Dark Tower (2017)



Tumeda torni populaarne raamatuseeria sai lõpuks endale filmiversiooni... vähemalt mingil pealiskaudsel, mitte sugugi originaalitruul määral, nagu raamatut lugenute jutust järeldada võib. Ise aga selle maailmaga tuttav pole ja filmi vaatama minnes teadsin ainult nii palju, et on olemas mingi tume torn (polnud õrna aimugi, kas see on hea või halb asi) ja tegelane või tegelased nimega Gunslinger. Võrdlusmomendi puudumisel sain vaadata seda pooleteisetunnist lugu lihtsalt fantaasiaseiklusena, mille puhul ei pidanud näpuga järge ajama, et leida Kingi loomingule noa selgalöömise kohti. Nüansirohket arengut muidugi selle aja sisse ei mahtunud – tegelased ilmusid, said lühikese taustloo ja motivatsiooni, tegid väheke märulit ja oligi läbi. Hoolimata hoomatavast potentsiaalist ja mängus olevatest panustest tundus ka toimuv kuidagi väikesena ja kiirelt kokkupanduna. Märulistseenid oleksid kindlasti saanud olla leidlikumad ja paremini lavastatud. Samas ei jäänud film venima ja suutis vältida mitut klišeed. Näiteks ei olnud 5-minutilisi „las ma jutustan nüüd sulle meie maailma ajalugu“ stseene ega ka cliffhangerit stiilis „viskame viimasel sekundil peategelase kuristikku ja las ta siis kukub kuni järgmise filmini... mida ei pruugi tullagi“. See isegi meeldis, et kõiki asjaolusid ei hakatud selgitama ja läbi mäluma, kuna nii tekkis mul palju suurem huvi raamatud läbi lugeda, et toimuva kohta rohkem teada saada.

Ja kui otsida filmist midagi kindlalt head, mida isegi filmisse karmilt suhtuvad kriitikud üldjuhul positiivse elemendina mainivad, siis Idris Elba on siin tõepoolest tasemel ja annab endast parima, et Roland rohkem elulisena tunduks. Plaanitavas teleseriaalis (kui see ikka teoks saab) ta kahjuks ei mängi. Matthew McConaughey suhtes on arvamused juba rohkem lahkuminevad, kuid leian, et ta kandis ülivõimsa kurjami rolli hästi välja, suutes sarmika ükskõiksusega mõista anda, et kõik inimesed (ja muud olendid) on tema jaoks kas täiesti tähtsusetud või pelgalt vahendid eesmärgi saavutamiseks.

Tervikuna... jah paremini saaks muidugi, nt korraliku eelarvega teleseriaal selles maailmas oleks tõepoolest väga huvitav. Ja võib-olla on see praegune versioon raamatusarja fännidele samasugune löök näkku, nagu mulle kui Asimovi teoste fännile aastaid tagasi „I, Robot“ oli. Aga kui sa pole kunagi neid raamatuid lugenud või arvad, et suudad seda filmi võtta lihtsalt raamatutest lahus oleva alternatiivina, siis ilmselt sobib vaadata küll. Kui sa aga oled juba eelnevalt võtnud nõuks seda filmi vihata, siis ära üritagi. Ise ma igatahes kinost pahasena välja ei tulnud, kuid samas ei suuda välja mõelda ka ainsatki põhjust, miks peaksin seda filmi iialgi teist korda vaatama.

PS: treilerit ei soovita vaadata. Filmi ei mahu just ülisuures koguses märulit ja mõned parimad kohad näeb treileris juba ära. Parem neid esimest korda kinos kogeda.




6 6 2 X

Symbol (2009)



Hitoshi Matsumoto filmidest olen varem näinud „Big Man Japani“, mis oli omapärane pseudodokumentaali stiilis pilguheit Jaapani kaiju-žanrile. Veidrana ja fantaasiarikkana meelde jäänud lugu tekitas soovi vaadata veel midagi sellelt lavastajalt, kuid elu tuli vahele ja plaan ununes aastateks. Hiljuti aga märkasin Mubi filmiteenuse lehel, et sinna on ilmunud paar tema filmi. Nii et lõpuks võtsin selle aja ja vaatasin "Sümboli" ära. Ehkki ülimalt veider, kulges see omapärase huumoriga film sujuvalt lõpuni ja ei tekitanud soovi pooleli jätta. Kuid lõpuks ei olnud ka kindel, mida nähtust arvata. Pole siiani. Aga saadud elamust ei kahetse. Filmi peategelaseks on nimetu jaapanlane, kes ärkab ühes kummalises valges toas ning asub sealt väljapääsu otsima. Teises tegevusliinis valmistub üks vananev Mehhiko maadleja oma järgmiseks matšiks. Kuidas need kaks lugu omavahel põimuvad ja milline on filmi lõpplahendus... seda soovitan juba ise vaadata, kui on huvi ebatavaliste filmide vastu. Unustamatu klassik see film ei ole, kuid unustamatu on ta kohe kindlasti. Nähtud stseenid ei lähe niipea meelest ja kui piltide või treileri järgi tundub, et asi võib huvi pakkuda, siis tee proovi.




6 7 X X

Black Holes (2017)



Olles viimastel päevadel vaadanud suuremas koguses lühifilme, tekib teatud väsimus. Ikka jääb mõni element puudu - sageli on selleks korraliku puändiga/lõpuga lugu - ja teised elemendid pole piisavalt tugevad, et neid puudujääke kompenseerida. Seda meeldivam on, kui vahele satub mõni, mis suudab tekkiva letargia eemale tõrjuda oma hullumeelsusega. Hullumeelne... see sobibki päris hästi antud lühifilmi kirjeldamiseks. Veidra välimuse ja olemusega tegelastega ulmeloos pannakse missioonile suunduvale astronaudile kaasa intelligentne melon. Siit edasi läheb lugu veelgi kummalisemaks ja et toimuvat veelgi paremini mitte mõista, tuleb kasuks, kui mõni klassikaline ulmefilm nähtud. Ma saan soovitada, kui veider on sinu jaoks omaette alažanr ja väärtus ning asjad ei pea filmides alati loogilised olema. Ja kui vaatad ning otsustad, et nähtu meeldis, siis tea, et mingi aeg võib tulla lisa. Antud filmi tegijad kogusid Kickstarteris päris kena summa kokku ja kui nad oma lubadusi täidavad, siis peaks mingi sellele loole järjed ilmuma.



Hyper-Reality (2016)



Liitreaalsus on praegu tegemas esimesi samme, paljud on sellega tutvunud ilmselt Pokemon GO kaudu, mõned on ehk ka suunanud oma mobiili välismaal olles mõnele arusaamatule sildile, et lasta seda siis otse ekraanil tõlkida. Arendus käib aktiivselt ning milliseid ja mis kujul lahendusi pakub tehnoloogia nt 10 aasta pärast, on raske ennustada, kindel on vaid, et seda kõike saab olema palju-palju rohkem. Käesolev lühifilm heidab pilgu maailmale, kus liitreaalsuse lahendustega on väheke üle pingutatud ja pärismaailm kipub kogu selle müra alla mattuma.



Dr. Professor's Thesis of Evil (2011)



Liikuvate koomiksite stiilis tehtud filmid pole mind seni kunagi tõmmanud, kuid hiljuti lühifilme vaadates sattus ette Indiegogo ühisrahastuskampaania abil valminud film "Dr. Professori tees kurjusest". Tegu oli üllatavalt hea välimusega looga, kus staatilistesse piltidesse oli lisatud parasjagu liikumist, et vältida slaidishow vaatamise tunnet. Lugu ise on selline parajalt napakas, mida väga tõsiselt ei saa võtta, aga tasub vaadata, kui soovid veidi omapärasemat pilguheitu superkangelaste/-kurjamite žanrile.



Star Trek Continues (2013-....)



On uus kuu, ilmus uus ulmeajakiri Reaktor. Esialgne kiitev, kuid napisõnaline arvustus Star Treki fänniseriaalist kasvas piisavalt pikaks, et sinna avaldamiseks pakkuda. Pikemalt saategi sellest sealt lugeda (LINK). Muidugi tasub kogu Reaktor läbi vaadata, sisu on mitmekülgne ja sinna on investeeritud kena kogus inimeste vaba aega, mille tulemusel on juba üle 5 aasta iga kuu see võrguajakiri lugejateni jõudnud .




8 8 X X

Despicable Me 3 (2017)



Gru on taas kinolinal, seekord koos oma kaksikvend Druga, kes unistab elust eduka pahalasena. Kuid kuna Gru kaotas töökoha eriagendina, otsustab ta kasutada venna ambitsioone, et üheskoos panna paika filmi tegelik kurjam, kelleks on endine lapsstaar, parajalt tüütu ja mitte eriti naljakas Balthazar Bratt (Trey Parker). Sisu on nõrgavõitu ja kaksikvenda oleks võinud paremini ära kasutada, näiteks hoopis tegeliku kurjamina. Aga ilmselt hoiavad nad seda neljanda osa jaoks, mis nagunii tehakse. Filmi parimad stseenid jäävad taas minionitele, kes suudavad jätkuvalt kõige rohkem naeru kinos välja meelitada. Ka füüsiline huumor, mida on siin rohkelt, väärib positiivset mainimist. Naljad on kiired ja dünaamilised. Kui senised kaks Despicable Me filmi meeldisid, siis kannatab vaadata küll, lihtsalt ärge oodake siit midagi erilist.




6 7 6 X

Baby Driver (2017)



Käesoleval aastal vaadatud filmide nimekiri on oluliselt pikem kui eelmise aasta oma ja pool aastat on veel ees, seega on aastalõpu edetabeli ennustused ehk veidi ennatlikuid, kuid siiski olen üsna kindel, et sain ühe filmi juurde, mis kuulub parima kümne hulka. Edgar Wright näitas taas oma osavust ja võin teda raudselt arvata oma lemmiklavastajate hulka.

Pärast eelmist filmi, milleks oli Cornetto triloogia kolmas osa „The World's End“, tekkis kahtlus, et ega ometi hakka tema jõud raugema. See film küll meeldis, kuid miski jäi nagu puudu. Seejärel selgus, et ta lahkub Ant-Mani projektist. Mul oli küll mõneti kahju seda kuulda, kuna Wrighti stiiliga suurt koomiksifilmi oleks olnud huvitav näha, samas saan nüüd öelda, et see, mis oli kaotus Marveli filmiuniversumile, oli suuremas plaanis võit kinokunstile, kuna saime juurde originaalse žanrifilmi, mis pole ei uusversioon ega millegi adapteering. Siiski on huvitav ära märkida, et Wright oli seedinud selle filmi ideed juba üle 20 aasta ja jõudis vahepeal teha ka väikese lühiversiooni, lavastades bändi Mint Royale jaoks muusikavideo loole „Blue Song“, kus põgenemisauto juhti mängib Noel Fielding.

Nüüd aga sai ta oma idee kinolinale tuua ja seda talle omapärase stiiliga, kus muusika ja helid on filmis lausa eraldiseisvad tegelased. Esi- ja tagaplaanil toimuvat jälgides on selge, et nii, nagu filmist ei saaks lihtsalt suvaliselt peategelast välja noppida, ei oleks võimalik siin asendada ka heliriba lihtsalt mingite suvaliste lugude ja efektidega. Kõik helid on täpselt paigas, sünkroonis ja mooduvastavad toimuvaga ülinauditava koosluse. Ka kogu märul toimub erinevate lugude saatel ja suudab mõjuda intensiivsena, laskumata absurdini.

Kui keegi hakkab sarnaselt minule Kiirete ja vihaste seeria puhul väikest väsimust tundma ja tahaks veidi teistsugust, samas siiski kaasahaaravat sõidumärulit, kus jõuad ka tegelastest hoolima hakata, siis „Baby Driver“ on just see õige valik. Mõnusalt stiilse ja hoogsana, taustaks hea ja mitmekülgne heliriba, tõmbas see film mu juba esimeste minutitega oma maailma ja ei lasknud enne lahti, kui lõputiitrid jooksma hakkasid. Soovitan kindlasti vaadata.




9 9 10 X