Grand Budapest Hotel (2014)



„Muhe“ oli esimene sõna, millega kinost väljudes antud filmi kirjeldasin. Ja jään ka praegu selle juurde. Lugu ise ei ole midagi sellist, mida varem tehtud ei oleks – väike mõrv, pärandus ja selle jahtijad, noor armastus ja taustaks ähvardav sõjaoht. Kuid see polegi filmi peamine tugisammas. Oluline on hoopis loo esitamise viis, mis lubab oletada, et nähtut oleks olnud huvitav jälgida isegi siis, kui lavastaja oleks rääkinud sellest, kuidas ta hommikul kohvi keetis. Raamatulikku narratiivi, mis on inspireeritud Stefan Zweigi töödest, raamib Wes Andersoni viimistletud ja värvikirev stiil, milles on iga kaader ülima hoolega paika pandud. Sellele lisandub ideaalselt ajastatud huumor, mis ajab vahel valjuhäälselt naerma, vahel paneb lihtsalt muigama.

Loomulikult on tema filmidele omaselt ka siin trobikond häid näitlejaid, kes kehastavad värvikirevaid ja meeldejäävaid tegelasi. Ühtlasi on see lugu nostalgiahõnguline, ja seda mitte ainult sisu poolest. Ehkki on raske osutada näpuga ja tuua konkreetseid kohti välja, oli kinoskäik seekord nagu väike ajareis möödanikku. Et seda veelgi rõhutada, on põhiosa filmi tegevusest, mis toimub raamjutustusest mitukümmend aastat varem, toodud vaatajani 4:3 formaadis. Ma pole kindel, kas elamus on päris sama, kui seda filmi kodus teleekraanilt vaadata, seega soovitan huvi korral kinos ära käia. Arvesta ainult sellega, et kuigi lähed vaatama komöödiat, on see hoopis teise teostuse ja meeleoluga, kui põhiosa sellest, mis tavaliselt kinodesse jõuab. Kui sa aga juba tunned Wes Andersoni varasemaid filme ja oled neid nautinud, siis... no siis on see blogipost ilmselt täiesti kasutu, sest sa oled filmi nagunii juba näinud või plaanid nii ehk teisiti vaatama minna.




8 8 9 7

Borgman (2013)



Küsin alustuseks, kas oled kindlalt veendunud, et filmid peaksid lõpus andma vastuse sellele, mis eelnevate minutite jooksul toimus? Kui vastasid jah, siis võid lugemise lõpetada – see film pole sulle. Teisalt võid ka edasi lugeda, ma ei kirjuta pikalt. Borgman on küll väga põnev ja intensiivse õhustikuga film, mis hoiab tähelepanu endal ja paneb toimuva kohta oma teooriaid looma, kuid lõpuks peadki nendega teooriatega leppima. Nähtut saab tõlgendada ja analüüsida, kuid ei saa täie kindlusega väita, et sündmused toimusid ühel või teisel põhjusel. Internetist leiab juba mitmeid tõlgendusi. Ja tõtt-öelda ei taha ma ka rohkemat öelda, kuna mida vähem filmist vaatama asudes tead, seda parem. Isegi treilerist soovitan hoiduda, seal on mõned kohad sees, mida ma ei oleks tahtnud enne filmi näha. Kuna sellest sain aru alles filmi vaadates, oli minu jaoks loomulikult liiga hilja.




8 7 9 X

300: Rise of an Empire (2014)



Järg kaheksa aasta eest valminud filmile on täitsa tore pooletunnine märul, kahjuks aga aegluubiga täispikaks filmiks venitatud. Muidugi ei oleks see iseenesest ju mingi probleem, võttes arvesse, et eelmise osaga tehti sama, kuid nüüdseks on sellest meetodist kogu värskus välja lüpstud ja iga mõõgalöögi peale ämbritekaupa õhku paiskuv digiveri ei suuda filmi üksinda kanda, isegi kui vaatajal jääb aega iga tilga imetlemiseks. Tõsi küll, lugu polegi nii hull, sest verel on abiks sädemed. Ei, ma ei tee nalja. Iga stseen, kus sõdalased kusagil laagris istusid, oli kramplikult lõketest ja tõrvikutest pärinevaid tulesädemeid täis topitud, mis mõõgaarmidega täiendatud nägude ees ja taga lenneldes püüdlikult meelde tuletasid, et sa vaatad 3D-filmi.

Tegelased ise jätsid aga ükskõikseks, ainsaks erandiks pärslaste poolel vägesid juhtiv naissõdalane Artemsia, kes – erinevalt mu oletusest filmi vaatamise ajal – ei olegi väljamõeldis, ehkki tema eluga seonduvaid detaile on filmi jaoks muidugi oluliselt muudetud. Themistocles ja teda mängiv näitleja ei suutnud samas mingit muljet avaldada. Märulit jagus hulganisti, leidus ka mõni hea koht, kuid tervikuna oli tegu kuidagi tühja hakkimisega. Ma ei saanud lahti tundest, et kogu see projekt on liiga pealiskaudselt eelmise filmi hiilguse külge haagitud.

Kõige efektsemaks pean hoopiski lõputiitrite ajal nähtud 2D/3D-stiilis koomiksilikke filmistseenide taasesitlusi, mis mõjusid oma vähesest liikumisest hoolimata dünaamilisena, suuresti tänu ruumilisele efektile, mis tõesti õigustaks ja lausa nõuaks 3Ds vaatamist. Kui nad järje ikka ära teevad, siis minu poolest võiks see tervenisti taolises stiilis olla. Arvan juba mõnda aega, et ajalooliste/ulmeliste filmide tegijad võiksid palju rohkem animatsioone toota, kuna neil oleks kogu loodud maailma ja selle stiili üle täielik kontroll. Hiljuti Elektriteatris vaadatud Valss Bashiriga kinnistas seda arvamust. Antud juhul on tegu kusagile hägusesse kohta tipu ja põhja vahele asetuva filmiga, mida on raske soovitada või mittesoovitada. Minul oli 2006. aasta film pidevalt silme ees ja järg kannatas seeläbi, nii et ehk on elamus seda parem, mida rohkem iseseisva filmina õnnestub vaadata?

5 6 4 5

Need for Speed (2014)



Kui filmist esimest korda kuulsin, mõtlesin, et siit tuleb üks õhtu, mida kino peale kulutama ei pea. Rallimängude fänn pole ma kunagi olnud ja samanimelisel sarjal põhinevast filmist ei oodanud tõesti midagi. Eile aga tuli järku isu kinno minna ja kava uurides langes valik just selle filmi kasuks. Miks küll ometi? Esiteks küllaltki suur erinevus vaatajate ja kriitikute arvamuste vahel – selline üksmeele puudumine tekitab alati teatud huvi. Teiseks mõjufaktoriks oli aga Wikipediast loetud infokild, mille kohaselt ei kasutatud rallistseenide jaoks arvutiefekte, vaid kihutati pärismasinatega ringi ja ka lõhuti neid. Ja tõepoolest oli filmis mingi intensiivsus, mida kohmakamad digiversioonid ei suuda tabada hoolimata suuremast autode arvust ja näiliselt pöörasemast lõhkumisest.

Seda kõike täiendas jõuline mootorimüra. Võhikuna ei tea ma midagi öelda selle kohta, kas üks või teine mootor kõlas just sellisena, nagu ta kõlama peaks, kuid puhtalt mõju poolest ei saa ma küll kuidagi nuriseda. Sisu on nii lihtne ja klassikaline kui olla saab - kangelane tahab kätte maksta, tal on kõrval särtsakas neiu ja abiks veidi kiiksuga meeskond. See lihtsakoelisus ei lasknud näitlejatel oma oskustest viimast võtta, samas ette heita ei saa neile samuti midagi. Parimatele Fast & Furiousi filmidele jääb see teos küll alla, kuid streetracing’u fännid, mängusarja tšempionid ja lihtsalt märulihuvilised, kes endale eelnevalt selgeks teevad, mida nad vaatama lähevad, saavad siit oma naudingu kätte. Mina seda kinoskäiku ei kahetsenud, tubli tulemus.

6 7 2 6

Conjuring (2013)



Ilmselt teab iga hirmufänn Amityville’i õuduse filme ja paljud neist on kuulnud ka, et esimene nendest filmidest põhineb väidetavalt tõestisündinud lool ja jutustab „päriselt“ Lutzide perekonda tabanud deemonlikest hädadest. Kuid kas olete kuulnud ka Perronite perekonnast? Ilmselt mitte. Nemad on seotud sarnase, ehkki oluliselt vähem populariseeritud juhtumiga. Mõlemat ühendavaks jooneks on paranormaalsete nähtuste uurijad Ed ja Lorraine Warren, kes ei mängi mingit rolli küll Amityville’i lugudes, kuid on antud filmis Perronite kõrval võrdväärsed peategelased. Esimesed viis minutit ongi hoopiski neile pühendatud. Samuti mitmed hilisemad stseenid, mis näitavad nende eraelu ja ohtliku töö mõju sellele. Seeläbi on palju kergem hoolida ka nendest tegelastest.

Ja kui juba tegelastest rääkida, siis kiitus Perronitele. Kui palju kordi on õudusfilmides olnud mõni olukorra tõsidust eitav mölakas, kes veel filmi viimases veerandis, kui ringilendavad potid ja pannid ta perekonda kolgivad, ikka veel väitab, et see on kõigest tuuleiil. Siin oli osaliste jaoks juba küllaltki varajases faasis asi selge ja vaataja pääses tüütust vaidlusest. Õudusstseenid on väga klassikalised. See viimane punkt on ka määravaks filmi toimimise või mittetoimimise hindamisel. Ise loen stiililist valikut antud juhul õnnestunuks ja suutsin toimuvale kaasa elada. Soovitan vaadata kõigil neil, kelle jaoks ei võrdu õudusfilm ilmtingimata jäsemete küljestrebimisega.

7 8 9 7

Insidious: Chapter 2 (2013)



Astraali esimene osa oli väga meeldiv elamus (8/10, kui numbritesse panna) ja nii oli lootust, et ehk ei pea ka teises väga pettuma. Ja ega väga ei pidanudki. Oli ta sama hea? Ei. Aga vaadata oli põnev, ehmatavaid kohti jagus, tegelased sümpaatsed ning huumorit oli samuti piisavas koguses. Absoluutseks lemmikuks oli element, millest ma lähemalt rääkida kahjuks ei saa, et mitte elamust rikkuda. Saan vaid öelda, et see kasutas juba esimeses filmis tutvustatud teispoolsust (eestikeelne nimetus on vist „taamal“) ühe probleemi lahendamiseks ja oli – võttes arvesse teisi kommentaare – selline armasta või vihka tüüpi asi. Igatahes – esimese filmi fännid – vaadake ka see ära. Ta pole maailma parim õudusfilm, isegi mitte top10 vääriline, aga mõnus meelelahutus ühe pimeda õhtu jaoks kohe kindlasti.

7 7 4 7