Pulp Fiction (1994)



Arvasin siiani, et „Pulp Fiction“ on nähtud praktiliselt kõigil, kes vähegi filmide vastu huvi tunnevad, kuid eile Elektriteatris ajasid päris paljud inimesed käe püsti, kui küsiti, kelle jaoks on esimene kord seda filmi näha. Ja kui veidi mõelda – ka mu endal on nii mõnigi klassik nägemata. Küllap on igal filmifännil neid. Igatahes tõi antud filmi 35 mm koopia Elektriteatrisse täissaali ja ka ise ei jätnud kasutamata võimalust näha filmi sellisena, nagu see Tarantino sõnul ainuõige on. Ei saa küll väita, et ma digitaalse formaadi vastu oleks, kuid filmilindil on oma sarm ja eriti just vanemaid filme sellise pealt näha on nauditav elamus. Ütleksin, et filmifännile on see sama, mis audiofiilile vinüülplaat. Need väikesed ebatäiused, nagu tolmukübemed lindil või kerge krõbin vinüülil muudavad kogemuse kuidagi ehedamaks. Filmist endast ei hakka pikemalt kirjutama. Tegu on ühe suurepärase filmiklassikuga, mida tasub vaadata nii filmi enda kui ka tema positsiooni pärast kultuuris. Loendamatud teised filmi ja seriaalid on aastate jooksul seda keeles ja pildis tsiteerinud ning parodeerinud, „Pulp Fictioni“ soundtrack tuleb samuti kindlasti tuttav ette, isegi kui filmidest midagi ei tea, seega ei ole vaatamine ajaraisk isegi siis, kui leiad lõpuks, et see üldse ei meeldinud... kuid tõenäosus pole eriti suur, et see nii läheb. Ilmselge peab-nägema film.

10 9 9 8