„Muhe“ oli esimene sõna, millega kinost väljudes antud filmi kirjeldasin. Ja
jään ka praegu selle juurde. Lugu ise ei ole midagi saellist, mida varem
tehtud ei oleks – väike mõrv, pärandus ja selle jahtijad, noor armastus ja
taustaks ähvardav sõjaoht. Kuid see polegi filmi peamine tugisammas. Oluline
on hoopis loo esitamise viis, mis lubab oletada, et nähtut oleks olnud huvitav
jälgida isegi siis, kui lavastaja oleks rääkinud sellest, kuidas ta hommikul
kohvi keetis. Raamatulikku narratiivi, mis on inspireeritud Stefan Zweigi
töödest, raamib Wes Andersoni viimistletud ja värvikirev stiil, milles on iga
kaader ülima hoolega paika pandud. Sellele lisandub ideaalselt ajastatud
huumor, mis ajab vahel valjuhäälselt naerma, vahel paneb lihtsalt muigama.
Loomulikult on tema filmidele omaselt ka siin trobikond häid näitlejaid, kes
kehastavad värvikirevaid ja meeldejäävaid tegelasi. Ühtlasi on see lugu
nostalgiahõnguline, ja seda mitte ainult sisu poolest. Kinoskäik oli
tunnetuslikult nagu väike ajareis möödanikku. Parimas mõttes. Et seda veelgi
rõhutada, on põhiosa filmi tegevusest, mis toimub raamjutustusest mitukümmend
aastat varem, toodud vaatajani 4:3 formaadis. Ma pole kindel, kas elamus on
päris sama, kui seda filmi kodus teleekraanilt vaadata, seega soovitan huvi
korral kinos ära käia. Arvesta ainult sellega, et kuigi lähed vaatama
komöödiat, on see hoopis teise teostuse ja meeleoluga, kui põhiosa sellest,
mis tavaliselt kinodesse jõuab. Kui sa aga juba tunned Wes Andersoni
varasemaid filme ja oled neid nautinud, siis... no siis on see blogipost
ilmselt täiesti kasutu, sest sa oled filmi nagunii juba näinud või plaanid nii
ehk teisiti vaatama minna.
