Lemmiklühkarid vol.2

Suvine ja soe aeg ei jäta väga palju aega pikkade filmide vaatamiseks. Aga ehk pakub järgmine ports lühifilme midagi, mis huvi tekitab.

Fist of Jesus (2012)

Seda, et Jeesus oskab korralikult kere peale anda, teame juba South Parki episoodidest. Kuid antud juhul peab ta oma võimed tõeliselt proovile panema, kui maailma ähvardab zombiapokalüpsis. Film linastus selleaastasel HÕFFil, kuid on ka Youtube's HD-kvaliteediga olemas.



For the Birds (2000)

Tasub ikka mõelda, kas suurest sõbrast loobumine on mõistlik.



House of Small Cubes (2008)

Visuaalselt ilus südamlik ja vaikne lugu vana mehe minevikumeenutustest.



Lifted (2006)

Mulderi elu oleks hoopis teistsugune, kui see tulnukas oleks üritanud tema õde röövida.



Paperman (2012)

Käesoleval aastal Oscari-vääriliseks tunnistatud humoorikas fantaasiasugemetega romantiline lugu, milles on ideaalselt ühendatud 2D- ja 3D-animatsioon. Ja kuigi 3D-s näeb film tõesti hea välja, ei ole ta vähimalgi määral kehvem kahemõõtmelisena.



Presto (2008)

Kõige ehedam animeeritud slapstick, mis ei jää alla klassikalistele Looney Tunes'i tegelaste juhtumistele.



Sleeping Betty (2007)

Muinasjutt uinuvast kaunitarist veidikene... omapärasemaks kuues. Kui sulle meeldivad Bill Plymptoni ja Terry Gilliami animatsioonid või absurdihuumor üldiselt, siis on praktiliselt võimatu seda mitte nautida.



Storytime (1968)

Ja kui juba Terry Gilliami nime sai mainitud, siis miks mitte lisada siia nimekirja ka üks tema enda lühilugu.



Stricteternum (2005)

See film on kummaline. See on prantsuse kunstiline film. Ühte neist kahest asjast poleks olnud tarvis öeldagi.



Tangled Ever After (2012)

Ja veel üks hoogne ja õige ajastusega slapstick.



E.T.A. (2008)

Elu kosmoses on vahel ikka väga igav. Kuid ehk läheb see põnevamaks, kui koostööd asuvad tegema kaks suurkorporatsiooni?

Movie 43 (2013)



Mingil masohhistlikul põhjusel kipun aeg-ajalt filme vaatama, mille puhul pole lootustki, et need minimaalsemaltki nauditavad võiksid olla. Ja „Film 43“ oli üks nendest, mis ei küündi isegi nii-halb-et-hea kategooriani. Näha saab ainult suurel hulgal raisatud talenti, kellest kõik on mänginud paremates rollides. Mis iganes mõõnad neil varem on olnud, antud filmiga kukkusid nad kõik kolinal põhja. Absurdne, rõve ja idiootlik huumor, mis ei ajanud kordagi naerma ega muigama. Isegi kui siin mõni naljakas koht oli, siis kadus see täielikult üldise pasakuhja sisse ära. Ja olgu öeldud, et ma pole absurdse ja idiootliku huumori vastu, kuid seda saab teha ka teisiti. Näiteks inglastel on asi käpas, nagu hiljuti nähtud seriaalist The Young Ones taas järeldada võis. Aga sellest käkerdisest võite küll hoiduda.

1 4 1 5