Cloud Atlas (2012)

Pilveatlas

Lavastaja: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski
Näitlejad: Tom Hanks, Halle Berry, Jim Broadbent

Eile nähtud Pilveatlas võttis esimese hooga nõutuks. Ilmselgelt on tegu tohutult ambitsioonika filmiga, kuid ma ei imesta sugugi selle üle, et rahastajate leidmine oli raske või et inimesed kinosaalide uksi maha ei murra püüdes filmi iga hinna eest näha. Rohkem kui kuu ajaga teenis film Ameerikas veerandi oma 100 miljonist dollarist tasa, kui lisada sinna ülemaailmne tulu, tõuseb sissetulek 50 miljoni peale. Samas ei ole film veel kõikjal kinodesse jõudnud, näiteks Suurbritannias linastub ta alles järgmisel aastal. Seega võib ta tasapisi ehk kasumisse tiksuda, kuid annab siiski stuudiotele signaali, et taolisi teoseid väga kergekäeliselt rahastada ei tasu. Ka antud juhul kraabiti summa mitmest allikast kokku, 7 miljonit lisasid Wachowskid omaenda taskutest.

Ise jäin ma filmiga kindlasti rahule, kuid palju raskem on öelda, kui heaks teda siis ikkagi pidada. Nähtut on raske lühidalt kokku võtta ja lihtsalt ühe numbriga paika panna. On see kuuest loost ja raamjutust koosnev ligemale kolmetunnine film aasta geniaalseim üllitis või lihtsalt meeldivat elamust pakkunud filosoofiliste püüdlustega raamatuadaptsioon? Ilmselt on tõde kusagil vahepeal. Kindel on, et kogu kinos istutud aja jooksul ei tahtnud ma kordagi kella vaadata, selle asemel püsis tähelepanu kindlalt toimuval ja püüdsin filmi mosaiigilaadsest narratiivist, mis pidevalt eri ajastute vahel hüples, endale lineaarset ahelat kokku monteerida. Lõpuks see ka õnnestus ja võis näha, et igast esitatud ajastust viib järgmisesse mõni peenike niit, mis loob eri aegadel elanud tegelaste saatuste vahel seose. See seos ei ole tugev, kuid filmi sõnumit arvesse võttes ei saanud seda ka tahta.

Kuulda on ka arvamusi, et need üksikud lood ei tekita emotsioone, et side tegelastega jääb olemata. Ja ma ei vaidle sellele vastu, ka mina ei jõudnud tegelastele eriti kaasa tunda, ei hakanud negatiivseid tegelasi sügavalt vihkama, ei leidnud selliseid, kellega oleks lihtne samastuda. Kuid ma ei pea seda veaks. Kas just minna nii kaugele, et nimetada seda filmi tugevaks küljeks, kuid vähemalt vajalikuks ehk siiski. Ei tundunud olema eesmärk panna vaatajat iga peategelase elusaatust nähes pisarat poetama. Teatud distantsi hoides oli parem näha tervikut, analüüsida seoseid ja püüda juurde mõelda seda, mida ei näidatud.

Hea näitlejatöö kiitmine on üldiselt asjatu, peaosades on inimesed, kellelt muud ei ootakski, küll aga läheb kiitus grimmeerijatele. Igal näitlejalt on täita mitu põhirolli, lisaks veel väiksemad kõrvalosad ja sageli isegi ei taipa, et tegelikult vaatad otsa vägagi tuntud inimesele. Alles filmi lõpus näidatav kokkuvõte, kus jooksevad läbi näitlejate nimed koos kõikide rollidega, toob selle valgustushetke. Mull meeldib nii ehk teisiti, kui enne lõputiitreid lastakse kõik põhirollid sedasi läbi, aga antud filmi puhul oli see tõesti omaette elamus. Imestaksin väga, kui Pilveatlas parima grimmi Oscarit taskusse ei pistaks.

Siinkohal on sobiv tuua esile üks silmajäänud kriitikapunkt - nimelt tulevikusegmendis näidatud toodetud (kloonitud?) ettekandjate puhul on väidetud, et nad pole ilusad ja see pole loogiline, kuna nende välimust saaks kunstlikult suunata mingi ideaali suunas ja kindlasti seda ka tehtaks. Mind huvitaks tõesti, kui palju seda väitnud kriitikud ajas reisivad ja kuidas ise seda sama teha saaks. Kuidas on võimalik rääkida rohkem kui 100 aasta kauge tulevikumaailma iluideaalist? Eri kultuurides eri ajastutel on ilu tähendanud vägagi erinevaid asju ja pole võimalik teada, mida inimesed järgmisel sajandil ilusaks peavad.

Kui juba rääkida asjadest, mis võõrana tunduvad, siis ei saa peatumata jätta tolle veelgi kaugema tulevikumaailma keelekasutusel. Ma ei julgeks öelda, et see oli filmis hädavajalik, kuid minu jaoks andis see võõrapärane dialekt siiski väga palju juurde. Kuid kindlalt on täiesti vale väita, et inimesed ei hakkaks ometi nii erinevalt rääkima. Tegevus toimub ikkagi kauges tulevikus, liiatigi pärast mingit suuremat katastroofi, mille tulemusel on paljude jaoks kirjasõna hävinud ja elatakse vähemalt teatud määral üksteisest eraldatud hõimudena. Muudatused oleksid vältimatud. Toon siinkohal kolm väikest näidet siinsamas Tartus 83 aasta eest ilmunud raamatust Wellsi raamatust "Pimedate maal ja teisi jutte".

Nad ehmatasid teda, liigatades kõik korraga tema sihis, igaüks väljasirutatud käega. Ta taandus nende haraliste sõrmede kallalekippe eest. / Ja mul tuli tõurastada ta sigu. / penikoorem

Nagu mainitud, on näited vaid veidi üle 80 aasta vanad. Kui esimene lause on arusaadav, ehkki veidi ebatavaline, siis küllap nii mõnigi inimene ei tea, mida tähendab tõurastama. Isegi õigekeelsussõnaraamat ei tunnista sellist sõna. Tegu on Johannes Aaviku soovitusel soome keelest võetud laenuga, mis tähendab looma tapmist. Ja kui paljudel tekib mingi reaalne arusaam kaugusest, kui öelda, et miski asi asub 5 penikoorma kauguse. Enne järgivaatamist ma igatahes ei teadnud, et see vastab umbkaudu 37 kilomeetrile (1 verst on umbes 7,5 km).

Seega, kui vähem kui sajandi jooksul saab keelekasutus muutuda maailmas, kus kirjakeel on pidevalt olemas, siis pole raske uskuda, et filmis kujutatud ajaks oleksid toimunud muudatused veelgi suuremad. Hoopis iseasi on muidugi, kui hästi nad just nimelt filmi mõistmisele mõjuvad. Kui raamatus saab neid samu ridu kohates arusaamatuks jäänud lause lihtsalt uuesti üle lugeda, siis filmis ta tuleb ja läheb ja nii ongi.

Tulles aga lõpetuseks tagasi filmi üldmulje juurde... jah, meeldis, kindlasti meeldis. Kuid mitte nii palju, et suudaks anda üheksa või lausa kümme punkti kümnest... kui aus olla, ma ei oska isegi öelda, mis oleks siin filmis teisiti olema või juures olema, et nii kõrget hinnet välja teenida. Kuute punkti (ammugi siis vähemat) ei saa samuti anda, sellega liigitaksin ta juba sinna keskpäraste hulka, kuid seda ei tõuse käsi küll kuidagi tegema. Allesjäänud kahest hindest valin kõrgema, ehk siis kaheksa. Ma olen näinud palju filme, mis on pakkunud ülihead meelelahutust, samuti selliseid, mis on emotsionaalselt tugevalt mõjunud, kuid Pilveatlas ei lange kummasegi kategooriasse. Võttes arvesse, et film meeldis, et ma ei saanud lihtsalt õlakehitusega mingit suvalist hinnet anda ja et ma tahan seda edaspidi kindlasti veel korra üle vaadata, on kõrgem hinne ära teenitud.

Ühtlasi annan soovituse film vaadata. Kui käia raha välja mingi suvalise suvise lameda kassahiti eest ja tulla kinost välja tundmusega, et tegu oli sita filmiga, siis tavaliselt just nii ongi - vaata kuidas vaatad - see oli raisatud raha. Kuid Pilveatlase puhul asi päris nii lihtne pole. See on üks nendest filmidest, mille puhul ei saa minu arvates isegi siis rääkida raisatud rahast ja ajast, kui film ei meeldinud. Üht kinoskäiku on ta kindlasti väärt.






Piranha 3DD (2012)



Jeerum, küll see oli alles loll film... no suurem osa koletiste-õudukatest on seda, kuid see polnud ka eriti lõbus. Esimene osa mulle meeldis ja kui tekkis võimalus vaadata järge 3Ds, siis arvasin, et küllap ma midagi sealt ikka saan. Tühjagi ma sain. 3D-efektid olid kohati küll korralikud, kuid mitte piisavalt huvitavad, et antud juhul paremat elamust pakkuda. No hästi... kui sulle peaks oksendamine meeldima, siis seda saab siin mõne sekundi jagu tõesti kaunis HD-3Ds nautida. Muidu aga oli filmi parimaks osaks David Hasselhoff, kes ei mänginud mingit tegelast vaid iseennast, visates nalja nii iseenda kui ka filmi üle, tuues muuhulgas välja ühe kõige olulisema vea. Nimelt toimus filmi tegevus veepargis, kuhu, nagu arvata võibki, piraajad tungisid. Enne algust mõtlesin, et kuidas nad küll ometigi suurejoonelise veresauna ära põhjendavad, inimesed tormaksid ju verd märgatest basseinist silmapilkselt välja, olgu siis selle vees hõljuva verepilve põhjustajaks piraaja või mõni Stephen Kingi fännist naine, kes Carrie imiteerimisega natuke liiga usin on. Siin filmis aga ei suuda mitmed nähtavasti otsustada, kas tema kõrval ulpiv laip ja ujuvad piraajad on ikka piisav põhjus kuivale maale minekuks - pileti eest on ju ikkagi makstud ja vesi soe. Ei tasu vaadata ei 3DDs, 3Ds ega 2Ds.




4 4 1 X

Natuke juttu filmipostritest

Arvustuste sekka ka üks väike jutuke ühest mind huvitavast teemast. Nimelt filmipostrid... ja vastavalt teemale on siin ka arvukalt pilte.

Hollywood (no üldse kõik filmistuudiod) peaks lõpuks ometi võtma tööle inimesed, kes oskavad filmipostreid teha ja saatma uut ametit otsima need mõttetud sellid, kelle arvates piisab suvalisest fotoklõpsust ja viiest minutist Photoshopis. Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik kulutada miljoneid filmi peale, et seejärel pakend umbes dollari eest kujundada. Tühja pilguga poseeriv peategelane mingil igaval taustal ei ärgita ostma ja näeb filmikogus riiulil masendavalt igav välja. Ja kõigest mõne suvalise relva (tavaliselt püstoli) lisamine ei anna mitte midagi juurde.



Selle asemel tuleks kasutada näiteks selliseid kunstnikke, kes tõesti filmi postril või karbikaanel elama panevad. Drew Struzani ja Steven Chorney tööd on tõeliselt meisterlikud ja nad toovad esile nii paljusid detaile, mida hiljem filmis taas ära võib tunda. Tundub, et valdavalt kasutati nende teenuseid 80ndatel ja 90ndatel, kuid ka mitmete uuema aja filmide juures on nad tegusad olnud. Näiteks uued Star Warsi filmid või uus Indiana Jones. Samas on lihtsalt kuritegelik, et Harry Potteri filmiseeria, mis on otsast otsani täis maagiat ja värvikaid tegelasi, on langenud Photoshopi ohvriks. Kuid heidame korraks pilgu Hellboy DVD-kaantele ja vaatame seejärel seejärel Drew joonistatud versiooni.



Esimene sobib ideaalselt eelmistega kokku. Mõttetu poseerimine, püstol peos. Selle kõrval olev eriväljaande oma tõstab tohutult panuseid - kaks peategelast juures, kes sama igavlevalt vahivad. Aga mida pakub viimane (mida ei leia ühegi DVD ega Blu-Ray karbi pealt). Kuigi ka seal on poseerivad tegelased, on Struzan andnud neile oluliselt rohkem emotsioone ning selle alusel tekib palju suurem huvi filmi vaadata. Ma tean, et Hellboy ei meeldinud igaühele, kuid kui võrrelda, milline neist filmile kõige rohkem sobib, pole kahtluski, et viimane võidab miilipikkuselt.

Ja siin veel üks võrdlus sellest, mis on, ja mis peaks olema. Selline näeb välja Austin Powersi Blu-Ray kogumik. Ma ei hakka isegi pilti blogisse panema, see on lihtsalt sedavõrd mõttetu ja ideevaene käkerdis. Küll aga lisan siia Phil Robertsi joonistatud postri, milles on tõesti Powersi mojot tunda. Kui oled filmi näinud, on seal arvukalt äratundmisrõõmu pakkuvaid elemente, kui näinud ei ole, tekib tahtmine vaadata, olles eelnevalt tükk aega pildi uurimisele kulutanud.



Suur kiitus läheb filmi They Live collectors edition blu-ray väljaandele. Selle kaanel ilutseb pilt kunstnikult Tom Hodge, kes on mitmed B-filmid vähemalt väliselt huvitavamaks teinud. Esimene pilt on seni peamiselt kasutuses olnud... idee poolest mitte just halb, läheb filmiga kokku küll, kuid teostus jätab kahjuks soovida. Seevastu kõrvalolev tekitab tahtmise otsekohe poodi joosta ja see film endale osta. Ja see on ka üks mõju, mis peaks ühel postril olema - ta peab tekitama selle karbi järgi haaramise refleksi. Kui karp on juba poeriiulilt võetud, on ostmise tõenäosus ka palju suurem. Vaadake kindlasti ka Tom Hodge'i kodulehte, seal on arvukaid selliseid pilte, mis on sageli paremad kui film ise.



Selle postristiili lõpetuseks tsitaat Hodge'ilt endalt:
"Now more than ever is the time to step away from the standardised photo compositions and floating heads of modern poster art, we need explosions, exploitation and helicopters!!!"

Kuid on ka teine lähenemine, mis on esmapilgul märksa tagasihoidlikum ja minimalistlik, kuid samas väga stiilne ja ehk isegi ambitsioonikam. Piirduda filmipostri kujundamisel mõne üksiku värviga, kasutada palju tühja ruumi ja väheseid jooni ning seejuures tuua välja filmi iseloom - see ei olegi niiväga lihtne. Kuid õnnestumise korral saab geniaalselt hea tulemuse. Ehkki sellist minimalistlikku stiili on kasutatud ka ametlikult, on internetti tekkinud palju hobikunstnike tehtud pilte, mitmed neist paremad nendest, millega filmid poodidesse jõuavad. Allpool toodud näidetest on igas mõni filmi jaoks oluline stseen või element.



Kokkuvõtteks võib öeda, et kuigi on olemas sellised filmiplakatid ja DVD-kaanekujundused, mida saab kõhklusteta kunsti alla liigitada, kasutatakse taolist lähenemist liig harva ja minnakse kergema vastupanu teed ning lihtsalt visatakse kaanele näitleja täismõõdus näopilt või muu suvaline fotomontaaž. Tarbijana ei saa kahjuks seda ka eriti mõjutada. Selleks, et tootjate käitumist antud punktis muuta, peaks arvestatav kogus inimesi loobuma filmide ostmisest puhtalt kaanepiltide pärast... seda ka siis, kui film muidu väga meeldib. Seda aga ei juhtu, nautigem siis vähemalt neidki harvu kordi, kus on näha, et selle väikese osaga riiulil olevast ostust on veidikenegi vaeva nähtud.

Greg Davies: Firing Cheeseballs at a Dog (2011)

Lavastaja: Paul Wheeler
Näitlejad: Greg Davies

Greg Daviese nimi (või vähemalt nägu) ei ole võõras neile, kes on vaadanud inglise sarja The Inbetweeners. Sarja kohta ei oska suurt midagi rääkida, olen seda liiga vähe näinud, kuid tema stand-up on viimasel ajal vaadatutest üks parimaid ja saab minult kindla soovituse. Isiklikuks lemmikuks on lugu hüüdnimede tekkimise absurdsusest, teema, millega on ilmselt iga inimene ühel või teisel moel kokku puutunud, kuid ka Daviese kogemused õpetajana pakuvad head materjali.






Looper (2012)

Ajasõlm

Lavastaja: Rian Johnson
Näitlejad: Joseph Gordon-Levitt, Bruce Willis, Emily Blunt

Ajareisi-temaatilised ulmefilmid tekitavad minus tavaliselt vaimustust juba enne filmi vaatamist. Süüdi selles on ilmselt niihästi Tagasi tulevikku trilooga kui ka 12 ahvi. Mõlemad on hästi läbimõeldud ja põnevad. Õnneks pole tegu ainukeste selle kategooria filmidega, mille kohta nii väita saab. Ja nüüd on üks juures. Juba algidee on suurepärane - tuleviku maffiabossid saadavad neile pinnuks silmasolevad isikuid minevikku, et sealsed palgamõrvarid nad siis kõrvaldaksid. Kuid sellel kõigel on üks väike konks juures. Ühel päeval peab palgamõrvar tegema oma viimase töö - tapma oma tuleviku mina, seda nimetatakse ka sõlme kokkusidumiseks. Peategelasest tapja noort ja vana versiooni mängivad vastavalt Joseph Gordon-Levitt ja Bruce Willis - ühed mu lemmiknäitlejad, nii et siit juba filmile väike lisaväärtus. Nagu arvata võib, ei lähe selle sõlme kokkusidumine eriti sujuvalt ning vana ja noor asuvad üksteise vastu võitlema, üks neist püüab seeläbi korda seada oma elu aastas 2044, teine aastas 2074. Kogu selle loo võtmeks on üks laps, kuidas täpselt, jäägu vaataja avastada, kuid teda mänginud Pierce Gagnon oli geniaalselt kõhe selles rollis.

Ajareisi tehnoloogiat siin lähemalt ei tutvustata, reegleid ei selgitata ning loogika üle ei filosofeerita. Vaatajal soovitan hoiduda püüetest seda tehnilist külge viimse detailini analüüsida. Filmitegijad on siin loonud süsteemi, mis toimib just sellisena, nagu ta on ja ülemõtlemine ei tule kasuks (see on tegelikult sageli ajareiside puhul nii). Film on nauditav nii oma idee, märuli kui ka tegelaste poolest, seega soovitan kähku kinos ära käia ja vaadata. Ise mõtlesin vahetult pärast saalist väljumist, et film on seitsme punkti vääriline, kuid hommik on õhtust targem ning pärast vähest juurdlemist ei tõuse käsi siiski alla kaheksa andma - tegu oli liiga mõnusa ja liiga väheste vigadega vaatamisega, et väärida vähemat.

PS: Olen näinud püüdlusi võrrelda seda filmi Matrixiga. "Looper püüab olla Matrix uuele generatsioonile," või "Looper on uue aastakümne Matrix." Ei. Seda ta pole. Looper on hea film, kuid selleks, et olla uus Matrix, peaks ta mõjutama maailma enda ümber samal määral. Seda aga pole juhtunud ja pole ka oodata, et juhtuks.







Rock of Ages (2012)

Rokiajastu

Lavastaja: Adam Shankman
Näitlejad: Diego Boneta, Julianne Hough, Tom Cruise

Rokiajastu algab hoogsalt ja tekib lootus, et tegu on pidevalt tempoka ja mõnusalt tobeda filmiga. Midagi erakordselt head ei olnud nii ehk teisiti alust loota. Kahjuks polnud film ka korralikult halb muusikal, mille üle veel aastaid hiljem nalja saaks teha, vaid karjuvalt keskpärane ja unustatav. Jah, halba näitlemist seal ju oli, kuid see ei päästnud. Tunnen juba praegu, seda arvustust kirjutades, kuidas filmikaadrid üksteise järel mu mälust kustuvad. Parimateks lauludeks on ammusest ajast pähekulunud lood, kui filmis ka oli mõni originaalne lugu, siis ei tõusnud see esile. Tõeliselt raisatud oli ka Catherine Zeta-Jonesi mängitud Patricia Whitmore'i tegelaskuju. Tema suurehäälselt alanud võitlus rock-muusika pahede vastu taandus vaevumärgatavaks protestiks filmi peamiseks tegevuspaigaks olnud klubi ees ja ei mõjutanud sündmuseid mitte mingil olulisel määral. Siin oleks võimalus olnud korraldada tema ja muusikafännide vahel üks korralik sõda, kuid kaugel sellest. 130-minutiline pikem versioon kipub lisaks kõigele muule ka paiguti venima. Võib-olla oli kinoversioon parem? Kuid teisi arvustusi ja kassatulu vaadates tundub, et ilmselt siiski mitte.


Selline peaks olema meeleolu ühe rock-muusikali vaatamise ajal.


Kahjuks mõjub film üsna kägistavalt.


Ja meeleolu on lõpuks hoopis selline.

Dirk Gently (2010-2012)

Dirk Gently

Lavastaja: Tom Shankland, Damon Thomas
Näitlejad: Stephen Mangan, Darren Boyd, Lisa Jackson, Jason Watkins, Helen Baxendale

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.

Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht“ ei vaja tutvustamist ja on tuttav igale ulmefännile. Kuid Adamsi looming ei piirdu ainult nende raamatutega. Tema sulest on ilmunud ka kaks ulmelist ja humoorikat detektiiviromaani, milles holistiline detektiiv Dirk Gently puutub kokku ajareiside, jumalate ja kummitustega. Oot... holistiline detektiiv? Mis elukas see veel on? Väga lihtne - Dirk Gently usub et kõik asjad on omavahel seotud ja täiesti juhuslike, näiliselt mõttetute juhtlõngade tagaajamine viib lõpuks juhtumi lahendamiseni. Lisaks kasutab ta zen-navigatsiooni, mille kohta ütleb ta ise järgnevat "Ma jõuan harva sinna, kuhu ma minna tahtsin, kuid satun sageli sinna, kus ma olema pean." Käesolev seriaal pole õnneks või kahjuks nende romaanide täpne ekraniseering. Kahjuks, kuna oleks huvitav näha kõike toimuvat filmis või seriaalis, kuid antud juhul osati arvestada väikese eelarvega ning tehti teadlik otsus võtta raamtatutest ainult mõned tegelased ja ideed ja kõndida nendega iseseisvat rada. Nähtu põhjal võin öelda, et tegu oli õige otsusega ja tulemuseks on mõnusa huumoriga lugu, milles on selgelt Douglas Adamsi vaimu tunda. Seda kõike pole rohkem kui nelja episoodi jagu, kuid need on vaatamist väärt.




Ultimate Spider-Man (2012-....)

Lavastaja: Jeff Allen, Alex Soto
Näitlejad: Drake Bell, Caitlyn Taylor Love, Ogie Banks

Tekkis huvi vaadata, mida tänapäevased koomiksitegelastega joonissarjad ka pakuvad. Arvestades, et Batmani (1992) kõrval oli Spider-Man (1994) üheks mu lemmikuks, tundus käesoleva aasta Ultimate Spider-Man huvitava objektina. Nojah, kaasaegne on ta vist küll. Ilmselt liigagi. Tekkis tunne, nagu oleks Spider-Man, Family Guy ja Deadpool kõik ühte patta pandud ja siis valminud segu välja kallatud. Natuke liiga eneseteadliku ja neljandat seina purustava seriaaliga on tegu. Ei möödu 10 sekunditki, kus ei üritada mingi vidina ja naljaga vaataja tähelepanu karjudes enda poole tõmmata. 90ndate animatsiooniga üleskasvanule on see kõik mõttetult närviline. Pean küll tunnistama, et animatsioonistiil oli suuremalt jaolt vastuvõetav, välja arvatud need läbi 4. seina murdmise hetked. Huvitava tõigana tõstaks esile, et tänapäeval leiab ikka veel suhteliselt laialdast kasutust grammafoniplaadilt äratõmmatava nõela heli, mis tähistab mingit ootamatut sündmust, enamasti kellegi tegelase öeldud ootamatut teavet. Huvitav, kui paljud praegustest noortest teavad selle heli päritolu (pole tegelikult seriaalis mingi ülioluline element, jäi lihtsalt kõrva). Ok, scratching hoiab vast siiski vinüüle ja nendega seotut elus, nii et ehk polegi praegu nii võõras, kui arvasin. Igatahes ei soovita seda vanemate seriaalide austajatele, praegused noored leiavad selle aga nii ehk teisiti üles, kui see neid huvitab. Vaatasin esimese hooaja 1., 2. ja 22. episoodi, rohkem ei pakkunud huvi.






Look Around You (2002-2005)



Look Around You on mõnusalt naljakas tõsi- ja populaarteaduslike saadete paroodia, mis hoolimata oma retrostiilis välimusest, mis laseks ta kusagile 70-80ndate kanti paigutada, jooksis BBC2-s aastatel 2002-2005. Esimene hooaeg koosneb 10-minutilistest episoodidest, millest igaüks tutvustab n-ö teadusliku vaatenurga alt mõnda igapäevast asja, nt vesi, muusika või kaltsium. Seejuures on segatud vanade teadussaadete stiil inglasliku absurdiga, mis annab tulemuseks ülinaljaka kombinatsiooni. Teine hooaeg jätkab rohkem populaarteadusliku stiili parodeerimisega ja kuigi jätkuvalt humoorikas, ei tundu enam samaväärselt huvitav. Sellest tulenevalt soovitan kindlasti vaadata esimese hooaja episoode (need kõik on saadaval Youtube'i ja Google Video kaudu) ning seejärel, kui esimene meeldis, ka teist hooaega. Tervikuna jääb seriaal seitsme kaheksa kanti, puhtalt esimene on vabalt kümne vääriline.




8 9 X X

Michael Mittermeier: Achtung Baby! (2011)

Michael Mittermeier: Ettevaatust, beebi!

Lavastaja: Utz Weber
Näitlejad: Michael Mittermeier

Olles kõiki tema esinemisi jälginud ja väikesel määral fänn üle 10 aasta, oli uusima DVD postkasti potsatamine muidugi rõõmus sündmus. Tõsi küll, vaatamiseni läks alates sellest hektest suht palju aega. Tasus see ooteaeg end aga ära? Pisut küll. Mittermeier on jätkuvalt naljakas ja suudab kaks ja pool tundi laval oma elukogemusi humoorikalt mitmetuhandelise kuulajaskonnani tuua, kuid siiski jäi mulje, et pärast lapse saamist (sellest ka lavaprogrammi pealkiri) on ta veidi taltsamaks jäänud. Naljad ei tundu enam nii hoogsad kui varem. Võib-olla on asi ka selles, et tavaliselt koorus suur kahetunnine esinemine väiksematest, millega ta mööda saksakeelseid maid tuuritas. Antud juhul kirjutas ta aga raamatu, mis hiljem esinemiseks ümber vormiti. Seega ei soovita huvilistel valida seda Mittermeieriga tutvumise esimeseks programmiks, vaid alustada tema kõige esimesega - Zapped! või siis parimaga - Safari.