Bed Sitting Room (1969)

Samanimelisel näidendil põhinev briti absurdikomöödia postapokalüptilisest Londonist tuli välja samal aastal, mil algas „Monty Pythoni lendava tsirkuse“ võidukäik. Ja seda ei maini ma lihtsalt huvitava faktina – oli näha, et hinges jagavad need sarnaseid väärtuseid, igatahes mis puudutab üldist teostust. Nii mõneski stseenis oli tunne, nagu vaataksin kadumaläinud klippe sellest seriaalist. Ja eks sellele tundele aitas kaasa ka Marty Feldmani osalemine, kes koos püütonlastega mängis sketšiseriaalis „At Last the 1948 Show“. Satiiri peamine sihtmärk paistab olema briti eluviisi narrused ja suutmatus nendest loobuda hoolimata täielikult muutunud olukorrast. Rutiin peab jääma, maksku mis maksab. Kuid film pakub midagi ka lihtsalt absurdi austajale, olles oma pooleteise tunni jooksul järeleandmatult stiilipuhas, jättes kuivale igaühe, kes loodab filmist leida killukese normaalsust. See kõik paistab välja nii tegelaste käitumises, dialoogis kui ka silmatorkavalt hoolikalt valitud visuaalis.

The Bed Sitting Room (1969) on IMDb

Blood Drive (2017-2017)

1970ndate USAs populaarsust nautinud ja 1980ndatel kaduma hakanud grindhouse on viimase kümne aasta jooksul tagasihoidlikul määral tagasi tulnud. „Planet Terror“, „Machete“ ja „Hobo with a Shotgun“ kuuluvad nn neo-grindhouse’i alažanrisse, mida iseloomustab toonaste odavate exploitation-filmide odava stiili matkimine, kasutades seejuures kõrgemaid eelarveid ning professionaalsemat varustust ja tegijaid. Üks uusim tulija selles kategoorias on 13-osaline teleseriaal „Blood Drive“, mis on värvikas niihästi tegelaste, tegevuspaikade kui ka lihtsalt tehnilise teostuse poolest. Seriaal toimub düstoopilises tulevikus ja jälgib sündmusi, mis keerlevad USA-d läbiva ralli ümber, kus autod kasutavad kütusena ülikalli bensiini asemel inimverd. Iga episood keskendub lisaks üldisele tegevusliinile mõnele kitsamale teemale ja nii kohtuvadki peategelased siin kannibalide, robotite, hullumeelsetega ja teiste veidrikega, keda tavaliselt ühendab asjaolu, et nad suuvad tekitada väga veriseid olukordi. Seriaal ei suhtu toimuvasse kuigi tõsiselt, seega tasub vaatama asudes meeles pidada, et siin ei üritatagi pakkuda sügavad draamat, auhinnaväärilist näitlemist või nutikat loogikat. Iga uus episood on lihtsalt kerge ja nauditavalt ebarealistlikult vägivaldne tükk meelelahutust.y

Blood Drive (2017) on IMDb