Wrong Turn 2: Dead End (2007)

Vale pööre 2

Kui filmiseriaal tervikuna mingit erilist naudingut ei paku, kaotab ka "järg on kehvem kui eelmine osa" reegel oma tähenduse. Neljast hiljuti vaadatud Wrong Turn'i filmist osutus teine kõige meelelahutuslikumaks. Tänu- ja kiidusõnad selle eest lähevad multitalent Henry Rollinsile, kes oli kogu filmi nauditavam näitleja, minnes oma karmi tüübi rolliga korralikult üle vindi ja pakkudes parajat vaheldust iiveldamiseni läbinämmutatud teismeliste tapatalgutele. Ok - kolmas osa pakkus seda ka, aga Rollins oli ikkagi parem kui ükski sealsetest näitlejatest... kuigi, kui nüüd aus olla, tundusid ka WT2-e teised näitlejad ülejäänud filmide omadest vastuvõetavamad. Soovitaks vaadata ja kui slasherite vastu vaid mõõdukas huvi, võib teised osad vaatamata jätta - pole karta, et istud ekraani ees ja halad, et ei saa mitte midagi aru ülikeeruka sisu pärast. Ühtlasi võin öelda, et teiste filmide arvustusi oodata ei tasu, need olen ilmselt homseks unustatud.

PS: SinuToru võiks tõesti võtta vähemal filmitreilerite jaoks kasutusele süsteemi, kus neid saab piisava hulga miinushäältega eemaldada. Olen ilgelt palju kohanud olukorda, kus filmi jaoks on kvaliteetne treiler olemas, kuid mingid aastal 2007 ülespandud versioonid samast treilerist - muidugi neljast küljest mustade ribadega ümbritsetud või peessekeeratud aspect ratioga - risustavad otsingutulemusi.
PS2: Selle filmisarja postrid on kõik igavad.
XBOX360: Ükski sellistest filmidest pole õudusfilm, need on slasherid. Sa lihtsalt ootad, kuidas tegelased järgemööda võimalikult verisel moel surevad, mingit erilist pinget, põnevust või õudustunnet neis pole.

Pontypool (2008)

Pontypool

Sarnaselt vesternižanrile meeldivad mulle ka zombikate puhul esmajoones just sellised filmid, milles filmitegijad eemalduvad suht kulunud tavakontseptsioonidest ja täiendavad filmi mingi ebtavalise nipiga. Antud juhul toimub kogu filmi tegevus ühes väikeses raadiojaamas, mille saatejuhtideni hakkab aegamööda jõudma info ühes Kanada linnakeses vallapääsenud zombiviirusest. Esialgu on kuulda vaid kaudseid viiteid toimuvatele õudustele, kuid aegamööda muutub kõik üha reaalsemaks ning lõpuks jõuab viirus ka stuudiosse. Ja ka viiruse endaga on veidi ebatavalised lood, kuid millised täpsed, jäägu juba vaataja avastada. Minu jaoks mõjus lähenemine värskelt ja kuna väljastoimuvaid sündmuseid ei näidatud, oli tavalise veritsemise ja põgenemise asemel psühholoogiline pool väga tähtis. Film on järjekordne näide sellest, et hea idee olemasolu korral ei ole tarvis erakordset eelarvet. Kindel soovitus õudukafännidele.

Iron Giant (1999)



On filme, mida tuleb vaadata õigel ajal ja õiges vanuses. Aastaid hiljem võid vaid tõdeda, et kunagi varem oleks seda ehk isegi nautinud, kuid enam mitte. Iron Giant pole aga üks nendest filmidest, vaid hoolikalt tasakaalustatud elementidega animatsioon, mis on ilma liialdamata tõepoolest sobiv kogu perele vaatamiseks, hoolimata pereliikmete vanusest. Ei napi seal ei huumorit, südamlikke kohti ega ka põnevust. Film on küll animeeritud, kuid töötaks sama hästi live-action filmina, hoidudes täielikult laulu- ja tantsunumbritest, mõjudes vähemalt minu jaoks seda tõsiseltvõetavamana. Huvitav ongi, et olles pärast Raudhiiglast lavastanud veel kaks animatsiooni (Incredibles ja Ratatouille), asuski Brad Bird tegelema ühe live-action filmiga, milleks on käesoleval aastal kinodesse jõudev Võimatu missioon 4. Seniks aga soovitan Raudhiiglast vaadata. On siiski kummaline, et seda pole nähtavasti veel Blu-Ray peal välja lastud ja ainus võimalus HDs vaadata tundub olema mõne HDTV versiooni leidmine.




8 8 10 8

Tron: Legacy (2010)

Tron: Pärand

Kriitikute absoluutne lemmik see film ei olnud, ja hakates sisu lahkama, pole ka raske põhjust mõista, kuid on raske mööda vaadata filmi visuaalsest küljest, mis oli lihtsalt suurepärane. Olles vaadanud vahetult enne seda filmi ära vana Troni, oli hea uut kõrvale seada, ning tõesti - kummagi erefektid on selgelt oma ajastu lapsed, kuid siiski on näha, et tegevus toimub samas maailmas. Uue filmi välimus ei tekitanud tunnet, et selle kallal on nokitsenud inimesed, keda eelmine üldse ei huvitanud. Selged teravad jooned ning neoonvärvidega kontrastis olev must loovad visuaalselt väga meeldiva maailma, mis ei suuda küll üllatada, kuid on väga nauditav vaadata... jah, nii et filmi välimusega jäin rahule. Minnes sisu juurde, tuleb tunnistada, et ega seal midagi märkimisväärset ei olnud, üsna tavaline isa-poja suhte ning maailmavallutuse teema. Samas oli kogu tegevus piisavalt lihtne, et hoiduda pidevalt iseenda otsa komistamast. Muidugi oli ka Daft Punki muusika abiks filmi hinde tugevdamisel. Üks väga tugev "korra ikka kõlbab vaadata" soovitus minu poolt.

Dylan Moran

Dylan Moranilt on käesoleva nädala seisuga saada kolm DVDd: "Monster", "Like, Totally" ja "What It Is". 14. novembril ilmub neljas - "Yeah, Yeah - Live in London". Need kolm esimest vaatasin paari nädala eest ühe hingetõmbega läbi ja pean neid piisavalt heaks, et visata siia blogisse paar kiidusõna Morani esinemistele üldiselt, ilma neid eraldi lahkamata. Kes veel ei tea, tegu on iiri päritolu koomikuga, kes on stand-upist mittehuvituvale, kuid inglise huumorit austavale inimesele tuttav seriaalist "Black Books", kus ta mängis muuhulgas koos Bill Baileyga, kes on samuti stand-up laval oma häälepaelad valgeks saanud. Ei ole mingit hirmu, et Moran ei suuda üksinda laval olles naljakas olla - nagu iga tasemel koomik, saab ka tema selle ülesandega meisterlikult hakkama, naerutades publikut oma teravmeelsete tähelepanekutega argipäeva asjadest, hoides niihästi teksti kui oma intensiivse lavaolekuga kogu tähelepanu endal. Ütleksin, et mõne meelalahutusliku tunni jaoks on ta väga sobiv koomik, kuid ärge uskuge ainult minu juttu ja otsige SinuTorust lisa.