HÕFF - Iron Sky (2012)

Raudtaevas

Lavastaja: Timo Vuorensola
Näitlejad: Julia Dietze, Christopher Kirby, Götz Otto, Udo Kier, Peta Sergeant

Your browser does not support the HTML5 canvas tag.

Selleaastasele HÕFFile minnes ei olnudki tükk aega täpselt avafilmiks jõudmine ülioluline. See aga muutus järsult, kui pommuudisena tehti teatavaks kavamuudatus - kauaoodatud Iron Sky asendab esialgu kavas olnud esimest filmi (mille pealkiri kustus seda teada saades mu mälust täielikult). Õigeks kellaajaks kohalejõudmine muutus ülioluliseks, sestap põrutasimegi Tartust Haapsalu poole nii et asfalt tolmas, ainult korraks pöörasime põnevuse tekitamiseks otsa ringi, et jälitada ühte rongi ja sealt veel üks filmihuviline autosse röövida. Kohale jõudes tormasime ummisjalu Haapsalu kultuurikeskuse poole, leidsime õige järjekorra ning maandusime lõpuks saalis esimesse ritta, et seal filmi esimestest stseenidest viimasteni oma naeruga kiita.

Kuulsin ma sellest pöörasevõitu ideega komöödiast tükk aega tagasi ja vahepeal väga palju filmile ei mõelnud, ehkki vestlustes ujus nimi aeg-ajalt pinnale. Ja nende vestluste käigus olime kindlad, et sellest tuleb üks meelelahutuslik ulmekomöödia. Nii ka läks. Seda suuremat hämmastust tekkis, kui kuulsin-lugesin siit ja sealt, et osad filmihuvilised ootasid sellest tõsist ulmefilmi, kus ehk näpuotsaga huumorit ja peenelt maskeeritud satiiri sisse puistatud. Tõsiselt? Filmist, millel Kuul elavad natsid asuvad Maad ründama ja mille lavastajaks on mees, kes tegi Star Treki paroodia "Star Wreck: In the Pirkinning". Ei ole tõesti haruldane, et film ootustele ei vasta, aga hoidkem need ootused ikka realistlikud. Suurem osa tavavaatajaid siiski on nähtavasti rahule jäänud. Filmikriitikute hinnangud on seevastu suuremalt osalt negatiivsed või napilt "keskpärane" juurde küündivad. Ja neid arvustusi lugedes on näha, et ka siin on probleemiks olnud kõrged ootused. Nt valmistas pettumust, et tegu ei olnud järjekordse Dr. Strangelove'iga. Jah, Timo Vuorensola pole ehk tõesti Kubrick, kuid taas kord - kuidas sai seda üldse arvata?

Kuid aitab sellest teemast. Minu enda arvamus, nagu ehk juba silma võis jääda, on ülimalt positiivne ning korraks Haapsalu poole sõitmise ajal väljaöeldud kartus, et äkki ikka polegi film nii väga hea, hajus kiirelt. Huumor ei olnud tõepoolest erakordselt peen ja peidetud, kuid samas ka mitte liialt pingutatud ja filmi sisse vägistatud. Ei oleks arvanud, et nt mõni Allakäiku parodeeriv stseen suudaks enam naljakas olla, kuid oli ja saalis kõlanud naer kinnitas seda. Tänuväärt oli tõeliste saksa näitlejate kasutamine, nii et kuulda sai tõelist saksa keelt. Antud juhul poleks mingi väljamõeldud naljakeele kasutamine sobinud ja oleks filmi ilmselt täielikult rikkunud. Eriefektid, mis kujutasid natside aurupungilikku sõjamasinat, olid nauditavad, ehkki arenguruumi jäi. Samas ei tohi unustada eelarvet, mis oma 7,5 miljoni euroga oli taolise efektirohke filmi mõistes taskuraha. Lisaboonusena oli kuulda muusikat juba üle 30 aasta tegutsevalt Sloveenia bändilt Laibach, kes on olnud ka Rammsteini muusikalise stiili kujundamisel inspiratsiooniks.

Ma ei tea, kas või millal see film mujal Eestis kinodesse võib jõuda, kuid filmi populaarsus HÕFFil annab lootust, et ehk ei jäänud see viimaseks korraks. Minult kindel vaatamissoovitus, tegu on ikkagi teosega, mis sai endale kultusfilmi staatuse juba ammu enne valmimist.




Rebel Without a Cause (1955)

Põhjuseta mässaja

On mõttetu oletada, kui palju oleks võinud James Dean veel heades filmides mängida, kui poleks olnud avariid, milles ta kõigest 24-aastasena hukkus. On aga kindel, et Põhjuseta mässaja on üks nendest kolmest filmist, võib-olla isegi tähtsaim neist, tänu millele teda veel ka aastakümneid hiljem mäletatakse. Omal ajal oli see film üks olulisemaid noorte probleeme käsitlevatest kinoteostest, heites pilgu keskklassi näiliselt ideaalsele elule, mille taga peitusid pinged nii mitmelgi tasandil, kuid tänapäeval mõjub ta veidi vananenult. Muuhulgas on natukene häiriv tolle ajastu filmides sageli esinev eripära - teismelisi mängivad näitlejad, kes enam sugugi teismelised polnud. Mõningase lihvimisega ja täiendamisega võiks sellest vastutustundliku lavastaja käe all täiesti korraliku uusversiooni saada. Film oli siiski hea, parem kui suurem osa tänapäevastest noortefilmidest ja tugevat seitset punkti väärt.

Blogist ja HÕFFist

Blogi on tükk aega pausil olnud, aeg taas asi käima tõmmata. Homme algav HÕFF, millelt loodan kena filmisaagi kokku korjata, on selleks sobiv sündmus. Kõige oodatumaks filmiks on loomulikult üllatavalt avafilmiks lükatud Iron Sky, milles Kuul aastakümneid salaplaane haudunud ja sõjaväge aretanud natsid Maad vallutama tulevad. Tung saali on arvatavasti suur, kuid me seltskond kavatseb piisavalt varakul kohal olla, et koht välja võidelda. Lühifilmidest ootan Legend vägevast seebist uuesti nägemist. Nägin küll seda juba mitu kuud tagasi Athenas, kuid sellise mõnusalt jaburat laadi filmi puhul ei tee üks lisavaatamine halba.

Varem on nähtud ka RoboCop, Saló ning Innkeepers, esimene neist kiitust ei vaja, teine ei tekitanud niipalju vaimustust, et sooviksin teda uuesti näha ja Innkeepers, kuigi mitte halb, on ühe vaatamiskorra film... ehkki kui ülejäänud kamp siiski seda vaatama läheb, maandun ka ise sinna. Küll aga on nägemata Madude oru needus, seega on võimalus seda filmi kinos näha vägagi teretulnud. Mis puudutab muid filme, siis ei süvenenud eriti treileritesse ja lasen end üllatada. Esmatähtis ongi Haapsalus filmihuviliste sõpradega aega veeta, seejuures mõni viletsam nähtud kinoteos ei riku seda elamust.

Juhin ka tähelepanu kõrvalribasse ilmunud Filmifanaatiku filmipäeviku lingile. Ehkki ma pole siia tükk aega kirjutanud, olen filme siiski vaadanud, lihtsalt päev läbi kestev kirjatöö on vähendanud motivatsiooni korralike blogipostide tegemiseks. Selle korvamiseks tegingi täna nö abiblogi, kuhu panen jooksvalt kõik nähtud filmid kirja, igaühe juurde lause või paariga, mida filmist arvasin... no Twitter põhimõtteliselt. Lisablogi seepärast, et ei tahtnud käesolevat lühipostidega risustada. Osadest seal mainitud filmidest kirjutan pikemalt siin, teistest ei kunagi ja ei kusagil enam.