Sügisball (2007)



Eile eksisin oma instinktide vastu ja vaatasin ära paljukiidetud Veiko Õunpuu paljukiidetud „Sügisballi“. Miks otsustasin vaadata midagi, mille treilergi kannatuse proovile pani ja mida olin oma filmimaitset tundes aastaid edasi lükanud, kuna märksõnad äng, emotsioonitu, jahe, sompus sügistoonid jms, mida on filmi ülistamiseks kasutatud, panevad mind vastupidises suunas jooksma? Peamiseks põhjuseks saab ehk pidada eelnevalt nähtud „Püha Tõnu kiusamist“, ainukest Õunpuu filmi, mille puhul oli lootust, et see mulle ka pisut meeldib. Kuna aga see lootus vajus kärmelt mustvalge ängilikkuse sohu, mõtlesin, et no tühja kah - vaataks siis ka tema varasema filmi ära, ega ta hullem vast ikka ei ole.

Kaks tundi hiljem, olles vahepeal filmi pausile pannud, et eemaldada enda lähedusest kõik terariistad ja et suruda maha tahe rusikas läbi monitori virutada, saan öelda, et pean edaspidi ennast ikka rohkem usaldama. Olen harva sattunud vaatama midagi, mis on niivõrd masendavalt igav. Ma pole kunagi kontakti saanud selle eestlaslikule filmile omase ängiga. Lisaks jääb täiesti arusaamatuks soov näha elu sellisena, nagu ta vahetult meie ümber on. Olen lugenud, ja seda mitte ainult kodumaiste draamade puhul, kuidas kiidetakse mõnd filmi stiilis „See film oli hämmastav! Täpselt nagu oleks keegi minu ja mu tuttavate elu filminud. Nii põnev oli vaadata!“

Ma küll pole realismi vastu, kuid seda biograafiliste, ajalooliste või minu keskkonnast oluliselt kaugemate tegevuspaikadega filmide puhul. Aga kaamera, mis on sisuliselt asetatud naabri elutuppa, kööki, mis jälgib tema väikesi argiepisoode siin ja seal... see pole ju ometigi huvitav, ma ju näen seda, ma kuulen seda, ma kogen seda. Film peaks pakkuma just midagi teistsugust. Aga õnnestub mul seoses selle filmiga ka midagi positiivset öelda? No ühe asjana - Püha Tõnu väärtus tõusis Sügisballi kõrval... vähe, aga siiski. Teiseks, seni kuni Õunpuu ei otsusta midagi oluliselt teistsugust teha, tean nüüd kindlalt, et säästan end tema loomingu vaatamisest. Ma lihtsalt ei kuulu taoliste filmide sihtgruppi.

2 7 X 7

Ku! Kin-dza-dza (2013)



Kõlakad Kin-dža-dža järjest või uusversioonist käisid juba päris tükk aega, mingi aeg oli vist projekt ka pausil... muidugi minu puudulik vene keele oskus ei lasknud kõigist uudistest osa saada. Käesoleval aastal ta aga valmis, pealkirjaga Ku! Kin-dža-dža. Vaatasin eile ära ja pisut kurb hakkas. Mitte et ta oleks halb olnud. Ma oleks saanud seda filmi originaalseks ja leidlikuks animatsiooniks nimetada, mis pakub mõnusat vaheldust Disney jms toodangule, kui ainult poleks üht suurt roosat elevanti toas, kellel on londi asemel täistuuridel pasundav vuvuzela. Nimelt jutustab see Venemaal ka 3Ds linastunud kinoteos 1986. aastal valminud Kin-dža-dža loo teatud muudatustega ja veidi lühemalt uuesti. Vaadates oli küll huvitav võrrelda, et mida nad siin ja seal muutnud on, kuid pidevalt vasardas peas küsimus Miks? Ma täiesti usun, et too maailm pole end ammendanud, kuid miks sama lugu uuesti? Oleks ju saanud teha mingi muu käsikirja samade või uute tegelastega, ka mingi suurem ja eepilisem asi poleks animatsioonina võimatu olnud. Kuid ei.

Vähemalt saan siiski öelda, et mütsiga ei oldud lööma mindud ja lugu ning pilt andsid kokku ühe kõlbliku terviku. Seekord enam kaameratega kõrbes ei filmitud ja animeeritud lähenemine andis tegijatele veidi rohkem vabadust. Kaks peategelast on ainukesed inimesed, kes tollel roostes kõrbeplaneedil ringi tatsavad. Kõik ülejäänud on rohkemal või vähemal määral kummalise välimusega tulnukad. Samas üsna lastesõbralikud, on näha, et eesmärgiks oli ka noorema publiku kaasamine. Pahaks ma seda päris ei pannud, aga vaimustuses ka polnud. Veidi vähem nunnud ja kirevad oleks võinud olla küll. Positiivselt üllatas, et maailma kujutamisel (jättes kõrvale tegelased) on originaalile truuks jäädud ja tegu polnud tundmatuseni väändunud Pljukiga - ikka sama hõreda asustusega lai kõrb ning veidrad roostes masinad selles. Isegi sõnastik oli keset filmi olemas.

Soovitada on seda filmi raske. Kui vanem film on nägemata, siis tuleks kindlasti just nimelt seda vaadata, aga mitte uusversiooni. Kui vanem nähtud, siis uuem ei suuda midagi erilist juurde pakkuda. Samas... kui oled täiesti kindel, et vana ei taha vaadata või et loo kordamine ei häiri, siis võib siiski uusversioonile võimaluse anda. Puhtalt eraldi võetuna on tegu lausa hea filmiga.




6 6 X X

Robot & Frank (2012)

Robot ja Frank

Lavastaja: Jake Schreier
Näitlejad: Frank Langella, James Marsden, Liv Tyler

Filmi Robot & Frank vaatama asudes oli tunne, et ehk on lootust filmiga isegi rahule jääda. Kuid ei, ma ei jäänud lihtsalt rahule, film meeldis lausa väga. Frank Langella mängib üha halveneva mäluga endist murdvarast, kes saab endale koduabiliseks roboti, parimate soovidega kiire eluviisiga pojalt. Mehel on ka maailmarändurist ja hipiaktivistist tütar, kellele sugugi ei meeldi, et ülesandeid inimeste käest ära võetakse. Kui lõputiitrid maha arvata, jääb tegevuseks aega kõigest 82 minutit, kuid selle ajaga toob film vaatajani korralikult humoorika ja südamliku loo, mis puudutab inimlikkuse ja tehnoloogia teemat loomulikult, seejuures mõjumata pealetükkivalt ega jutlustavalt. Soovitan vaadata. Aga hoiduge treilerist, seal on liiga palju häid kohti sees ja neid on parem filmi käigus ise aegamööda avastada.


Europa Report (2013)

Europa

Lavastaja: Sebastián Cordero
Näitlejad: Christian Camargo, Embeth Davidtz, Anamaria Marinca

Europa Report on kiita saanud kui intelligentne ulmefilm, mille puhul tuuakse eriti esile plahvatuste, tulevahetuste ja tagaajamiste puudumist. Ma ei saa just väita, et nende puudumine filmi automaatselt intelligentseks teeb (tundus, et paar arvustust olid peaaegu et sellel seisukohal), aga eks tal omad momendid olid, mis pakkusid vaheldust tavalistele ulmemärulitele. Siiski ei saa ütlemata jätta, et tegu on aeglase filmiga, mis ei saavuta lõppkokkuvõttes mitte midagi enneolematut. Grupp teadlasi läheb kohta, kus pole varem käidud ja leiavad sealt midagi ootamatut (või äkki ei leia, ma ei taha ju liialt spoilerdada). No ja muidugi mõni ohverdab oma elu (või äkki mitte). Mingeid erakordselt huvitavaid mõtisklusi, maailmavaadet avardavat filosoofiat või intrigeerivaid arutelusid teadusliku fantastika vallast sealt ei leia. Lihtsalt väike lugu sellest, kuhu teadlased läksid ja mida nad seal tegid-nägid.

Suurimaks plussiks on vast tegelased, kes mõjusid tavaliste inimestena. Ei olnud mõnda eriti vastikut kuju, kes lõpuks täiesti segi läheb ja üritab kogu meeskonda õhku lasta. Ei kaheldud kogu filmis ühes inimeses, kes midagi kahtlasti nägi, et siis end lõpuks ilastava koletise lõugade vahelt leida ja jõuda järeldusele "Äkki tal oli siiski õigus..." Polnud väsitavaid teatraalseid armukolmnurki ega kogu filmi saatvat mõttetut nägelemist. Kahjuks aga ei olnud põhjust rahule jääda sündmuste edastamise viisiga. Nimelt on tegu järjekordse "leidsime videomaterjali, lõikamise dokumentaaliks" tüüpi filmiga. Tõesti sooviksin, et nende tegemine lõpetataks. Ma jätkuvalt ei saa sellisest lähenemisest mitte mingit "palju realistlikumat" ja "vahetuma kogemuse" tunnet kätte. Vähemalt suudeti seekord tavapärasest paremini ära põhjendada, miks kõik filmina olemas oli ja kuidas see materjal Maale jõudis. Päris seitset väärt ei ole, aga kui kõrvutada ühe teise hiljuti nähtud ja sama hinde saanud kosmosefilmiga, siis vähemalt võin öelda, et pean teda siiski Gravity'st paremaks.

13: Game of Death (2006)

13: Surmamäng

Lavastaja: Chookiat Sakveerakul
Näitlejad: Krissada Sukosol, Achita Sikamana, Sarunyu Wongkrachang

Mõne päeva eest jõudis vaatamisjärjekord sellise huumorisugemetega Taist pärit looni nagu 13 Beloved ehk 13: A Game of Death. Peategelaseks järjest rohkem rahajätta jääv tüüp, kellele pakutakse elu suurimat võimalust - täida 13 järjest raskemaks/jälgimaks/kuritegelikumaks minevat ülesannet ja võidad 100 miljonit bahti. On küll õigustatult öeldud, et filmil on ühiseid jooni sellistega nagu Oldboy, Saw, The Game ja Falling Down, kuid kuid tegu ei ole siiski ühegagi neist. 13 Beloved on omaette tugevalt seisev film, mis suudab tempot mõnusalt lõpupöördeni välja hoida. Ärge ainult filmi õhtusöögi kõrvale vaadake ega suhtuge sellesse liiga tõsiselt. Huvi võib pakkuda ka, et välja on tulemas uusversioon, milles osaleb ka Ron Pearlman. Ilmselt ei ole ta siiski peaosaline, kuna see peaks olema oluliselt noorem.