A Dog's Breakfast (2007)

Lavastaja: David Hewlett
Käsikiri: David Hewlett
Näitlejad: David Hewlett, Kate Hewlett, Paul McGillion

"A Dog's Breakfast" on mõnusalt must komöödia, mis oleks mul ilmselt tähelepanuta jäänud, kui poleks märganud näitlejaid. Kõik nad on mänginud seriaalis Stargate Atlantis. Kuna neil jäi tollest ulmeseriaalist veidi vaba aega üle, otsustas Rodney McKayd mänginud David Hewlett proovida kätt ise filmitegemises, kirjutades käsikirja, olles lavastajaks ja täites ka peaosa. Sellised iseseisvad "tahan midagi uut proovida" projektid võivad vahel väga lahjaks jääda, kuid antud juhul suutis David luua mõnusalt musta, mitte liialt ambitsioonika komöödia, mis töötab õhtuse pooleteisetunnise meelelahutusena väga hästi. Piiratud tegevuspaik ja kolm peategelast ei lasknud lool liialt laiali valguda ja oli ilmselt palju kergem anda käsikirjale ja huumori ajastusele vajalikku lihvi. Mitte kuidagi ei pääse heliefektide esiletõstmisest, sest need olid lihtsalt ülihead, andes suure panuse filmi toonile ja naljade toimimisele. Lõpp võis olla liialt läbinähtav, kuid ei takistanud tervikut nautimast. Saan soovitada musta huumori ja klassikalise farsi austajatele.






Mad Mission (1982)

最佳拍檔系列 / Zuijia Paidang / Aces Go Places

Lavastaja: Eric Tsang
Näitlejad: Samuel Hui, Karl Maka, Sylvia Chang

Nagu tavaliselt, on ka sellel Hong Kongi filmil ingliskeelseid pealkirju rohkem kui üks. Aces Go Places on üks nendest, kuid teine, Mad Mission tabab otse naelapead. Sest hullumeelne oli see film tõepoolest. On niigi märgata, et tolle riigi komöödiad ei püüdle ülima loogika poole ja veidrusi hinnatakse nendes väga. Aga antud eksemplar lülitas kaose täisrežiimile ja kogu filmi vaatamise ajal sai Metsavanaga toimuvat kommenteeritud ja vahel asjatult ruumi küsimus visatud, et mis kurat seal siis ikkagi toimub ja miks see toimub. Paaril korral hakkasin suud juba avama ja taipasin siis, et ei oska ekraanil jooksvale stseenile küll enam midagi juurde öelda ega isegi küsimust üheski tuntud inimkeeles formuleerida. Kuid seda tuleb tunnistada, et igav film ei olnud. Veidra ja pöörase huumoriga, kuid sedavõrd üle vindi keeratud, et haigutama tõesti ei ajanud.

Lugu ise ei tundu olema midagi enneolematut. Meistervaras King Kong (jah, sellist nime kannab õbluke peategelane) varastab suure koguse juveele ja tema kaasosaline peidab need ära, kuid ei jõua enne oma surma Kongile nende asukohta öelda. Vargale sokutatakse külje alla Ameerikast tulnud võmm Albert Au, et see aitaks saaki leida, ilma et varas sellega kaduda saaks. Kõike seda saadab aga Three Stoogesi vääriline slapstick ja kummalis-koomilised situatsioonid, mis võivad sõltuvalt filmimaitsest olla väga head või talumatud. Ise nautisin neid mõningal määral pöörasuse poolest, kuid rohkem kui korra tundus, et aju hakkab lühisesse minema. Mitut sellist filmi järjest vaadata ei suudaks.

Näitlejad olid head... või vähemalt näitlesid filmi olemusele vastavalt. King Kongi mängis Samuel Hui, kes meenutas tolles filmis häirivalt palju Jackie Chani, ehkki võrdväärseid võitluskunstide oskusi ei paista tal olema. Albert Au rollis aga unustamatult omapärase välimusega Karl Maka, kes on komöödiate jaoks kogu oma olemusega nagu loodud. Naispeaosa täitis Sylvia Chang, kuigi peab ütlema, et tema roll ei olnud väga meeldejääv - sarnaseid naispolitseinikke olen Hong Kongi filmides mitmeid näinud ja suurem osa kipuvad stereotüüpse karakteri tõttu väga üheks kokku sulanduma. Olgu sellega kuidas on, oli vaieldamatult ilmne, et näitlejad nautisid filmivõtteid, sest nii jabur kui tulemus ka polnud, seda kõike saatis enesekindel sära, millest paistis välja, et tööle tuldi enama kui palgatšeki pärast. Ja veel neljal korral tuli see seltskond uuesti kokku, et erinevate lavastajate (muuhulgas ka Hark Tsui) käe all taas tobenaljakaid seiklusi läbi elada. On olemas ka kuues osa, kuid see valmis aastaid hiljem ja ei sisaldanud enam originaaltegelasi.

Saan ma aga seda filmi soovitada? Kindlasti mitte igaühele. Huvi veidramate aasia filmide vastu peaks kindlasti olemas olema, ühtlasi ei tasu üritadagi filmi vaadata, kui on soov näha midagi vähimalgi määral tõsiseltvõetavat. Uuesti ma filmi ette ei võtaks, kuid seda ühekordset elamust pean parajalt kuue punkti vääriliseks küll.







Vanilla Sky / Ava oma silmad

Vanilla Sky / Abre los ojos

Lavastaja: Alejandro Amenábar / Cameron Crowe

Kui räägitakse ulmefilmidest, peetakse esmajoones silmas suurejoonelisi kosmoselahinguid, roboteid, ajareise ja muidugi selle kõigega kaasnevaid rohkeid, halvemaid või paremaid eriefekte. Aga kui on soov teha veidi sügavamat ulmet, mis vaatleb inimese olemust, on sageli parem laserrelvad kabuuri ära panna ja seada filmi kandvaks osaks eriefektide asemel dialoogid ja ideed. Just nimelt seda teeb niihästi Cameron Crowe Vanilla Sky kui ka mõned aastad varasem, sama lugu jutustav Abre los ojos. Loomulikult pole üllatus, et uusversiooni peetakse kehvemaks ja originaali oluliselt paremaks. Olles aga mõlemad järjest ära vaadanud, pean ütlema, et ei näe selleks põhjust. Ja Amenabari versioonilt eemaldan kohe n-ö täieliku originaalsuse kaitsekilbi, millega seda nähtavasti kaitsta üritatakse – Philip K. Dicki romaan Ubik sisaldab väga sarnast ideed ja see on välja antud pea 30 aastat enne esimest filmi.

Seega jääb küsimus, kui hästi suudab üks või teine filmidest lugu edastada, millisel tasemel on näitlejad, kui meeleolukas on muusika ja milline on filmi visuaalne pool (ma ütlesin, et eriefektid ei pea olema kandvad osad, ma ei öelnud, et filmi pildikeel peab olema võimalikult kuiv).

Lugu on mõlemal filmi sama - rikas naistemees satub autoavariisse, mis jätab tema senisest näost järgi vaid varemed. Kuid näib, et see polegi tema peamine probleem, kuna tema mõistus ja teda ümbritsev reaalsus ise satuvad kahtluse alla. Cameroni filmis rullub see lugu lahti sujuvamalt, suutes samas puändi äraarvamise koha kaugemale lükata. Abi on ka tegelastest, kelle isiksused joonistuvad uusversioonis paremini välja, seeläbi on nende käitumist huvitavam jälgida. Abre los ojoses ma ei hoolinud toimuvast samal määral ning viide lõpule tuli liiga vara. Ei, ma ei pea originaalversiooni halvaks ega emotsioonituks, kuid uus tundub lähedasem.

Mis puudutab muusikat, siis siin on asi selge. Vanilla Sky võidab. Avasin veel kummagi filmi, lülitasin pildi välja ning kuulasin siit ja sealt mõlema muusikat. Jah, Cameroni filmis on palju poplugusid, kuid need on valitud sobivatesse kohtadesse ja juba mõne noodi kuulmisel kerkis silme ette vastav stseen filmist. Amenabari omas oli muusika väga tagasihoidlik taust, mis ainult paaris üksikus kohas suutis filmile kaasa aidata, nt pargi stseenis, kus Cesar Sofiat "näitlemas" näeb. Filmi välimus oli loomulikult võimsam uuemas, mis pole ka paarkümmend korda suurema eelarve ning Crow pildikeele tõttu ime. Siiski on vanemas versioonis mõni meeldejääv kaader, vaadake näiteks lisatud piltidest viimast.

Kokkuvõtvalt saan pärast eelpool kirjutatut öelda seda, mida teadsin ka kohe pärast filmide äravaatamist - eelistan uuemat. Kuid oleks liigne väita, et vana ei väärinud tähelepanu või et ta on halb. Cameron Crowe film tabab mu jaoks lihtsalt õigeid noote paremini.

PS: Ehkki võitjaks on Vanilla Sky, kasutasin Abre los ojose postrit. Kes mu arvamust filmipostrite kohta teab, mõistab valikut, kuid olgu siingi väike võrdlus ära toodud:


Esimesel on näha Tom Cruise'i näopilt ning mõned pilved. Ehkki tegu on ühe tema parima rollisooritusega, ei ole filmi sisu poolest nii labaselt igav poster küll kuidagi õigustatud. Nojah, turunduslikust küljest saan aru. Täpselt sama kriitika Abra los ojos tavapostri suunas. Puhas kergema vastupanu teed mineku müügipilt, ei vähimatki viidet filmi olemusele. Kolmas on oma odavast photoshopist hoolimata (paar läbipaistvat kihti üksteise peal) juba veidi parem, kui kolm filmikarpi oleks riiulis kõrvuti nende piltidega, haaraks käsi esimesena just selle järele. Parimaks pean hoopiski neljandat, mis tundub kellegi fänni tehtud olema.