Cloud Atlas (2012)

Pilveatlas

Lavastaja: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski
Näitlejad: Tom Hanks, Halle Berry, Jim Broadbent

Eile nähtud Pilveatlas võttis esimese hooga nõutuks. Ilmselgelt on tegu tohutult ambitsioonika filmiga, kuid ma ei imesta sugugi selle üle, et rahastajate leidmine oli raske või et inimesed kinosaalide uksi maha ei murra püüdes filmi iga hinna eest näha. Rohkem kui kuu ajaga teenis film Ameerikas veerandi oma 100 miljonist dollarist tasa, kui lisada sinna ülemaailmne tulu, tõuseb sissetulek 50 miljoni peale. Samas ei ole film veel kõikjal kinodesse jõudnud, näiteks Suurbritannias linastub ta alles järgmisel aastal. Seega võib ta tasapisi ehk kasumisse tiksuda, kuid annab siiski stuudiotele signaali, et taolisi teoseid väga kergekäeliselt rahastada ei tasu. Ka antud juhul kraabiti summa mitmest allikast kokku, 7 miljonit lisasid Wachowskid omaenda taskutest.

Ise jäin ma filmiga kindlasti rahule, kuid palju raskem on öelda, kui heaks teda siis ikkagi pidada. Nähtut on raske lühidalt kokku võtta ja lihtsalt ühe numbriga paika panna. On see kuuest loost ja raamjutust koosnev ligemale kolmetunnine film aasta geniaalseim üllitis või lihtsalt meeldivat elamust pakkunud filosoofiliste püüdlustega raamatuadaptsioon? Ilmselt on tõde kusagil vahepeal. Kindel on, et kogu kinos istutud aja jooksul ei tahtnud ma kordagi kella vaadata, selle asemel püsis tähelepanu kindlalt toimuval ja püüdsin filmi mosaiigilaadsest narratiivist, mis pidevalt eri ajastute vahel hüples, endale lineaarset ahelat kokku monteerida. Lõpuks see ka õnnestus ja võis näha, et igast esitatud ajastust viib järgmisesse mõni peenike niit, mis loob eri aegadel elanud tegelaste saatuste vahel seose. See seos ei ole tugev, kuid filmi sõnumit arvesse võttes ei saanud seda ka tahta.

Kuulda on ka arvamusi, et need üksikud lood ei tekita emotsioone, et side tegelastega jääb olemata. Ja ma ei vaidle sellele vastu, ka mina ei jõudnud tegelastele eriti kaasa tunda, ei hakanud negatiivseid tegelasi sügavalt vihkama, ei leidnud selliseid, kellega oleks lihtne samastuda. Kuid ma ei pea seda veaks. Kas just minna nii kaugele, et nimetada seda filmi tugevaks küljeks, kuid vähemalt vajalikuks ehk siiski. Ei tundunud olema eesmärk panna vaatajat iga peategelase elusaatust nähes pisarat poetama. Teatud distantsi hoides oli parem näha tervikut, analüüsida seoseid ja püüda juurde mõelda seda, mida ei näidatud.

Hea näitlejatöö kiitmine on üldiselt asjatu, peaosades on inimesed, kellelt muud ei ootakski, küll aga läheb kiitus grimmeerijatele. Igal näitlejalt on täita mitu põhirolli, lisaks veel väiksemad kõrvalosad ja sageli isegi ei taipa, et tegelikult vaatad otsa vägagi tuntud inimesele. Alles filmi lõpus näidatav kokkuvõte, kus jooksevad läbi näitlejate nimed koos kõikide rollidega, toob selle valgustushetke. Mull meeldib nii ehk teisiti, kui enne lõputiitreid lastakse kõik põhirollid sedasi läbi, aga antud filmi puhul oli see tõesti omaette elamus. Imestaksin väga, kui Pilveatlas parima grimmi Oscarit taskusse ei pistaks.

Siinkohal on sobiv tuua esile üks silmajäänud kriitikapunkt - nimelt tulevikusegmendis näidatud toodetud (kloonitud?) ettekandjate puhul on väidetud, et nad pole ilusad ja see pole loogiline, kuna nende välimust saaks kunstlikult suunata mingi ideaali suunas ja kindlasti seda ka tehtaks. Mind huvitaks tõesti, kui palju seda väitnud kriitikud ajas reisivad ja kuidas ise seda sama teha saaks. Kuidas on võimalik rääkida rohkem kui 100 aasta kauge tulevikumaailma iluideaalist? Eri kultuurides eri ajastutel on ilu tähendanud vägagi erinevaid asju ja pole võimalik teada, mida inimesed järgmisel sajandil ilusaks peavad.

Kui juba rääkida asjadest, mis võõrana tunduvad, siis ei saa peatumata jätta tolle veelgi kaugema tulevikumaailma keelekasutusel. Ma ei julgeks öelda, et see oli filmis hädavajalik, kuid minu jaoks andis see võõrapärane dialekt siiski väga palju juurde. Kuid kindlalt on täiesti vale väita, et inimesed ei hakkaks ometi nii erinevalt rääkima. Tegevus toimub ikkagi kauges tulevikus, liiatigi pärast mingit suuremat katastroofi, mille tulemusel on paljude jaoks kirjasõna hävinud ja elatakse vähemalt teatud määral üksteisest eraldatud hõimudena. Muudatused oleksid vältimatud. Toon siinkohal kolm väikest näidet siinsamas Tartus 83 aasta eest ilmunud raamatust Wellsi raamatust "Pimedate maal ja teisi jutte".

Nad ehmatasid teda, liigatades kõik korraga tema sihis, igaüks väljasirutatud käega. Ta taandus nende haraliste sõrmede kallalekippe eest. / Ja mul tuli tõurastada ta sigu. / penikoorem

Nagu mainitud, on näited vaid veidi üle 80 aasta vanad. Kui esimene lause on arusaadav, ehkki veidi ebatavaline, siis küllap nii mõnigi inimene ei tea, mida tähendab tõurastama. Isegi õigekeelsussõnaraamat ei tunnista sellist sõna. Tegu on Johannes Aaviku soovitusel soome keelest võetud laenuga, mis tähendab looma tapmist. Ja kui paljudel tekib mingi reaalne arusaam kaugusest, kui öelda, et miski asi asub 5 penikoorma kauguse. Enne järgivaatamist ma igatahes ei teadnud, et see vastab umbkaudu 37 kilomeetrile (1 verst on umbes 7,5 km).

Seega, kui vähem kui sajandi jooksul saab keelekasutus muutuda maailmas, kus kirjakeel on pidevalt olemas, siis pole raske uskuda, et filmis kujutatud ajaks oleksid toimunud muudatused veelgi suuremad. Hoopis iseasi on muidugi, kui hästi nad just nimelt filmi mõistmisele mõjuvad. Kui raamatus saab neid samu ridu kohates arusaamatuks jäänud lause lihtsalt uuesti üle lugeda, siis filmis ta tuleb ja läheb ja nii ongi.

Tulles aga lõpetuseks tagasi filmi üldmulje juurde... jah, meeldis, kindlasti meeldis. Kuid mitte nii palju, et suudaks anda üheksa või lausa kümme punkti kümnest... kui aus olla, ma ei oska isegi öelda, mis oleks siin filmis teisiti olema või juures olema, et nii kõrget hinnet välja teenida. Kuute punkti (ammugi siis vähemat) ei saa samuti anda, sellega liigitaksin ta juba sinna keskpäraste hulka, kuid seda ei tõuse käsi küll kuidagi tegema. Allesjäänud kahest hindest valin kõrgema, ehk siis kaheksa. Ma olen näinud palju filme, mis on pakkunud ülihead meelelahutust, samuti selliseid, mis on emotsionaalselt tugevalt mõjunud, kuid Pilveatlas ei lange kummasegi kategooriasse. Võttes arvesse, et film meeldis, et ma ei saanud lihtsalt õlakehitusega mingit suvalist hinnet anda ja et ma tahan seda edaspidi kindlasti veel korra üle vaadata, on kõrgem hinne ära teenitud.

Ühtlasi annan soovituse film vaadata. Kui käia raha välja mingi suvalise suvise lameda kassahiti eest ja tulla kinost välja tundmusega, et tegu oli sita filmiga, siis tavaliselt just nii ongi - vaata kuidas vaatad - see oli raisatud raha. Kuid Pilveatlase puhul asi päris nii lihtne pole. See on üks nendest filmidest, mille puhul ei saa minu arvates isegi siis rääkida raisatud rahast ja ajast, kui film ei meeldinud. Üht kinoskäiku on ta kindlasti väärt.