Legion (2017-2019)

Ehkki tänapäeva seriaalide kvaliteet paneb nii mõnigi kord soovima, et seda või teist stseeni saaks kinos vaadata, ei ole ma ilmselt ühegi juures seda nii sageli tahtnud, kui „Legioni“ puhul. „Legion“ on tehniliselt võttes superkangelaste seriaal, kuid erineb stiililt niihästi suurtest kassafilmidest kui ka muudest selle žanri seriaalidest. Keepides ringilendamist ja liibukates katustel hüppamist pole. Selle asemel toimuvad nt telepaatilised lahingud tegelaste mõtetes või astraaltasandil. Visualiseerimiseks on valitud anakronistlik 70ndate stiil, mis jätab vahel mulje, nagu vaataks mõnd muusikavideot, teinekord jällegi mõnd indie-ulmekat. Igatahes on toimuv alati hästi lavastatud ja kaasahaarav. Samas pisut soont veidrama lähenemise jaoks peab olema, kuna seda võiks kirjeldada ka kui segu „Twin Peaksist“ ja „X-Menist“. Soovitan kindlalt vaadata, teist sarnast ei oska küll praegu nimetada.

Positiivne on ka see, et seriaal saab oma kolme hooajaga ja 28 episoodiga selge lõpu, ega jää suvalise koha pealt pooleli. Ja õnneks ei jõua selle ajaga ka tüdimus tekkida, mida on nii mõnegi aastast aastasse lohiseva looga juhtunud. Hea mälestus ja kerge igatsus on seriaalide puhul alati parem kui väsimus ja ükskõiksus.

 Legion
(2017) on IMDb

La Grande Vadrouille (1966)

Kirjutamise ajal tiksuvad uue aasta esimese nädala viimased tunnid, seega on sobiv aeg jõuda finišisse eelmise aasta filmiarvustuste võlgade kustutamisega. 2017. a viimaste filmide hulka sai valitud mitu head ja varem nähtud asja, muuhulgas film milles mängis Prantsuse kinokomöödia väikesekasvuline suurkuju Louis de Funes koos paljude teiste heade näitlejatega (kellega ma kahjuks nii tuttav ei ole, kui temaga). „Suure jalutuskäigu“ on lavastanud Gérard Oury, kelle käe all on valminud ka trobikond teisi komöödiaid. Märkimisväärne on asjaolu, et „Suur jalutuskäik“ oli üle 40 aasta Prantsusmaa edukaim kodumaine kinoteos, loovutades trooni alles aastal 2008.

Filmiga, milles kolm lendurit ja neid abistavad inimesed püüavad põgeneda natside kontrolli all olevalt Prantsusmaa territooriumilt, seostan kergelt nostalgilisi tundeid, kuna see on ilmselt üks süüdlane mu filmihuvi tekkimises. Nägin seda Nõukogude aja lõpul koduküla kultuurimaja saalis, olles ise veel nii noor, et ei vajanud oma vanuse kirjutamiseks kaht numbritki. Ehkki ma ei mäleta väga detailselt selle filmi toonast vaatamist, ei suuda ma ka kusagilt ühtki negatiivset emotsiooni välja kaevata. Kuid kui nostalgia kõrvale heita, jääb järele ikkagi asjaolu, et tegu on ka tõeliselt hea looga, mida tasub kohe kindlasti vaadata, kui tekib huvi Prantsuse vanema kinokomöödia vastu. Olen seda oma elu jooksul korduvalt näinud ja iga kord nautinud. Film on täis huumorit ja seiklust ning rikastab iga filmihuvilise kogemustepagasit.

 La Grande Vadrouille
(1966) on IMDb

Man from U.N.C.L.E. (2015)

Aastatel 1964–1968 jõudis USA televaatajateni spiooniseriaal „The Man from U.N.C.L.E.“, mis osutus piisavalt edukaks, et välja teenida isegi kõrvalseriaal „The Girl from U.N.C.L.E.“. Mitmed episoodid lõigati ka filmiformaati ja neid näidati kinodes. Kuid sellest on möödas aastakümneid ja ei saa ilmtingimata väita, et tänane kinovaataja oleks nõudnud seriaali uusversiooni või et selle pealkirja märkamisel tekiks paljudel mingid tugevad seosed. Uusversioon siiski tehti, lavastajaks Guy Richie ja kahjuks ei osutunud filmi kinodes rahaliselt eriti edukaks, ehkki kriitikute arvustused ja vaatajate hinnangud kaldusid rohkem positiivsesse. Järje tulek on seega kahtluse all, ehkki lühidalt eelmine aasta mainiti, et käsikirja kirjutatakse ja Cavill tunneb huvi.

Kinno minnes teadsin ise vaid niipalju, et sama pealkirjaga seriaal oli olemas, kuid mingeid nostalgiamõjutusi filmi vaatama asudes polnud. Guy Richie nimega seostus siiski lootus midagi head näha ja õnneks pettuma ei pidanud. Henry Cavill, Armie Hammer ja Alicia Vikander tõid peategelased meeldivalt sümpaatsetena vaatajateni, ehkki mul pole õrna aimugi, kui palju on nendes karakterites või filmis üldiselt originaalmaterjali alles, pealkiri välja arvatud. Aga see pole ka eriti oluline. Toonase loo fänne pole kinopubliku hulgas ilmselt massiliselt ja 1960ndate teleseriaali teostust ei saanud nagunii üks-ühele üle võtta. Igatahes on Richie lavastanud stiilse ja humoorika spioonimäruli, mille lisamist oma filmiriiulisse ei kahetse sugugi. Ilmselgelt vaatamissoovitus, kui Guy Richie filmid meeldivad, kuid samas ka hoiatus, et poleks asjatuid ootuseid – PG-13 kategooria tõttu ei ole see samal moel verine ja vägivaldne nagu mõned tema varasemad filmid.

 The Man from U.N.C.L.E.
(2015) on IMDb