1408 (2007)

1408

Lavastaja: Mikael Håfström
Näitlejad: John Cusack, Paul Birchard, Margot Leicester, Walter Lewis, Samuel L. Jackson

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.

Skeptiline paranähtuste uurija Mike Enslin, keda kehastab John Cusack, üürib Dolphini hotellis endale kurikuulsa toa 1408. Surmad ja kadumised pole seal haruldased ning peagi tagab meest, kes hoolimata oma ametist kummitustesse tegelikult ei usu, kummalised asjad. Küllap arvaks nii mõnigi, et film, kus John Cusack pea kogu filmi vältel üksinda hotellitoas taidleb, on tõepoolest põhjus kartmiseks, kuid ärge laske end eksitada - film on aegamööda areneva ja judinaid tekitava atmosfääriga ning pakub ehtsaid külmavärinaid. Kuna film põhineb Stephen Kingi lühilool, ei pääse ta ka kuidagi võrdlusest originaaliga. Filmihuviliste hulgas on sageli öeldud, et tema lugudel põhinevad ekraniseeringud kipuvad olema jamavõitu ja lasevad aluseks oleva romaani või lühiloo hakklihamasinast läbi. Wikipedia lühikirjelduse järgi otsustades teeb seda viimast ka käesolev õudukas, kuid tegu on tõhusa looga, mida soovitaksin õudusfilmide fännidel vaadata.




Operation Ganymed (1977)

Operatsioon Ganymedes

Vaikne ja aeglase tempoga madalaeelarveline ulmelugu viiest astronaudist, kes jõuavad pärast mitu aastat kestnud missiooni Jupiteri kuule Ganymedesele tagasi Maale. Selgub aga, et missiooni peeti ebaõnnestumiseks ja mitte keegi ei oska nende tagasitulekuga arvestada ega neid oodata. Seega ei ole ka kedagi neid otsimas, kui nad maanduvad inimtühja piirkonda, kus pole ei vett ega toitu. Seni koostööd teinud grupis hakkavad tekkima üha tõsisemad pinged, mis muutuvad neile karmist keskkonnast ohtlikumakski ning isegi Ganymedesel tehtud tohutu tähtsusega avastus muutub ebaoluliseks.

Selle filmi idee on huvitav, näitlejad head ja eriefektide nappus ei sega. Samas kestab film kaks tundi ja venib liialt. Ühtlasi tundus, et tegelaste käitumine muutus Maale jõudmisel liiga kiirelt pessimistlikuks. See häiris eriti just alguses, kus neil polnud veel alust tõsisemalt kahtlustada, et nad võivad lootusetult kadunud olla. Ajapikku muutus taoline käitumine usutavamaks.

Tagasihoidliku vaatamissoovituse saan anda tõsistele ulmefännidele, kes saksa keelt valdavad. Minu teada ei ole sellele ingliskeelseid subtiitreid saada, seda ka mitte Saksamaal 2005. aastal väljaantud DVDl. USAs olevat filmi kunagi näidatud kohutava ingliskeelse dublaažiga, kuid ka see versioon on kättesaadamatu. Mulle film eriti sügavat muljet ei jätnud.

BKO: Bangkok Knockout (2010)

BKO: Bangkok Knockout

Tai on viimase kümne aasta jooksul suutnud silma paista riigina, kus suudetakse toota suurepäraste märulistseenidega filme, vahel on kaasnev lugu mingilgi määral talutav. Vahel, kuid mitte seekord. Esimese korraliku võitlusstseenini kulub tervelt pool tundi eellugu, mille võib ka lihtsalt vaatamata jätta, kuna vaataja selle aja sees arvukatele tegelastele oluliselt lähemale ei jõua ja sisu on väga lihtne - kamp võitluskunstide eksperte sunnitakse rikaste lõbustamiseks võitlema korraldaja poolt palgatud tüüpide vastu. See on kõik, mõned hiljem paljastatud reetmised on suht ebaolulised ja film toimiks ka nendeta. Sarnaselt 2004. aasta märulile Born to Fight, on ka siin probleemiks keskse tegelase puudumine. Tony Jaale, Jackie Chanile või teistele taolistele on palju kergem kaasa elada, kui nad üksinda särada saavad. Tegelased ja näitlejad siin olid väga unustatavad ja nende näod hakkavad vaikselt juba mälestustest kaduma.

Seda filmi ei tasu tervikuna vaadata. Kui tai uuemad võitluskunstidega märulid huvi pakuvad (arvestage, et lavastajaks on ikkagi Panna Rittikrai), tasub kogu sisu vahele jätta ja kerida lihtsalt ühest võitlusest teiseni, kuid kui selline vaatamine ei sobi, ei ole film ühtse teosena eriti nauditav.

War Horse (2011)

Sõjaratsu

Pikemat sorti paus kinokülastustele lõppes umbes nädala eest Steven Spielbergi Oscari-söödaga Sõjaratsu, mis on kokku saanud nominatsiooni kuues kategoorias, muuhulgas jahib hobune ka parima filmi kuldmehikest. Konkurents on tugev ja ma pole eriti veendunud, et tal see trikk õnnestub, kuid nominatsiooni ta väärib igal juhul. Vaatama asudes teadsin filmit vähe ja tagantjärele tundub, et nii ongi kõige parem, kuna tegu on emotsiooniderohke filmiga ja liiga põhjalik taustinfo võib panna selliseid filme rohkem aju kui südamega vaatama. Seega olgu kohe öeldud, et mulle film meeldis, ja kes tahab filmi faktipagasita vaadata, võib lugemise ka käesoleva lõiguga lõpetada. Samas filmi sisusse ma üksikasjalikult ei lasku ja lõppu ei reeda, nii et selle poole pealt edasilugemisel ohtu pole.

Nagu kodus lisainfot otsides selgus, on film Michael Morpurgo samanimelise lasteraamatu ekraniseering. See autor on mulle tundumatu, kuid väike wikitamine näitab, et tegu on äärmiselt viljaka lastekirjanikuga, kes on ka korduvalt oma tööde eest auhindu saanud. Aastal 1982 ilmavalgust näinud Sõjaratsu on tema raamatutest üks kuulsamaid ning 2007. aastal tehti sellest Londonis teatrilavastus, mida näidatakse siiamaani. Seega ei ole väga imekspandav, et lugu ka kinolinale jõudis, kuid antud juhul meil vedas, et Spielberg selle oma hoole alla võttis. Ehkki loo iseloom oleks võimaldanud seda esitada näiteks ka telefilmi eelarvega, on Spielbergi suure-eelarvelist filmi toetamas tugev visuaalne külg, millest ei tahaks pärast filmi nägemist küll kuidagi loobuda.

Mõeldes vaadatud kaadritele, jääb mulje (ja ilmselt õige mulje), et ühtki ekraanil olnud detaili ei jäetud juhuse hooleks. Iga peategelase kodutalu kiviseinas väljaturritav samblatuust, iga peegeldus sõjatandri poristes lompides, iga valguskiir ja heidetud vari - kõik oli omal kohal. Samas ei toonud see vaatamise ajal mind filmist välja, ei pannud selle tehnilist külge analüüsima, vaid pakkus terviklikku maailma, millesse sai selle rohkem kui kahetunnise filmi jooksul täielikult sukelduda. Ja kuna tegu on Spielbergi lavastatud sõjafilmiga, ei ole üllatav, et visuaalse poolega sama detailselt on ka loodud emotsionaalsed kohad, mis on kord vaiksed, kord intensiivsed, kord tekitavad rõõmu, kord kurbust, kuid ei mõju kunagi pealetükkivalt. Ei saa ka mainimata jätta, et just seesama tugev visuaalne pool annab sageli emotsioone edasi, ilma et oleks vaja ühtki üleliigset sõna poetada. Näiteks stseen, kus on näha metsa poole tormavat ratsaväge, järgmisena püsse tulistavat vastaspoolt ja seejärel ratsaniketa hobuseid, kes püssimeestest üle hüppavad. Ei näidatud ühtegi tabamust, ei pritsinud verd, kuid stseen oli tohutult võimas.

Enne aga lõpetavat lauset, kus ma filmi veel kord kiidan ja seda vaadata soovitan, tahaksin jagada raamatu, lavastuse ja lõpuks ka filmiga seotud seika eesti keeles. Alternatiivina võite vaadata SIIT, kuidas kirjanik ise seda lugu jutustab.

Sõjaratsu, ehkki inspireeritud tegelikust elust võetud killukestest, on tervikuna ikkagi väljamõeldud lugu. Ja sama kehtib ka raamatu sissejuhatuseks olevate ridade kohta, mis kirjeldavad nimetu küla valitsushoones asuvat vana tolmust maali, mis kujutab endast hobust, kellest raamat räägib. Pärast teatrilavastuse populaarseks saamist hakkas üha rohkem inimesi külastama Michael Morpurgo koduküla, pidades seda kohaks, kus kirjeldatud pilt asub. Need uudishimulikud on suutnud valitsushoone kõrval elava proua Weeksi ära tüüdata, paludes, et see neid pildini juhataks, kuna nad ise ei suutnud seda leida (sest seda ei eksisteerinud). Kui filmi tegemine algas, kohtus Michael filmi kunstilise külje juures abiks olnud Ali Bannisteriga, kes joonistas filmis nähtud hobusepildid. Nii tuli kirjanikul idee - ta laseb Alil maailda vastava pildi, mis siis tõepoolest pannakse valitsushoonesse. Ja nii tehtigi. Turistid saavad nüüd käia imetlemas „pika ajalooga” pilti, mis maaliti alles eelmisel aastal.

Mida muudki jääb lõpetuseks öelda, kui seda, mida juba kaks korda varemalt ütlesin - film meeldis mulle ja selle vaatamist ei pea kahetsema.

Adjustment Bureau (2011)

Saatuse büroo

Lavastaja: George Nolfi
Käsikiri: George Nolfi
Näitlejad: Matt Damon, Emily Blunt, Michael Kelly

Philip K. Dicki lühijutust inspireeritud Saatuse büroo osutus meeldivaks üllatuseks. Vaatama asudes polnud ma näinud treilerit, ei teadnud täpset sisu ja ka seda mitte, et PKD selle filmi ideeliseks aluseks olnud jutukse on valmis sirgeldanud. Oletasin, ehkki ei oskagi öelda, miks (ilmselt üldist trendi arvestades), et tegu on ulmemäruliga, kus hiljemalt eepilise lõpumadina juures jääb kõik muu tahaplaanile ja nagunii seda "muud" pole kogu filmi jooksul eriti. Õnneks mul vedas ning tegu on intelligentse ja emotsionaalse fantaasialooga, millesse on suudetud tuua vaba tahte, saatuse ja religiooni teema, kuid seejuures ei võta film mingeid jäike seisukohti, mis vaataja mõtteid vältimatult ühte või teise suunda üritaks juhtida. Paljud motiivid on tuttavad teistest filmidest. Olgu siis selleks salapärane võim, mis manipuleerib ümbritsevat maailma (Dark City) või väike lugu arendav element nagu uksed, mis viivad kõikjale (The Lost Room), need võimaldasid luua huvitavaid paralleele ja võrdlushetki, kuid nende meenutamine ei tekitanud tunnet, et vaatan varemnähtud lugude üks-ühele koopiat.

Matt Damoni mängitud David kohtab oma unelmate naist Elise Sellast, kuid kõrgematel kohtadel olijad on nende suhte vastu ja nii möödub mitu aastat, enne kui David saab uue võimaluse siiski oma õnne nimel võidelda. See oli üks väike detail, mis mulle meeldis. Sageli toimuvad filmi peategelase või peategelastega kõik võimalikud sündmused umbes nädala või paari jooksul. Antud juhul tehakse ajas mõned suured hüpped ja nende vahel ei toimu tõesti midagi enneolematut. Kui aga toimub, siis on vaatamist küll. Näiteks paaril korral pakub film põnevat kassi-hiire mängu, kus David oma jälitajate eest põgenema peab, kuid märkimisväärne on see, et pea kogu filmi vältel on võimalik kaasa elada mõlemale poolele ja hoolimata edu soovimisest Davidile ja Elisele, ei teki nende vastaste suhtes mingit vihkamistunnet.

Ma ei taha tõesti rohkem sisu ega temaatikat puudutada, ütlesin ehk niigi liiga palju. Soovitan filmi vaadata, kuid ärge jätke seda suure ja lärmaka seltskonnaga vaatamiseks.

Ra.One (2011)



See oli umbes aasta tagasi, kui vaatasin esimest korda Indias valminud ulmefilmi nimega Endhiran. Olin meeldivalt üllatunud selle üle, kui väga see mulle meeldis nii eriefektide, sisu, tempo, huumori, kui ka tegelaste poolest. Asudes vaatama Ra.One'i ei oodanudki ma päris samaväärset elamust, kuna selle arvustused olid üksmeelselt halvemad, kuid lootsin siiski, et saan filmi mingil määral nautida. Kahjuks osutus film liiga suureks katastroofiks ja kenad eriefektid ning võitlusstseenid ei teinud antud juhul seda kahe- ja pooletunnist filmi talutavaks.

India filmide superstaar Shahrukh Khan mängib kobakäpast arvutimänguprogrammeerijat, kes lubab oma pojale, et loob uue mängu jaoks võitmatu kurjami. Öeldud-tehtud, peagi on valmis digitaalne deemon Ra.One, kes saavutab eneseteadvuse ning astub arvutimängust välja pärismaailma. Teda motiveerib ainult üks eesmärk. Kas arvasite ära? Mõtlesite, et maailma vallutamine? Ei, ei midagi nii tühist. Ta tahab hoopiski tappa mänguprogrammeerija poega, kes tema vastu ühe korra mängis. Nii kämp kui see sisu ka tundub, seda hullem on filmi esimene veerand, kus tuleb taluda kohmakat pereisa, piinlikku slapsticki ja ebaloogilist tehnoloogiat.

Mäng, millest kurjam põgeneb, on juhitav ainult mingi erilist tüüpi kõrgtehnoloogilise ülikonnaga, millega mängu edukaks läbimiseks peab ilmselt omama mitmeaastast treeningut võitluskunstide alal, kuna tegu on võitlusmänguga, mis eeldab Jackie Chani filmidest nähtud võtteid. Ja teadupärast omab iga arvutimängur musta vööd ning loobib regulaarselt spordivõistlustelt saadud kuldmedaleid sahtlisse. Kuidas digitaalne tegelane pärismaailma astub, ei hakka ma parem analüüsimagi, ütlen vaid, et filmis antud seletusest ei piisa.

Näitlejad on samuti ükskõikseks jätvad ja Khan ise, kes mängib lisaks poisi isale ka mängust väljunud kangelast, kasutab filmi lihtsalt väga kalli peeglina, millest ennast imetleda. Ma olen india filme ka varem vaadanud, kuid seekord tundus, et tegelased pingutavad siin kuidagi liiga üle, pole nagu varem seda nii teravalt täheldanud. Ainus kiitus läheb Arjun Rampalile, kes oli kurjami kehastamisel tõesti võimas ja kui film oleks olnud veidi tõsisem ning keskendunud rohkem temale, oleks tulemus ehk ka vähem valus olnud. Pole oluline, kas sa oled suur ulmefänn või india filmide austaja, need kaks ja pool tundi pole su aega väärt.




3 5 6 X