Drive (2011)



Vahel on ehk isegi hea, kui film ootustele ei vasta. Drive'i põgusa treileri ja sajast suust ja suunast kostva kiidulaulu järgi ootasin märulit, mis on ilmselt stiilne ja põnev. Neid kahte viimast ta oligi, kuid tegu pole esmajoones märuliga, ja ma arvan, et nii ongi parem. Filmi lavastaja, Nicolas Winding Refn suutis lavastada nii kaasahaarava ja pingelise krimithrilleri, millesarnast juba ammu näinuid pole. Tema varasemad filmid on mulle tundmatud - ehkki vähemalt Bronsoni vaatamiseni ma kunagi siiski jõuan - ja sellest tulenevalt ei saa ma võrrelda tema senist lähenemist filmidele, kuid kindel on, et tema edaisistel filmidel hoian silma peal.

Juba algusest peale mõnes mõttes 70-80date märuleid meenutav Drive ei paku ühest küljest küll palju üllatusi ja lugu areneb suht nii, nagu ta arenema peab ning pinge ei tulegi mingite ootamatute pöörete filmisurumisest. Olgem ausad, need on nii mõneski filmis sageli üsna ebaloogilised. Aegamööda tegelasi tutvustades ja andes aimu tulevastest probleemidest jõuab film oma esimeste vägivaldsete stseenidena ajaks, mil tavaline märulikangelane on paar kamalutäit maffiatüüpe juba kirstude sisekujundust imetlema saatnud. Ja ükski järsu trummilöögina ekraanilelahvatav vägivallapurse ei olnud ootamatu, kuid ootusärevus oligi siin just see kõige geniaalsem. Mitu korda võis filmis alates teatud momendist selgelt tunda, et kohe-kohe lööb kaane pealt... nii ka läks - kiirelt, raevukalt, lühidalt - nagu oleks saanud mingi eriti hea maiuspala, mida ei tahakski korraga liiga palju süüa, sest see vähendaks tema väärtust. Hetked on seda paremad, et vaatajana jõudsin tänu sujuvale algusele tegelastega harjuda ja hakata neile kaasa elama. Sõnaaher peategelane, tema kiindumuse sihiks olev naine, vanglas istuv naise kurjategijast mees, kes tavapärastest klišeedest kõrvalekaldudes oma perest tegelikult väga hoolib; ja muidugi ei jäänud ka antagonistide read suurt viletsamaks, pakkudes eiriti just Albert Brooksi ja Ron Perlmani tegelaste näol mafioososid, kes polnud ei ülepingutatud ega arvutimängu lõpubossidele omaste supervõimetega. Aimu kvaliteedist andis ka filmi alguse põgenemisstseen, kus peategelane kasutas selle asemel, et huupi kummi vilistades läbi linna kimada, hoopiski strateegilisemat sõidustiili ja mängis politseiga, võttes abiks politseiraadio skanneri, pingelist kassi-hiire mängu. Ma ei püüagi väita, et ma ei oska nautida pöörast kihutamist ja 50 autovrakiga tagaajamist, kuid antud filmi palju kaalutletum lähenemine oli sedavõrd teretulnud vaheldus, et tahaks sellise stseeni eest tegijatele paar õllet välja teha.

Kaameravõtete nautimiseks jätab film tänuväärselt sageli piisavalt aega, loobudes pidevatest pool-sekundit-võrdub-üks-võte-lõigetest. Need ei tee mitte ühelegi märulile head, vaid muudavad stseenide täieliku nautimsie võimatuks, siin aga oleks nad veel eriti kohatud ja üldise stiiliga sobimatud olnud. Paljudel hetkedel silm lihtsalt puhkas pildil, isegi kui seal mitte midagi ei toimunud. Seda kõike saatis muusika, mis sarnaselt kõigele muulegi siin filmis, oli samuti isikupärasem, leides üles selle kitsa kuldse kesktee, kus noodid ja lood tungivad küll meeldejäävalt esile, kuid ei valluta film.

Nii et, kes veel ära ei arvanud - mulle meeldis ja ma soovitan kõigil filmihuvilistel, kes pole veel näinud, esimesel võimalusel see lünk täita ja oma silmaga vaadata, kuivõrd hästi suudab osav lavastaja pinget hoida, ilma et oleks tarvis filmi otsast lõpuni madinat täis toppida.




8 8 9 8

Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events (2004)



Üheteistkümnest raamatust koosnev Lemony Snicketi sari tundub olema populaarne, kuid on Harry Potteri lugude kõrval üsna väike tegija. Ehk on see üks põhjustest, miks käesolev film on seni ainukeseks sarja ekraniseeringuks jäänud ja viimase seitsme aasta jooksul on järge asjatult oodatud - liiga vähe fänne, kes oleksid aidanud filmil oma esimesest vahefinišist edasi liikuda. Sellest tulenevalt ei toonud ka film piisavalt raha sisse - tänu ülemaailmsetele tuludele jäädi küll plussi, kuid rahastajad ei olnud ilmselt valmis järgmise filmi suunas rahapatakaid loopima. Samas on filmist selgelt näha, et tegijate jaoks pidi see olema vaid algus, kuna mitmed ülesvisatud mõistatused jäävad täielikult uurimata-vastamata. IMDbs on kirjas, et järg tuleb aastal 2012, kuid see on taas üks kohahoidja ja pole teada, millal me tegelikult uut ekraniseeringut näha saame.

Ülesehituselt mõjub film veidi episoodilisena, põhinedes kolmel esimesel raamatul - Ahastav algus, Roomajate ruum ja Avar aken. Need ja veel neli raamatut on kirjutamise ajal ka eesti keeles saadaval, kuid ilma neid lugemata on raske öelda, kui palju originaalmaterjalist filmi jaoks kõrvale heideti. Vaatamisel ei tundunud film lünklik ja lugu orbudeks jäänud Baudelair'ide rännakust ühe hooldaja juurest teise juurde rullus lahti loogiliselt. Lisaks loole oli filmil muidugi veel kaks head külge - hea näitlemine ja tugev visuaalne külg, mõlemad tugeva teatraalsusega. Sarnane käsikiri, millel need elemendid puudunud oleksid, oleks pakkunud oluliselt igavamat elamust. Meryl Streepi arglik tädi Josephine ning Billy Connolly sõbralik onu Monty olid meeldivad tegelased, kuid kahvatusid paratamatult Jim Carrey mängitud krahv Olafi kõrval. Oli õige lasta Carrey'l improviseerida, nii sai ta igasse Olafi variatsiooni tuua vastavalt vajadusele nii ähvardava kui koomilisena mõjuvaid iseloomujooni.

Neile, kes peavad filmides lugu omapärasest visuaalsest stiilist, on kindlasti vähemalt see osa filmist nauditav, kuna konstrueeritud võtteplatsid andis meeskonnale täieliku kontrolli filmi välimuse ja valgustuse üle. Poleks vale nimetada stiili burtonlikuks, kuna selle kujundamisel on oma panus Rick Heinrichil ja Emmanuel Lubezki - kaks meest, kes on varem Burtoniga filmi kujundamisel koostööd teinud.

Kuigi film oleks parem, kui ta oleks tõepoolest osa arenevast loost, mitte pelgalt näide sellest, mis oleks võinud olla, on filmis head rohkem kui halba ja väärib seega vaatamist.

8 7 7 7

Silent Running (1972)

Hääletu kaugenemine

Taas on käes tulevik ja nagu ikka juhtub, on Maa viljatu ja inimesed peavad roheluseta hakkama saama. Lootuses kunagist looduskeskkonda taastada, on kosmosesse saadetud laevad, mille klaaskuplite all kasvavad metsad ja hüplevad ringi nunnud jänkud ja oravad (sic). Ühel päeval antakse laevade meeskondadele käsklus kogu see salat tuumapommidega õhku lasta ja laevad tagasi Maale kommertskasutusse toimetada. Ühes laevas leidub aga mees, kas astub käsule ja ülejäänud meeskonnale vastu ning seab endale eesmärgiks olla viimase roheluse kaitsja. Jah... kes veel ära ei arvanud - tegu on filmiga, mis sisaldab vägagi ilmselget ökosõnumit, asjaolu, mida ei lase folklaulja Joan Baezi laulud ka kuidagi unustada. Filmi põhiline viga ongi liialt näkkusurutud temaatika, milles puudub igasugune subtiilsus. On ka raske tõsiselt võtta tegelast, kes oma kootud ürbis kuplialuses metsas ringi uitab ja lastekastekannuga lilli kastab. Samas on siin süüdi käsikiri, mitte näitleja ja Bruce Dern väärib selle rolli eest kiitust, kuna mitmes kohas mängib ta intensiivsed emotsioonid kaasahaaravalt välja.

Peategelasele pakuvad seltsi laeva kolm hooldusrobotit, keda ta programmeerib erinevaid ülesandeid täitma. Kuidas need kohmakad metallimürakad reaalselt mingeidki ülesandeid sellises laevas peaks täitma, jääb arusaamatuks... ja kaameratöö nihverdab mitmes kohas ka nende tegelike liigutuste näitamisest mööda. Olles seda öelnud, pean tunnistama, et üldiselt oli filmi tehniline pool väga kena, seda kindlasti tänu lavastaja Douglas Trumbullile, kes oli eelnevalt Kosmoseodüsseia efektimeeskonna üheks juhtivtegelaseks. Kosmoselaevad, nende sisustus ja mitmed tehnilised vidinad on detailsed ja usutuvad.

Soovitan ulmefännil seda vaadata. Film on pisut aeglasevõtu, kindlasti kämp, kuid samas on temas mingi võlu, mis lubab filmil arglikult ulmeklassikute tagumises reas oma kohale asuda.