline stiil meeldib... ja mul pole selle vastu midagi, ehkki eelistan veidi vahetumat ja äkilisemat lähivõitlust. Mida ka leidus, niihästi algustseenis, kus toimus verine suuremat sorti mõõgavõitlus ja lõpus, kus meister astus mitme välismaise võitleja vastu. Küll aga tekkis võitluse juures probleem kahe asjaga. Esiteks jäi mulle mulje, et natuke liiga palju on kasutatud uuemat ameerikalikku lähenemist, ehk siis lühikesed võtted ühe stseeni ajal. Asi pole küll nii hull, et ühte lööki jõutakse sekundi jooksul kolme eri nurga alt näidata, kuid veidi paremini oleks mõningaid kohti tahtnud jälgida küll. Teiseks häirisid arvutiefektid. Peakurjam on ära õppinud tehnika "Viis mürgirusikat", mis võimaldab tal maagia abil oma löögid mürgiseks muuta. See väljendub tema kahvatus nahas (mitte väga hea meik) ning mürkjalt tumedaks muutuvates kätes. Selle tumendamisefekti saamiseks on kasutatud arvuti abi ja see ei näe usutav välja. Veelgi rohkem leiavad arvutiefektid kasutamist fantaasiastseenides, kus Su võitleb Wushu jumalga - kogu taust on arvutiga loodud ja ei sulandu tegelastega sugugi kokku.

Sisu poolest jääb esmalt mulje, nagu oleks tegu kahe eri filmiga - esialgne traditsiooniline kung-fu filmide kättemaksu teema, ning hilisem välismaalased hiinlasi kiusamas lugu (vihje: David Carradine). See häiris veidi, kuid selle kõige käigus toimuv tegelase areng seob need killud siiski ühtseks tervikuks. Film osutus küll eelarvepommiks ja ei teeninud oma eelarvest (20 miljonit dollarit) pooltki tagasi, kuid võitluskunstide ja aasia filmide huviline võiks filmi ära vaadata, ei tasu ainult loota, et loost saab järjekordne unustamatu klassik.




Insidious (2010)

Astraal

Olles elu jooksul igasuguseid õudusfilme näinud, pole enam väga lihtne leida mõnda, mis tõesti mõjuks sellisena, nagu ta mõjuma peaks. Õnneks on Astraal üks nendest headest, mis suudab silmad enda külge kinnitada ja oskab luua mõjusa atmosfääri, ega vajagi selleks ämbrite kaupa verd või odavaid ehmatusi. Seejuures ehmatusi seal leidus, kuid veelgi rohkem oli kohti, kus arvasin, et nüüd kohe kargab jälle miski kuskilt välja ja... ma eksisin - stseen tiksub rahulikult lõpuni, samas on pidevalt aimata, et oht pole kaugel; see aga mõjub märksa tugevamalt. Tegelased on piisavalt sümpaatsed ja usutavad, ehkki, nagu ka Cinema Snob oma videoülevaates mainis, pärast stseeni, kus koomas oleva poja tuba nähtamatute jõudude poolt ribadeks kisutakse, poleks ka pereisa enam kahelda tohtinud, et mängus on midagi üleloomulikku. Perele appitulnud tondikütid lisasid filmi veidi huumorit, kuid sellega ei mindud liiale. Loomulikult ei taha ma täpseid sisupunkte ära rääkida, kuid ilma midagi olulist reetmata saan siiski öelda, et tegu pole ka tavalise "siin majas toimus mõrv" või "maja on ehitatud indiaanlaste matmispaigale" looga, kiitus selle eest. Päris rahul ei olnud ma lõpuüllatusega, arvestades et selle tulemist võis näha miilide kauguselt. Kuid tegu on siiski tugeva filmiga, mida on mõnus pimedas vaadata.




IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ROGER EBERT
CINEMA SNOB
WIKIPEDIA

tARTuFF - Encounters at the End of the World (2007)

Ootamatud kohtumised maailma lõpus

Nagu lavastaja isegi ütles - see pole järjekordne film pingviinidest. Werner Herzog viib vaataja lume ja jää maailma, kus elavad kummalised, kuid huvitavad inimesed ja mille loodus on ettevalmistamata uudishimulikule vaenulik, kuid samas hingematvalt lummav. Mitmed pilguheidud on pühendatud ka jääalusele vetevallale ning sukeldujatele, kes seda ohtlikku piirkonda uurivad. Inimestele keskenduvates osades näeme isiksusi, kellest ühtedel on seal kindel missioon ja kutsumus, teised on tulnud Antarktikasse midagi tabamatud leidma, kolmandad ehk midagi kaotama, kuid neil kõigil on oma lugu jutustada ja mitmel omapärased vaated maailma asjadele, mis pole ehk ka meid ümbritsevas keskkonnas väga haruldased, kuid lähevad moodsas ja kiires elutempos kaduma. Loodusstseenid pole tavapärased - teaduslike faktide külvamise asemel lastakse stseenidel vaatajaile mõjuda ning kommentaarid panevad mõtlema looduse olemuse üle, kuid seda rohkem filosoofilisel kui teaduslikul tasandil. Soovitan vaadata, kui tahtmine näha veidi teistsuguse lähenemisega dokumentaali.
PS: Mulle jäi veidi selgusetuks, mis on tõlkes kohtumised "ootamatud", kui nad originaalpealkirjas seda pole.


IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

tARTuFF - Piranha (2010)

Piraaja

Piraaja 70date versiooni nägin ikka päris mitu aastat tagasi, ilmselt pidin pärast vaatamist isegi lindi tagasi kerima. Seega mäletan sealt vaid mõnda üksikut stseeni ja üldist positiivset muljet. Samas on eelmisel nädalal nähtud Piraaja 3D (ilma 3Dta) väga hästi meeles. Nagu selliste filmide puhul tavaline, pead sa vaatama minnes enam-vähem teadma, mida sulle õigupoolest näidatakse. Sarnaselt Sipelgate impeeriumile on stiililt tegu koletiste-õudukaga, kuid märksa parema eelarvega ja parema tehnilise poolega, millest tulenevalt on sealne huumor valdavalt tahtlik ja tegijad oleks võinud seega üsna valusalt ämbrisse astuda. Õnneks aga on Alexandre Aja ja teised ära tabanud, mida sellisest filmist oodatakse. Suur hulk pidutsevaid noori ehk kahuriliha - olemas. Kari ebausutavaid, kuid hea disainiga koletisi - olemas. Hulgaliselt veriseid ja sageli naljakaid surmastseene - olemas. Hullumeelne teadlane, kes lõpus asja selgitama asub - tervist Doc Brown!

Tuleb küll tunnistada, et esmajoones on film nauditav piraajadega stseenides. Nagu suuremas osas noorteõudukatest, pole tegelastest suurt midagi oodata ja kui nad on oma esmaülesande täitnud, ehk siis surma saanud, unustasin ma nad ruttu. Mõned erandid küll on - pornoäss Derrick Jonesi surm on kena ja verine, ning Jerry O’Connoll (Sliders) nähtavasti naudib sellist vastiku tegelase mängimist. Christopher Lloyd teadlasena oli ootuspäraselt pöörane, ehkki nad oleksid võinud lasta tal korra ka mõne rea „Tagasi tulevikku” filmidest öelda - nagunii mõtles igaüks sellele ja antud filmi oleks selline asi sobinud.

Filmi peamiseks probleemiks on tema lühidus. Kõva märul käib, asjad nagu natuke juba laheneksid ja järsku avastatakse, et piraajade kohta ei teatud siiski veel kõike. Tundub, et nüüd tuleb veel pool tundi verd ja surma, kuid… järgneb lõpusurm ja... oodake järge. Õudusfilmisõbrale pole järge norivad filmid sugugi võõrad, kuid see poleks saanud enam rohkem pealetükkivalt järjele viidata, kuid filmitegijad oleksid esilinastusel igat kinost väljujat kättpidi tervitanud ja öelnud "Nägite, järg on tulemas", "Äge, kas pole, me teeme järje", "Kohtume peagi taas, asi alles läheb karmiks!" No ja käesoleva aasta novembris ta tulebki - Piraaja 3DD... filmi on vara veel arvustada, aga veidrama numeratsiooni auhinda ta vääriks.

Esimene osa on meeldiv film, milles on piraajadega stseenid korralikult verised ja mõjuvad üsna julgena. Ärge jätke vaatamata... kuid mulle tundub, et tegu võib olla filmiga, milles 3D tõesti midagi juurde annaks, seega - kui võimalus peaks tekkima, võtke ehk isegi 3D-versioon ette.


IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

tARTuFF - Empire of the Ants

Sipelgate impeerium

H. G. Wellsi lühiloost inspireeritud õudukas oli Tartuffi kõrvalprogrammi üks naljakaim vaatamine, ehkki seda ilmselt veidi teistel põhjustel kui filmi tegijatel kunagi plaanis oli. Poolenisti suhtedraama, poolenisti ökosõnumi ja hiidkoletistega õudukas, kuid tervenisti komöödia naermaajavate dialoogide ja veelgi naeruväärsemate eriefektidega ning üldise tehnilise poolega. Näiteks vahetus ühe põgenemisstseeni ajal ilm pilvisest vihmaseks ja sealt päikesepaisteliseks korduvalt ja üsna suvaliselt. Sama ebaühtlane oli ka koletisteks kasutatud mutantsipelgate suurus - kord oleksid nad võinud võistelda vasikatega, kord väiksemat sorti majaga. Lähivõtetes võis sipelgaid ilusti näha sambla peal siblimas ja kuna teistes võtetes polnu läheduses hiiglaslikku mutant-sammalt kusagil kasvamas näha, jäi asjast just selline mulje, nagu olukord filmimise ajal tegelikult oli - lähivõte väikestest armsatest sipelgatest. Nagu sellest veel vähe oleks, sibasid ebaõnnestunud taustprojektsiooni tõttu sipelgad vahepeal õhus ja mitte igal näitlejal polnud võitlemise ajal selge, kus pool sipelgad hiljem asuma peaksid ja võitlesid sõna otseses mõttes õhuga. Sellised ja veel mõned apsakad aitavad taolisel filmil läbi aastate paremini vee peal püsida kui ühel keskpäraselt kordaläinud õudusfilmil ning halbade filmide austajatel aitab teos õhtut väga kenasti täiendada - mida suurem seltskond vaatab, seda parem - Vanemuse ringauditooriumis naerdi igatahes korralikult. Soovitan, kui tead kindlalt või on vähemalt mingigi lootus, et suudad selliseid õudusfilme huumoriga võtta. Minult saab film hea hinde, kuid puhtalt meelelahutusväärtuse eest, tehniliselt võttes vääriks ta oluliselt madalamat.


IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

tARTuFF - The Sea Inside (2004)

Sisemeri / Mar adentro

Eutanaasiat käsitlev Amenabari "Sisemeri" oli tARTuFFil senistest üks raskemasisulisi filme, kuid pärast nägemist võin tõdeda, et võidetud auhinnad on nii film tervikuna kui selle tegijad-näitlejad tõepoolest ära teeninud. Film põhineb aastal 1998 abistatud enesetapu läbi surnud Ramon Sampedro elul, kes jäi pärast õnnetut vettehüpet 25-aastaselt kaelast altpoolt haavatuks ja elas sellisena oma perekonna hoole all järgmised 29 aastat, olles korduvalt ja ebaõnnestunult palunud kohtult luba oma elu lõpetada, kasutades selleks teiste abi, kuna tema seisund ei võimaldanud tal seda iseseisvalt teha. Palve täitmisel oli Ramoni puhul raskendavaks tema hea tervislik seisund. Tal polnud valusid (vähemalt mitte füüsilisi) ja ta polnud vahetult suremas ning oleks võinud veel mitukümmend aastat teiste hoole all elada. Passiivne eutanaasia polnud tema puhul võimalik. Riikides, kus vastav tegevus pole legaliseeritud, on isegi tõsiselt füüsiliselt kannatavatel inimestel raske kohtunikele ja seaduseloojatele selgeks teha, et nende elu ja selle üle otsustamise õigus kuulub just neile; see ei kuulu riigile, ei kuulu jumalale ja ei kuulu ühelegi institutsioonile ega eraisikule.

Tulles tagasi filmi enda juurde - ehkki eelnevgi jutt on antud juhul filmiga seotud - pean veel kord kiitma filmi valmimises osalenud inimesi, olgu siis ühel või teisel pool kaamerat. Eriti märkimisväärne on peategelast kehastanud Javier Bardemi oskus Ramon taas ellu äratada - ma vaatasin internetist klippe päris Ramonist ja sarnasus on hämmastavalt hea niihästi puhtalt välimuse kui ka näoilmete (naeratused, mõtlikud hetked jne) poolest. Soovitan kindlasti vaadata.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII FILMIMULL

tARTuFF - Benda Bilili! (2010)

Benda Bilili!

Lõpuks ometi jõuan tARTuFFi päevani, mille puhul saan mõlemale nähtud filmile väga hea hinde anda. Benda Bilili on dokumentaal Kongos elavatest tänavamuusikutest, kelle tuumik koosneb neljast lastehalvatuse tõttu invaliidiks jäänud mehest, kes pole hoolimata raskustest alla andnud ja leiavad oma elule väljenduse muusikas. Nende laulud käsitlevadki otsekoheselt argipäeva ja selle probleeme, kuid mitte kurvalt ja süngelt - lauludes on elurõõmu ja lootust paremale tulevikule. Nendega liitub nooruk, kes mängib isevalmistatud ühekeelsel instrumendil, mis koosneb plekkpurgist, puutükist ja kitarrikeelest. Dokumentaal, mis on filmitud viie aasta jooksul, jälgib bändi tagasihoidlikku algust tänavatel, et jõuda läbi vahepealse lahkumineku nende esimese plaadini ja lõpuks esinemisteni Euroopa festivalidel. Filmi jõud kasvab koos bändiga ja saavutab finaalis erakordse energia, mis paneb nende muusikale tõesti kaasa elama. Ühel hetkel olin ma valmis juba plaksutama hakkama, kui filmis üks nende lavaesinemine lõppes. Suurepärane näide sellest, mida ande ja vaevanägemisega saavutada võib, kui sa võtad selle, mis sul on ja arendad sellest midagi enamat. Soovitan vaadata.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

tARTuFF - Death in Venice (1971)

Surm Veneetsias / Morte a Venezia

Selles filmis on kindlasti sõnumeid ilu, armastuse ja surma kohta, kuid kahjuks on nad mähitud kahetunnise igavuse sisse, milles vanaldane peategelane jõllitab üht noort nolki ja sureb lõpuks ära. Ajah, ärgem unustagem irooniat - ta läks Veneetsiasse oma tervist parandama, kuid sureb seal koolerasse. Thomas Manni romaani lugemisest võiks küll abi olla filmi mõistmisel, nähtavasti on see märksa mitmetahulisem, kuid film peab olema ka eraldiseisva teosena vastuvõetav ja minu jaoks ta seda ei olnud.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
ONU KALVER

tARTuFF - West Is West (2010)

Lääs on lääs

Lugu on järjeks filmile Ida on ida, kuid kuna see on nägemata, ei saa ma neid kahte võrrelda. Lääs on lääs on aga muhe komöödiadraama, mis hoiab tasakaalus nii komöödiat kui draamat, pakkudes samas vaatajatele mitmeid toredaid tegelasi ning vähenähtud võõrast keskkonda... tõsi küll film on valdavalt filmitud Indias, mitte Pakistanis, kuid küsimus ongi rohkem keskkonna tunnetuse edasiandmises kui konkreetsete paikade tutvustamises. Huvitav on film ka seeläbi, et võõras on filmis nähtud koht ka peategelasele, Inglismaal üles kasvanud Sajid Khanile, kes isa poolt Pakistani viiakse, et Sajid oma kultuuriga tutvuda saaks. Temaga koos avastab vaataja kultuuri eripärasid ja õpib sealseid inimesi tundma. Film ei sea endale mingeid ülikõrgeid sihte, olles rahulik ja meeldiv elamus, mida julgen teistelegi soovitada.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB

tARTuFF - Heartbeats (2010)

Kujuteldav armastus / Les amours imaginaires

Melanhooliast oli kirjutada samaaegselt kerge ja raske. Film meeldis mulle ja selle teemadest rääkimine näis lihtne, kuid samal ajal ei saanud lahti tundest, et mingi oluline iva on tabamata jäänud. "Kujuteldava armastusega" on lugu sarnane, kuid teistel põhjustel. Kirjutamise kergus ja raskus tulenevad mõlemad sellest, et ma filmist ei hoolinud ja suutsin toimuvat vaevu jälgida. Ma ei tunne mingit erilist kohustust ega soovi tungida filmi sügavustesse, mis peaks lihtsustama asja, samas pole mul ka midagi asjalikku öelda ja ma ajan siin juba mitu rida seda tühja mulli. Üritan veidi siiski. Olgu öeldud, et lavastajal on annet ja kuna tegu on veel väga noore inimesega, siis kuuleb tema töödest tulevatel aastatel ilmselt veel nii mõndagi. Film ise räägib aga armukolmnurgast mõne noore vahel ja... no vabandust see kõik ei olnud eriti... üldsegi kaasahaarav minu jaoks. Ilma erilise põhjendamiseta neli punkti kümnest kirja mööndusega, et filmil on palju positiivseid arvustusi ja hinnanguid.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB

tARTuFF - Melancholia (2011)

Melanhoolia

Selleaastasel Tartuffil on juba kuus filmi vaadatud ja oleks aeg ka mõned mõtted nähtust kirja panna. Esimeseks kogemuseks oli Trieri "Melanhoolia", mis on osalt kuulsust kogunud lavastaja skandaalsete väljaütlemistega Cannes'i filmifestivalil. Samas pole need tegelikult vähimalgi määral filmi endaga seotud, seega, kes veel ei tea, võib nt Wikipediast ise järgi uurida, millest jutt on. Melanhoolia räägib hoopiski depressioonist ja hirmudest läbi kahe õe - Justine'i ja Claire'i pilgu läbi ning sellest, kuidas nad emotsioonidega toime tulevad. Film algab sissejuhatava segmendiga, milles erinevad aegluubis kaadrid vaatajale tulevast aimu annavad, ilma midagi konkreetset reetmata. Ülejäänud filmi esimeses pooles kohtab vaataja Justine'i ja tema perekonda päeval, mis peaks olema elu üks õnnelikumaid - tema pulmad. Peagi on selge, et lisaks pulmameeleolu varjutavatele peres valitsevatele pingetele pole ka pruut oma olukorraga rahul ja tundub, et käesoleva sündmuseni jõudis ta rohkem seetõttu, et alates mingist hetkest temalt lihtsalt oodati seda ja ta läks vooluga kaasa ning on viimane hetk hataka vastuvoolu ujuma. Samas tuleb vastumeelsus rahulolematusest temas eneses ja lõpus ei oota piiritu vabadus ja õnne leidmine, nagu nt lõpuni läbileierdatud romantilistes komöödiates. Lisaks õdesid suurepäraselt mänginud Kirsten Dunstile ja Charlotte Gainsbourgile, pean mainima veel John Hurti, kes õdede rõõmsameelse isana tegi lühikese, kuid meeldejääva rollisoorituse.

Teises pooles on fookus Claire'il, kes kardab, et kõikide teadlaste ennustustest hoolimata põrkab planeet Melanhoolia Maaga kokku. Siin on Trier ainest saanud Niburust, mis peaks mõningate pseodoteaduslike teooriate kohaselt käesoleva sajandi esimesel poolel hävitama Maa või vähemalt elu sellel. Claire'ile saabub külla Justine, kes on nüüdseks sedavõrd sügavasse masendusse langenud, et ka kõige elementaarsemad igapäevatoimingud on tema jaoks liialt mõttetud ja tühised, et nendega toime tulla või õigemini tahta toime tulla. Kuid peagi hakkavad temas muudatused toimuma. Mida rohkem halvab üht õde hirm üha läheneva planeedi ees, seda rohkem jõudu ammutab Justine oma depressioonist ja suudab fatalistliku suhtumisega lähenevale ohule rahulikumalt vastu astuda kui Claire.

Tegu on aeglase tempoga filmiga, kuid Trier suudab silmad ja mõtte filmil hoida ega lase sind enne lahti, kui teos läbi saab. Samas on tegu filmiga, mida tuleks vaadata korra ja tähelepanelikult, et hiljem nähtud seedida, teistkordne vaatamine ei tundu antud juhul enam midagi juurde andvat. Aga kui sa veel näinud pole, siis tee proovi - tegu pole ei tavalise suhtedraama ega ka tavalise maailmalõpufilmiga.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII FILMIBLOG
ALMOST FAMOUS

Ajastu ahistavad asjad (1968/1965)

Хищные вещи века / The Final Circle of Paradise

Pöfböf on selleks korraks läbi ja vastav postitus tulemas, täna aga märkasin, et hiljuti läbiloetud Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad" põrnitseb lauaservalt mulle etteheitvalt otsa ja nõuab oma mainimist. Olgu siis nii. Strugatskite looming mulle meeldib, kuid antud raamatu lugemine nõuab veidi kannatust, sest raamatu esimene pool kulub tegevuspaigaks oleva küllusliku ja dekadentliku maailma ning selle inimeste kirjeldamisele läbi peategelase vaatepunkti. Loomulikult on seegi osa raamatust väga hästi kirjutatud, kuid tundus natuke liiga pikk olema. Samas olen ma vahel lugemisel veidi püsimatu ja suvine aeg võimendab seda püsimatust veelgi, nii et alguse aeglane tempo ei pruugi just igaühejaoks probleemiks olla... kui arvestada BAASi arvustustega, mis on suuremalt jaolt üks viite rida, siis ilmselt polegi see probleemiks. Olgu kuidas on, maailm on korralikult välja mõeldud ja see tulevikuühiskond (milles me teatud määral tänapäeval ka tõesti elame), muutub väga ruttu reaalseks. Peategelane uitab selle maailma ühes linnakeses ringi ja aegamööda selgub tema tegelik ülesanne ja kavatsused. Teine pool on kergemini loetav ja sündmused hakkavad kiiremini arenema, muutes raamatu ikkagi heaks. Minu poolt seitse punkti kogu loole, kuid ka hoiatus neile, kellel keskendumisvõimet napib - algus on raske, kuid lõpp teeb selle tasa.