Prestige (2006)



Christopher Nolani kümnest filmist olen näinud kaheksat ja need kõik on jätnud väga hea mulje. Vaatamata on ainult esimene, „Following“, ja selle arvustuse kirjutamise ajal viimane, „Dunkirk“. Pikka aega oli selles nimekirjas veel üks tõsine lünk, kuid umbes nädala eest sai see lõpuks täidetud. „The Prestige“, lugu kahe mustkunstniku enesehävituslikust rivaalistemisest, oli kuidagi kahe silma vahele jäänud ja mitte ei jõudnud selleni. Ja selgus, et olin end üliheast elamusest eemal hoidnud. Hugh Jackmani ja Christian Bale’i näitlemisoskuses ei kahelnud ma ka enne, kuid see film pani neid veelgi rohkem hindama. Nende tegelaskujude heitlus tunnustuse ja tuntuse otsimisel on ühest küljest mõistetav, kuid teisest küljest tahaks ka nende peale karjuda, nähes seda, kuidas nende kinnisideed mõjutavad lisaks neile ka ümbritsevaid inimesi. Ka kõrvalosad on täidetud tasemel näitlejtega nagu Michael Kane või Andy Serkis. Sisu kohta tahan vaid öelda, et see oli väga põnev ja kaasahaarav, aga mida vähem filmi vaatama asudes üksikasjadest tead, seda parem. Rivaalitsevad mustkunstnikud, sellest piisab. Vaadake, kui nägemata. Kui nähtud, vaadake uuesti.




9 9 8 8

It (2017)



Vahel tuleb kasuks võtta mõni vana materjal ette ja teha sellele väike uuenduskuur. Aastal 1990 jõudis Stephen Kingi mammutromaani ekraniseering miniseeriaalina teleekraanidele. Tegu on täitsa toreda versiooniga ja eriti just tegelaste nooruspõlves toimuv osa on tasemel tänu headele lapsnäitlejatele. Ja muidugi on Tim Curry Pennywise kordumatu nähtus, suutes ühendada naeruväärsed ja hirmuäratavad jooned. Kuid ajad ja maitsed muutuvad ning praegused filmivaatajad, kellel pole selle versiooni suhtes mingit nostalgiat, ei pruugi enam miniseriaali häid külgi näha, märgates esmajoones asju, mida on keeruline tõsiselt võtta.

Õnneks on romaani uuem ekraniseering sattunud väga asjalike tegijate kätte ja tulemus saab hoolega igast suunast kiita ning teeb kassarekordeid. Film jutustab seekord ainult peategelaste noorusaastatest ja nende esimesest kohtumisest Pennywise’iga, lastes pisut üle kahetunnisel filmil mõjuda seeläbi ühtsema tervikuna, jättes ära pideva edasi-tagasi sähvimise eri ajaperioodide vahel. Taas on valitud väga head lapsnäitlejad, kes saavad kaamera ees väga professionaalselt hakkama, edastades vaatajani kõik emotsioonid – nii head kui halvad –, mis sellisel olukorras noortel olla võivad. Pennywise’i mängib seekord Rootsi päritolu näitleja Bill Skarsgård, kes hea grimmi, tasemel CGI ja enda oskuste abil toob ekraanile täiesti uue õõvastava versiooni sellest tegelasest, ega ürita matkida Curryt. Mis, olgem ausad, ebaõnnestuks nagunii.

Praegu on seda filmi võimalik veel kinos näha ja soovitan kindlasti võimalust kasutada, kuid olen kindel, et „It“ pakub vähemalt sama head elamust ka kodukinona. Ise nautisin väga ja jään ootama järge, mille tegevus peaks toimuma 27 aastat hiljem, uute näitlejate ja uute õudustega.




8 8 8 6

Gods of Egypt (2016)



Alex Proyas on lavastanud kaks mu lemmikfilmi – „The Crow“ ja „Dark City“. Eriti just seda viimast olen korduvalt vaadanud. Kahjuks pole tema filmograafia selline, et saaksin teda lemmiklavastajate hulka arvata. „I, Robotit“ suudan parimal juhul mitte väga tugevalt vihata ja „Knowing“ oli lihtsalt unustatav. Aga „Gods of Egypt“ … vau, see oli hoopis teise kategooria elamus. Film, mida ma kohe kindlasti ei vihka ja unustada ei suuda ammugi. Tehniliselt võttes ei ole see hea film, kuid ta on kuridima häbitult meelelahutuslik tükk CGI-hullumeelsust. On üsna nähtav, et näitlejad said aru, millisesse filmi nad sattusid ja otsustasid, et ehkki nad ei anna endast parimat filigraanse näitekunsti seisukohalt, panevad nad teatraalsuse täistuuridele ja elevad ennast korralikult välja. Sama võib ilmselt öelda ka käsikirjaautorite ja eriefektikunstnike kohta. Siin filmis puudub igasugune subtiilsus. Kõik on väga lärmakas ja suurejooneline, asjad toimuvad, sest et miks nad ei võiks toimuda, loetakse juustuseid dialooge ette ning ollakse väga-väga emotsionaalsed. Ma ei tea, kas aastaid hiljem mainitakse seda filmi halbade nauditavate filmide nimekirjades, kuid just sellisena ma seda nautisin ja just sellisena seda ka soovitan.




7 5 2 4

Miami Connection (1987)



No tõesti… ma olen alati pisut hädas nende va halbade heade filmide hindamisega. Sageli tunduvad niihästi väga madalad kui ka väga kõrged hinded olema õigustatud. Ka seekord sai vaadatud üht kirega tehtud projekti, mis sai valmimise ajal väga jaheda kuni hävitava vastuvõtu osaliseks, kuid on aastaid hiljem tuntust kogunud vastava filmimaitsega vaatajate hulgas. Jällegi mitte nii hea, kui „Samurai Cop“, mis on praeguse seisuga mu silmis ülim mõõdupuu, aga siiski nauditav. Siin on olemas mootorrattaninjad, taekwondo-bänd, juustune 80ndate rockmuusika ja lisaks ka lahe filmiposter. Näitlemine on muidugi ülepingutatult kohmakas, ka märulistseenid pole just ülimalt osavad, ehkki mitte ka kõige hullemad – igatahes taoliste filmide kategoorias – ja sisul, mis peaks olema kergesti jälgitav, logisevad kõik kruvid. Kui halvad filmid pakuvad sulle meelelahutust, siis ära pelga ja tee proovi. Ja nagu ikka – seltskond on abiks.




6 6 7 X

Kingsman: The Golden Circle (2017)



Ehkki ma teadsin uusimat Kingsmani vaatama minnes sellest filmist vähe, olles vältinud treilereid ja kogu muud promomaterjali, olin siiski nii palju kuulnud, et seekord keskendutakse paljuski Kingsmani organisatsiooni Ameerika vastele ja tegevus toimub USAs. Seetõttu kartsin, et filmis pole enam esimese osa omapärast taskaalu napaka spiooniloo ja inglasliku stiili vahel. Mingil määral nii oligi, kuid õnneks olid uued lisandunud tegelased piisavalt kirevad, et mitte elamust liigselt rikkuda. Eriti meeldejääva rolli tegi seekord Pedro Pascal, keda seriaali „Narcos“ vaatajad tunnevad Javierina. Vaseke ei saa sugugi puhkust narkovastasest võitlusest, rahmeldades nii tele- kui kinorindel, kuna just narkokaubandus ongi seekord asi, millele Kingsmani organisatsioon koos oma USA versiooniga üritab piiri panna. Kahjuks on põhipahalane seekord terake nõrgavõitu. Ei läheks küll nii kaugele, et nimetada Julianne Moore’i mängitud Poppyt unustatavaks, kuid erinevalt eelmise osa Valentine’ist ei lahkunud ta oma peakorterist kordagi ja vahetut suhtlust tegelastega tal seega eriti ei olnud.

Märuli poolest on siin tagasi eelmisestki filmist tuntud stiil, kus kaamera on märuli ajal pidevas liikumises, kuid samas ei kao side toimuvaga. Ehk siis tegu ei ole suvalise loksutamisega, nagu mõned eelistavad kasutada. Arvutiefektide abi on seejuures palju kasutatud – mind ei häirinud, kuid ma märkasin. Seega peaks vast olema teadlik filmi vaatama minnes, et märul ei ole realistlik ei võitluse enda ega ka kasutatavate vidinate poolest. Elektrilasso on nähtud asjadest veel üks tagasihoidlikemaid.

Arvan, et esimese osa fännid saavad ka siit elamuse kätte, ehkki pean vähetõenäoliseks, et kuigi paljud seda filmi esimesest paremaks peavad. Aga igatahes ei ole ta halb. Ja taas hoiatus treilerite ja isegi selle filmi postrite suhtes – kui olete suutnud neid seni vältida, siis jätkake sellega kuni filmi vaatamiseni. Muidu rikute enda jaoks paar kohta ära, mis võiks tegelikult üllatused olla. Antud juhul pole see puhtalt mu enda kriitika, ka filmi lavastaja Matthew Vaughn leiab, et promomaterjal oleks võinud olla väheke tagasihoidlikum.




7 7 5 X

Kung Fu Panda 3 (2016)



Õgardist võitluskunstide meister Po jõudis eelmisel aastal juba kolmandat korda kinodesse seiklema ja üldjoontes on hea meel tõdeda, et väga olulisel määral pole kvaliteet langenud, ehkki igasugune uudsus on kadunud. Taas peab ta oma sõpradaga kurjast vastasest jagu saama, ületades mõne isikliku takistuse. Eelmise kahe osa vaatamisest on möödas mitu aastat, üksikasjalik võrdlus seega võimatu, aga eks esimene pakkus ikka kõige rohkem. Samas ei ole kolmanda osa vaatamine – nt koguperefilmina – halvasti veedetud aeg ja ei teki ka tunnet, et see solvaks vaatajate intellekti. Tegu on lihtsa, aga toimiva looga, pannes sobiva punkti triloogiale (mis nagunii triloogiaks ei jää). Meeldis igatahes rohkem kui „Despicable Me 3“. Kui varasemad midagi pakkuda suutsid, suudab ilmselt ka see.




7 7 9 X

Gabriel Iglesias (stand-up)



Kui ca 10 aastat tagasi nägin esimest korda Gabriel Iglesiase lavaprogrammi „Hot and Fluffy“, siis oli selge, et lemmikkoomikute ridadesse on lisandunud veel üks nimi. Aastate jooksul on ta veel mitu DVD-d välja lasknud, uusima neist eelmisel aastal nime all „I'm Sorry for What I Said When I Was Hungry“. Tema stiiliks pole ei lühikesed ega pikad naljad, samuti mitte tähelepanekud end ümbritsevatest oludest. Selle asemel tuleb ta lavale ja räägib lugusid enda elus juhtunud asjadest. Kui suures ulatuses sündmused just sedasi toimusid, nagu ta laval neid esitab, ja kui palju ta juttu värvikamaks täiendab, on raske hinnata, kuid kindel on, et tema väga ladus ja humoorikas jutuastamisstiil on kuulamist väärt ja naerda saab kõvasti. Ühtegi konkreetset lavaprogrammi ei oskagi esile tõsta, aga kui huvi on, tasub alustada kõige esimesest, kuna vahel viitab ta oma järgmise esinemise ajal mõnele varem räägitud loole.

Hea meelega annaksin ka soovituse käia tema esinemist koha peal vaatamas. Nimelt jõuab ta oktoobris oma tuuriga Eestisse, et esineda 3. oktoobril Nordea kontserdimajas. Selle ürituse külastamine võib aga raskeks osutuda, kuna nüüdseks on kõik piletid läbi müüdud. See on on muidugi hea selle poolest, et ta esineb täissaalile, kuid hilistel huvilistel võib pileti hankimine raskeks minna. Jälgida tasub Facebookis vastava ürituse lehte, vahel ilmub seal mõni üksik pilet müüki.