Bed Sitting Room (1969)

Samanimelisel näidendil põhinev briti absurdikomöödia postapokalüptilisest Londonist tuli välja samal aastal, mil algas „Monty Pythoni lendava tsirkuse“ võidukäik. Ja seda ei maini ma lihtsalt huvitava faktina – oli näha, et hinges jagavad need sarnaseid väärtuseid, igatahes mis puudutab üldist teostust. Nii mõneski stseenis oli tunne, nagu vaataksin kadumaläinud klippe sellest seriaalist. Ja eks sellele tundele aitas kaasa ka Marty Feldmani osalemine, kes koos püütonlastega mängis sketšiseriaalis „At Last the 1948 Show“. Satiiri peamine sihtmärk paistab olema briti eluviisi narrused ja suutmatus nendest loobuda hoolimata täielikult muutunud olukorrast. Rutiin peab jääma, maksku mis maksab. Kuid film pakub midagi ka lihtsalt absurdi austajale, olles oma pooleteise tunni jooksul järeleandmatult stiilipuhas, jättes kuivale igaühe, kes loodab filmist leida killukese normaalsust. See kõik paistab välja nii tegelaste käitumises, dialoogis kui ka silmatorkavalt hoolikalt valitud visuaalis.

The Bed Sitting Room (1969) on IMDb