Source Code (2011)

Lähtekood

Lõpuks ometi see juhtus. Pikki aastaid pidin ma ootama, millal "Lõputu küünlapäev" kohtuks terrorismivastase võitlusega ja käesoleval aastal saabuski oodatud film. Ok, nali naljaks, aga paralleelid on tõepoolest olemas. Peategelane elab korduvalt ühte ajavahemikku läbi, antud juhul siiski märksa väiksemat, kui terve päev, ja püüab jõuda mitmeid inimelusid nõudnud plahvatuse põhjuse ja põhjustaja jälile, tehes seda salajase tehnoloogia abil, mis võimaldab ühe hukkunu viimaseid minuteid uusti läbi elada. Peagi tekivad tal kahtlused programmi olemuse üle ja loomulikult on filmis ka veidi läbinähtav lõputwist, millel ma filmi rikkumata lähemalt peatuda ei saa. Tegu on põneva ulmethrilleriga, mis ei muutu finišis lihtlabaseks märuliks, sisaldades sarnaselt Moon'ile (sama lavastaja) eksistentsialistlikke küsimusi. Film, mille vaatamist ei pea kahetsema.

Attack the Block (2011)



Kui juba madalaeelarvelist koletistega invasioonifilmi teha, siis on mõistlik kasutada vähemalt mõnes punktis leidlikku lahendust. Näiteks kui raha napib võimsate CGI-tulnukate renderdamiseks, tuleb appi idee teha nad täiesti süsimustadeks, jättes nähtavaks vaid nende neoonsiniselt helendavad hambad. Tänu sellele ei mõjunud filmis ringimüttavad ja inimliha matsutavad monstrumid sugugi tüüpilise ja igavana, isegi mitte võltsina. Film on lavastaja Joe Cornishi debüütfilm – kiitus talle – ka pika kogemusega tegijad suudavad selles žanris ämbrisse astuda, ja ma parem ei ürita kokku arvutadagi, kui palju on taoliseid amatöörlikke projekte, mida on lihtsalt valus vaadata. Sarnaselt lavastajale on ka peategelaste hulgas väheste kogemustega seltskonda, kes said samuti oma ülesannetega hakkama. Tempokas, meelelahutuslik, väheke huumorit – kas ta just korduva vaatamise jaoks piisab, on iseküsimus, kuid ühe vaatamiskorra jagu on siin raudselt paras ports filmi.




7 7 9 7

Green Lantern (2011)



Klišeeline koomiksifilm, millesarnaseid on tõttöelda juba mitmeid nähtud. Eriti väsitav oli algusstseen, kus filmi kangelane läks noore poisina oma piloodist isa testlennule kaasa elama. Kui keegi veel tõesti arvas, et too tüüp jääb elama, siis hiljemalt hetkel, mil isa pojale oma piloodijaki andis, oli vääramatult selge, et kaua ta enam ei ela... nii muidugi ka läks. Mõned aastad edasi, poisist on saanud suht hulljulgelt käituv mees, keda minevik ikka veel jälitab... vaatajaid muuseas ka, kuna tema enda testlennu ajal näeme peaaegu kõiki minevikustseene isa hukkumisest uuesti tagasivaadetena... stseene, mida nägime just kümnekonna minuti eest. Hilisema filmi jooksul suutsid tegijad vähemalt ühest kulunud stambist läbi murda ja lasid love interest’il maskeeritud peategelase, keda naine ikkagi lapsest saadik juba tundnud on, nii umbes minutiga ära tunda. Ega see pisike mask silmade ümber ikka ei petaks küll, kui inimese nägu juba aastaid tuttav. Tänapäevaste eriefektidega märuli otsijad saavad oma osa igatahes kätte, valgusmängulist madinat sinna jagub ning kangelase võimest tulenevalt on mõned stseenid isegi üsna loomingulised. Filmi parem osa ongi roheliste laternate maailma Oa üldine välimus ning võitlused. Kas minu nähtud üheksa minutit pikem Extended Cut ka midagi olulist lisas, ei tea öelda, oletan küll, et ilmselt ei lisanud. Võib vaadata, aga kes kinno ei jõudnud (näidati seda üldse Eesti kinodes lõpuks?), ei pea end neljaks rebima, et seda iga hinna eest näha, on paremaid filme.




5 6 3 6