Midnight in Paris (2011)

Südaöö Pariisis

Woody Allenil on väga palju kavalaid ja teravmeelseid filme, samas leidub ka selliseid, mis on minu jaoks nüristavalt igavad ja aeglased suhtedraamad. Südaöö Pariisi algusosa järgi tundus, et film kaldub vähemalt osaliselt sinna viimasesse kategooriasse. Peategelane, keda aastaid tagasi oleks kahtlemata Woody ise mänginud, on romantilise hingega Hollywoodi käsikirjalihvija Gil (Owen Wilson), kelle unistuseks on elada Pariisis, käia kunagiste kirjandus- ja kunstimaailma suurkujudega samu radu ja minna ka ise kirjanduslukku mõne väärt romaaniga. Tema kihlatu (Rachel McAdams) ei suuda aga seda kõike sugugi mõista ja eelistab elada keset USA materjalismi. Seda kõik on nähtud, seda kõike on tehtud - olgu siis filmides või raamatutes ja pole ka oluline, kumb pool see parandamatu romantik ja vaba hing on. Aga oli raske uskuda, et Woody hakkab tõesti läbi kogu filmi nende suhteid nii ühetasandiliselt lahkama. Ja üsna peagi selgus, et film on märksa maagilisem, kui algus seda arvata lasi.

Uidates üksinda mööda öiseid tänavaid, satub Gil 1920date Pariisi ning kohtub seal arvukate tuntud inimestega, muuhulgas Fitzgeralditega, Pablo Picasso ja Gertrude Steiniga. See on hetk, kus film muutub erakordselt heaks ja ühtlasi hetk, millest alates hakkasin üha rohkem kahetsema, et teadsin liiga vähe sealmainitud inimestest ja nende loomingust. Picasso ja Daliga polnud probleeme, neid kunstnikke ja nende loomingut ma tundsin, kuid nii paljusid teisi teadsin vaid nimepidi. Neile, kellele film meeldis, kuid kes suutsid sarnaselt minule oma puuduvate teadmiste sohu sumpama jääda, soovitaks filmi korra veel vaadata, olles eelnevalt end ajastu ja nimede osas veidi harinud. Olen kindel, et sellisel juhul suudab film ka teistkordsel vaatamisel elamust pakkuda. Ehk vaatan ka ise selle millalgi üle. Ka prantsuse keele oskus tuleks teatud kohtades kasuks, kuid selle õppimiseni ma nüüd vaevalt lähiajal jõuan.

Filmi ajareisi motiiv meenutab inglise komöödiaseriaali Goodnight Sweetheart, kus peategelane leiab võimaluse reisida 1990date ja II maailmasõja-aegse Londoni vahel. Kuna tean seriaali vaid kirjelduse järgi, ei tea ma täpselt, kuidas seal see ajareisi motiiv põhjendatud oli või kas üldse, kuid Südaöö Pariisis puhul mulle meeldis, et nt sarnaselt Groundhog Day'le ei vaevutud toimuvat kuidagi selgitama, tegu oli lihtsalt maagiliste sündmustega, mida vaataja võis nautida ilma tehnilise põhjenduseta. Samuti ei käidud välja see-kõik-on-uni-kaarti, mis oleks kogu filmi oluliselt kehvemaks teinud - tegu on ikkagi fantaasiaga ja pole mõtet filmi feelingut viimastel minutitel nö pärisreaalsusesse tirida.

Kui hästi näitlejad kunstnike-kirjanike originaalilähedase kujutamisega hakkama said, on raske öelda, eriti kuna mõned seal pärinevad veelgi vanemast ajast kui 1920dad, kuid puhtalt filmi enda seisukohast vaadates olid nad tegelastena usutavad ja meeldejäävad. Minu jaoks eriti Adrien Brodi Salvador Dalina, seda ehk peamiselt küll seepärast, et Dali elu ja looming on mulle kõige paremini tuttav. Owen Wilson oli peaosasse õigevalik, ta tegi rolli enda omaks, kuid woodylikkus jäi tema tegelaskujust piisavalt paistma. Rachel McAdamsi ja tema perekonna ülesandeks oli olla klišeelikult materjalistlikud, nad said hakkama, kuid tegelastena seal kedagi huvitavat ei olnud. Silmapaistvate naisosalistena saab hoopiski esile tuua Gili armastatud minevikunaist ja Picasso armukest mänginud Marion Cotillard'i ning Gertrude Steini mänginud Kathy Batesi. Ehkki nende rollid on loomulikult vägagi erinevad, on kahtlemata tegu niihästi kahe hea karakteriga kui kahe veelgi parema näitlejaga.

Ehkki filmi algus tundub olema väga suvaline lugu, on ta edasise sissejuhatuseks ja Gili senise maailma ja selle inimeste tutvustamiseks vajalik, umbes nagu vintske praad enne suurepärast magustoitu... ja see magustoit teeb kõik kuhjaga tasa. Seega leidke endale meeldiv seltskond ja kasutage võimalust - film jookseb veel kinodes.



IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ALMOST FAMOUS
IIIIIIIIII ROGER EBERT
WIKIPEDIA

Cowboys & Aliens (2011)

Kauboid ja tulnukad

Lõviosa oma tuntusest Raudmeeste filmide lavastajana kogunud Jon Favreau läheb seekord kahe, tavaliselt üksteisest üsna kaugelseisva filmižanri kallale, segades omavahel kokku ulme ja vesterni. Selle arvelt ta aga plusspunkte oma teosele ei teeni, idee pole uus, olgu siis seetõttu, et film põhineb samanimelisel koomiksil, või ka seetõttu, et meenuvad kohe Firefly, Back to the Future Part III, Westworld või Wild Wild West. Pean küll tunnistama, et mitte iga näide selles reas pole hea film, liiatigi pole neid näited palju, kuid Favreau ei murra maha mingeid seni hävitamata seisnud müüre. Kuid kas oleks film võinud olla enamat kui keskpärane?

Vaadeldes lugu ennast, saab ruttu selgeks, et tegu on tavalise invasioonimotiiviga. Hõreda mäluga mees ärkab üles, käe peal mõttejõul töötav relv, ja nagu tavaliselt on tulnukate ja inimeste tehnoloogia 100% ühilduv. Kui juba õnnestus sülearvutiga suur emalaev kahjutuks teha, pole ka tont teab kui kaugelt siiaveetud tehnoloogia mõttejõul juhtimine mingi raskus. Kangelasel oleks vesi ahjus olnud, kui relva sees oleks olnud ka sisseehitatud MP3-mängija, ja ajulainete vale tõlgendamise tõttu oleks see ainult nt tulnukate versiooni meie Singer Vingerist mängima hakanud. Mitte et koomiks nüüd teab mida paremat pakkunud oleks. Seal leiab kangelane tulnukate püstoli, mille puhul hiljem selgub, et tegu on kõigest tööriistaga laevaseinte parandamiseks.

Ehkki alguses seda keegi ei tea, selgub, et Metsik Lääs peab hakkama lisaks muudele pingetele veel ka tulnukatega maid jagama. Ja mida need tulnukad tahavad? Kulda loomulikult, mida siis muud. Tekivad ebameeldivad paralleelid Lahingutanner Maaga. Ning lisaks on taas tegu tulnukatega, kes ei usu lihtsaid lahendusi. Neil on tehnoloogia, mis võimaldaks ilmselgelt kaevuda vaikselt eraldatud kohtades maa alla ja oma vedeldava kullamagnetiga nii palju väärismetalli oma panipaikadesse tirida, kui nad iganes soovivad. Lisaks leidub neil tehnoloogiat, mis kõrvaldaks vajaduse igasuguse tagasihoidlikkuse järele ja nad võiksid kogu elanikkonna laiaks litsuda. Selle asemel üritavad nad, mis iganes põhjusel, teha mõlemat. Maa all on töötav kaevandus, aga samas peavad nad inimesi röövima ja seeläbi üsna kohmakalt oma olemasolu paljastama. Selgitatakse küll, et tegu on luuremeeskonnaga, kes tulid inimeste nõrkuseid uurima... ja ka sellega on mul probleem. Kui nende laevastik on kusagil läheduses, piisanuks kiirest pilguheidust meie tolleaegsele planeedile, et näha, et mingit ohtu pole ja põhiväed kiirelt kohale kutsuda. Kui aga laevastik asuks on saja või enama aasta kaugusel - muutuksid luureandmed nagunii kasutuks. Olgu öeldud, et koomiksis polnud kullast haisugi, tegevuspaigaks olnud linn asus mahajäetud hõbedakaevanduse juures ja tulnukaid see ei huvitanud, nad lihtsalt tegid oma kližeeliku lendava taldrikuga sinna hädamaandumise.

Inimesi püüdvad lenddroonid nägid märksa huvitavamad välja kui lendavatel mootorratastel tulnukad... ja siis oli koomiksis üks element... no ma ei teagi... seda oleks tahtnud nalja pärast kinos näha, kuid siis oleks kogu filmi stiil pidanud hoopis teine olema. Nimelt said tulnukate hõljukid oma lennujõu mingist antigravi-metallist. Materjal sattus inimeste kätte, kes tegid pärast paaripäevast nokitsemist hobustele sellest metallist hobuserauad ja sellest tulenevalt on seal... just nimelt - läbi õhu kappavad hobused. Kuidas neil see õnnestus ja miks nad näiteks koivad taeva poole õhku rippuma ei jäänud, ei oska ma öelda. Tuleb muidugi tunnistada, et seda oleks olnud ükskõik millise stiiliga filmi raske sisse panna.

Näitlejatega võis rahule jääda, tegelastega enam-vähem. Esimesena kohtub vaataja amneesiaohver Jake Lonegrani (Daniel Craig) ja tema tulistava käevõruga. Peagi liitub Harrison Fordi mängitud Woodrow Dolarhyde. Esialgu oleks võinud arvata, et temast saab üks tõeliselt ebameeldiv tegelane, kuid peagi on ta paipoiss ja ühendab oma jõud kõigi teistega, et tulnukad mättasse lüüa. Tegu on hea näitlejaga, kes oleks loomulikult mõlemad karakteriomadused välja mänginud ja ehk oleks ma tahtnud teda isegi veidi rohkem negatiivse tegelasena näha, samas oleks olnud oht teha temast ühetahuline kurjam, praegu aga oli ta inimesena usutavam ja huvitavam. Pole ka üllatus, et Daniel Craigi jaoks on roll sobiv ja et temagi näitlemise kallal norida ei saa. Väikeses linnakeses liikus ringi ka üks salapärane naine (Olivia Wilde), kelle esmaülesandeks oli sündmuste tagamaade selgitamisega venitamine. On huvitav, et koomiksist ei leia ühtegi täpselt samasugust tegelast, sarnaseim filmitegelane on Ella. Koomiksis on peategelasteks hoopiski Zeke Jackson ja Verity Jones. Verity-sarnane tugev naiskarakter oleks ka filmile head teinud, kuid Ella tundus rohkem nagu plot device kui tõeline tegelane.

Jõudes eriefektideni, pean esimesena mainima üht kõige paremat aspekti - 3D puudumine. See ei ole taoliste filmide puhul iseenesestmõistetav ning näha ulmemärulit täie värvide ja kontrastidega on meeldiv. Võrreldes koomiksiga, olid tulnukad paremini tehtud. Koomiksis oli tegu suurte turvistes orkidega ja nad tundusid pehmelt öeldes igavad. Filmitulnukad meeldisid mulle palju rohkem, kuna nad tundusid märksa võõrapäraste ja võikamatena. Kerest väljuvad lisakäed olid väheke ootamatud, kindlasti meeldiv lisa, ehkki mitte enneolematud. Üldse oli tulnukatega päris korralikult vaeva nähtud ja nad kannatasid ka lähivõtetes ja päevavalges tegutsemise välja... mida muidugi sellise eelarvega filmist tänapäeval ka oodata võib. Ülejäänud efektid olid kenad, kuid mitte midagi erilist... siiski jättis tulnukate kasutatud rakettlaev veidi huvitavama mulje kui koomiksi lendav taldrik.

Nii et kas saan seda filmi soovitada...? Mitte väga. Suvise popkornikana ta isegi ehk töötab, kuid kindlasti pole ta nt reedeõhtust täishinda väärt ja hiljem ei tasu teda ka filmiriiulile osta. Leidus kenasid eriefekte, head näitlemist ja huvitavaid üksikelemente, kuid nende kokkuladumisel tekkiv tervikpilt polnud piisavalt nauditav.




IIIIIIIIII FILMIFANAATIK
IIIIIIIIII IMDB
IIIIIIIIII FILMIVEEB
IIIIIIIIII ROTTENTOMATOES
IIIIIIIIII METACRITIC
IIIIIIIIII ALMOST FAMOUS
IIIIIIIIII ROGER EBERT
CINEMA SNOB
WIKIPEDIA

City of Ember (2008)



Keskpärane, ehkki kena visuaalse stiiliga perefilm, segu ulmest, fantaasiast ja seiklusest. Kahjuks on seda viimast veidi vähevõitu, sest poolteisetunnises filmis otsivad kaks usinat noort väljapääsu lagunevast linnast ja... ja rohkem suurt ei midagi. Lahenduse leidmist takistab teiste inimeste ükskõiksus, üks hiiglaslik mutt (mulla), üks väga vana mutt (mäluprobleemidega) ja endale linna hukkumise puhuks toiduvarusid kokkuhamsterdav linnapea, aga tõeliselt meeldejäävat tulemust see kokku ei anna. Vähemalt on Jeanne Duprau raamatul põhineval filmil huvitava väljanägemisega toimumiskoht, millel on ühisjooni "Kadunud laste linna" visuaalse stiiliga. Liialt raske poleks ka uskuda, et kusagil äärelinnas asub üks delikatesside pood. Tuleb tunnistada, et ühe vaatamiskorra kannatab film välja ja hoolimata tõeliselt pingelise seikluse puudumisest on vähemalt peaosadesse valitud kaks noort näitlejat, kes tunduvad olema hingega asja juures, muutes seega toimuva usutavamaks. Linnapead mänginud Bill Murray kohta pole suurt midagi öelda, ta lihtsalt oli seal, ei säranud eriliselt, kuigi rolliga see isegi sobis. Lõpetuseks mainin veel, et film põhineb vaid ühel raamatul neljast ja ülejäänud kolm puudutavad nii linna loomisele eelnenud aega kui ka linnast põgenemisele järgnevaid sündmuseid.




6 7 5 6

Butterfly Effect 3: Revelations (2009)



Kui esimene film oli suuurepärane (olgu siis esialgne või lavastaja versioon), siis teine oli liiga mõttetu. et seda mõttetuks nimetada. Kolmas seevastu on üllataval kombel isegi vaadatav. Kindlasti pole tegu mingi unustamatu klassikuga, isegi mitte hea filmiga, kuid selline keskmine korraks vaadatav, kiirelt unustatav siiski. Abi oli sellest, et peategelane ei jätnud täiesti ükskõikseks ja filmis tegutsev mõrvar, nii läbinähtav kui ta ka polnud, tõi siiski mingi müsteeriumi sisse. Kuna osadesse stseenidesse jagus verd korralikult, võivad isegi slasheri'te fännid siit midagi leida. Peategelane ei jätnudki täiesti ükskõikseks, erinevalt sellest eelmisest tüübist. Ka mingi müsteerium oli mõrvari näol olemas, läbinähtav, kuid siiski. Ja mõned üsna verised stseenid võivad selle pala isegi slasher-filmide austajatele seeditavaks muuta.




5 6 X X