Extraterrestrial (2014)



Üsna klišeerohke film, milles näeme, kuidas kari noori eraldatud kohta pidutsema läheb. Ma vist olen kusagil sellist algust juba näinud. Igatahes tülitavad neid seekord traditsiooniliselt hallid suurte silmadega tulnukad, kes on tähtede vahel reisimise oskused omandanud nähtavasti puhtalt seepärast, et Maa inimeste tagumikes surkida ja kariloomi fileerida. See idee on juba nii kulunud, et töötaks ainult algusest lõpuni pöörase huumorina, siin aga visatakse see rohkem „võtke teadmiseks“ stiilis ette. Ja sellest on õigupoolest kahju, sest eriefektid on siin päris head, kuid loo enda puhul oli pidevalt tunne, et see saaks olla enamat. Kokkuvõttes kergelt ununev lugu, mis hoidis tähelepanu napilt endal, kuid ei enamat.

5 5 3 X

Would You Rather (2012)



Ellujäämismängud surmavate valikutega pole õudusfilmides midagi uut. „Saag“ tegi seda läbi seitsme osa ja kindlasti veel mitmed filmid, mis mulle momendil ei meenu. Seekord pakutakse mitmele rahahädas olevale inimesele võimalus võita suur summa, kui nad peokorraldaja vägivaldsed mängud üle elavad. Igas raundis on igal mängijal kaks ebameeldivat kuni surmavat valikut. Mingit eriti sügavat moraalsete dilemmade analüüsimist ei toimu, peamiseks plusspunktiks on Jeffrey Combs, ilma kelleta asuks film madalamal. Võib rahulikult vahele jätta, kui suur Combsi austaja pole ja taoliseid filme juba küllalt nähtud.

5 6 6 X

Murder Party (2007)



Filmi idee pole halb. Üksildane parkimiskontrolör leiab Halloweeni ajal tänaval uidates maast kutse „Mõrvapeole“. Omatehtud kostüüm seljas ja iseküpsetatud kõrvitsaleib kaasas, asubki ta teele ürituse poole, mis osutub tõepoolest mõrvapeoks, ohvriks määratakse tema ja tapjateks on seltskond täielikke napakaid, kes näevad seda kõike kunstiprojektina. Kahjuks kipub teostus filmi lühikesest ajast hoolimata venima ja peategelane ise on suuremalt jaolt olude sunnil väga passiivne. Käsikiri oleks tahtnud kindlasti veel tublisti lihvimist saada, ehkki võib-olla on tegu kunstiga, mida mina, sarnaselt peategelasele, lihtsalt ei mõista. Siiski jagus mõningaid täitsa lõbusaid kohti, mis tõstavad filmi kahest järgmisest ettepoole. Soovitada just otseselt ei saa, aga kui veidi odavama ja omapärasema filmi järgi isu on, võib ju proovida.

5 6 X X

Sennentuntschi: Curse of the Alps (2010)



Kui „Oculuses“ oli kurja juureks peegel (või kas ikka oli?) siis Sennentuntschis on selleks deemonlik naine (või kas ikka on?). Ka siin ei söödeta päris selget tõde vaatajale ette ning Šveitsi väikeses mägikülas ja sellest veidi kaugemal asuvas meiereis toimuvad sündmused võivad olla selgitatavad inimeste kurjuse, hullumeelsuse ja paranoiaga. Tegevuspaik on väga atmosfäärikas ja kasutab ära osades alpiregioonides levinud legendi, mille kohaselt hukkuvad paljud sellistes kohtades töötavad üksildased mehed, kuna valmistavad endale naisekujulise nuku, see ärkab ellu ja maksab oma rüvetamise eest julmalt kätte. Tasub vaadata, hea tegevuspaik ja huvitav ülesehitus.

7 7 X X

Oculus (2013)



Neetud objektidest on filme rohkem vorbitud, kui ma neid kokku suudaks või viitsiks lugeda. Õnneks on osad neist täitsa head. Nii ka see, milles õde püüab tõestada, et aastaid hullumajas veetnud vend sattus sinna nende kodus olnud peegli mõjul. Algab kassi ja hiire mäng reaalsusega, mis kena vaheldusena ei vaja ämbrite kaupa verd ja soolikaid ega tervet ehmatuste rodu, suutes selle asemel pinge üles kruvida läbi kahe peategelase ja nende mälestuste, mis põimuvad sujuvalt filmi pärisaja sündmustega. Soovitan.

8 7 7 7