Specials (2000)



Ajal, mil superkangelaste kinohullus oli alles tuure kogumas, valmis väike ja vähe tähelepanu saanud film, mis keskendub suurejooneliste võitlusstseenide asemel ühe erivõimetega meeskonna igapäevaelule. Ehkki nende võimed, mille hulka kuuluvad niihästi laserid kui kujumuutmine, tunduvad olema piisavad suurejoonelisteks tegudeks, peavad nad imidžiprobleemide tõttu leppima vaid kübemetega teiste meeskondade toidulaualt, võideldes kolmandajärguliste kurjamitega ja lahendades tühiseid kriise. Seetõttu on neil tegemist vähe ja suurema osa ajast nad jagelevad omavahel ja püüavad leida sponsoreid.

See idee ei kõla sugugi halvasti. Eriti praegu, kus kinomaastik on küllastunud hiiglaslike eelarvetega filmidest, kuluks ära mõni, mis väiksema summaga, kuid nutika käsikirja ja heade näitlejatega suudaks seda žanrit parodeerida või vähemalt läheneda supervõimetele teise nurga alt. Kahjuks jätab selle filmi teostus ja huumor nii lohaka ja lohiseva tervikmulje, et lõputiitriteni jõudmine ohkad tänulikult ja asud usinalt filmi unustama.

Võimalik, et film tehti liiga vara ja praeguses keskkonnas suudetaks teha midagi korralikumat, mis tõmbaks ka rohkem vaatajaid. Ilmselt olekski aeg uuesti proovida. Selle filmi võite aga vaatamata jätta ja veidi teistsuguse lähenemise jaoks vaadata mõnda seriaali nagu "Misfits" või "Powers".




4 6 5 X

Somewhere Else Tomorrow (2013)



Umbes viie aasta eest kirjutasin siin blogis kahest Gaurav Jani reisidokumentaalist "Riding Solo to the Top of the World" ja "One Crazy Ride". Need meeldisid väga ja jäin ootama kolmandat, milleks oleks pidanud olema "Motorcycle Chang pa", kuid oli siis takistuseks raha, tahtmine või miski muu, tulemata ta jäigi. Jani tegeleb nüüd Himaalajas mootorrattareiside korraldamisega (http://www.rideofmylife.in) ja rohkemate filmiplaanide kohta ei õnnestunud midagi leida.

Kuid reisihuvilisi, kes tahavad oma rännakut maailmaga jagada, on teisigi. Näiteks sakslane Daniel Rintz, kes asus ümbermaailmareisile oma mootorrattaga, lootes vajaliku raha teenida teel olles, töötades interneti kaudu või tehes peatuspaikades juhutöid. Rännakul oli palju planeeritud ja plaaniväliseid peatusi, nii mõnigi neist oodatust pikem. Milliseid muid ootamatuid pöördeid reis tema jaoks tekitas, jäägu juba vaataja enda avastada.

Kindel vaatamissoovitus, kui oled näinud ja nautinud Gaurav Jani filme, oled motoentusiast või tunned üldist huvi kaugete paikade vastu.




8 7 X X

Hyppolit, the Butler (1931)



Et filmisoon liigselt ühetaoliste asjadega ära ei harjuks, tuleb vahel vaadata ka põhiasjadest, ehk siis ulmest ja märulist teistsugust kraami. Juhugeneraatori abil selgus, et tuleb leida Ungari päritolu film II maailmasõjale eelnevast ajast. Üsna ruttu langes pilk vanale ja kõrgelt hinnatud komöödiale "Ülemteener Hyppolit". See heidab humoorika pilgu tolle ajastu kõrgklassi elule, keskendudes uusrikkast Matyas Schneideri perekonnale.

Matyase naine otsustab ühel päeval, et nende majapidamises puudub see vajalik je ne sais quoi ja olukorra parandamiseks palkab ta haritud ja peenete maneeridega ülemteenri, kes oli eelnevalt 27 aastat ühe krahvi teenistuses. Ruttu hakkavad toimuma muudatused. Hyppolit nõuab teistelt teenijatelt korrektset riietust, laseb kogu senise mööbli välja visata, soovitab tungivalt majaperemehel kanda õhtusöögi ajal formaalset riietust ja korraldab ka nende menüü ümber, pannes majaproua dieedile. Filmi teine tegevusliin keskendub peretütrele ja tema ümber keerlevatele austajatele.

Sellist filmi ei ole alati kerge hinnata. Vaatamise ajal läks mõte meie nostalgiliste komöödiate peale nagu "Kevade" või "Siin me oleme" ja hakkasin arutama, milline oleks nende vastuvõtt, kui näidata neid inimesele, kes on teistsugusest taustsüsteemist. Puudub nostalgiline tunne lapsepõlves kinos või teles nähtud elamuse vastu, ta pole filmist iialgi kuulnud. Leiaks ta neist midagi? Tavavaatajana põhivoo kinoga harjununa võib-olla mitte. Paljunäinud filmifännina ilmselt küll, kasvõi lahterdades selle kategooriasse "silmaringi laiendamine". Ja lõppkokkuvõttes oli ka minu kogemus selle üle 80-aastase filmiga selline. Mul oli huvitav vaadata seda teatraalsete joontega filmi, kuid kui väidaksin, et see oli tõeliselt hea elamus... siis valetaksin. Toimuv tundus siiski liiga kauge ja ma ei sukeldunud toimuvasse ega elanud tegelastele kaasa.

Soovitada saan seda filmi neile, kes tunnevad tugevat huvi vanema kinokunsti või Ungari kultuuri vastu. Nähtavasti on see film seal siiani populaarne ja kui peaksid kunagi sinna sattuma, siis võid kohalikke filmitemaatilises vestluses üllatada, kui saad öelda, et oled sellist vana filmi näinud.




6 8 X X

I Am Not a Serial Killer (2016)



Meeldivalt rahulikus tempos kulgeva filmi „I Am Not a Serial Killer“ peategelane on John Wayne Cleaver, sotsipaadist noormees, kes tunneb ebaloomulikult suurt huvi mõrvade vastu. Ühel päeval avastab ta, et väikese linna tänavatel luurab sarimõrvar, kes varastab oma ohvrite organeid. Enda tumedamate tungidega võideldes asub Cleaver mõrvarit omal käel otsima.

Sellel lihtsal, kuid toimival lool ei puudu ka ootamatu pööre, kuid filmi põhiline väärtus on hea õhustik ja näitlejatöö, mis paneb toimuvale kaasa elama. Ma ei läheks küll nii kaugele, et nimetada filmi originaalseks, seda ei julge õigupoolest enam ühegi filmi puhul väita, kuna alati saab tuua mingeid paralleele varasemate teostega, kuid siiski mõjus see praegusel õudusfilmimaastikul värskena. Seda hoolimata asjaolust, et filmis on ka veidi 80ndate hõngu tunda. Üldiselt igati hea ülesehitusega ja tasakaalukas lugu, verised stseenid pole lihtsalt filmis eesmärgiga võimalikult palju šokeerida ja parajalt mõtisklev, kuid mitte liigselt veniv tempo aitab peategelase rännakule kaasa elada. Soovitan õudusfilmide fännidel kindlasti vaadata, lihtsalt arvestage, et tegu on väikese eelarvega filmiga, mis ei püüdle suurejoonelise ja efektirohke kinoelamuse poole, vaid tahab lihtsalt ühe hea loo jutustada.




7 6 9 X

Kingsman: The Secret Service (2014)



Ilmselt pole ma ainus, kellega see juhtunud on. Kinno tuleb uus film, mida sa tahad raudkindlalt vaatama minna. No ok, täna pole aega aga homme kohe kindlasti... ahjaa, homme on sõbra sünnipäev. No pühapäeva õhtul ikka midagi ei toimu... neetud, olen nädalast liiga väsinud, eks järgmine nädal jõuab. Ja järsku ongi kinos viimane näitamiskord lõpule tiksunud ja sul film nägemata. Vahepeal jõuad sa kuulda kiidukõnesid filmi kohta, siis selle ära unustada ja siis... kolm aastat hiljem avastad, et filmile tuleb järg. Kuna selleks ajaks pole filmi kättesaadavus enam ammu probleem, siis otsustad lõpuks ära vaadata ja oled pärast enda peale vihane, et seda kinno vaatama ei jõudnud.

"Kingsman: The Secret Service" suudab olla korraga vägivaldne, humoorikas, hoogne ja stiilne, ühendades elemendid mõnusaks tervikuks. Julgen tõesti väita, et tegu on spioonifilmide alažanrit rikastava teosega. Ilmselgelt ei ole tegu John le Carré raamatute stiilis ekraniseeringuga, kuid ta pole ka James Bond. Ja tänuväärselt ei saa võrdusmärki tõmmata ka "Kingsmani" ja 2000ndate aastate lastefilmide nagu "Spy Kids" või "Agent Cody Banks" vahele. Tegu on omanäolise spioonikaga, mille toetub võrdsel määral inglaslikult vaoshoitud stiilile kui ka ameerikalikule ultravägivallale. Stseene, kus inimesed kaotavad jäsemeid, on siin omajagu, laipu isegi ei ürita lugeda. Seejuures on märulistseenid suures osas filmitud käsikaameraga. Asjaolu, mida ma tavaliselt väsimatult halvustan. Kuid antud film pani mõtlema, et ehk olen sellise stiili vastu veidi ebaõiglane olnud ja seda on siiski võimalik ka õigesti teha. Ehkki ma eelistan jätkuvalt kaameratööd, kus võitluse dünaanikat antakse kaamera asemel peamiselt edasi hea koreograafiaga, nagu vanades Jackie Chani filmides või üldse paljudes Aasia märulites, pidin antud juhul tunnistama, et käsikaamerat saab siiski ka korralikul kasutada ja kui filmi kokkulõikamise ajal ei tekitata veerandsekundiliste klippide kaost, võib tulemus olla lausa nauditav. Kaamera käis "Kingsmani" madinaga ustavalt kaasas, liikudes koos tegelaste ja löökidega, näidates toimuvat suhteliselt pikkade võtetena. Selle tulemusel ei kaotanud ma kordagi seost toimuvaga ning mul oli ülevaade tegelastest ja nende ruumis paiknemisest. Seda ei saa kaugeltki iga tänapäevase märuli kohta öelda, kus filmima hakatakse alles siis, kui kaamerameest tabab epilepsiahoog, et siis film hiljem slaidishowks tükeldada.

Näitlejaid on siin palju ja vanad tuttavad teevad loomulikult ootuspäraselt hea töö. Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson ja Michael Caine on omas elemendis ja teevad seda tööd nähtava mõnuga. Uutest nägudest saan kiita Taron Egertoni, kes pidi mängima peategelast, ülbet noorukit, kellest saab filmi lõpuks Kingsmani spiooniorganisatsiooni uusim liige. Selline roll on omajagu ohtlik, kuna väga kerge on jätta endast sellisel määral tüütu ja ülbe mulje, et vaataja hakkab lõpuks vastastele pöialt hoidma. Õnneks suutis Egerton anda rollile ka inimlikku joont. Kui aga rääkida vastastest, kellele tahaks pöialt hoida, siis Sofia Boutella mõõkjalgadega käsilane väärib kindlasti äramärkimist. Jah, ta on külmavereline tapja ja täidab massimõrva planeeriva hullu käske, kuid samas jätab ta sellise kustumatu mulje, et sooviks teda rohkem näha.

Kindlasti vaata seda filmi, kui sulle meeldisid "Scott Pilgrim vs. the World" ja "Kick-Ass" ning James Bondi ja "Mission: Impossible" seeriad mahuvad mõlemad su vaatamisnimekirja. Kui sulle aga tundub, et isegi James Bondi filmid on liiga jaburad ja ainus õige spioonifilmide stiil on "Tinker Tailor Soldier Spy" või mööndustega ka "Spy Game", siis ehk pole "Kingsman" sinu jaoks sobiv valik.




8 8 7 7