Avengers (2012)

Tasujad

Lavastaja: Joss Whedon
Käsikiri: Joss Whedon
Näitlejad: Robert Downey Jr, Chris Evans, Mark Ruffalo

Mõtlesin kodu poole liikudes, et ei hakka täna enam kirjutama, kuid just siis käis taevas otsekui ähvarduseks esimene sähvatus. Nüüd teeb Thor oma vasaraga akna taga diskot ja enne ilmselt alla ei anna, kui arvustus postitatud. Alustan siis kõige üldisemast ja vastan küsimusele, kas filmi on on tõepoolest parem kui viilutatud leib, mis endale ise või ka veel peale määrib. On tõesti! Varasemate üksikfilmide tase on olnud pisut kõikuv, kuid täielikku ämbrisseastumist ei esinenud ühegi hulgas... ehkki Kapten Ameerika komistas ämbri otsa ja kukkus korraks ninali. Nii ei olnud ma ka enne esimesi arvustusi täiesti veendunud, kas sellest tuleb ikka heas mõttes meeldejääv filmielamus. Siis aga tuli üks kriitik ühelt poolt ja kirjutas kiitva arvustuse internetti. Teiselt poolt tuli veel üks kriitik, kirjutas veelgi kiitvama arvustuse internetti. Kolmandalt poolt tuli veel kolmas, eelmiste kolleeg, kõige noorem, aga kõige sõnaosavam, kirjutas kõige kiitvama arvustuse internetti. Nii saimegi Tasutajele väga hea hinde. Ja nii hakkas mu kartus üha enam hajuma ning täna filmi vaatama minnes olin juba üsna kindel, et päris möödalask see olla ei saa.

Värske kinost saadud positiivne emotsioon veel keres kihelemas pean tõdema, et suure ja lärmaka suvise kassahiti saab teha ka sellisena, et see ei ole idiootlik (vaatan teie poole, Emmrich ja Bay), sisaldades nii head märulit kui huumorit. Lisaks on sisu piisavalt nauditav ülipikka koomiksiajalugu tundmata... isegi kõikide varasemate filmide nägemine pole kohustuslik, ehkki soovitaksin need enne ära vaadata. Samas on filmis mitmeid elemente, mis pakuvad äratundmisrõõmu neile, kes mingilgi määral koomikseid lugenud. Filmis nähtud mõõtmatult võimsat energiat sisaldavat kuupi võidakse ju Tesseraktiks nimetada palju tahes, kuid tegu on selgelt esimest korda koomiksis Tales of Suspense aastal 1966 ilmavalgust näinud Kosmilise Kuubiga. Maad vallutavaid tulnukaid nimetati chitaurideks. Pärinevad nad Ultimate koomiksite kaanonist, kuid on seal üsna sarnased skrullidega. Filmis pisut vähem. Loomulikult oli ka Stan Leel väike cameo, kuid seekord nii lühike, et valel hetkel silmi pilgutades võis see vabalt nägemata jääda. Ka Tasujate peakorteri uuele (filmis tegelikult esimesele) asukohale viidatakse selgelt. Ja siis loomulikult Thanos. Ei teagi, kuidas ma kohe kinos ei taibanud, et see tema on, aga võib siis oodata, et kangelaste elu alles läheb tõeliselt raskeks, kui ta 2. filmis neid vahetult kiusama asub.

Veidi ka peategelastest. Tony Stark ehk Raudmees on jätkuvalt ülbe miljonär, kes on oma ülimas geniaalsuses täiesti veendunud, ning seejuures mitte just täiesti põhjuseta. Kuna Robert Downey jr. mängis teda ka kahes varasemas filmis, pole tegelane oluliselt muutunud. Ka Thor ning Loki on eraldiseisvast filmist tuntud nii tegelaskujude enda kui näitlejate poolest. Kõige suuremaid muudatusi on läbinud Hulk. Jättes kõrvale Ang Lee lavastatud Hulki, mis ei kuulu Avengersite kaanonisse, saab võrrelda Edward Nortoni ja Mark Ruffalo mängitud Bannerit. Norton on vaieldamatult hea näitleja, kuid pean ütlema, et ta oli selles rollis kuidagi unustatav. Ruffalo seevastu pani tõepoolest Banneri kannatustele kaasa elama, ehkki me vastavaid sündmuseid õigupoolest filmis endas ei näinud. Kapten Ameerika, Kotkasilm ja Must Lesk olid samuti asjalikud meeskonnaliikmed. Kogu meeskonnatöö eeliseks oligi, et igaüks tegutses vastavalt oma võimetele ja ei roninud pidevalt sinna, kus juba tugevam meeskonnaliige ees oli. Pepper Potts (Paltrow) on jätkuvalt teravmeelne ja särtsakas naine, kes on nüüdseks Tonyga küll suhtes, kuid seda mitte tema raha ja kuulsuse pärast. Huvitav, kas ta saab ka mõnes tulevases flimis mõnd Starki valmistatud raudrüünd kanda. Koomiksites on see juba juhtunud ja ta tegutseb koodnime Rescue all. Väga rahul olen esimeses Raudmehe filmis tehtud otsusega teha Jarvisest kunstlik intelligents ja mitte kujutada teda sarnaselt koomikistele vana ülemteenrina. Ilmselt arvati (ja õigustatult), et see tegelane oleks liialt sarnane Alfredile Nolani Batmanis. Tegelaste jutu lõpetuseks ei saa märkimata jätta, kuivõrd hästi nad kõik filmi sisse oli paigutatud. Igaüks sai silma paista ja ei olnud nii, et kinost väljudes oleks meeles ainult Raudmees või ainult Hulk. Isegi tööajal arvutimänge mängiv SHIELDi agent on silme ees.

Tasemel märulit jagus juba filmi esimestesse minutitesse ja samas vaimus läks madin lõpuni välja. Sama lugu huumoriga. Nalju oli palju, need olid hästi ajastatud ja ka praegu kerkivad mitmed head kohad silme ette, mis naerma ajavad. Ehkki mõlemat oli rikkalikult ja pidevalt, ei tundunud kommagi puhul, et neid elemente oleks liiga palju olnud või et need oleksid olnud kramplikult pingutatud. Transformersite teine osa püüdis sama saavutada, kuid märul tundus ülipika ja tüütu filmitreilerina ja naljad olid suuremalt jaolt piinlikud. Tasujates seevastu on Joss Whedon (kes oli nii käsikirja autoriks kui lavastajaks) kogu terviku nii tihedalt kokku sidunud, et see mitte kusagilt ei logise.09

Mis jääbki lõpetuseks üle muud öelda, et tegu on ülitugeva koomiksil põhineva märuliga, milles on minu arvates küll väga raske pettuda. Vaata filmi, puny human!

HÕFF - The Aggression Scale (2012)

Totaalne sissetung

Lavastaja: Steven C. Miller
Käsikiri: Ben Powell
Näitlejad: Ryan Hartwig, Fabianne Therese, Ray Wise

Ei oleks osanud arvatagi, et HÕFFi viimaseks filmiks on Home Alone'i uusim osa - Kevin annab seekord pättidele verise vastulöögi. Ok, tegelikult pole peategelase nimi Kevin ja tegu pole ka Home Alone'i filmisarja filmiga, kuid samahästi võiks olla. Noor Owen kaitseb end kurjategijate eest, kellelt ta isa raha varastas, tehes seda mitme sedavõrd hävitava ja leidliku lõksu abil, et hakkasin mingi aeg arvama, et filmi ootamatuks pöördeks on paljastus, et poiss on Rambo ja McGyveri DNA abil sündinud. Päris nii see siiski pole, kuid pärast veidi aeglast algust olin hämmastunud, kuivõrd kaasahaarav see film on, eriti just Ryan Hartwigi (Owen) ja mitme teise näitleja hea töö tõttu. Õde tundus tal küll suurema osa ajast ainult kiljuvat, kuid suutis end lõpupoole siiski kokku võtta. Ehkki film ei paku üldplaanis midagi enneolematult uut, mõjus ta siiski värskena ja soovitaksin seda vaadata, kui HÕFFil nägemata jäi.
PS: Home Alone'il on tegelikult uus osa tõepoolest tulemas - Home Alone 5: Alone in the Dark valmib jõuludeks ja on mitte just üllatavalt otse TVsse minev film. Vaatamata ta siiski ei jää, tahan näha, kuidas Malcolm McDowell end seal narriks teeb.