Extraterrestrial (2014)



Üsna klišeerohke film, milles näeme, kuidas kari noori eraldatud kohta pidutsema läheb. Ma vist olen kusagil sellist algust juba näinud. Igatahes tülitavad neid seekord traditsiooniliselt hallid suurte silmadega tulnukad, kes on tähtede vahel reisimise oskused omandanud nähtavasti puhtalt seepärast, et Maa inimeste tagumikes surkida ja kariloomi fileerida. See idee on juba nii kulunud, et töötaks ainult algusest lõpuni pöörase huumorina, siin aga visatakse see rohkem „võtke teadmiseks“ stiilis ette. Ja sellest on õigupoolest kahju, sest eriefektid on siin päris head, kuid loo enda puhul oli pidevalt tunne, et see saaks olla enamat. Kokkuvõttes kergelt ununev lugu, mis hoidis tähelepanu napilt endal, kuid ei enamat.

5 5 3 X

Would You Rather (2012)



Ellujäämismängud surmavate valikutega pole õudusfilmides midagi uut. „Saag“ tegi seda läbi seitsme osa ja kindlasti veel mitmed filmid, mis mulle momendil ei meenu. Seekord pakutakse mitmele rahahädas olevale inimesele võimalus võita suur summa, kui nad peokorraldaja vägivaldsed mängud üle elavad. Igas raundis on igal mängijal kaks ebameeldivat kuni surmavat valikut. Mingit eriti sügavat moraalsete dilemmade analüüsimist ei toimu, peamiseks plusspunktiks on Jeffrey Combs, ilma kelleta asuks film madalamal. Võib rahulikult vahele jätta, kui suur Combsi austaja pole ja taoliseid filme juba küllalt nähtud.

5 6 6 X

Murder Party (2007)



Filmi idee pole halb. Üksildane parkimiskontrolör leiab Halloweeni ajal tänaval uidates maast kutse „Mõrvapeole“. Omatehtud kostüüm seljas ja iseküpsetatud kõrvitsaleib kaasas, asubki ta teele ürituse poole, mis osutub tõepoolest mõrvapeoks, ohvriks määratakse tema ja tapjateks on seltskond täielikke napakaid, kes näevad seda kõike kunstiprojektina. Kahjuks kipub teostus filmi lühikesest ajast hoolimata venima ja peategelane ise on suuremalt jaolt olude sunnil väga passiivne. Käsikiri oleks tahtnud kindlasti veel tublisti lihvimist saada, ehkki võib-olla on tegu kunstiga, mida mina, sarnaselt peategelasele, lihtsalt ei mõista. Siiski jagus mõningaid täitsa lõbusaid kohti, mis tõstavad filmi kahest järgmisest ettepoole. Soovitada just otseselt ei saa, aga kui veidi odavama ja omapärasema filmi järgi isu on, võib ju proovida.

5 6 X X

Sennentuntschi: Curse of the Alps (2010)



Kui „Oculuses“ oli kurja juureks peegel (või kas ikka oli?) siis Sennentuntschis on selleks deemonlik naine (või kas ikka on?). Ka siin ei söödeta päris selget tõde vaatajale ette ning Šveitsi väikeses mägikülas ja sellest veidi kaugemal asuvas meiereis toimuvad sündmused võivad olla selgitatavad inimeste kurjuse, hullumeelsuse ja paranoiaga. Tegevuspaik on väga atmosfäärikas ja kasutab ära osades alpiregioonides levinud legendi, mille kohaselt hukkuvad paljud sellistes kohtades töötavad üksildased mehed, kuna valmistavad endale naisekujulise nuku, see ärkab ellu ja maksab oma rüvetamise eest julmalt kätte. Tasub vaadata, hea tegevuspaik ja huvitav ülesehitus.

7 7 X X

Oculus (2013)



Neetud objektidest on filme rohkem vorbitud, kui ma neid kokku suudaks või viitsiks lugeda. Õnneks on osad neist täitsa head. Nii ka see, milles õde püüab tõestada, et aastaid hullumajas veetnud vend sattus sinna nende kodus olnud peegli mõjul. Algab kassi ja hiire mäng reaalsusega, mis kena vaheldusena ei vaja ämbrite kaupa verd ja soolikaid ega tervet ehmatuste rodu, suutes selle asemel pinge üles kruvida läbi kahe peategelase ja nende mälestuste, mis põimuvad sujuvalt filmi pärisaja sündmustega. Soovitan.

8 7 7 7

Pulp Fiction (1994)



Arvasin siiani, et „Pulp Fiction“ on nähtud praktiliselt kõigil, kes vähegi filmide vastu huvi tunnevad, kuid eile Elektriteatris ajasid päris paljud inimesed käe püsti, kui küsiti, kelle jaoks on esimene kord seda filmi näha. Ja kui veidi mõelda – ka mu endal on nii mõnigi klassik nägemata. Küllap on igal filmifännil neid. Igatahes tõi antud filmi 35 mm koopia Elektriteatrisse täissaali ja ka ise ei jätnud kasutamata võimalust näha filmi sellisena, nagu see Tarantino sõnul ainuõige on. Ei saa küll väita, et ma digitaalse formaadi vastu oleks, kuid filmilindil on oma sarm ja eriti just vanemaid filme sellise pealt näha on nauditav elamus. Ütleksin, et filmifännile on see sama, mis audiofiilile vinüülplaat. Need väikesed ebatäiused, nagu tolmukübemed lindil või kerge krõbin vinüülil muudavad kogemuse kuidagi ehedamaks. Filmist endast ei hakka pikemalt kirjutama. Tegu on ühe suurepärase filmiklassikuga, mida tasub vaadata nii filmi enda kui ka tema positsiooni pärast kultuuris. Loendamatud teised filmi ja seriaalid on aastate jooksul seda keeles ja pildis tsiteerinud ning parodeerinud, „Pulp Fictioni“ soundtrack tuleb samuti kindlasti tuttav ette, isegi kui filmidest midagi ei tea, seega ei ole vaatamine ajaraisk isegi siis, kui leiad lõpuks, et see üldse ei meeldinud... kuid tõenäosus pole eriti suur, et see nii läheb. Ilmselge peab-nägema film.

10 9 9 8

Machinist (2004)



„Masinisti“ oleksin pidanud ilmselt aastaid tagasi vaatama. Film oli kahtlemata nauditav ja kuidagi ei saa mainimata jätta Christian Bale’i pühendumist oma rollile, tüüp näljutas end ikkagi 54 kilo peale ja oleks veelgi jätkanud, kui teised teda keelama poleks hakanud, kuid teatud määral oli probleemiks lõpp, mis paistis natuke liiga kaugelt silma. Tavaliselt ma ei taba psühholoogilistes thrillerites lõpupuänti nii põhjalikult ja nii vara ära. Film on aga viiteid tihedalt täis topitud ja kahtlustan, et kümmekond aastat tagasi oleks nende märkamine mulle rohkem raskusi valmistanud. Sellegipoolest on näitlejatöö ja sisu väga head ning väärivad vaatamist, kuna film hoiab igal juhul kogu tähelepanu endal ning hoiab mõttetegevuse aktiivsena.

8 8 8 7

Gunday (2014)



On üsna selge, et paljud ei ole jätkuvalt kuulnud Streisandi-efektist või siis ei teadvusta endale selle tagajärgi. Kui sa ei taha luua olukorda, kus suur hulk inimesi pöörab tähelepanu mingile asjale, mida nad kunagi märganud poleks, siis ära tee ka ise lärmi. Nii mõnigi kuulsus ja firma on selle põhimõtte vastu eksinud, muuhulgas loomulikult fenomenile nime andnud Barbara Streisand, ja saanud nt kohtuvaidluste läbi palju negatiivset tähelepanu. Antud juhul suutsid bangladeshi filmifännid juhtida tähelepanu filmile, mida paljud oleks lihtsalt eiranud.

„Gunday“ algab verise Bangladeshi vabadussõja ajal (eri hinnangutel 300 000 kuni 3 miljonit hukkunut) ja nähtavasti on seal mõned ajaloolised detailid sedavõrd valesti, et pahased inimesed algatasid hääletamiskampaania, mille eesmärgiks oli filmile eri andmebaasides madalaimate hinnete ladumine ja ülihalvustavate arvustuste kirjutamine. Missioon õnnestus ja film, mis on Rotten Tomatoesi viie kriitiku hinnangul hea, troonib praegu IMDb saja halvima filmi edetabelis esimesel kohal. Keskmise hinde puhul ei oleks seda filmi märganud ei mina ega ka paljud teised filmifännid, kuid see on tõepoolest väga silmatorkav koht. Kohalikes kinodes saatis filmi nagunii edu, teenides end kolmekordselt tasa, seega ei saavutatud antud aktsiooniga muud kui filmi tutvustamine laiemale maailmale.

Kuid jättes ajapuudusel kõrvale ajaloolise tõe otsingud, kas tegu on hea filmiga? India filme pole ma just palju näinud, seega on võrdlusmaterjal kesine, kuid kaks ja pool tundi kestnud asja kohta möödus aeg üllatavalt ruttu. Loomulikult hakkavad näitlejad seal näiliselt suvalistel hetkedel laulma ja keskosa muutub romantiliseks komöödiaks, kuid tervikuna on tegu täitsa hea looga kahest sõbrast, kes alustavad puruvaeste söemüüjatena ja kasvavad kohalike seas väga populaarseteks robinhoodilikeks gängsteriteks. Puudu ei tule ka märulist ja peategelased on nähtavasti vähemalt teatud määral supervõimetega. Ehkki mitte seepärast, et tegu oleks süžeepunktiga, vaid ilmselt on tegu tolle kandi märulitele omase asjaga. Kes india filmide vastu vähegi huvi tunneb, võib seda vaadata küll ja mitte lasta end heidutada ülimadalast IMDb hindest.

7 2 10 X