Lucy (2014)



Luc Besson on lavastaja, kelle nimi filmifännile tutvustamist ei vaja ja tema filmograafia on üsna kirju. Kahjuks jääb mehe kõrghetk üheksakümnendatesse, mil jõudsid kinolinale sellised filmid nagu „Nikita“, „Leon“ ja „Viies element“. Viimast neist pean ise tema loomingu parimaks filmiks, kuid ma ei hakka valjuhäälselt vaidlema inimestega, kes sinna positsioonile „Nikita“ või „Leoni“ tõstavad. Besson’ värskeima puhul oligi tunne, et tegu oli püüdlusega „Viienda elemendi“ hiilgust tabada, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Erivõimetega ja inimlikest tunnetest distantseerunud naispeategelane, kelle kätes on paljude saatus, on siin olemas. Antud juhul pole ta küll laboris kokku pandud ja selle asemel aktiveeruvad peategelase erivõimed uue supernarkootikumi üledoosi mõjul. Lisaks korjab ta tormaka rännaku ajal endale ka võmmist abilise kõrvale, kes täidab siin Bruce Willise osa, kuigi kaugeltki mitte sama meeldejäävalt.

Jättes kõrvale võrdluse vanaga, on tegu kriitikute hulgas väga vastakaid arvamusi koguva filmiga, milles klassikuks muutumise potentsiaal kahjuks puudub. Ise ma küll nautisin seda pseudofilosoofilist ulmemärulit ning kuna loogika ja realism ei ole mu filmimaitses ilmtingimata esmatähtsal positsioonil, ei häirinud mind ka nii mõnigi koht, mis mõne teise jaoks elamuse ära rikkus. Vähem kui pooleteisetunnise tempoka arengu ja efektirohke pildikeele jooksul ei jõudnud igav hakata, kuid pikkusega jõuan ka esimese probleemini. Kõik toimus natuke liiga kiirelt ning ideed, märul ja tegelased paisati ühe kireva virvarrina ekraanile. Pikkus on antud juhul üldse natukene omapärane, olles samaaegselt nii nõrgaks kui tugevaks küljeks. Tugev, kuna toimuv ei jõua liiga väsitavaks muutuda isegi siis, kui film väga ei meeldi. Nõrk seepärast, et ideid oleks saanud oluliselt põhjalikumalt käsitleda. Üldjoontes kujutaksin ma seda filmi vabalt tund aega pikemana ette, isegi miniseriaali mõõtu asja ei välistaks, kuid siis tuleks kindlasti vabaneda ka probleemist number kaks, mis suudaks filmi veelgi tugevamalt alla kiskuda. Ja sellest peaksid tegelikult filmitegijad ja kirjanikud üldiselt loobuma.

Ma pean silmas ekslikel uurimistöödel või uurimistööde ekslikul tõlgendamisel tuginevat müüti, et inimene kasutab ainult 10% oma ajust ja ülejäänud neuronid on lihtsalt mingi kasutu ballast, mis tuleb supervõimete saamiseks aktiveerida. Tõsiselt. Lõpetagu! Ja kuna protsendid ilmuvad koos tegelase arenguga kogu filmi vältel korduvalt ekraanile, ei ole ka tegu mingi subtiilse käimalükkava elemendiga, vaid rohkem kahe ennastunustavalt paarituva elevandiga, kes valisid soo jätkamise kohaks portselanipoe. Jah, ma küll ütlesin, et ei nuta väga puuduliku realismi ja loogika pärast, kuid eks igal asjal ole piir. Ja ei saa ka väita, et filmi oli võimalik ainult nii teha. Kümne protsendi pealt saja peale tiksumise asemel oleks sama hästi saanud väita, et narkootikum mitmekordistab ajupotentsiaali vms.

Ja kolmanda nurisemispunktina see lõpp. Ei, mitte et see oleks olnud liiga segane, liiga imelik vms. Hoopiski kilomeetrite kauguselt ettenähtav. Film liikus järjekindlalt suure finaalini ja tegi selle just täpselt sellisena ära, nagu alguses kahtlustama ja mingi aeg kindlalt arvama hakkasin. Idee oli väga tuttav „Babylon 5“ episoodist „Mind War“ ja „Star Trek: TNG“ episoodist „Transfigurations“. Ma muidugi mõistan, et viidata mõnele ulmekontseptsioonile, mida on juba nähtud seriaalides „Star Trek“, „Babylon 5“ või ka „Doctor Who“ on sama kui karjuda „Simpsons did it!“, mis aga ei tähenda, et ma ei oleks soovinud midagi ootamatut.

Filmi tugevaks küljeks on kindlasti näitlejate hea valik. Võiks arvata, et emotsioonitu ja külma tegelase mängimine on lihtne, kuid tegelikult vajab tõeline usutavus ka mingit tunnet, et sama näitleja suudab välja mängida ka tõeliseid emotsioone. Scarlett Johansson saab sellega suurepäraselt hakkama, suutes isegi oma tegelaskuju arengu hilises faasis sisse pikkida nüansse, mis annavad mõista, et kõigest mõne tunni eest oli ta täiesti tavaline noor naine, kelle ambitsioonide hulka ei kuulnud kindlasti võitlus maffiaga ja omnipotents. Teadlase rollis olnud Morgan Freeman kehastas suurepäraselt iseennast. Tõepoolest, sarnaselt Nicholas Cage’ile ja Christopher Walkenile on ta üks näitleja, kes võiks igas filmis lihtsalt oma pärisnime all esineda ja sa ei paneks seda talle pahaks. Kurjami rolli täitis korea näitleja Min-sik Choi, kelle üheks tuntuimaks rolliks (paljude teiste heade kõrval) on peaosa filmis Oldboy. Ka tema on üks nendest, kelle oskustes võib kindel olla.

Mida siis öelda lõpetuseks? Jah, filmis on elemente, mis oleksid võinud teha sellest, kui mitte klassiku, siis vähemalt midagi ligilähedast. Kuid seda me ei saanud. Ulmefänn võiks siiski võimaluse anda, olgu siis kinos või veidi hiljem, kui asi juba kodudesse jõuab. Ise vaatan ma meelsasti filme, mis julgevad öelda „Nojah, veidi napakas idee küll, kuid tühja kah, teeme ära“. Kui saad sama väita, siis ära jäta vaatamata.




7 6 7 6

Babylon 5 kinofilm tulemas?



Nähtavasti on pikalt varjusurmas olnud Babylon 5 kohta lõpuks midagi kuulda ja JMS tahab seda aastaks 2016 suurele ekraanile tuua. Muidugi ühe suure agaga - reboot.

Seriaali viimasest episoodist on möödas 16 aastat, hädisest Lost Talesist 7 aastat, mitu näitlejat on jõudnud ära surra (Jeff Conaway / Zack, Andreas Katsulas / G'Kar, Ricahrd Biggs / dr Franklin) ja rahalises mõttes oluline noorem publik on ilmselt vaevu teadlik seriaali olemasolust, seega ma ei imesta, et selline eesmärk on seatud, siiski veidi kahju.

Mitu vahepealset katset läksid lootusetult rappa. Crusade'il oli küll potentsiaali olla väga mõnus kosmoseseiklus, kahjuks suutis esimene hooaeg isegi B5e fänne masendada oma arvukate probleemidega. Ilmselge puudulik rahastamine, eriefektid, mis olid viis aastat vanema B5e 1. hooajast viletsamad ja episoodide näitamine vales järjekorras. Lost Tales oli hale vari ja mida vähem öelda Legend of the Rangersi kohta, seda parem.

On muidugi selge, et „J. Michael Straczynski will shortly begin work“ on väga kaugel reaalsest kinnojõudmisest ja komistuskive jagub küllaga, kuid seriaal on mul selge lemmik (eriti just hooajad 2-4), seega huvi projekti vastu on kindlasti olemas. Natuke lootust annab, et filmi õigused on jätkuvalt JMSi käes, kes on nüüdseks valmis ka projekti ise rahastama, kui Warner Bros. õlga alla ei pane.