Sügisball (2007)



Eile eksisin oma instinktide vastu ja vaatasin ära paljukiidetud Veiko Õunpuu paljukiidetud „Sügisballi“. Miks otsustasin vaadata midagi, mille treilergi kannatuse proovile pani ja mida olin oma filmimaitset tundes aastaid edasi lükanud, kuna märksõnad äng, emotsioonitu, jahe, sompus sügistoonid jms, mida on filmi ülistamiseks kasutatud, panevad mind vastupidises suunas jooksma? Peamiseks põhjuseks saab ehk pidada eelnevalt nähtud „Püha Tõnu kiusamist“, ainukest Õunpuu filmi, mille puhul oli lootust, et see mulle ka pisut meeldib. Kuna aga see lootus vajus kärmelt mustvalge ängilikkuse sohu, mõtlesin, et no tühja kah - vaataks siis ka tema varasema filmi ära, ega ta hullem vast ikka ei ole.

Kaks tundi hiljem, olles vahepeal filmi pausile pannud, et eemaldada enda lähedusest kõik terariistad ja et suruda maha tahe rusikas läbi monitori virutada, saan öelda, et pean edaspidi ennast ikka rohkem usaldama. Olen harva sattunud vaatama midagi, mis on niivõrd masendavalt igav. Ma pole kunagi kontakti saanud selle eestlaslikule filmile omase ängiga. Lisaks jääb täiesti arusaamatuks soov näha elu sellisena, nagu ta vahetult meie ümber on. Olen lugenud, ja seda mitte ainult kodumaiste draamade puhul, kuidas kiidetakse mõnd filmi stiilis „See film oli hämmastav! Täpselt nagu oleks keegi minu ja mu tuttavate elu filminud. Nii põnev oli vaadata!“

Ma küll pole realismi vastu, kuid seda biograafiliste, ajalooliste või minu keskkonnast oluliselt kaugemate tegevuspaikadega filmide puhul. Aga kaamera, mis on sisuliselt asetatud naabri elutuppa, kööki, mis jälgib tema väikesi argiepisoode siin ja seal... see pole ju ometigi huvitav, ma ju näen seda, ma kuulen seda, ma kogen seda. Film peaks pakkuma just midagi teistsugust. Aga õnnestub mul seoses selle filmiga ka midagi positiivset öelda? No ühe asjana - Püha Tõnu väärtus tõusis Sügisballi kõrval... vähe, aga siiski. Teiseks, seni kuni Õunpuu ei otsusta midagi oluliselt teistsugust teha, tean nüüd kindlalt, et säästan end tema loomingu vaatamisest. Ma lihtsalt ei kuulu taoliste filmide sihtgruppi.

2 7 X 7

Ku! Kin-dza-dza (2013)



Kõlakad Kin-dža-dža järjest või uusversioonist käisid juba päris tükk aega, mingi aeg oli vist projekt ka pausil... muidugi minu puudulik vene keele oskus ei lasknud kõigist uudistest osa saada. Käesoleval aastal ta aga valmis, pealkirjaga Ku! Kin-dža-dža. Vaatasin eile ära ja pisut kurb hakkas. Mitte et ta oleks halb olnud. Ma oleks saanud seda filmi originaalseks ja leidlikuks animatsiooniks nimetada, mis pakub mõnusat vaheldust Disney jms toodangule, kui ainult poleks üht suurt roosat elevanti toas, kellel on londi asemel täistuuridel pasundav vuvuzela. Nimelt jutustab see Venemaal ka 3Ds linastunud kinoteos 1986. aastal valminud Kin-dža-dža loo teatud muudatustega ja veidi lühemalt uuesti. Vaadates oli küll huvitav võrrelda, et mida nad siin ja seal muutnud on, kuid pidevalt vasardas peas küsimus Miks? Ma täiesti usun, et too maailm pole end ammendanud, kuid miks sama lugu uuesti? Oleks ju saanud teha mingi muu käsikirja samade või uute tegelastega, ka mingi suurem ja eepilisem asi poleks animatsioonina võimatu olnud. Kuid ei.

Vähemalt saan siiski öelda, et mütsiga ei oldud lööma mindud ja lugu ning pilt andsid kokku ühe kõlbliku terviku. Seekord enam kaameratega kõrbes ei filmitud ja animeeritud lähenemine andis tegijatele veidi rohkem vabadust. Kaks peategelast on ainukesed inimesed, kes tollel roostes kõrbeplaneedil ringi tatsavad. Kõik ülejäänud on rohkemal või vähemal määral kummalise välimusega tulnukad. Samas üsna lastesõbralikud, on näha, et eesmärgiks oli ka noorema publiku kaasamine. Pahaks ma seda päris ei pannud, aga vaimustuses ka polnud. Veidi vähem nunnud ja kirevad oleks võinud olla küll. Positiivselt üllatas, et maailma kujutamisel (jättes kõrvale tegelased) on originaalile truuks jäädud ja tegu polnud tundmatuseni väändunud Pljukiga - ikka sama hõreda asustusega lai kõrb ning veidrad roostes masinad selles. Isegi sõnastik oli keset filmi olemas.

Soovitada on seda filmi raske. Kui vanem film on nägemata, siis tuleks kindlasti just nimelt seda vaadata, aga mitte uusversiooni. Kui vanem nähtud, siis uuem ei suuda midagi erilist juurde pakkuda. Samas... kui oled täiesti kindel, et vana ei taha vaadata või et loo kordamine ei häiri, siis võib siiski uusversioonile võimaluse anda. Puhtalt eraldi võetuna on tegu lausa hea filmiga.




6 6 X X

Robot & Frank (2012)

Robot ja Frank

Lavastaja: Jake Schreier
Näitlejad: Frank Langella, James Marsden, Liv Tyler

Filmi Robot & Frank vaatama asudes oli tunne, et ehk on lootust filmiga isegi rahule jääda. Kuid ei, ma ei jäänud lihtsalt rahule, film meeldis lausa väga. Frank Langella mängib üha halveneva mäluga endist murdvarast, kes saab endale koduabiliseks roboti, parimate soovidega kiire eluviisiga pojalt. Mehel on ka maailmarändurist ja hipiaktivistist tütar, kellele sugugi ei meeldi, et ülesandeid inimeste käest ära võetakse. Kui lõputiitrid maha arvata, jääb tegevuseks aega kõigest 82 minutit, kuid selle ajaga toob film vaatajani korralikult humoorika ja südamliku loo, mis puudutab inimlikkuse ja tehnoloogia teemat loomulikult, seejuures mõjumata pealetükkivalt ega jutlustavalt. Soovitan vaadata. Aga hoiduge treilerist, seal on liiga palju häid kohti sees ja neid on parem filmi käigus ise aegamööda avastada.


Europa Report (2013)

Europa

Lavastaja: Sebastián Cordero
Näitlejad: Christian Camargo, Embeth Davidtz, Anamaria Marinca

Europa Report on kiita saanud kui intelligentne ulmefilm, mille puhul tuuakse eriti esile plahvatuste, tulevahetuste ja tagaajamiste puudumist. Ma ei saa just väita, et nende puudumine filmi automaatselt intelligentseks teeb (tundus, et paar arvustust olid peaaegu et sellel seisukohal), aga eks tal omad momendid olid, mis pakkusid vaheldust tavalistele ulmemärulitele. Siiski ei saa ütlemata jätta, et tegu on aeglase filmiga, mis ei saavuta lõppkokkuvõttes mitte midagi enneolematut. Grupp teadlasi läheb kohta, kus pole varem käidud ja leiavad sealt midagi ootamatut (või äkki ei leia, ma ei taha ju liialt spoilerdada). No ja muidugi mõni ohverdab oma elu (või äkki mitte). Mingeid erakordselt huvitavaid mõtisklusi, maailmavaadet avardavat filosoofiat või intrigeerivaid arutelusid teadusliku fantastika vallast sealt ei leia. Lihtsalt väike lugu sellest, kuhu teadlased läksid ja mida nad seal tegid-nägid.

Suurimaks plussiks on vast tegelased, kes mõjusid tavaliste inimestena. Ei olnud mõnda eriti vastikut kuju, kes lõpuks täiesti segi läheb ja üritab kogu meeskonda õhku lasta. Ei kaheldud kogu filmis ühes inimeses, kes midagi kahtlasti nägi, et siis end lõpuks ilastava koletise lõugade vahelt leida ja jõuda järeldusele "Äkki tal oli siiski õigus..." Polnud väsitavaid teatraalseid armukolmnurki ega kogu filmi saatvat mõttetut nägelemist. Kahjuks aga ei olnud põhjust rahule jääda sündmuste edastamise viisiga. Nimelt on tegu järjekordse "leidsime videomaterjali, lõikamise dokumentaaliks" tüüpi filmiga. Tõesti sooviksin, et nende tegemine lõpetataks. Ma jätkuvalt ei saa sellisest lähenemisest mitte mingit "palju realistlikumat" ja "vahetuma kogemuse" tunnet kätte. Vähemalt suudeti seekord tavapärasest paremini ära põhjendada, miks kõik filmina olemas oli ja kuidas see materjal Maale jõudis. Päris seitset väärt ei ole, aga kui kõrvutada ühe teise hiljuti nähtud ja sama hinde saanud kosmosefilmiga, siis vähemalt võin öelda, et pean teda siiski Gravity'st paremaks.

13: Game of Death (2006)

13: Surmamäng

Lavastaja: Chookiat Sakveerakul
Näitlejad: Krissada Sukosol, Achita Sikamana, Sarunyu Wongkrachang

Mõne päeva eest jõudis vaatamisjärjekord sellise huumorisugemetega Taist pärit looni nagu 13 Beloved ehk 13: A Game of Death. Peategelaseks järjest rohkem rahajätta jääv tüüp, kellele pakutakse elu suurimat võimalust - täida 13 järjest raskemaks/jälgimaks/kuritegelikumaks minevat ülesannet ja võidad 100 miljonit bahti. On küll õigustatult öeldud, et filmil on ühiseid jooni sellistega nagu Oldboy, Saw, The Game ja Falling Down, kuid kuid tegu ei ole siiski ühegagi neist. 13 Beloved on omaette tugevalt seisev film, mis suudab tempot mõnusalt lõpupöördeni välja hoida. Ärge ainult filmi õhtusöögi kõrvale vaadake ega suhtuge sellesse liiga tõsiselt. Huvi võib pakkuda ka, et välja on tulemas uusversioon, milles osaleb ka Ron Pearlman. Ilmselt ei ole ta siiski peaosaline, kuna see peaks olema oluliselt noorem.

Carrie (2013)

Lavastaja: Kimberly Peirce
Näitlejad: Julianne Moore, Chloë Grace Moretz, Gabriella Wilde

Vana versiooni ei mäletanud ma väga detailselt, 2002. aasta oma tundub nii odav ja nigel, et ei vaataks isegi siis, kui sa mulle noa makku lööksid ja ähvardaksid, et kiirabi kutsumise hinnaks on selle filmi vaatamine. 2013. aasta versiooni hindamine on aga veider. Põhilised etteheited tulenevad isiklikust suhtumisest. Nojah, millise filmi puhul see nii poleks, kuid siin tahaks seda siiski eriti esile tõsta. Ühe ja peamise asjana - varem nähtu tuli vaadates pidevalt meelde, lõpp oli nagunii teada ja seega ei olnud lihtsalt eriti huvitav jälgida. Erinevused olid parimal juhul minimaalsed. Kui aga üritada vaadata seisukohast "Ma ei tea seda lugu üldse", siis on tegu üsna kõlbliku filmiga. Ei midgi võrratut, kuid vaadatav. Näitlejatööl polnud viga, ehkki Carrie tundus esialgu natuke liiga kohtlane ja tekkis kahtlus, et tegelikult oleks ta juba esimese nädala järel erikooli saadetud. Õnneks toimus peagi Chloë Grace Moretzi tegelaskuju ärkamine ja Carrie muutus usutavamaks - endassetõmbunud usuidioodist ema kasvatatud tütar, kes võiks olla tavaline noor, kuid kannatab niihästi koolikiusamise kui ka ema lolluste all. Ja üks asi, mis mind häiris nt ka Mistis - ma jälestan sügavalt selliseid ekstreemusklikke hullumeelseid napakaid. Tegelikult mitte ainult filmis. Kuid õnneks ei kohtu ma sellistega igapäevaelus just igapäevaselt ja mulle meeldib mõelda, et nad on tegelikus elus rohkem erand kui reegel. Filmides aga häirivad nad hoolimata oma sisu edasiviimise üledande poolest sedavõrd määral, et pean nende ellujäämist rohkem kui 1 minuti ekraaniaja jagu äärmiselt väsitavaks. Kuid see on tõesti isiklikku närvi tabav punkt ja üldiselt ilmselt eiratav. Seda enam, et näitlejana suutis Julianne Moore taolist tegelast väga hästi kehastada. Mida anda sellele filmile hindeks... see polegi nii lihtne. Kui sa oled vana Carriet näinud, siis ei paku uus suurt midagi, 5/10 on paras. Kui aga pole näinud ja ehk on isegi üldine lugu võõras, siis üsna kindlalt 6/10... mööndustega isegi 7/10. Rohkem kindlasti mitte, kuid kinost väljumise emotsioone ei saanud tõepoolest kokku võtta sõnaga "Saast". Ja selle lause lisan ma lõppu lihtsalt selleks, et lugeja ei vaataks teksti lõppu, näeks seal sõna "saast", ja siis piirdukski sellega - lugege algusest!








Gravity (2013)

Gravitatsioon

Lavastaja: Alfonso Cuarón
Näitlejad: Sandra Bullock, George Clooney, Ed Harris

Niihästi kriitikute kui tavavaatajate poolt lausa orgasmiliselt kiitvaid arvustusi saanud Gravitatsiooni vaatamisest on nüüd möödunud pooleteise nädala jagu ja seega olen jõudnud kinoelamust veidi seedida. Saalist väljumisel ei olnud sellist emotsiooni, et nüüd olen näinud filmi, mis on parim asi pärast viilutatud leiba... kuid oleks liig öelda, et film mulle üldse ei meeldinud. Kaaluta oleku visuaalid on kenad ja kahtlemata filmi tugevaimaks küljeks, ehkki mitte päris teaduslikult täpsed. Mõningaid möödalaskmisi võib tabada isegi inimene, kelle füüsikateadmised pole just ilmtingimata kõrgkooli tasemel. Kuna tegu ei ole ulmega, oleks võinud vast ka need mõned mügarikud siledaks lihvida. Ja kuna ma pean nagunii mõne teise filmifänniga vesteldes kaitsma väidet, et see film pole ulme, siis võin seda ka siin teha. Olen veendunud, et ei piisa lihtsalt sellest, et tegevus toimub kosmoses. Oluline on just see, et ulme käsitleks mingit aspekti, mida (veel) olemas pole või (nt alternatiivajaloo puhul), mida ei saanud olema. See ei saa olla lihtne kriisiolukord kosmoses. Gravitatsioonis satuvad inimesed hätta... kuid (jättes kõrvale ebatäpsused), täpselt sama asi võiks reaalselt juhtuda ilma mingite lisatingimusteta ka nüüd ja kohe. Kuid see on lihtsalt semantiline arutlus, see ei mõjuta filmi headust.

Mis aga kõige rohkem mõjutas, oli näitlejad ja sisu. Ühe kriitikapunktina olen pea igale küsijale öelnud, et film oleks vajanud vähemtuntud nägusid, või lausa täiesti tundmatuid. Kogu kestvuse ajal ei suutnud ma näha kedagi muud kui Sandra Bullockit ja George Clooneyt. Kui nad omavahel flirtisid ja välimuse üle nalja tegid, tundus see tõesti liiga sunnitud ja kunstlik. Vaatasin neid tegelasi, kuid nägin vaid näitlejaid, ja ma lihtsalt ei hoolinud eriti, mis nendest saab. Liiatigi oli seal mõni loll koht, milleta oleks väga hästi hakkama saanud – nt kui skafandris on hapnik peaaegu otsas ja iga sekund loeb kosmosejaama ja lisaõhuni jõudmisel, siis oli väga tüütu vaadata, kuidas Bullocki tegelane liikumatult paigal seisab (hõljub) ja Clooney mula kuulab.

Samuti oli film klišeelikult sentimentaalne ja sobivaid juhuseid täis. Kolm mõnusalt lähestikku olevat kosmosejaama, mis on samuti teaduslik möödalaskmine, kuid seda suudan ma andestada. Küll aga sai mõõt täis, kui peategelane sattus Maaga ühendust otsides juhuslikult sagedusele, mis lohutas teda pitsude ja beebidega... selline liialt nõretav stseen rikkus asja ära. Ja mida pakkus film sisu poolest? Oli seal midagi ülimalt põnevad, midagi, mida kusagil mujal poleks varem näha olnud? Julgen öelda, et ei, ei olnud. Inimene on piiravas keskkonnas eluohus... noh... allveelaevad, merehädalised, laviini alla mattumine, kontrolli alt väljunud lennukid ja rongid... tehtud-nähtud. Mida pakkus see film, et õigustada taolist kiidutormi? Paigutan ise filmi keskmiste hulka, mille peagi unustan.








Jean-Pierre Jeunet

Ei ole kahtlustki, et Jeunet' on saanud mu lemmiklavastajaks... või vähemalt üheks nendest. Hiljuti vaatasin ära järjest kolm filmi, mis veel nägemata olid, eile õhtul läksid Delikatessid ja Kadunud laste linn kordusvaatamisele. Tema omapärane ja sageli sürrealistlik pildikeel suudab paremaks muuta ka filmograafia kõige nõrgema filmi, milleks on Alien: Resurrection. Lisaks paistab, et kui Delikatesside ja Kadunud laste linna puhul ei saanud veel kindel olla, kas andekam pool on tema või Marc Caro, kellega ta need koos lavastas, siis edasine asjade käik kallutab kaalukaussi selgelt Jeunet' kasuks.

Ka tema uusim film, Micmacs, oli puhas nauding, samas kui Caro seni ainus üksiktöö, Dante 01, oli suuremalt jaolt ebaõnnestumine. Samas pean olema aus ja ütlema, et tahaksin midagi veel Carolt näha, kuna selle veidra ulmeka tegemist alustati 8 miljoni eurose eelarvega, tootmise käigus kärbiti summat veelgi ja sellest hoolimata on näha, et madalad hinded tulenevad rohkem käsikirjast ja isegi minu maitse jaoks liiga kummalisest lõpust, mitte aga lavastajatööst. Ka Caro enda sõnul oli plaanitud hoopis teistsugune lõpp, kuid eelarve puudumisel jäi see filmimata ja tuli midagi muud hädapärasemat kokku klopsida.

Kuid tagasi Jeunet' juurde. Tema filmides on head rohkem, kui öeldagi oskan. Samas võib ju proovida. Üheks edu valemiks on loomulikult käsikirjad, mis mõjuvad kõik tõeliselt värskena. Isegi Alien: Resurrectioni kohta saab öelda vähemalt seda, et film ei kopeerinud varasemaid üks-ühele. Lähemalt iga filmi andmeid vaadates on näha, et ta küll osaleb iga käsikirja kirjutamises, erandiks Alien: Resurrection, kuid töötab alati siiski koos teistega, peamiselt Guillaume Laurant'ga. Iga film on juba süžee poolest originaalsem kui suurem osa nt meie peavoolu kinodesse jõudev kraam.

Mu enda jaoks on väga oluline ka visuaalne külg. Kiidan enamasti heaks, kui film ei ürita reaalsust lihtsalt kopeerida, vaid moonutab ja ilustab seda. Ilustamise all pean silmas nii keskkonna rõõmsamaks ja värvikamaks kui ka süngemaks muutmist. Jeunet' filmides võivad need sujuvalt ühendatud olla. Lisaks soovitan tema filme vaadata kaks korda. Esimene kord puhtalt filmi nautimiseks ja teine kord võimalusega film pausile panna ja lihtsalt mõnd kaadrit lähemalt vaadelda. Paljud on nii täiusliku kompositsiooniga, et sobiksid maalina seinale või siis sisaldavad sellisel määral detaile, et jooksvas filmis on neid võimatu tabada.

Loomulikult ei saa unustada näitlejaid, õige valik võib olla pool edu valemist. Jeunet' filmide näitlejate puhul on olulised kaks asja. Esiteks ei vali ta ainult tüüpilisi ilueedisid ja botoxi-tibisid, vaid huvitavate ja meeldejäävate näojoontega inimesi, kes tõesti tema maailmadesse sobivad. Proovige kujutada kedagi Tom Cruise'i sarnast Delicatesside peaosalisena... ja nüüd võtke üks kõva naps, et see õudne pilt oma süsteemist välja uhtuda. Teiseks töötab ta sageli näitlejatega, keda ta juba teab ja usaldab. Näiteks Dominique Pinon on ilmeksimatu järjekindlusega igas tema filmis. Lisaks Rufus (4 filmi), Ticky Holgado (4), Jean-Claude Dreyfus (3), Ron Perlman (2) ja Audrey Tautou (2).

Veel üks asi, mis meeldib mulle sedavõrd, et teeksin selle kõikide filmide jaoks kohustuslikuks, on tavalistele lõputiitritele eelnev osa, kus tutvustatakse filmis osalenud põhinäitlejaid pildi ja nimega. See aitab paremini näitlejaid meelde jätta ja on lihtsalt... stiilne. Sarnast lähenemist olen ka mõnes teises filmis näinud, kuid tõsiselt – kõik võiks seda kasutada. Aga nüüd edasi üksikasjalikumalt tema loomingu juurde, ülevalt alla paremusjärjestuses.

Esimesel kohal asub maailma parim romantiline komöödia kannibalidega. Delikatesside tegevus toimub maailmas, mis on (vaevu) üle elanud mingit suuremat sorti katastroofi. Me ei saagi teada, kas selleks on sõda, mahapotsatanud kopsakam meteoriit või midagi muud. Kuid see pole ka tähtis. Oluline on üks lihunikupood ja poega samas hoones elavad üürnikud. Toitu napib ja raha on väärtusetu, kuid elu tahab elamist. Milliseid muudatusi toob sellesse väikesesse keskkonda endisest tsirkuseartistist uus üürnik... noh... see lugu on vaatamiseks, mitte kirjeldamiseks.


Väga vahetult teisel positsioonil asetseb aurupungilik ja Jeunet' filmidest sürrealistlikem Kadunud laste linn. Kuri geenius Krank ei suuda und näha ja vananeb seetõttu kiiresti. Enda aitamiseks laseb ta röövida lapsi, et varastada nende unenägusid. Lisaks on filmis akvaariumis elav aju, hunnik Dominique Pinon'e, ohtlikud kirbud, Ron Perlman, siiami kaksikud, enda meeleorganeid tehnoloogiaga võimendav ususekt... no kui see kõik vaatamishuvi ei tekita, siis mis veel.


Kolmanda koha saab endale komöödia, mida on kirjeldatud kui kombinatsioon Oceani üheteistkümnest ja Seitsmest pöialpoisist. Peategelaseks mees, kellel on vägagi põhjendatud vimm relvatööstuse vastu. Ühest vabrikust pärinev miin tappis isa, teisest vabrikust pärit kuul leidis endale mõnusa sooja koha tema ajus. Pärast töö kaotamist ja väikest eksirännakut kodutuna satub ta kokku kireva ning kokkuhoidva seltskonnaga, kes abistab teda meelsasti vabrikuomanikele kättemaksmise aktsioonis.


Neljandaks suurepärane segu detektiiviloost, romantikast ja I maailmasõjast - Väga pikk kihlus. Samanimelise Sébastien Japrisot' romaani alusel valminud filmis on peaosas Ameliest tuntud Audrey Tautou, kes kehastab Somme'i lahingus kadumaläinud armastatut otsivat Mathildet. Hallikad sõjastseenid vahelduvad sõjajärgsete värviküllaste piltidega, näidates Mathilde järeleandmatut tõeotsingut ja minevikust paljastuvaid killukesi ajast, mida paljud unustada sooviksid.

Viiendaks, jah, tõepoolest alles viiendaks, paigutan filmi, mis paljude jaoks oleks antud nimekirjas kindlalt esikohal. Amelie on küll nauditav film, kuid erinevalt teistest ei olnud mul lõpuks tunnet, et tahan seda kindlasti kunagi uuesti vaadata. Ma jään tõtt-öelda hätta, kui püüan öelda, mida siin liiga palju või liiga vähe oli. Film mõjus natuke liiga... magusalt? Olgu kuidas on, soovituse saan siiski anda, sest ka mina ei kahetse seda ühte vaatamiskorda ning tavavaatajate ja kriitikute arvustusi lugedes võib järeldada, et meeldimise tõenäosus on suur.

Ja kuues - Alien: Resurrection. Kui eelmised filmid olid tõesti Jeunet' (ja kahel juhul ka Caro) filmid, siis antud juhul on tegu rohkem tellimustööga. Ja seda on tunda. Võiks arvata, et Joss Whedoni käsikirja ja Jeunet' koostöö tulemuseks on unustamatu ulmeklassik, kuid sellest on asi liiga kaugel. Film logiseb mitmest küljest ja üksikud head komponendid ei anna tõeliselt nauditavat tervikut. See film pole kohustuslik vaatamine ei Jeunet' ega Alieni filmide fännile, kuid ma ei lähe kindlasti ka nii kaugele, et soovitada filmi mitte vaadata. Tegu on keskpärase looga, mille puhul on aeg-ajalt tunda, et kusagil kõige taga on peidus palju parem film.

Sellega praegu Jeunet' filmide lugu lõppeb. Peagi on kinodesse jõudmas (ehkki nähtavasti mitte meil Eestis) Reif Larseni romaani alusel valminud The Young and Prodigious T.S. Spivet. Kuhu see nende filmide järjestuses paigutub, on raske ennustada, kuid vaatan selle kindlasti esimesel võimalusel ära. Siiski julgen treileri alusel öelda, et esikolmikut ta ei kõiguta.

Frankenstein's Army (2013)

Frankensteini armee

Lavastaja: Richard Raaphorst
Näitlejad: Karel Roden, Joshua Sasse, Robert Gwilym

Vaatasin just šedöövrit nimega Frankensteini armee. Tegu on found footage vormis esitletud bio-punk žanri filmiga, milles kari punaarmee sõdureid ühe natsidoktori laboris tema loodud õudustega silmitsi peavad seisma. Ma vihkan tavaliselt käsikaameraga filmitud asju, aga kuna meeldivaid erandeid leidub (nt norrakate Trollikütt), siis annan neile siiski võimaluse, lisaks tekitas antud juhul tegevusaeg huvi. Teine maailmasõda pole just sagedane esindaja nendes filmides. Jään ootama Quest for Fire'i uusversiooni found footage tüüpi filmina :-) . Frankensteini armee oli aga sisult üsna ootuspärane, sisututvustusest suurt enamat ta ei paku. Küll aga saan taevani ja kõrgemale kiita koletisi, mis filmi jaoks loodud oli. Nende raua ja inimliha kooslustega, mis seal ringi tatsasid ja tapsid, oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Rohkem kui nii mõneski õudusžanri arvutimängus, kus pole vaja midagi füüsiliselt eksisteerivat luua ja seega peaks olema lihtsam taolusi elukaid kokku panna. Seega soovitaks õudukahuvilistel film ette võtta ja vähemalt need kohad silme eest läbi kerida. Samas, miks mitte siis juba tervikuna vaadata, vähem kui pooleteisetunnise kestvusajaga ei jõua ta tüütuks minna.








After Earth (2013)



Jube, kuidas suudeti raha anda millegi nii igava tootmiseks, nagu seda on "After Earth". Sai just läbi ja minu võitlus unega oli palju suurejoonelisem kui miski ekraanil toimunu. Ma teadsin, et midagi head ei ole filmist oodata, kuna nii kriitikute kui tavavaatajate hinnangud olid üksmeelselt madalad, kuid mõtlesin, et pole hullu - halba filmi talun ma üsna hästi, kui seal on mingigi tempo olemas ja eriti kui suudetakse mõne absurdsusega vint üle keerata.

Kuid antud lugu, kus praktiliselt mitte midagi ei toimu, sobiks oma olemuselt rohkem mõne ulmeseriaali hooaja keskele täitematerjaliks... ja oleks seal kahel põhjusel ka palju parem. Esiteks oleks kogu vähene tegevus 90 minuti asemel edasi antud 40-45 minutiga. Teiseks - ma tunneksin neid tegelasi ja võiksin nende saatusest ka tõepoolest hoolida. Filmis nad (mis iganes nende nimed ka polnud) tulid ja läksid ja homseks on filmi olemasolugi ununenud.

Ainus asi, mida kiita saan, on alguses nähtud kosmoselaeva disain, mis polnud päris igapäevane ulmes nähtud. See nägi välja, nagu oleks ehitamisel kasutatud mitmeid eri tüüpi tekstiile ja tõepoolest - võttes arvesse arenguid nanotehnoloogia vallas, ei tundu sugugi võimatu, et ühel päeval kasutatakse selliseks otstarbeks palju rohkem materjale, mis tavalise metalli/plasti asemel on nt ehituskohta transportimisel rulli keeratud nagu tavaline kangas.

Kuid see on liiga väike detail kogu selle unerohu juures, et anda midagi, mis isegi ligilähedaselt soovitusena kvalifitseeruks. Säästke oma aega ja jätke vaatamata.




3 5 1 4