Fantastic Planet (1973)



Vahel võib juhtuda, et vaatad filmi ära, asud saadud naudingu tuhinas taustinfot lugema ja selgub, et rõõmuga seguneb kerge kurbusetunne. Nii läks käesoleva filmiga, mille lavastajaks on prantslane René Laloux, kelle täispikkade filmide loomingust olen näinud seni vaid üht, milleks oli samuti väga fantaasiarohke „Gandahar“. Ja asudes pärast „Metsiku planeedi“ vaatamist lavastaja ülejäänud filmograafiaga tutvuma, jäi üle tõdeda, et mul ongi temalt veel ainult üks film vaadata, milleks on koomiksikunstnik Moebiusega kahasse tehtud „Time Masters“. On ehedalt kahju, et sedavõrd loomingulisi filme teinud lavastaja looming piirdub vaid kolme filmiga. Kuid rõõmu võib tunda selle üle, et vähemalt kaks nendest on suurepärased animatsioonid, millesarnaseid ei ole kerge leida.

„Fantastic Planet“ põhineb Prantsuse ulmekirjanik Stefan Wuli romaanil „Oms en série“ ja jutustab loo Maalt planeet Ygamile toodud inimestest, keda sealsed elanikud, hiiglaslikud draagid peavad koduloomadena. Vabaduses elavad ja paljunevad inimesed on nende jaoks tüütud kahjurid, keda tuleb sarnaselt rottidele regulaarselt hävitada. Laloux’ kujutatud maailm on sürrealistlik ja kummastav, ehkki mitte oma sisemise loogikata. Soovitan kõigile, kellele meeldib ulme või Euroopa animatsioon; kohustuslik neile, kes naudivad mõlemat.

Kui ei oleks olemas sellist suurepärast filmi nagu „Die Hard with a Vengeance“, oleksin ma ehk filmist „12 Rounds“ paremal arvamusel ja see peaks nimekirjas ehk veidi kauem vastu. Kuid „Die Hard 3“ on olemas ja tegi kõike paremini. Seega vabastab „12 Rounds“ koha, et teha ruumi „Metsikule planeedile“.




8 8 9 X

Painting (2011)



Lood oma elu elavatest nukkudest, kunstiteostest või kirjandustegelastest on läbi aegade populaarne kontsept olnud ja küllap tehakse neid ühel või teisel kujul ka edaspidi. On huvitav vaadata nt maali ja kujutada ette, mida need tegelased võiksid mõelda ja teha, kui nad ei eksisteeriks ainult ühe hetkvõttena ajas. Ja just sellise maailma toob vaatajani antud filmi lavastaja Jean-François Laguionie. Ühes maalis elavad valmis joonistused, poolikud ja visandid. Nagu arvata võib, on esimesed neist kõrgeimal ühiskonnaastmel ja vihkavad kõiki teisi. Välja arvatud üks neist, kes on armunud poolikusse tegelasse. Selleks, et mõista maailma, kus nad on sunnitud elama, asub väike seltskond teele, külastades teisi kunstniku stuudios olevaid maale, et saada lõpuks teada, miks on kunstnik nad hüljanud.

See rännak on fantaasiaküllane ja pakub ilmselt rohkem äratundmisrõõmu, kui tunned põhjalikumalt Euroopa kunstiajalugu. Ma pidin suuremalt jaolt piirduma sellega, et lugesin internetist kunstnike kohta, kellele siin filmis stiililiselt viidati, ja võrdlesin stiile takkajärgi. Kunagi kunstitundides õpitu ei ole enam nii hästi meeles ja regulaarselt maalikunstiga kokku ei puutu. Visuaalse lahenduse saavutamiseks on siin liidetud maalide kahemõõtmeline stiil ja arvutianimatsiooni 3D-lahendused. Suuremalt jaolt oli see kooslus sujuv, ehkki mõningaid üksikuid kohti leidus, mis torkasid rohkem silma, kui seda soovinud oleks. Tervikut see õnneks siiski väga ei lõhkunud, kuna loodud maailm oli piisavalt kaasahaarav. Enne vaatama asumist tasub silmas pidada, et tegu on küllaltki rahuliku filmiga, mis ei torma ühest hoogsast sündmustest teise ja kiire animatsioonistiiliga harjunud inimestele võib see ehk pisut igav tunduda. Siiski soovitan filmi vaadata, kuna taoliseid lahendusi peavoolu animatsioonis naljalt ei kohta ja lugu, ehkki lihtne, on samas piisavalt kaasahaarav, kui ainult sellele võimalus anda.

Asendamisele läheb „Mirrors 2“. Mõnevõrra kõlbulik, kuid üleliigne järg õudusfilmile, millest ei saa samuti ülivõrretes rääkida. Kui aga kusagil ette jääb ja muud teha pole, kõlbab isegi vaadata. Halvimatest halvim pole see kindlasti.




7 7 8 X

Fateful Findings (2013)



Kas olete kuulnud hoonest, milles alumine korrus vajub kokku, ülemine jääb füüsiliselt võimatuna nurgas asuva tala peal püsti, ujutatakse üle ja teleporteerub seejärel teise dimensiooni? Ilmselt mitte. See näitab, et antud filmi lavastaja, Neil Breen, kes teenib lavastamisvälisel ajal elatist arhitektina, on selles ametis professionaalsem, kui ta filmitegijana on. Sest just selline oleks tema hoonete saatus, kui nende kvaliteet vastaks tema filmidele, kus ta on lisaks ka peaosatäitja, käsikirja autor, produtsent, helitehnik ja … tegelikult on väga vähe ülesandeid, mida ta poleks oma filmides enda peale võtnud. Tegu on sedavõrd oskamatult tehtud filmidega, et need on saavutanud väiksemat sorti kultusstaatuse. Mis muidugi on tänapäeval samuti võimalus edu saavutada. Ehkki tema filmid pole sama populaarsed, kui nt „The Room“, on nende kvaliteet tõepoolest võrreldav.

Nagu öeldud, filmis on olemas paljud samad tunnused, nagu mitmel teisel halval filmil, mida olen väga nautinud. Miks siis tundus selle vaatamine agooniana, kui „Samurai Cop“ on mu jaoks üks naljakamaid filme üldse? Miks hajus mu tähelepanu poole filmi peal täielikult, kuigi „The Roomi“ vaatasin ilusti lõpuni, esimest korda seejuures seltskonnata ja ka täiesti kainena? Viimase puhul on raskem öelda, kuid „Samurai Copil“ on selge eelis, pakkudes žanri poolest näitlejatele rohkem võimalusi üle mängida ja samuti on filmis arvukalt märulistseene, mis on meelelahutuslikult kohmakad. „Fateful Findings“ seevastu mõjus pideva ühtlaselt halva foonina, mis sisaldas vähe esiletungivaid momente. Ilmselt ei aidanud ka see, et eelnevalt olen näinud „Double Downi“, mis on Neil Breeni esimene film – paljuski väga sarnase stiili ja motiividega, seega mõjus uuem versioon väsitava kordusena. Nii et mina seda elamust ei nautinud ja omaalgatuslikult ei võta ma seda filmi küll enam kunagi uuesti ette, samas kui on mitmeid teisi nauditavalt halbu filme, mida kindlasti ka tulevikus üle vaatan, kui aega ja tuju leidub.

Pärast kõike öeldut võiks arvata, et ma ei soovita seda filmi vähimalgi määral, kuid ei. Kui sulle meeldivad halvad filmid, siis tee siiski proovi, vaata vähemalt treilerit. Ilmselt rohkem kui ühegi teise filmikategooria puhul on halbades filmides isiklik maitse, hetketuju, seltskond ja tont teab mis tegurid veel elamust tugevalt mõjutavad. Seega, kuigi "Fateful Findings" ei pakkunud mulle midagi positiivset, ei pea sinu kogemus seepärast samasugune olema.

See film 2000 parima hulka? … Ei.




2 5 X X

Doctor Strange (2016)



Ma olen eri kohtades kes teab kui mitu korda öelnud, et mulle aitab juba kangelaste saamislugudest, et saaks ilma hakkama, küll me mõistame, kellega tegu, ka ilma sarnase süžee uuesti ja uuesti jutustamisega. Aga samas ei lase ma end lõppkokkuvõttes siiski häirida, kui üldine tervik ikkagi meeldib. Nii läks „Deadpooliga“ ja nii läks ka „Doctore Strange’iga“ – saamislugu küll, aga hästi jutustatud, heade näitlejatega ja heade efektidega ning ma nautisin seda algusest lõpuni. Sarnaselt suuremale osale Marveli filmidest suudeti ka siin valida näitleja, kes tõepoolest suudab seda rolli kanda.

Ehkki ei saa tunnistamata jätta, et loo ülesehituse poolest ei ole siin midagi uut – ülbe olekuga neurokirurgist areneb filmi käigus pisut vähem ülbe olekuga maag, kes valitseb maailma mõjutavat energiat jõuga ja enesekindlusega, mis hämmastab isegi vanu kogenud müstikuid –, on filmil piisavalt häid külgi, mis panid toimuvat pingsamalt jälgima kui nt „Spider-Man: Homecomingu“ puhul, mille puhul tõin just esile, et tegu pole saamislooga. Üks ilmselge plusspunkt siin filmis on loomulikult Benedict Cumberbatch, kellelt ma pole veel halba rollisooritust näinud. Laita ei saa ka teisi näitlejaid, ehkki Mads Mikkelseni ekraaniaeg jäi liiga lühikeseks ja ma oleks tema mängitud Kaeciliuse ja Strange’i vahel rohkem konfrontatsioone oodanud. Visuaalse poole pealt on film mõnusalt hullumeelne kaleidoskoop, pakkudes loitsude valgusmängu, reaalsuse väänamist ning kihutamist teistes eksistentsisfäärides ja dimensioonides. Film kasutab tänapäevaseid võimalusi tõepoolest ära ja pakub maailma, mille kujundamisele seab piirid vaid ülivõimsa maagi tahtejõud… ehk siis võib ka öelda, et piire eriti ei ole. Samas antakse lootust, et antud film on järgmisega võrreldes tagasihoidlik, kuna paljud julgemad ideed olevat jäänud kasutamata. Marveli filmide fännidel soovitan igatahes kindalt vaadata, aga antud film toimib piisavalt hästi ka iseseisvana ja kõlbab vaadata ka sel juhul, kui varasem Marveli looming pole huvi pakkunud.

2000 filmi nimekirjast tundub sobiv eemaldada „Doctor Mordrid“, film, millest pidi tegelikult saama Doctore Strange’i lugu, kuid õigused sellele tegelasele aegusid, projekt kirjutati lihtsalt pisut ümber ja tegelasele anti uus nimi. Ega ta kõige hullem tulemus polnudki, aga samas pole ka mingit kahtlust, kumba neist kahest versioonist rohkem naudin.

Järelmärkusena võin ka mainida, et juba aastal 1978 valmis telefilm selle Marveli tegelasega. Tookord loodeti, et filmist saab pilootosa seriaalile, kuid mingi seriaali ei tulnud. Vaatasin selle treilerit ja otsustasin, et ei hakka end täispika filmiga piinama. Kuuldu järgi pidavat see ka üsna igav olema.




8 8 9 8

Spider-Man: Homecoming (2017)



Tänapäevaste Ämblikmehe-filmide ajalugu algas aastal 2002, kui kinolinadele jõudis esimene mängufilm selle tegelasega, peaosas Tobey Maguire. Sellest saadik on Ämbliku saagat kaks korda uuesti alustatud, andes praeguse seisuga tulemuseks kokku kuus filmi ja kolm näitlejat. Uusim neist, „Spider-Man: Homecoming“ ei ole enam eraldiseisev film, vaid osa Marveli filmiuniversumist ja nii on seekord Tom Hollandi mängitud tegelane puutunud kokku juba mitme teisegi Marveli kangelasega, peamiselt aga Tony Starkiga, kes on antud filmis tema mentor.

Film ei ole küll saamislugu, jättes tänuväärselt kõige esimeste sammude näitamise vahele, kuid siiski on tegu veel väga algfaasis Ämblikmehega, kes on hoolimata oma võimetest suhteliselt kohmakas ja teeb nii mõnegi vea. Kuid erinevalt Raudmehest ja Thorist, ongi see tegelane olnud vähem enesekindel ja rohkem inimlikum kui paljud teised Marveli kangelased ja film annab seda hästi edasi. Mõneti meeldiva üllatusena mõjus ka see, et vastaseks valiti Birdman… parandus… Vulture. Michael Keaton pani ka selle tegelase elama, ehkki paiguti tundus, et ta ei saanud siin niipalju särada kui nt Alfred Molina filmis "Spider-Man 2", mis on jätkuvalt mu lemmik. Tervikuna tundus, et tegu oli väga korraliku filmiga, mis andis rahulikult aega nii peategelasele endale kui vaatajale tema uue eluga kohaneda, et järgmine kord olla valmis juba suuremate seikluste jaoks. Mõttetu isegi soovitada, kuna Marveli ja Spider-Mani fännid ja huvilised on seda juba nagunii näinud või siis vaatavad kindlalt.

Eemaldamisele läheb „Evilspeak“. Üsna tühine õudukas, millel oli potentsiaali, kuid film raiskas seda.




7 8 9 7

Marathon Family (1982)



Endise Jugoslaavia riikides tänaseni populaarne musta huumoriga komöödia toimub ühes anonüümses väikelinnakeses, kus ühe katuse all elab kuus generatsiooni kirstutegijaid. Vanim neist, 150-aastane Pantelija sureb ja kui oletasin, et ülejäänud filmi ajal toimub aktiivne päranduse jagamine, selle üle jagelemine ja testamendi jahtimine, siis tegelikult oli see filmis üsna vähe teemaks. Suurem rõhk pandi suguvõsa noorima liikme soovimatusele perekonna äri üle võtta ja tema püüdlustele kohaliku gangsterijõugu bossi tütrele külge lüüa. Lisaks puhuvad linnas uuenduste tuuled, kuna kohalik kinomehaanik ja pornofilmide lavastaja tahab hakata näitama helifilme ning üks noorematest kirstutegijatest laseb paigaldada krematooriumiahju.

Film sisaldab rohkem tegelasi ja süžeeliine, kui oodata oskasin, ja suudab need samas ka haakuvaks tervikuks põimida. Seejuures on toimuv vürtsitatud tubli annuse võllanaljadega ja kui aus olla, siis tegelased, ehkki huvitavad, on kõik rohkemal või vähemal määral kaabakad. Raske oli leida kedagi, kellele tõesti kaasa elada, kuid jälgida oli neid küll põnev. Tegu oli omapärase elamusega ja kuigi ma ei suuda seda kiita nii ülivõrretes, kui inimesed, kelle jaoks on film seotud nostalgiaga või kes saavad seda vähemalt originaalkeeles nautida, ei hakanud mul vaatamise ajal kordagi igav. Tõepoolest, kui oskaksin serbia keelt ja tunneksin sealset kultuuri, saaksin filmist ilmselt parema elamuse. Aga hea oli ta ka inglisekeelse tõlkega. Vaadake seda, kui tunnete huvi vanemate Euroopa komöödiate vastu, eriti aga, kui lisaks meeldivad musta huumoriga filmid või endise Jugoslaavia liitriigi piirkonna filmid.

Asendan ühe musta komöödia teisega. Kui „Maratoniperekonda“ nautisin ja suutsin ka aimata, miks mõned võivad seda üheks parimaks komöödiaks pidada, siis „Mõrvapeo“ puhul ei taibanud sugugi, mida selles kiitmisväärset leidub – ja kiitjaid leidub ka sellel.




7 9 X X

Legend of Billie Jean (1985)



Kummaline filmike ühe noore naise põgenemisest politsei eest, pärast seda, kui teda süüdistatakse kuritöös, mida ta ei teinud. Peaosas Helen Slater, keda olen peale selle filmi näinud ainult aasta varem välja lastud ja üsna kohutavas „Supergirlis“, kus ta mängis samuti peaosa. „The Legend of Billie Jean“ püüab siin meeleheitlikult temast taas kangelast teha, tuues üsna tooreid paralleele Jeanne d'Arciga, kuid asjaolu, et ta pea üleriigiliselt kuulsaks ja populaarseks saab tundus rohkem jääma kategooriasse „sest käsikiri nõudis seda“ ja ei mõjunud eriti loomulikult. Tegu on tõesti väga 80ndate filmiga, millest tuleks ehk teha uusversioon, kuna praegusel kujul mõjub teostus liiga iganenult, et tunduda tänapäeval enam olulisena, ehkki filmi sõnum seda tegelikult on.

Positiivse poole pealt võib ka öelda, et siin filmis osalenud noored näitlejad liikusid rohkem või vähem edukalt filmimaailmas edasi. Helen ehk isegi vähem, igatahes on tema nimi mulle vähem tuntud (mis ei ole küll ilmtingimata näitleja edukuse adekvaatne mõõdupuu), kuid tema venda mänginud ja siin filmis harjumatult nolgilik Christian Slater ilmselt tutvustamist ei vaja. Ning ei – nad ei ole omavahel sugulased ega pole ka kunagi hiljem abiellunud, lihtsalt kokkusattumus. Kõrvalosas on siin näha ja kohe kindlasti kuulda Yeardley Smithi, tuntud juba ligemale 30 aastat kui Lisa Simpsoni hääl. Ja nagu selgus, siis ongi tegu tema tegeliku häälega. Kui sulgesin tema stseenide ajal silmad, siis tundus täiesti, nagu vaataks hoopis „Simpsoneid“. Filmi eriti ei soovita, aga kui on tugev vajadus vaadata 80ndate noortefilmi, mis veidi teistsugune, kui lihtsalt kusagil pidutsevad noored, siis võib proovi teha.

Parimate nimekirjas teen mõneti mõttetu asenduse ja viskan välja filmi „Ride Along 2“. Mõttetu selles tähenduses, et asendan ühe filmi, millest suurt ei hooli, teisega, mille puhul emotsioonid sarnased.




5 7 4 X