Legion (2017-2019)

Ehkki tänapäeva seriaalide kvaliteet paneb nii mõnigi kord soovima, et seda või teist stseeni saaks kinos vaadata, ei ole ma ilmselt ühegi juures seda nii sageli tahtnud, kui "Legioni" puhul.

„Legion“ on tehniliselt võttes superkangelaste seriaal, kuid erineb stiililt niihästi suurtest kassafilmidest kui ka muudest selle žanri seriaalidest. Keepides ringilendamist ja liibukatest katustel hüppamist pole. Selle asemel toimuvad paljud telepaatilised lahingud tegelaste mõtetes või astraaltasandil. Visualiseerimiseks on valitud anakronistlik 70ndate stiil, mis jätab vahel mulje, nagu vaataks mõnd muusikavideot, teinekord jällegi mõnd indie-ulmekat. Igatahes on toimuv alati hästi lavastatud ja kaasahaarav. Samas pisut soont veidrama lähenemise jaoks peab olema, kuna seda võiks kirjeldada ka kui segu „Twin Peaksist“ ja „X-Menist“. Soovitan kindlalt vaadata, teist sarnast ei oska küll praegu nimetada.

Positiivne on ka see, et seriaal saab oma kolme hooajaga ja 28 episoodiga selge lõpu, ega jää suvalise koha pealt pooleli. Ja õnneks ei jõua selle ajaga ka tüdimus tekkida, mida on nii mõnegi aastast aastasse lohiseva looga juhtunud. Hea mälestus ja kerge igatsus on seriaalide puhul alati parem kui tüdimus ja ükskõiksus.



Ministry of Time (2015-2017)



Ajareisi-temaatilisi seriaale on omajagu ja siin on veel üks. Sattusin Netflixis Hispaania ulmeseriaalile "El Ministerio del Tiempo" ehk "The Ministry of Time". Lugu on vähemalt esialgu üsna tavaline - eri aegadest värvatud agendid kaitsevad ajalugu muudatuste eest. Tegelased on täitsa meeldivad, kuid selle ministeeriumi viis asju korraldada on pisut kaootiline ja küsimusi tekitav. Näiteks võib leppida sellega, et agendid kasutavad minevikus tavalisi mobiiltelefone, et kodubaasiga suhelda... maagiline tehnoloogia vms, aga kas nad peavad 16. sajandi hispaanias viibides ilmtingimata nende mobiilide heli sees hoidma?

See selleks, ebaloogilisused kõrvale jättes, on esialgu lugu nauditav ja asjaolu, et tegevus toimub Hispaanias eri ajastutel, on väike vaheldus tavaliselt USA-kesksele sisule (USA kodusõjast ja Abraham Lincolnist on väheke siiber juba). Mitu korda olen läinud Wikist uurima, et mis ajalooline tegelane see täpselt on, kelle nahka peategelased päästma lähevad. Praegune soovitus põhineb küll ainult 3 episoodil, kes teab, mida ma seriaali lõpus arvan või kas sinna jõuan, aga seninähtu põhjal tasub vaadata, kui temaatika huvi pakub.

200 seriaali nimekirjas on pärast ükspäev tehtud puhastust ruumi, nii et midagi eemaldada polnud, antud ulmekas lihtsalt lisandus.




8 8 X X

HÕFF 2018 - Meatball Machine Kodoku (2017)



Yoshihiro Nishimura nimi ei ole HÕFFi jaoks võõras ja küllap on mitmed Jaapani gore-õuduse austajad tema loominguga kokku puutunud. Tegu ikkagi sama inimesega, kelle lavastajakäe all valmis suurepärane „Tokyo Gore Police“, mida võis näha HÕFFil aastal 2009 ja tõenäoliselt samuti hea, kuid minul nägemata „Helldriver“, mis linastus aastal 2011 Tartus toimunud HÕFFi kõrvalprogrammi raames. Tema uusim üllitis, järg aastal 2005 valminud filmile „Meatball Machine“, on kõike seda, mida taoliselt filmilt loota ja tahta võib.

Peategelane, tagasihoidlik ja ambitsioonitu võlakoguja, satub absurdsete sündmuste keerisesse, kui osa Tokyost muudetakse Jaapani kodoku-maagiast inspireeritud võitlustandriks, kus veidralt muteerunud inimesed üksteist maha notivad, seejuures eemaldades ja liites jäsemeid ning pritsides ämbrite kaupa verd igas suunas. Sisu on siin suuremalt jaolt lihtne, kuid kes ootakski selliselt filmilt poliitthrilleriga võrreldavaid pöördeid ja intriige. Filmil on muid tugevaid külgi. Näiteks kostüümide disain, kus iga mutandi kinnisidee on saanud osaks tema deformeerunud kehast. Nii on tegelasi hoolimata kirevast disainist kerge eristada. Lisaks on filmi sisse pistetud vähemalt paar äratundmisrõõmu pakkuvat viidet neile, kes varasema Aasia kinokunstiga tuttavad on ja nii leidub siin momente niihästi Kurosawa („Ikiru“) kui ka Jackie Chani loomingu („Drunken Master“) austajatele. Täiesti võimalik, et sarnaseid viiteid on veelgi.

Minult saab see film vaatamissoovituse, kuid tehke endale teene ja kasutage võimalust kogeda seda kinos koos sarnaseid filme nautiva publikuga. Lähim (ja ilmselt ainus) võimalus seda Eestis teha on käesoleva aasta aprillis, kui toimub 13. HÕFF. Ja parima elamuse saamiseks tasub eelnevalt mõista, millise filmiga on tegu – absurdne ja verine Jaapani õudukas, mida ei tasu võtta liiga tõsiselt.

Postitamispausi ajal toimusid 2000 parima filmi nimekirjas mõned muudatused, täpsemalt lisasin mitu uut nimekirja, mis võtavad nüüd põhinimekirjast filme mõnda aega endale. Seega antud juhul lisandub „Meatball Machine Kodoku“ parimate filmide sekka ja lükkab dokumentaali „Paradise Lost: The Child Murders at Robin Hood Hills“ 100 parima dokumentaali nimekirja.




7 6 X X

Big Lebowski (1998)

Kui võtad oma blogile ja mõnes mõttes ka endale nime Filmifanaatik, siis lood seeläbi mingi arusaama sellest, kui palju ja milliseid filme peaksid olema näinud. No nähtud on neid mitu tuhat ja kui midagi väga valesti ei lähe, lisandub veel mitu tuhat aja jooksul juurde. See pole rekordiline saavutus, kuid käib kah. Raskem lugu on sellega, et kõrgelt hinnatud klassikaliste filmidega on lüngad koletuslikult suured. Nende vaatamise asemel olen jõudnud kinohittide vahepeal mingite Hong Kongi 80ndate õudukate või kummaliste indie-filmideni. Mis võivad küll väga nauditavad olla, aga kui teiste filmifännidega vesteldes mõni järsku teada tahab, mida arvan „Lawrence of Arabia“ või „The Graduate’i“ kohta, siis jääb üle vaid käsi laiutada – pole näinud. Ja veel paar päeva tagasi oli üks sellistest, mis suu lukku võttis, „The Big Lebwoski“.

Neljapäeval sai see lõpuks ära nähtud koos väikese seltskonnaga, kellest mitme jaoks oli see film samuti uus kogemus. Kui projektor käima läks, hajus esialgne hirm kärmelt. Hirm? Jah. „The Big Lebowski“ on teos, millest, ehkki näinud polnud, olin teadlik palju-palju aastaid. Kui kusagil mainiti tegelast nimega „Dude“, siis oli selge, et see pärineb just sellest filmist. Ja loomulikult olin näinud arvukaid meemipilte ja kuulnud kõikvõimalikku kiitust. Ikkagi osa filmiajaloost, kultuurivaramust jne. Ja vaatajana on alati oht luua selle kõige alusel filmist ennetavalt mingi pilt, mis tegelikkusele kuidagi ei vasta. Liiga kõrged ootused on seganud nii mõnegi filmi, seriaali ja ka raamatu nautimist, seega tekib filmifännina tõepoolest hirm, et äkki on ka seekord ootused liiga kõrgel. Kuid tänuväärselt olid kartused asjatud. Juba esimesed minutid lõid õige meeleolu Coenidele omapärase huumoristiiliga ja tugeva käsikirjaga, mis seisis omakorda väga võimekate näitlejate õlul. Ma ei hakka igaüht neist ükshaaval kiitma, kuid mainin lihtsalt, et asjaolu, et Jeff Bridges peaosa eest ühtegi auhinda ei saanud, on lausa kriminaalne ülekohus. Tema rollisooritus oli lihtsalt sedavõrd nauditav ja muutis täiesti arusaadavaks, miks „The Dude“ on sedavõrd tuntud tegelane.

Hea näitlejatöö kõrval pakkus film ka üllatavalt palju sisupöördeid, veidraid kõrvaltegelasi ja omapäraseid visuaale, millest mõningaid ei osanud oodatagi, teised jällegi olid meemidest tuttavad, kuid lõpuks ometi kontekstis nähtuna siiski huvitavad. Bowlinguraja unenäostseen on lihtsalt kuldaväärt ja sobiks eraldiseisvalt vabalt muusikavideo taustaks. Igatahes, kokkuvõtvalt saan seda filmi tõesti kõhklusteta soovitada. Ehkki ma teadsin, et tegu on millegagi, mida tasub vaadata igal juhul – n.ö kohustuslik vaatamine arvukate tsiteerimisjuhtude pärast, ei väheneks filmi nauditavus ka kogu popkultuuris tekkinud maine eemaldamise korral. „The Big Lebowski“ on lihtsalt muhe komöödia ühest muheda olekuga tüübist ja tema seiklustest vaiba, raha ja ratastoolis miljonäriga.



Future Man (2017-????)



Iga voogedastusteenus üritab lisaks sisseostetud sisule pakkuda ka originaaltoodangut ja vahel väga nauditavate tulemustega. Hulu puhul on üheks uusimaks õnnestunud katseks meeldivalt labane ajareisikomöödia „Future Man“. Seriaal algab hea, kuigi vist mitte ülituntud filmi „The Last Starfighter“ süžeega – pärast üliraske videomängu alistamist ilmuvad koristajana töötava luuseri tuppa kaks sõdalast tulevikust, et koos minevikust pärit võitleja abiga hoida ära düstoopilisi arenguid, mis neide ajastut painavad. Ütlematagi selge, et neil on oma võitlejast väheke vale arusaam, kuid parema puudumisel asuvad nad siiski missiooni ellu viima. Seriaal ei püüa kunagi olla erakordselt sügav, kuid suudab oma otsekohesuses olla väga humoorikas ja naerutab korralikult. Kangelased koperdavad ühest absurdsest situatsioonist ja ebaõnnestumisest teise ning üks lemmikepisood on lausa tervenisti klassikalise farsi stiilis tubateater isikute äravahetamise ja situatsioonikoomikaga. Ajareisidega ja ulmeliste kontseptsioonidega käiakse siin mänguliselt ringi ja ilmselt ei tasu liigselt analüüsida, kui palju need loogilised on ja kas nad ehk mõnda oma ülesseatud reeglit ei riku. Kui otsite kerget ulmelist komöödiat, siis on Josh Futturmani (jah, see on tõepoolest peategelase nimi) seiklused õige valik.

Aeg eemaldada parimate hulgast „Persons Unknown“. Seriaal, millel oli potentsiaali areneda põnevamaks, kuid seda võimalust ei antud ja keskpärane esimene hooaeg jäigi viimaseks.




8 8 8 X

Maze Runner: The Death Cure (2018)



See noorteromaanidel põhineva filmitriloogia viimane osa on just täpselt selline, nagu enne kinno minekut arvata võis. Kui sulle eelmised väga meeldisid, siis küllap meeldib ka see, kui mitte, siis ei leia sa ka siit mingit ilmutust, mis sind ümber pööraks. Ja lõpuks – kui need on olnud su jaoks filmid, millega kõlbab õhtut sisustada, kuid mis ununevad kärmelt, siis viimasest saad samuti just täpselt sama elamuse. Tuleb tunnistada, et mõned märulistseenid olid lausa meelelahutuslikud ja kuigi ma polnud just ülimal määral investeeritud tegelastega toimuvasse, ei saa suurema osa ajast ka sugugi öelda, et mul oleks igav olnud. Kui stseene ja üldist sisu üksipulgi lahti hakata harutama, on seal auke ja ebaloogilisust küllaga, samas ega ma eriti kõrgeid ootuseid filmile ei seadnudki. Oli mis oli, kes varasemaid näinud, vaatab nagunii, kes mitte, ei vaevu ilmselt ka seda vaatama.

Suht ok film asendub suht ok filmiga ja kinga saab seekord „Last Days on Mars“.




6 7 4 X

Ninja Terminator (1985)



Ma ei ütle sellist asja peaaegu kunagi ja need sõnad tunduvad lausa veidrad, aga… selles filmis oli liiga kuradima palju võitlusstseene. Võiks küsida, et kuidas on see võimalik, kui ma tavaliselt neid naudin, kuid mitmekesisus on siiski samuti oluline. Ka ühes mu lemmikfilmis, „Ong-bakis“ on madinat palju, kuid seal on olemas ka hea koreograafiaga ja vaheldusrikkus. Siin aga muutub kaklus mingi aeg üksluiseks. Film, mis tundus esialgu oma halbuses nauditav, muutus kusagil keskpaigas üksluiseks ja lõpus oli mu tähelepanu täielikult hajunud. Muidugi on siin ka teisi halbadele filmidele omaseid aspekte, mis tervikut päästavad ja tõstavad hinnet veidi kõrgemale. Põhjendamatult sobimatu parukas, Garfieldi-telefon, punastes kostüümides ninjad ja üleüldiselt halb näitlemine suutsid nii mõnigi kord naerma ajada. Tervik aga jäi nõrgaks. Olles mõned aastad tagasi näinud samuti Godfrey Ho lavastatud märulit „Undefeatable“, kus peaosas Cynthia Rothrock, tean, et sellelt lavastajalt on ka paremaid filme… no vähemalt üks. Igatahes plaanin tema filmograafiat veel uurida, küllap on seal veel nii mõnigi pärl peidus. „Ninja Terminator“ on aga selline film, millega tasub ehk siis proovi teha, kui oled alles halbade filmide võlu avastamas. Kui neid on juba liiga palju nähtud, siis on ootused kõrgemad… või madalamad… kuidas iganes sellise kategooria puhul mõelda.

Parimate nimekirjas on see taas terake mõttetu asendus, kuna peagi asendan ka „Ninja Terminatori“ milleig muuga, kuid antud juhul eemaldan HÕFFil nähtud filmi „Raw“. Tean, et see meeldis nii mõnelegi, kuid mulle see film palju ei pakkunud.




5 5 X X

Downsizing (2017)



Maailmas on palju hädasid ja väga suure osa neist saaks kõrvaldada, kui leiaks mingi kerge lahenduse ressursside probleemile. Antud filmis see leitaksegi – nimelt avastatakse võimalus kahandada inimesi kõigest 13 sentimeetri pikkuseks. Tundub, et peagi saab inimkond külluses elada – rahvastik kahandab end ja üks kartul toidab kogu küla ära. Loomulikult nii lihtsalt kõik ei lähe. „Downsizing“ võtab vaatluse alla mitu probleemi: ühiskonna kihistumine, keskkonnakaitse, puuduvad ressursid ja käitumismustrite kordumine hoolimata enneolematutest uutest võimalustest. Ideid on siin filmis mitmeid, kuid teostuses oleks tahtnud veidi rohkem teravust ja kindlat suunda. Sellisena mõjus esmajoones kergemat sorti draamakomöödiana, mis oleks võinud olla palju enamat. Oleks hea võtta sama idee ja teha sellest miniseriaal, mis jõuab nende teemadega rohkem süvitsi minna. Aga momendil tuleb leppida filmiga, mis siiski on üht vaatamiskorda väärt, kasvõi üldise idee ja Christoph Waltzi pärast (tema mängitud tegelane on siin filmis tõesti muhe ja humoorikas).

Viskan nimekirjast välja filmi, mis raiskas samuti oma potentsiaali, kuid oluliselt suuremal määral. „Downsizing“ ei petnud vähemalt mingeid konkreetseid ootuseid, kuid Frank Milleri „The Spirit“ oli selles patus kohe kindlasti süüdi, tuues selle koomiksitegelase vaatajateni viisil, mis meenutas rohkem mingit arusaamatu tooniga kunstilist eksperimenti kui püüet teha asjalikku filmi.




6 6 5 X