Billy the Kid and the Green Baize Vampire (1987)

Billy the Kid ja rohelise kalevi vampiir

Lavastaja: Alan Clarke
Näitlejad: Phil Daniels, Alun Armstrong, Bruce Payne

Mulle meeldivad vampiirifilmid, rockmuusikalid ja piljard. Kuid iial ei oleks arvanud, et leidub film, milles on kõik need kolm elementi ühendatud. Ja ometigi õnnestus sellise otsa sattuda. Peaosalist kehastab Quadropheniast tuntud Phil Daniels... kuid suurt rohkemat head mul öelda pole. Piljard pole piljard, vaid snooker - see on üsna tühine probleem. Vampiir on vaevu vampiir, kuid idee profisnookerit mängivast vampiirist on juba piisavalt hea, et pidada ka seda mitte võga oluliseks puudujäägiks. Kuid järgmised kaks asja on juba andestamatud. Esiteks pole filmis mitte ühtegi meeldejäävat laulu ja teiseks on film suuremalt jaolt väga igav nii sisult kui välimuselt. Arvestades idee absurdsust, oleks kogu lugu pidanud olema oluliselt rohkem üle vindi keeratud. Sellisena on aga tegu praktiliselt unustatud filmiga... ja seda põhjusega.






Witches of Oz (2011)

Ozi nõiad

Lavastaja: Leigh Scott
Käsikiri: Leigh Scott
Näitlejad: Paulie Rojas, Eliza Swenson, Billy Boyd

Viimase saja aasta jooksul on Ozi lugudest tehtud mitmeid filmiversioone, tulemas veel vähemalt kolm. Mõnda peetakse väga heaks, nt 1939. aasta oma (mulle ta suurt ei meeldinud), mõni on vähemtuntud, nt 1985. aasta "Return to Oz" (mida pidasin palju paremaks). Üks värskeim katse jutustada lugu selle maailma tegelastest, seejuures maailma moderniseerides, osutus kahjuks suuremalt jaolt pettumuseks. Lugu oli küllaltki hea, kuid ligemale kolmetunnise pikkuse juures tekkis korduvalt tunne, et üks või teine stseen oleks pidanud lühem olema. Kaasa ei aidanud peategelase puisevõitu näitlemine. Kõrvalosades on küll mitmed tuntud näod nagu Lance Henriksen, Christopher Lloyd ja Jeffrey Combs, kuid nende ekraaniaeg jääb kõige muu kõrval liiga napiks. Eriefekte on siin palju, väidetavasti üle 1400 erineva... ehk siis ikka päris palju. Oleksin siiski eelistanud kvaliteeti kvantiteedile ja 1400 viletsa eriefekti asemel vaadanud näiteks seitsesadat paremat. Kõige kurvem kogu loo juures on, et ma täitsa usun, et tegijad ei läinud seda tehes lihtsalt mütsiga lööma. Ilmselt oli nii mõnigi südamega asja juures ja veedeti nii mõnigi unetu öö. Kas jäi aga puudu ajast, eelarvest või oskustest, ei oska ma öelda.
PS: Nähtavasti on olemas ka sama loo filmina väljalastud versioon, mis on lühem, sisaldades samas lisastseene, ning paremate erifektidega. Ehk satun millalgi ka seda vaatama ja saan anda parema hinde. Seda siin aga ei soovita.


Püüdke ära arvata, kas sellel tegelasel olid maailmavallutusplaanid, või mitte.


Järgmisena esinevad Harry ja Voldemort.


Vannun, et valin edaspidi oma rolle hoolikamalt.

Black Roses (1988)

Mustad roosid

Lavastaja: John Fasano
Näitlejad: Julie Adams, Carmine Appice, Peter Bontje

Vähetunud, ja ma julgeksin isegi öelda, et alahinnatud õudusfilm, mis on samas siiski blu-ray'l kättesaadav. Alahinnatud all ei pea ma silmas, et tegu on väärtfilmiga, ja lavastaja tunnustamata jäetud Kubrick, kaugeltki mitte. Kuid IMDb's pakutud kolme punkti asemel pakuksin julgelt viite, kuna trash-õudukate austaja saab selle filmi "rock'n'roll on kuri" sõnumist ning naeruväärsetest koletistest, oma filmilaksu kindlasti kätte. Ja filmiga kaasnev muusika ei ole sugugi halb.


Eriefektid on tasemel.


Näidake seda pilti kellelegi filmi aastaarvu näitamata - las püüab ära arvata, mis aastakümnendil see tehtud on.


Deemon-formaadis vinüülplaadid pakkusid küll kvaliteetset heli, kuid nende populaarsust kahandas oluliselt asjaolu, et suurem osa kuulajaid pisteti juba ammu enne viimast muusikapala nahka.

Astronaut's Wife (1999)

Astronaudi naine

Lavastaja: Rand Ravich
Näitlejad: Johnny Depp, Charlize Theron, Joe Morton

Jeerum, see oli üks tüütumaid invasioonifilme, mida ma näinud olen. Tuleb astronaut oma missioonilt tagasi ja tema naisel tekib aegamööda kahtlus, et tema mees pole enam endine. Teised ei kahlusta suurt midagi ja nii ongi ta oma hädaga peamiselt üksinda... see ajab nutma... ja veel kuidas... ja kui palju... oi kui palju. Tõsiselt - ma ei mäleta sellest filmist suurt midagi muud peale nutva Charlize Therone'i. Johnny Depp taidles ka seal kusagil ringi (oligi vist see astronaut), aga sama hästi oleks võinud tema asemel olla ka Suvaline Näitleja nr 241. Deppiga on nii sellest vanemaid kui uuemaid filme, mis on palju paremad ja milles tema on palju parem.


See film on väga mitmekülgne. Näiteks siin Charlize Therone nutab.


Siis mõned stseenid hiljem nutab ta taas.


Ja lõpuks, et oleks natukenegi vaheldust, näeme Charlize Therone'i, kes nutab. (PS: ma jätsin välja mõned stseenid, kus Charlize Therone nutab)

I Spit on Your Grave (2010)



Olgu kohe tunnistatud, et ma pole originaali näinud ja ei saa seega seda uusversiooni "klassikuga" võrrelda. Loetud arvustuste ja nähtud klippide alusel võib vana filmi veidi paremaks pidada, kuid mingit lemmikut ei tule ilmselt sealtki, ehkki lähiajal püüan ära vaadata. Käesoleva filmi esimene pool on üsna häiriv vägistamine, teine pool naise kättemaks oma piinajatele, kasutades selleks meetodeid, mis on tänapäevaste piinaporno filmide stiilis mõneti üle vindi, kuid ei saavuta midagi tähelepanuväärset. Liiga mõttetu film, mis suhtub endasse väga tõsiselt. Ei saa seda kuidagi soovitada, kuid eriline slasherite ja taoliste kättemaksufilmide fänn pole ma nagunii.

3 6 3 6

Vampires Suck (2010)

Vampiirid imevad

Lavastajad: Jason Friedberg, Aaron Seltzer
Näitlejad: Jenn Proske, Matt Lanter, Diedrich Bader

On kindel mis kindel, et Aaron Seltzer ja Jason Friedberg on huumorile sama, mis jäämägi Titanicule. Nende komöödiad on tohutult labased ja isegi kui nad toovad sisse mõne nalja, siis suudavad nad selle kindlalt ära rikkuda, venitades seda liialt või tehes puunast ja punaselt ette, milles nali seisneb ja mis filmi stseen parodeerib. Samas ma ei väidaks, et neil puudub täielikult potentsiaal olla paremad. Mingi aimdus on, et nad suudaksid areneda. Käesolev film oli grammi võrra etem senistest. Kahjuks näeme sellise arengutempo juures neilt esimest head filmi aastal 2348 (+/- 4 aastat). "Vampiirid imevad" eeliseks oli ühe filmi parodeerimisele keskendumine. Date Movie ja Epic Movie lahmisid liialt huupi. Kuid tugevam külg on samas ka nõrkuseks. Twilight on paljude jaoks juba nagunii komöödia ja seega muutub selle parodeerimine mõttetuks ja igavaks... kuid "igav" on nende tegijate puhul areng.


See oli juba originaalis nii tobenaljakas, et paroodia ei suuda siia enam midagi lisada.


Üks paljudest mittenaljakatest naljadest.


Üks väga vähestest naljadest, mis kergelt muigama pani.

Mist (2007)

Udu

Lavastaja: Frank Darabont
Näitlejad: Thomas Jane, Marcia Gay Harden, Laurie Holden

Huvitav, kas on peale Stephen Kingi veel mõnd kirjanikku, kelle eri romaanide ja juttude alusel oleks tehtud nii palju filme, miniseriaale ja seriaale? Ma ei pea antud juhul silmas Romeo & Julia viitekümmet ekraniseeringut või muid selliseid. Igatahes on Udu üks järjekordne tema õuduslugu, mis filmiks tehtud ja õnneks sugigi mitte viletsalt. Udus müttavad ringi mitmed hirmsad koletised, kuid hirmsamad on hoopis inimestes endis, kes kummalise nähtuse eest ühte väikesesse poekesesse põgenevad. Nendest tõhusaim usuhull, keda mängib Marcia Gay Harden nii osavalt, et temaga kokku saades peaksin endale meenutama, et ta on kõigest näitleja, aga mitte nähtud tegelane.


Cthulhu on taas rihma otsast lahti pääsenud.


Sääsed auto tuuleklaasil on tüütud, aga tänage õnne, et selliseid ära ei pea pühkima.


Kas jagada maid nendega või eelmistel piltidel näidatud elukatega? Sugugi mitte lihtne valik.

Dracula (The Dirty Old Man) (1969)



See sexploitation-õuduskomöödia oleks olnud täielik ebaõnnestumine ja juba ammu kõigi poolt unustatud, kui tal poleks dubleeringut, mis on nii absurdne, et suudab tagada filmile nii-halb-et-hea staatuse. Nimelt juhtus tegijatel väike aps ja filmitud stseenide heli oli sedavõrd nigela kvaliteediga, et nad pidid stuudiosse kogunema ja dialoogi uuesti peale lugema. Kuid nähtavasti jõudis neile kohale, et film on jama ja otsustasid selle komöödiaks dubleerida. Kahjuks on filmi algus märksa naljakam kui ülejäänud film, mis taandub viletsaks erootikafilmiks, mida isegi aeg-ajalt kostev (hale)naljakas dialoog ja häälitsused päästa ei suuda.




3 4 X X

Killer Crocodile II (1990)

Tapjakrokodill 2

Lavastaja: Giannetto De Rossi
Näitlejad: Richard Anthony Crenna, Debra Karr, Ennio Girolami

Esimene polnud midagi erilist, kuid teda ei olnud samas igav vaadata - võimalusi filmi üle nalja teha oli seal mitmeid. Järg aga otsustas, et sellist filmi vaatav inimene ei taha näha soos tegutsevat tapjakrokodilli, selle asemel on palju huvitavam vaadata, kuidas üks reporter oma ülemuse ja kolleegidega lobiseb. Jah, loomuliult jõuab ta lõpuks sohu, et paljastada neid, kes ohtlike jäätmete tünne sinna loobivad, kuid selleks ajaks on suur osa filmist juba läbi. Kümmekond minutit kulub ka eelmise filmi klippide näitamisele. Viimases kolmandikus läheb film paremaks, kuid siis on juba liiga hilja, et seda tervikuna päästa.


See elukas on jätkuvalt nii armas, et tahaks lausa kallistada.


Osavalt maskeeritud ja üldse mitte silmatorkavad tünnid radioaktiivsete jäätmetega.


Misjonärid toovad krokodillile süüa.

Killer Crocodile (1989)

Tapjakrokodill

Lavastaja: Fabrizio De Angelis
Näitlejad: Richard Anthony Crenna, Ann Douglas, Ennio Girolami

Vastupidiselt ootusele on Tapjakrokodill kogu oma odava eelarvega omajagu nauditav film, mis tuleks kindlasti mõnel filmiõhtul käima panna, kui õige seltskond koos, et siis selle üle nalja visata. Lugu ise järgib selgelt klassikalist valemit. Meil on kurja ettevõtte poolt kaunisse loodusesse sokutatud toksilised jäätmed, korrumpeerunud politseijõud (antud juhul ainult üks politseinik), kamp reostuse vastu võitlevaid ökosid, eelnimetatuid ja teisigi näksima hakkav ebarealistlik kummikrokodill ning loomulikult filmi viimaste sekundite stseen, mis näitab, et järg on võimalik. Antud juhul oli küll järg rohkem kui võimalik, kuna niihästi see film, kui Killer Crocodile 2 filmiti samaaegselt. Lisaks pannakse mõned noodid pihta Jaws tunnusmeloodiast, ega üritatagi seda maskeerida.


Awww... nii nunnu!


Ühe õige mehe nädalavahetusse kuulub vältimatult krokodillisurf.


Film on väga õpetlik. Tõhusaim viis krokodilli (tegelikult igasuguse looma) jahtimiseks on visata teda töötava paadimootoriga.

Cabin in the Woods (2011)

Metsamajake

Lavastaja: Drew Goddard
Näitlejad: Kristen Connolly, Chris Hemsworth, Anna Hutchison

Vahel tundub, et igasugu õudusfilme on liiga palju nähtud ja selles žanris on raske leida mõnda sellist, mis veel tõeliselt vaimustust tekitada suudaks. Seda meeldivam on sattuda mõne otsa, mis näib esmapilgul järjekordse loona, kus kari teismelisi kusagile metsa pidutsema lähevad, et siis mõne koletise või segase mõrtsuka ohvriks langeda. Kuid see film on palju enamat. Jah, tegelased käituvad, nagu stereotüüpsed idioodid, kuid seda mitte põhjuseta. Tõelist õudust ja värinaid siit ei leia, küll aga kuhjaga äratundmisrõõmu õudukafännile ning nii mõnegi kavala lahenduse.

Smoke 'Em If You Got 'Em (1988)

Lavastaja: Ray Boseley
Näitlejad: Bruce Barnes, Claire Bordas, Maddog Bott
IMDb (7)

See postapokalüptiline Austraalia film, millel on mõnusalt rokkiv soundtrack, veidrad tegelased ja mis kestab vaid 48 minutit, sattus mu ette juhuslikult ja peaaegu oleks ta vaatamata jäänud. Lugu ise ei ole keeruline - keegi idikas suutis kolmanda maailmasõja algatada, pommid kukkusid, maailm on sama hästi kui hävinud ja vähesed ellujäänud kogunevad varjendisse pidu panema, sest - tõepoolest -, kui juba surema pead ja midagi sinna parata ei saa, siis olgu minek vähemalt lõbus. Aga mida teha, kui narkots otsa saab? No loodetavasti leidub vähemalt mõni töötav mikrolaineahi ehk bong and bang cocktail.