Rango (2011)



Tavalisi kinno jõudvaid animatsioone vaadates jõuab peaaegu ära unustada, et 3D-animatsiooni on võimalik teha ka teisiti, kui ainult nunnude ja turustatavate tegelastega. Järjekordse filmivõla kustutamiseks vaadatud „Rango“ tuletas meelde, et ka 3D-s võib animatsioon olla palju mitmekülgsem, lihtsalt liiga harva võetakse suurte stuudiote poolt riske teha midagi sellist, mida ei saa hõlpsalt koos McDonaldsi einetega müüa. Tegelaste disainis on mõeldud sellele, millised võiksid välja näha antropomorfsed loomad, kes elavad karmides metsiku lääne tingimustes. Sarnaselt nende veepuuduse all kannatavale linnale on nad räsitud välimusega, sageli lausa grotesksed. Ühel neist on kunagi nool läbi silma ja pea lastud, see on kinni jäänud ja sellisena kõnnib ta kogu filmi ajal ringi. Isegi peategelane, kõvera kaelaga kameeleon, ei ole suurte armsate silmadega, nagu sageli tavaks. Kuid tegelaste disain pole ainus, mida siin kiita saab. Üldine kujutatud maailm on sobivalt kulunud ja linna hooned näevad välja sellised, et kuigi võib oletada, et linn on näinud paremaid aegu, on selge, et Dirt pole kunagi olnud külluslik õitsev paradiis. Stseenides, kus vaja, on hästi kasutatud kaameradünaamikat ja valgust – filmitegijad ei ole siin unustanud, et tänu arvutianimatsioonile on neil täielik kontroll oma loodud maailma üle.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk lugu. Seda on tõepoolest korduvalt tehtud ja tõenäoliselt tehakse veel palju kordi. Kusagile saabub võõras. Ta kas valetab otseselt või laseb vähemalt teistel uskuda, et ta on ägedam, kui ta tegelikult on. Tema vale paljastatakse ja ta heidetakse kogukonnast välja või lahkub ise. Ta leiab endas julguse tulla tagasi ja võidab lõpuks siiski austuse tagasi. Loomulikult on selle skeleti külge alati kinnitatud rohkem elemente, kuid põhiline lugu on siiski liiga sageli ühesugune. Aga… ma olen varemgi öelnud, et põhiloo tuttavlik olemus ei häiri mind, kui muud elemendid on hästi teostatud. Lisaks on mul raske mõista, kuidas paljud kriitikud saavad filme mutta tampida nende ebaoriginaalsuse pärast, et asuda siis taevani kiitma mõnd draamat, kus teemaks on peretüli, kellegi võitlus raske haigusega või narkootikumide kuritarvitamine – suuremat osa nendest filmidest on samuti võimalik taandada korduvalt kasutatud süžeeliinidele. See oli väike kõrvalepõige ühele asjale filmikriitikas, mis juba tükk aega häirinud on. Tulles tagasi Rango juurde, siis antud film pakub piisavalt häid külgi, et tuntud rada ei muutuks tüütuks. Lisaks heale disainile on siin üldine lugu hästi toimiv, häälnäitlejate töö kiiduväärt ja filmimuusika nauditav. Ja abiks on ka see, et vale ilmsikstulemisel, ei venitata seda momenti talumatult pikaks, kõik toimub sujuvalt ja üllatavalt rahulikult.

Minult saab „Rango“ kindla vaatamissoovituse. Võimalik, et sul on tõepoolest kõrini „paljastatud valetaja“ motiiviga lugudest, kuid antud juhul anna filmile siiski võimalus. Siin on tõepoolest teisi häid ja omapäraseid külgi piisavalt. Kui sa aga naudid animeeritud filme üldiselt, siis peaks see olema kohustuslik vaatamine ainuüksi visuaali pärast. PS: saadaval Netflixis.

Animatsioon asendub seekord animatsiooniga ja parimate hulgast lahkub „Open Season 3“. Ehkki selle seeria puhul pole kindlasti tegu halvimate animatsioonidega, mida näinud olen, pole nad siiski ka midagi erilist, teine osa on ehk isegi kõige parem. Neljandat pole näinud ja ei ole plaanis ka vaadata.




8 7 9 7

Similars (2015)



Kas sulle meeldib „Twilight Zone“? Kui jah, siis on lootust, et ka see film pakub vähemalt mingit naudingut. Vägagi sarnase õhustiku ja ülesehitusega lugu – ehkki verisem, kui tol ajal teles võimalik oli – võtab lausa oma põhiidee ühest selle seriaali episoodist. Ma ei hakka loomulikult ütlema, millisest just, kuid isegi siis, kui sa peaks mingi aeg ära tabama, millise episoodi ideega tegu, pole sellest hullu, kuna film suudab õnneks loole oma näo anda. Nii et tegu pole lihtsalt pikemaks venitatud uusversiooniga. Tegevuspaik on piiratud peamiselt ühe ruumiga, kõrvalepõikega ka paari teise ja toimiks seega väga hästi teatrilavastusena, ilma et kuigipalju oleks vaja muudatusi teha. Filmi lõpus jääb alles ka mõningane tõlgendamisvõimalus, mis laseb endal otsustada, kui sõna-sõnalt sa toimuvasse suhtuda tahad. Igatahes on tegu kummalise meeleoluga klaustrofoobilise looga, mida julgen soovitada eksperimentaalsemat laadi filmide nautijale. Lisaks on see praegu Netflixis saadaval.

Nimekirjast eemaldan 1972. aastal valminud teleõuduka „Something Evil“, mida vaevu mäletan. Ehk läheb see kunagi ülevaatamisele, tõenäoliselt mitte. Igatahes pole ilmselt suur kaotus.




7 6 10 X

Moebius (1996)



Vahel võib filmi vaatamiseni jõuda kummalisi teid pidi. FB mõnes teemas mainib keegi ulmetemaatilist lühijuttu. Keegi teine ütleb, et sellest on Argentiinas ka film tehtud. Sobib. Piisav põhjus vaatamiseks. Otsisin siis filmi välja ja vaatasin ära, lootes peamiselt dialoogidele ülesehitatud nutikat filosoofilist ulmet. Kuna teemaks topoloogia, peategelaseks matemaatik ja tegevuspaigaks keerukas metroovõrgustik, siis polnud see palju tahta. Esialgu oli ka lootust, et äkki tõesti läheb film sellist rada pidi, kuid kahjuks – vähmalt minu kui ulmehuvilise vaataja kahjuks – ostustasid filmitegijad teise lahenduse kasuks. Tegu on hoopis poliitilise allegooriaga, mis käsitleb Argentiina ühiskonna üht valupunkti, nimelt valitsuse poolt „kaotatud“ inimesi, kelle vaated tunnistati ebasobivaks, nad vangistati ja sageli ka tapeti ebaseaduslikult. Kahtlemata tõsine teema ja ainüksi selle kohta lugemine võib tekitada piiritut viha.

Kuid filmihuvilise seisukohast jääb ikkagi ainult üks küsimus – milline oli see filmielamus minu jaoks. Ja see jäi liiga uimaseks ja mittemidagiütlevaks. Ehkki paremini filmitud ja stiilsem, kui seda tudengiprojektist ilmtingimata arvata võiks, oli tervik lõppkokkuvõttes siiski liiga hägune ja tuim. Korralik ulme ei ole see igatahes. Ühiskonnakriitikana ehk töötab, kuid ka ainult sel juhul, kui sa tead, mida film öelda tahab. Selleks pead eelnevalt olema Argentiina ajalooga mõnevõrra kursis. Ma küll olin kunagi varem lugenud Argentiina räpasest sõjast, kuid sellest on palju aega möödas ja vaatamise ajal ma seoseid ei loonud. Ma ei tea, milline oli olukord aastal 1996, ja kas teemat oleks otsekohesemalt käsitleda saanud, kuid antud film, mis – nagu juba öeldud – ulmena ei tööta, ei suuda olla ka eriti terav oma põhiteemas. Sellest tulenevalt soovitan hoiduda, kui otsid head ulmet, kuid kui on tugev huvi Argentiina ja eriti just selle riigi ajaloo vastu, võid ehk isegi üritada vaadata.

Parimate filmide hulgast lahkub „Mägedel on silmad“ uusversiooni järg. Tegu pole kunagi olnud lemmik-filmiseeriaga ja selle kõrvaldamine pole eriti raske otsus, olgugi et ka praegune film väga kauaks nimekirja ei jää.




5 7 X X

Lair of the White Worm (1988)



Ken Russelli filmidest oli mul seni nähtud ainult kaks – „Tommy“ ja „Altered States“. Mõlemad neist omapärased ja nauditavad. Nüüd, kus nähtud kolmas, mis samuti meeldis, on selge, et selle lavastaja tööga tuleb lähemalt tutvuda. „Lair of the White Worm“ põhineb Bram Stokeri samanimelisel romaanil, mis omakord on ainest saanud Lambtoni mao legendist. Filmi ülimalt inglaslikuks tegevuspaigaks on Derbyshire’i maakond, kus šoti arheoloogiatudeng Angus Flint kaevab välja kummalise looma pealuu. Angust kehastab nüüdseks tänu Dr. Who’le ülemaailmselt tuntuks saanud Peter Capaldi, kes tundub siin harjumatult noor. Teises meespeaosas on Hugh Grant, kes on samuti veidi Dr. Who rollis olnud. Nimelt sketšis „The Curse of Fatal Death“, lisaks pakuti talle ka 9. Doktori rolli uues seriaalis, kuid ta keeldus… ja kahetses hiljem. Meeldejäävalt seksika madunaisena näeb siin rohkelt Amanda Donohoe’d, kes suudab edukalt olla võrgutav ja veidralt hirmuäratav. Ja kuna tegu on Kenn Russelli filmiga, siis on siin oma roll ka mitmekülgsel muusikal. Soovitus igale õudusfilmifännile, eriti kui inglaslikud ja pisut vanemad filmid meeldivad. Abiks tuleb kindlasti, kui leidub veidi kiiksuga ja veidramate asjade nautimise soont.

Eemaldamiseks sobiva filmi leidmine polnud raske. „Evil Bong 3“ lendas just hiljuti välja, teine osa võib vabalt sama saatust jagada.




7 6 6 X

French Connection (1971)



See tõsielul põhinev, ehkki endale kunstilist vabadust lubav film on mu filmiriiulil juba aastaid tolmu kogunud. Lõpuks aga jõudsin vaatamiseni ja ei kahetse sugugi, et „Caddyshacki“ ebameeldiva kogemuse mahaloputamiseks just selle filmi valisin. „French Connection“ on samaaegselt realistlik ja filmilikult atmosfäärikas, pakkudes imelist pilguheitu New Yorkile, mida on põnev jälgida, kuigi samal ajal tunned sageli ka tänulikkust, et ise ühel või teisel näidatud tänaval igapäevaselt liikuma ei pea. Selles trööstitus tegevuspaigas leiab aset pingeline jälitustöö, kus narkopolitsei detektiivid Jimmy „Popeye“ Doyle ja Buddy „Cloudy“ Russo püüavad jälile saada suurele narkolastile, mis Prantsusmaalt New Yorki toimetati. Ei ole üllatav, et tegu on ka väga heade näitlejatöödega, seda võisin oletada juba enne filmi vaatamist. Aga täiesti ootamatult tabas mind eri tüüpi jälitamisstseenide rohkus ja nende kvaliteet. Hea kaameratööga ja suurepärase ajastusega stseenid panid kõik ümbritseva unustama ja tundus, nagu oleksin ise osa toimuvast. Soovitan tungivalt igale krimifilmide fännile või ka lihtsalt peaosalisi kehastanud näitlejate talendi austajale. Põnevust jagub küllaga ja seda toetab õhustik, mis peaaegu et nõretab läbi ekraani elutuppa.

Siin oli selge, et parimate filmide nimekirja peab see teos lisanduma. Küsimus oli ainult mõne vähema eemaldamises. Ja seekord sai kirvest Steven Seagali ökomärul „On Deadly Ground“. Seagalil on küll filme, mis mulle meeldidvad ja mida võiks uuesti vaadata, nt „Under Siege“, kuid seekordne lahkuja nende hulka ei kuulu.




8 8 10 X

Caddyshack (1980)



Film, mida mõned nimetavad oma lemmikkomöödiaks, teised seavad selle parimate komöödiate nimekirjades kõrgele kohale. No peab siis ju tõesti hea olema, mõtlesin, püüdes siiski ootusi taltsutada. Umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, lasin kuuldavale hüüatuse „No oli alles jura!“. Mu jaoks on täeisti arusaamatu, mis selles filmis peaks niiväga hea ja nauditav olema. Sihitu süžee ja hunnik kohmakaid, sunnitud ja labaseid nalju muutsid lõpunijõudmise katsumuseks. Ehkki üksikuid kohti leidus, mis muigama suutsid panna, on terviklik film lihtsalt tüütu. Saan vaid oletada, et paljude jaoks on see film nostalgilise lisaväärtusega ja nad nägid seda esimest korda õigel ajal. Ehk oleks nt 15 aastat tagasi ma seda rohkem nautinud – ei saa välistada. Kuid parimate hulka ei oleks ta ka siis jõudnud. 1980ndad pakuvad suurt valikut palju paremaid komöödiaid. Ei saa isiklikku soovitust anda. Liiga sihitu ja igavalt labane, paiguti nagu halb improvisatsioon. Aga väga paljudele meeldib… nii et vaadake treilerit või lugege ka teisi arvustusi.

Mingil põhjusel oli see film mul nähtud asjade hulgas. Aga vaatamise ajal ta küll tuttav ei tundunud. Lasta siis esialgu jääda, kuni leian parema komöödia… see ei ole ilmselt raske.




4 7 8 X

It Comes at Night (2017)



Film, mida kriitikud armastavad ja inimesed vihkavad (igatahes kui vaadata RottenTomatoes’i tulemusi – 89% vs 43%). Sellised tugevad erinevused tekitavad minus sageli vaatamissoovi, et ise ära näha, mida polariseerivat film pakub ja kumba rühma jään mina. Antud juhul liitun nendega, kes filmi ei nautinud. Ehkki tehnilise külje poolest meisterlikult filmitud, on film sisu poolest väga igav ja tallab korduvalt läbikäidud radu – end mingi postapokalüptilise viiruse eest peitev perekond kusagil eraldatud kohas – ja üritab seda varjata kunstipärasuse taha, visates sisse küsimusi, millele ei tundu olemagi mingeid vastuseid… ja ausalt öeldes, pärast filmi vaatamist, ei hooligi ma enam neist vastustest. Tegu pole mingi inimloomuse sügavama analüüsiga, me ei saa teada mitte midagi olulist ega huvitavat ei selle maailma ega inimeste kohta. Ei soovita vaadata. Kindlasti mitte, kui otsid mingit vähegi klassikalisemat õudusfilmi. Võib-olla, kui oled art-house õudukate suur fänn… äkki siis pakub midagi, aga isegi selles pole ma veendunud.

2000 filmi nimekirjas ei hakanud ühtki silma, mille asendamine selle filmiga oleks tundunud mõistlik.




4 6 9 X