Grand Budapest Hotel (2014)

„Muhe“ oli esimene sõna, millega kinost väljudes antud filmi kirjeldasin. Ja jään ka praegu selle juurde. Lugu ise ei ole midagi saellist, mida varem tehtud ei oleks – väike mõrv, pärandus ja selle jahtijad, noor armastus ja taustaks ähvardav sõjaoht. Kuid see polegi filmi peamine tugisammas. Oluline on hoopis loo esitamise viis, mis lubab oletada, et nähtut oleks olnud huvitav jälgida isegi siis, kui lavastaja oleks rääkinud sellest, kuidas ta hommikul kohvi keetis. Raamatulikku narratiivi, mis on inspireeritud Stefan Zweigi töödest, raamib Wes Andersoni viimistletud ja värvikirev stiil, milles on iga kaader ülima hoolega paika pandud. Sellele lisandub ideaalselt ajastatud huumor, mis ajab vahel valjuhäälselt naerma, vahel paneb lihtsalt muigama.

Loomulikult on tema filmidele omaselt ka siin trobikond häid näitlejaid, kes kehastavad värvikirevaid ja meeldejäävaid tegelasi. Ühtlasi on see lugu nostalgiahõnguline, ja seda mitte ainult sisu poolest. Kinoskäik oli tunnetuslikult nagu väike ajareis möödanikku. Parimas mõttes. Et seda veelgi rõhutada, on põhiosa filmi tegevusest, mis toimub raamjutustusest mitukümmend aastat varem, toodud vaatajani 4:3 formaadis. Ma pole kindel, kas elamus on päris sama, kui seda filmi kodus teleekraanilt vaadata, seega soovitan huvi korral kinos ära käia. Arvesta ainult sellega, et kuigi lähed vaatama komöödiat, on see hoopis teise teostuse ja meeleoluga, kui põhiosa sellest, mis tavaliselt kinodesse jõuab. Kui sa aga juba tunned Wes Andersoni varasemaid filme ja oled neid nautinud, siis... no siis on see blogipost ilmselt täiesti kasutu, sest sa oled filmi nagunii juba näinud või plaanid nii ehk teisiti vaatama minna.

 The Grand Budapest Hotel
(2014) on IMDb