Curb Your Enthusiasm (2000-....)



Aastaid tagasi oleksin selle seriaali peaaegu vaatamata jätnud. Panin esimese episoodi käima ja ilmselt ei olnud lihtsalt õiges tujus või olin mõtetega mujal, kuna episoodi lõpuks polnud ma toimuvat pea üldse jälginud ja tundus, et tegu on igava seriaaliga. Paar kuud hiljem proovisin uuesti, sest miski ei lasknud siiski seriaali unustada. Ja juhtus nii, et peaaegu kõrvaleheidetud komöödiast sai mu kauaaegne lemmik. Larry David mängib siin iseenda ülepingutatud versiooni – neurootik, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust erinevatesse sotsiaalselt piinlikkesse olukordadesse sattumiseks. Olgu tegu mõne talle kummalisena tunduva olukorra või isikuga, kõik mõtetes olev saab välja öeldud ja loomulikult ei suhtu kaugeltki igaüks tema arvamustesse positiivselt. Kuid tekkinud probleemides ei saa süüdistada ainult Larryt. Teda ümbritsevad inimesed on sageli absurdselt tundlikud ja heaks karikatuuriks pärismaailmale, kus sageli leidub solvumist rohkem kui solvamist. Nii sisaldab iga hooaeg arvukalt situatsioone, mis on samaaegselt realistlikud ja absurdsed, pakkudes võimalust naerda ja olla tänulik, et ise tekkinud sasipuntraid lahti harutama ei pea.

„Curb Your Enthusiasm“ kestis kaheksa hooaega ja läks aastal 2011 määramata tähtajaks pausile. Ja nüüd on paus läbi. Olen 9. hooaja kaks esimest episoodi ära vaadanud ja saan rahulolevalt öelda, et vana tuttav on tagasi. Stiil pole kübetki muutunud ja Larry on jätkuvalt samasugune neurootik. Vanade hooagade fännidel tasub kindlasti vaatamist jätkata ja neil, kes pole veel üldse seriaali vaadanud, tasub kindlasti proovida.




9 9 X X

Young Offenders (2016)



Kas otsite vaheldust USA romantilistele komöödiatele? Siis on see Iiri jalgrattakrimi igati sobiv valik. Filmi taustaks on tõestisündinud juhtum aastal 2008, kui Corki maakonna rannikul läks ümber narkoalus, uputades 61 pakki kokaiini. Kaks mitte just kõige teravamat peategelast, kelle päevad mööduvad peamiselt jalgrattavargustega aega surnuks lüües, näevad uudiseid sellest „varandusest“ ja otsustavad jalgratastel rännakule asuda, et üks pakk ise välja õngitseda ja seeläbi rikkaks saada. Neid jälitab jalgrattavõmm Healy, kes on võtnud oma pühaks missiooniks sulid lõpuks teolt tabada ja vahistada. Hea krimikomöödia tava kohaselt lähevad kõigil asjad planeeritust keerulisemalt ja arvukad humoorikad situatsioonid on garanteeritud. Seejuures, nii napakad, kui peategelased ka poleks, on nad siiski mingil veidral kombel ka sümpaatsed, mis muudab toimuvale kaasaelamise palju meeldivamaks. Hoolimata mõnest tegelasi arendavast kohast ei muutu film kordagi liigselt dramaatiliseks, olles lihtsalt lühike ja lihtne komöödia, mis sobib väga hästi, kui on isu kerge meelelahutuse järgi.
PS: Subtiitritega vaatamine tuleb kasuks. Film on küll inglise keeles, aga kui iiri aktsendiga on liiga vähe kogemusi, võib osast jutust arusaamine osutuda liiga keeruliseks.




8 7 10 X

Prestige (2006)



Christopher Nolani kümnest filmist olen näinud kaheksat ja need kõik on jätnud väga hea mulje. Vaatamata on ainult esimene, „Following“, ja selle arvustuse kirjutamise ajal viimane, „Dunkirk“. Pikka aega oli selles nimekirjas veel üks tõsine lünk, kuid umbes nädala eest sai see lõpuks täidetud. „The Prestige“, lugu kahe mustkunstniku enesehävituslikust rivaalistemisest, oli kuidagi kahe silma vahele jäänud ja mitte ei jõudnud selleni. Ja selgus, et olin end üliheast elamusest eemal hoidnud. Hugh Jackmani ja Christian Bale’i näitlemisoskuses ei kahelnud ma ka enne, kuid see film pani neid veelgi rohkem hindama. Nende tegelaskujude heitlus tunnustuse ja tuntuse otsimisel on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest tahaks ka nende peale karjuda, nähes seda, kuidas nende kinnisideed mõjutavad lisaks neile ka ümbritsevaid inimesi. Ka kõrvalosad on täidetud tasemel näitlejtega nagu Michael Kane või Andy Serkis. Sisu kohta tahan vaid öelda, et see oli väga põnev ja kaasahaarav, aga mida vähem filmi vaatama asudes üksikasjadest tead, seda parem. Rivaalitsevad mustkunstnikud, sellest piisab. Vaadake, kui nägemata. Kui nähtud, vaadake uuesti.




9 9 8 8

It (2017)



Vahel tuleb kasuks võtta mõni vana materjal ette ja teha sellele väike uuenduskuur. Aastal 1990 jõudis Stephen Kingi mammutromaani ekraniseering miniseeriaalina teleekraanidele. Tegu on täitsa toreda versiooniga ja eriti just tegelaste nooruspõlves toimuv osa on tasemel tänu headele lapsnäitlejatele. Ja muidugi on Tim Curry Pennywise kordumatu nähtus, suutes ühendada naeruväärsed ja hirmuäratavad jooned. Kuid ajad ja maitsed muutuvad ning praegused filmivaatajad, kellel pole selle versiooni suhtes mingit nostalgiat, ei pruugi enam miniseriaali häid külgi näha, märgates esmajoones asju, mida on keeruline tõsiselt võtta.

Õnneks on romaani uuem ekraniseering sattunud väga asjalike tegijate kätte ja tulemus saab hoolega igast suunast kiita ning teeb kassarekordeid. Film jutustab seekord ainult peategelaste noorusaastatest ja nende esimesest kohtumisest Pennywise’iga, lastes pisut üle kahetunnisel filmil mõjuda seeläbi ühtsema tervikuna, jättes ära pideva edasi-tagasi sähvimise eri ajaperioodide vahel. Taas on valitud väga head lapsnäitlejad, kes saavad kaamera ees väga professionaalselt hakkama, edastades vaatajani kõik emotsioonid – nii head kui halvad –, mis sellisel olukorras noortel olla võivad. Pennywise’i mängib seekord Rootsi päritolu näitleja Bill Skarsgård, kes hea grimmi, tasemel CGI ja enda oskuste abil toob ekraanile täiesti uue õõvastava versiooni sellest tegelasest, ega ürita matkida Curryt. Mis, olgem ausad, ebaõnnestuks nagunii.

Praegu on seda filmi võimalik veel kinos näha ja soovitan kindlasti võimalust kasutada, kuid olen kindel, et „It“ pakub vähemalt sama head elamust ka kodukinona. Ise nautisin väga ja jään ootama järge, mille tegevus peaks toimuma 27 aastat hiljem, uute näitlejate ja uute õudustega.




8 8 8 6

Gods of Egypt (2016)



Alex Proyas on lavastanud kaks mu lemmikfilmi – „The Crow“ ja „Dark City“. Eriti just seda viimast olen korduvalt vaadanud. Kahjuks pole tema filmograafia selline, et saaksin teda lemmiklavastajate hulka arvata. „I, Robotit“ suudan parimal juhul mitte väga tugevalt vihata ja „Knowing“ oli lihtsalt unustatav. Aga „Gods of Egypt“ … vau, see oli hoopis teise kategooria elamus. Film, mida ma kohe kindlasti ei vihka ja unustada ei suuda ammugi. Tehniliselt võttes ei ole see hea film, kuid ta on kuridima häbitult meelelahutuslik tükk CGI-hullumeelsust. On üsna nähtav, et näitlejad said aru, millisesse filmi nad sattusid ja otsustasid, et ehkki nad ei anna endast parimat filigraanse näitekunsti seisukohalt, panevad nad teatraalsuse täistuuridele ja elevad ennast korralikult välja. Sama võib ilmselt öelda ka käsikirjaautorite ja eriefektikunstnike kohta. Siin filmis puudub igasugune subtiilsus. Kõik on väga lärmakas ja suurejooneline, asjad toimuvad, sest et miks nad ei võiks toimuda, loetakse juustuseid dialooge ette ning ollakse väga-väga emotsionaalsed. Ma ei tea, kas aastaid hiljem mainitakse seda filmi halbade nauditavate filmide nimekirjades, kuid just sellisena ma seda nautisin ja just sellisena seda ka soovitan.




7 5 2 4

Miami Connection (1987)



No tõesti… ma olen alati pisut hädas nende va halbade heade filmide hindamisega. Sageli tunduvad niihästi väga madalad kui ka väga kõrged hinded olema õigustatud. Ka seekord sai vaadatud üht kirega tehtud projekti, mis sai valmimise ajal väga jaheda kuni hävitava vastuvõtu osaliseks, kuid on aastaid hiljem tuntust kogunud vastava filmimaitsega vaatajate hulgas. Jällegi mitte nii hea, kui „Samurai Cop“, mis on praeguse seisuga mu silmis ülim mõõdupuu, aga siiski nauditav. Siin on olemas mootorrattaninjad, taekwondo-bänd, juustune 80ndate rockmuusika ja lisaks ka lahe filmiposter. Näitlemine on muidugi ülepingutatult kohmakas, ka märulistseenid pole just ülimalt osavad, ehkki mitte ka kõige hullemad – igatahes taoliste filmide kategoorias – ja sisul, mis peaks olema kergesti jälgitav, logisevad kõik kruvid. Kui halvad filmid pakuvad sulle meelelahutust, siis ära pelga ja tee proovi. Ja nagu ikka – seltskond on abiks.




6 6 7 X

Kingsman: The Golden Circle (2017)



Ehkki ma teadsin uusimat Kingsmani vaatama minnes sellest filmist vähe, olles vältinud treilereid ja kogu muud promomaterjali, olin siiski nii palju kuulnud, et seekord keskendutakse paljuski Kingsmani organisatsiooni Ameerika vastele ja tegevus toimub USAs. Seetõttu kartsin, et filmis pole enam esimese osa omapärast taskaalu napaka spiooniloo ja inglasliku stiili vahel. Mingil määral nii oligi, kuid õnneks olid uued lisandunud tegelased piisavalt kirevad, et mitte elamust liigselt rikkuda. Eriti meeldejääva rolli tegi seekord Pedro Pascal, keda seriaali „Narcos“ vaatajad tunnevad Javierina. Vaseke ei saa sugugi puhkust narkovastasest võitlusest, rahmeldades nii tele- kui kinorindel, kuna just narkokaubandus ongi seekord asi, millele Kingsmani organisatsioon koos oma USA versiooniga üritab piiri panna. Kahjuks on põhipahalane seekord terake nõrgavõitu. Ei läheks küll nii kaugele, et nimetada Julianne Moore’i mängitud Poppyt unustatavaks, kuid erinevalt eelmise osa Valentine’ist ei lahkunud ta oma peakorterist kordagi ja vahetut suhtlust tegelastega tal seega eriti ei olnud.

Märuli poolest on siin tagasi eelmisestki filmist tuntud stiil, kus kaamera on märuli ajal pidevas liikumises, kuid samas ei kao side toimuvaga. Ehk siis tegu ei ole suvalise loksutamisega, nagu mõned eelistavad kasutada. Arvutiefektide abi on seejuures palju kasutatud – mind ei häirinud, kuid ma märkasin. Seega peaks vast olema teadlik filmi vaatama minnes, et märul ei ole realistlik ei võitluse enda ega ka kasutatavate vidinate poolest. Elektrilasso on nähtud asjadest veel üks tagasihoidlikemaid.

Arvan, et esimese osa fännid saavad ka siit elamuse kätte, ehkki pean vähetõenäoliseks, et kuigi paljud seda filmi esimesest paremaks peavad. Aga igatahes ei ole ta halb. Ja taas hoiatus treilerite ja isegi selle filmi postrite suhtes – kui olete suutnud neid seni vältida, siis jätkake sellega kuni filmi vaatamiseni. Muidu rikute enda jaoks paar kohta ära, mis võiks tegelikult üllatused olla. Antud juhul pole see puhtalt mu enda kriitika, ka filmi lavastaja Matthew Vaughn leiab, et promomaterjal oleks võinud olla väheke tagasihoidlikum.




7 7 5 X