Barefoot Gen 1 & 2 (1983 & 1986)

Paljasjalgne Gen 1 ja 2

Samanimelisest mangaseriaalist on tehtud mitu filmi, raamatut, paariosaline telefilm ning isegi oopereid ja muusikale. Kõigist nendest on nüüd nähtud kaks - 80ndatel valminud animefilmid. Läbi osalt väga kauni, osalt häiriva animatsiooni näitab film ühe perekonna elu II maailmasõja aegses jaapanis, Hiroshima pommitamise hetkel ja kuni kolm aastat pärast pommitamist. Gen, filmi peategelane, peab hoolitsema oma allesjäänud pereliikmete eest ja toime tulema rasketes oludes, seejuures ei kaota ta aga kunagi täielikult lootust. Selline ongi kogu filmi meeleolu - ülimas masenduses ja õuduses leidub siiski mingi valguskiir, mis tuleneb esmajoones inimestest endist. Animatsioon on üldjoontes kena, eriti intensiivsed on muidugi pommi lõhkemise hetked, ka taustad on kaunilt maalitud. Veidi häiris aga inimeste kujutamine - jaapani animes on mitmeid erinevaid joonistusstiile, selle konkreetse fänn ma pole... ehkki ma olen ka hullemaid näinud. Kuid jätte selle isikliku kiiksu kõrvale, on tegu kahe tugeva filmiga, mida soovitaksingi korraga ja järjest ära vaadata - nad on meeleolult ja stiililt tugevalt ühendatud, ehkki erinevate lavastajate tehtud.

Running Man (1987)

Jooksev mees

Lavastaja: Paul Michael Glaser
Käsikiri: Steven E. de Souza
Näitlejad: Arnold Schwarzenegger, Richard Dawson, María Conchita Alonso

Arnold, one-linerid, meedia kontrollitud tulevik, üle vindi krutitud kurjamid, ehk teistsõnu - ehtne 80ndate ulmemärul, mis on jätkuvalt nauditav. Arnold mängib massimõrvas süüdi lavastatud Ben Richardsit, kes peab sadistlikus telemängus ellu jääma. See on raske, kuna ta peab vastu astuma mitmele jälitajale, kes põhimõtteliselt asendavad tuleviku Ameerikas elektritooli või mürgisüsti. Pööraseim neist vastastest on vilkuvate tulukestega kaetud, kahemeetrine kogukas ooperilaulja, kes tulistab oma kinnastest elektrit. Ilmselt saab filmist ka mingi sotsiaalse kommentaari välja lugeda, kuid verine ja tempokas märul ei lase eriti sellele mõelda ja küllap peaksid sügavama sisu otsijad kätte võtma Stephen Kingi samanimeline romaani, mis on filmi aluseks. Nagu ekraniseeringute... ja eriti vist Kingi ekraniseeringute puhul tavaks, rändab filmi sõnasepa seatud rajast kaugele, kasutades vaid üldist ideed.

See on ulmemärul, mis ei võta end tõsiselt, ja kui ka vaataja suudab seda kerge meelelahutusna võtta, peaks nauditav elamus tagatud olema.

Thing (2011)

Võõrkeha

Eile vaadatud neljast filmist viimane oli ärkvelhoidjana täiesti sobilik. Muidugi ei ole mõtet seda Thingi võrrelda John Carpenteri omaga, kaotus on ilmselge. Mul pole ka õrna aimugi, miks neil ühesugused pealkrijad on, ehkki uuem on eellugu eelmisele. Igatahes ütleksin, et mörisevate koletistega õudukana oli see film suht õnnestunud. "Mörisevate koletiste" all pean silmas, et psühholoogilist efekti seal praktiliselt polnud, kuid nurga tagant väljakargavad ja kaamerasse irvitavad kombitsate, küüniste ja tont teab millega veel limukad olid täitsa nauditavad. Film oleks saanud muidugi ka pingelisem olla, aga kuna mainitud limukad, olles end esmalt inimeseks maskeerinud, heitsid oma maskeeringud nii umbes viieminutiliste vahedega seljast, ei olnud sellel Kes on inimene? ja Kes on tulnukas? mängul, mida nad veidi mängisid, eriti mõtetki. Kiita saan aga eriefekte, mis nägid tõesti mõnusad ja grotesksed välja.

Ei usu, et ma seda filmi enam vaatan, kuid ma ei kahetse ka vähimalgi määral, et seda ühe korra vaatasin. Kui võtta filmi sellisena, nagu ta on, ja mitte kõrvutada Carpenteri filmiga (mis võib muidugi veidi raske olla), siis peaks üheks korraks elamust piisavalt olema.

Videodrome (1983)

Videodroom

Viimatise filmivaatamise alustamiseks oli kange isu mindfuck-filmi järgi. Videodrome oli seni veel nägemata ja kirjeldused lubasid just filmi, mille puhul kohe koodist läbi ei hammusta. Ei pidanud pettuma - lugu oli samaaegselt ülimalt veider ja ülimalt kaasahaarav - Max, kes vastutab ühe väikese telejaama kava eest ja püüab seda võimalikult palju seksi ja vägivallaga täiustada, satub piraatülekandele nimega Videodrome. Pärast esimest snuff-filmilikku klippi hakkavad tema jaoks piirid realsuse ja kujutelmade vahel üha enam hägustuma.

Oleks ilmselge liialdus öelda, et film otsekohene ja selge, oleks veelgi suurem liialdus väita, et film üldse püüab seda olla. Tegu on kummalise linateosega, mis sisaldab sõnumit meediakultuuri, vägivalla ja selle mõjude üle, kuid milline see täpne sõnum on, peab vaataja ise enda jaoks üles leidma, pannes selle kokku kummalisest narratiivist pudenevatest tükikestest.

Ei saa jätta kiitmata eriefekte. Nii head kui tänapäevased eriefektid ka poleks, teatud maagia on nende puhul tõepoolest kadunud. Lähed kinno mingit kassahitti vaatama, näed midagi meeletult loomingulist ja ägedat, kuid küsimusele "Kuidas see tehti?" on peaaegu alati üks vastus - arvutiga. Videodrome'is ja teistes tolle ajastu filmides tõepoolest mõnikord lihtsalt ei oska öelda, milline tehnoloogia ja leidlikkus oli selle taga, et tuua vaatajateni midagi, mida tegelikult ei saa olemas olla. Nt peategelase kõhuõõnsus, mida kasutati nt videokassettide jaoks (ärge küsige, vaadake filmi).

Nii et vaadake veidra, kuid mõtlemisainet andva sisu pärast, vaadake heade eriefektide pärast... lihtsalt vaadake.







20th Century Boys 3: Redemption (2009)

20. sajandi poisid 3: Lunastus

Lavastaja: Yukihiko Tsutsumi
Näitlejad: Teruyuki Kagawa, Naoto Takenaka, Kôichi Yamadera, Qyoko Kudo, Ryûnosuke Kamiki

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.

Läks aega mis ta läks, aga lõpuks ometi jõudsin 20. sajandi poiste filmisaaga viimase osani. Kaks esimest sai vaadatud suht kohe pärast ilmumist, viimasega võtsin üle kahe aasta hoogu aastat hoogu. Esimese asjana tuleb hoiatada - see film pole sobiv vaatamiseks, kui eelmised kaks nägemata (ehkki alguses on lühike kokkuvõte varasemast), lisaks ei sobi see õlle ja seltskonnaga vaatamiseks, kuna sisaldab arvukalt tegelasi ja palju tagasivaateid varasematele, erinevatel aegadel toimunud sündmustele. Tarvitseks vaid mõnel nurgasistujal igavlejal üks ebaõnnestunud peeruanektoodt ette kanda ja juba ongi teistel mõni tegevusliin kahe silma, kõrva ja tont teab mille vahele veel jäänud. Tasuks ka veel mainida, et filmid põhinevad päris pikal jaapani mangal, kuid muudavad mitmeid elemente päris olulisel. Kui olulisel, pole ma võimeline kirjeldama - ei jõua neid kõike originaalteoseid lugeda.

Olles aga filmitriloogia algusest lõpuni omajagu suure tähelepanuga jälginud, saan anda viimasele osale üsna kiitva hinnagu. Märulit seal ootustpäraselt eriti polnud, kuid müsteeriumit hoiti kaua üleval... kohati vast isegi liiga kunstlikult, kuid siiski ei jõudnud need kaks ja pool tundi tüütuks muutuda. Eelmises kahes osas maailmavallutusega algust teinud Sõber on nüüd ootustpäraselt ära pööranud ja kavatseb maailma mitte niiväga vallutama, kuivõrd hävitama hakata. Loomulikult peab vahepeal lagunema hakanud vastupanuliikumine oma jõud ühendama, et maskeeritud superkurjam siiski oma plaane teoks ei saaks teha. Tegelased on mangalikult kirevad, kuid ei kaldu absurdsusesse. Igatahes tagavad nende erinevad iseloomu- ja välimusjooned filmi kergema jälgimise.

Kes on varasemaid näinud ja need kõlbulikuks tunnistanud, ei pääse sellest filmist küll kuidagi ei üle ega ümber. Eimest ja teist filmi nägemata pole mõtet kolmandat torkida, seega soovitus vaadata esimene ära ja selle järgi otsustada. Tegevust jätkub neis kõigis, kuid suurt märulit ei tasu ühestki oodata.